Õhtulehe filmiblogi

"Roheline tsoon" valetab vaatajale rääkides tõtt

Green Zone 2010 põnevik

Sõda Iraagis on kestnud kuu aega ja seni pole leitud ühtegi massihävitusrelva. Otsinguid juhtiva üksuse eesotsas on Roy Miller (Matt Damon), kes peale järjekordset tulutut reidi hakkab kahtlema USA luureandmete paikapidavuses. Saades LKA agendi Martin Browni (Brendan Gleeson) käest infot Iraagi armee kindrali Al Rawi (Igal Naor) asukoha kohta asub ta teda koos oma tõlgi Freddy'ga (Khalid Abdalla) üles otsima, et saada teda, kas Saddam Husseinil oli massihävitusrelvi või mitte. Võidujooksus Al Rawile peab Miller edestama meest nimega Poundstone (Greg Kinnear) sõjaväeluurest, kelle eesmärgiks on panna kindral igaveseks vaikima.

Pildilise poole pealt kasutab „Roheline tsoon" ohtralt sõjafilmides pärast Spielbergi „Reamees Ryani päästmist" tavaks saanud käsikaamerat. Kahjuks on filmikunstis viimasel ajal teiseks tavaks saanud, et kiire kaameranurkade vahetamine samastatakse eriti tulise ja pineva olukorraga. Nende kahe koosmõjul on kohati toimuvast raske aru saada. Kahjuks pole enamik Hollywoodi režissööre ilmselt väga ammu vaadanud Kubricku „Full Metal Jacketit", kus käsikaameraga filmitud stseen kestab mitu minutit, ilma, et seda kordagi lõigata tuleks ja põnevust jagub küllaga.

„Roheline tsoon" on väga keskpärane sõjamärul. Pigem on ta isegi allapoole keskmist, kuid ta saab kriitikutelt kiita, sest Paul Greengrassi uusim film julgeb kajastada Iraagi sõja seda külge, mida ameeriklased ise parema meelega ei mäletaks. Iraagist ei leitud massihävitusrelvi, kuigi nende olemasolu oli ainus põhjus, miks George W. Bush liitlasi sõtta astuma meelitas. Ameerika on teinud Iraagis palju vigu ja nüüd jõuavad osad neist ka popkornikultuuri tarbijate ette.

Kas te mäletate veel pilte vangide piinamisest Abu Gharibi vanglas? „Roheline tsoon" täidab kinodes täpselt sama rolli, nagu need pildid esmakordselt pressi jõudes. Tuues välja üksikud eksijad üritavad sellised meediatekstid kinnitada meie kõigi usku kõrgematesse juhtidesse. „Näete vange piinati, aga me räägime sellest, sest me oleme ausad," ütleb meile Ameerika sõjavägi. „Kui midagi sellist veel juhtub, siis nüüd te usaldate, et me sellest teile ette kanname ja kui me seda ei tee, siis midagi koledat pole ka juhtunud," veenavad nad meid.

Sedasama eesmärki täidab ka Greg Kinneari karakter Poundstone. Läbi Matt Damoni tegelase pannakse süü Iraagi sõja loomises pea üksikisikuliselt Poundstone'i õlgadele. Ja kui üks mees valetas tervele Ameerika võimuladvikule, siis järelikult pole sõjas süüdi mitte George W. Bushi administratsioon vaid seesama üks mees. Kui Poundstone läbi filmilindi paljastatakse, siis Bush pestakse süüst puhtaks.

Hollywood on väljas puhtalt kasumi peal. Peale tulutoova stsenaariumi tehakse seal filme vaid ühel teisel moel: stuudiobosside soovitusel. „Roheline tsoon" on nende õnneks mõlemale kriteeriumile vastav: kasutoov ja oma poliitilistelt vaadetelt siiski paremal pool keskteed.

Aga küllalt meediateooriast ja tagasi filmi juurde

Filmitegijate kiituseks tuleb lausuda, et kuigi tegu teosega, kus on tähtis roll täita paljudel tegelastel, jutustatakse oma lugu siiski selgelt ja arusaadavalt. Oma sõna saavad öelda kõik, sealhulgas ka „pahad" tegelased, töötagu nad siis USA või Iraagi heaks. Kuna Poundstone on filmi peamine antagonist, saab vaataja ise otsustada, kas sümpatiseerida Iraaklastest sõduritega või neid vihata.

Näitlejatest teeb tugevaima esituse Kinnear, kes suudab väga osavalt mängida külmaverelist mõrtsukat, kelle relvaks on sulepea. Tema otsene vastand Brendan Gleeson peaks talle pakkuma väärilist vastet, kuid jääb ka oma tugevaimatest stseenides Kinnearile alla.

Filmi peaosatäitja Damoni näitlemise kohta ei ole öelda mitte midagi erilist. Üldjoontes saab ta hakkama küllaltki tugeva rolliga, kuid vahetevahel on ta silmist paistev äng pigem naerma ajav kui põnevust tekitav. Damon on viimastel aastatel tõestanud, et ta oskab olla suurepärane näitleja, kuid seekord on probleem pigem tema karakteris kui tas endas: „üks sõdur eiramas käske ja minemas vastamisi terve Ameerika armeega, et tuua lagedale tõde" kõlab lihtsalt uskumatult jaburalt.

Vaadates milline edu on saatnud „Piinakambrit" pole raske aru saada, miks Hollywood kangesti sõjafilme välja soovib pressida. Filmitegijate õnneks on Iraagist saamas Ameeriklaste jaoks sarnane äpardus Vietnamiga. Kui vaadata milline kogus ameerika filme räägib Vietnami sõjast, siis ilmselt võib järgnevatel aastatel oodata veel palju Teise lahesõja teemalisi filme. Loodetavasti on need paremad kui „Roheline tsoon".

2,5/5