Õhtulehe filmiblogi

"Mäleta mind" ei looda ainult Pattinsoni seksapiilile

Remember Me 2010 Romantiline draama

Ally (Emilie de Ravin, „Teadmata kadunud") nägi pealt oma ema mõrva ja elab nüüd iga päeva, nagu see oleks ta viimane. Tyler (Robert Pattinson) elab oma elu, aga pidevas masenduses pärast seda, kui  7 aastat tagasi sooritas enesetapu ta vend. Kui Ally politseinikust isa (Chris Cooper) Tyleri arreteerib, räägib viimase parim sõber Aidan (Tate Ellington) Tyleri ära, et ta kättemaksuks Ally südame murraks. Mitte kellegi üllatuseks noored aga armuvad ja alguse saab romanss, mis peab üle elama Ally isa vastuseisu ning Tyleri keeruka perekonnaelu.

Iga film, mis ei näita oma karaktereid sünnist saati, peab kinokülastajale ette söötma oma tegelaste tausta. Ally taustaloo rääkimiseks kulub filmi algul 3 minutit, samas kui Tylerile pühendatakse pool tundi. Seega võib filmi algus tunduda labase Robert Pattinsoni näo ekspluateerimisena. Nii ma algul arvasin ja tõenäoliselt loodavad seda ka tuhanded „Videviku" tulihingelised toetajad, kes seda filmi vaid Edwardi, vabandust, Pattinsoni pärast vaatama lähevad.

Alles filmi lõpuks on aru saada, et tegelikult ei olegi „Mäleta mind" mõeldud rääkima Ally ja Tyleri suhte lugu, vaid lugu Tyleri perekonnast, kuhu Ally sisse sulandub.

Kõige tähtsamad perekonnaliige Tyleri elus on ta väikeõde Caroline (Ruby Jerins) Rikkurist isa (Pierce Brosnan) ja ema (Lena Olin) on lahutatud ja isa kipub oma lastest eemale hoidma. Kui Tyleril pole selle vastu midagi, et ta isast ja tema rahast eemale peab hoidma, siis seda, et isa oma tütre eest hoolt kannaks, valvab ta kullipilguga. Kui sellesse ebatoimivasse patta lisada ka Ally isa soov tütart iga hinna eest kaitsta, ongi aru saada, miks „Mäleta mind" pakub väga huvitava kinoelamuse.

Kõige tähtsam osa filmist on kanda loomulikult Pattinsonil. Mees oli sellest projektist nii sisse võetud, et lisas oma nime isegi produtsentide sekka, et tal olek vetoõigus, kui stuudio filmi imalaks romantikaks ajada oleks tahtnud. Tyler on kohutavalt impulsiivne ja haavatud tegelaskuju. Enamasti saab Patinson oma rolliga suurepäraselt hakkama, kuid kohati lööb Tyleri hullus temalgi üle pea. Parimatel hetkedel jääb mulje, nagu oleks Pattinson loodud Tylerit kehastama, ent leidub ka hetki, kus tundub, nagu oleks Tyler nii hulluks kirjutatud vaid seetõttu, et Pattinsonile lisada „paha poisi" usutavust ja selle abil naisi kinno meelitada.

Teise suurepärase näitlejatööga saab filmis hakkama Brosnan, kes on palju parem karjudes, kui lauldes. Vaataja silme ees üritab ta ette võtta metamorfoosi töönarkomaanist rikkurist heaks isaks. Olukorra teeb nii palju raskemaks tema harjumus oma laste armastust (üritada) rahaga osta. Kahtlemata on tegu selle aasta ühe kõige tugevama kõrvalosaga.

Just Pattinsoni ja Brosnani koosluses peitub filmi kõige tugevam tõmbenumber, aga kahjuks ka suurim probleem. Isa ja poja vaheline vägikaikavedu on lausa nii kaasakiskuv, et kohati ununeb Ally olemasolu ära. Eriti kummastav on nende kolme ühine lõunasöök, kus peamine vestlus toimub Brosnani ja de Ravini karakterite vahel, aga tänu kahe mehe vahelisele pingele tunduvad Ally sõnad pigem taustamuusikana.

Ka de Ravini näitlemine ei tee asja paremaks, sest algul Ally elufilosoofiat selgitades on ta küll tasemel, ent hiljem on ta sellele vastupidiselt malbe ja tagasihoidlik, mis vähendab ta usaldusväärsust.

„Mäleta mind" on film, mida ma pidasin esmakordselt sisukokkuvõtet lugedes Pattinsoni populaarsuse ärakasutamiseks. Et aga näitlejad ilmselgelt oma tegelaskujudest hoolivad, panevad nad ka vaataja neist hoolima. Seetõttu ongi iga kord valus vaadata, kui film Allyil, Tyleril ja kõikidelt teistel jalad alt lööb. Ja see hoop saabub tihti väga ootamatult.

Vastumeelselt kutsun ma seda filmi romantiliseks draamaks, sest see on palju enamat. Ja kindlasti vaatamist väärt!

4/5