Õhtulehe filmiblogi

„Chéri": armastus ei küsi vanust

2009 Romantiline draama

Kui vananev kurtisaan Lea (Michelle Pfeiffer) oma sõbranna 19-aastase poja Chéri (Rupert Friend) nädalavahetuseks oma maakoju kaasa võtab, ei oska ta ette kujutadagi, et nii saab alguse 6 aasta pikkune suhe. Nende armuseiklus leiab aga ootamatu lõpu kui Chéri ema Madame Peloux otsustab oma poja kokku sobitada noorukese Edméega (Felicity Jones). Lahus olles ei suuda aga Lea ja Chéri teha aga muud, kui üksteisele mõelda ja nii üritavadki nad taas kontakti leida.

„Chéri" räägib loo kahe inimese omavahelisest armastusest, mis võitleb oma õiguse nimel eksisteerida. Ühtlasi julgeb film küsida, kas armastus on ikka õige ilma sõnata „armastus". Lea on maailma vanimal töökohal töötamisega kokku kogunud kopsaka varanduse ja võib lubada endale noore ja ülbe elunautleja ülalpidamist. Olles aga omanud oma elus nii mitmeid mehi, ei ole ta kunagi suutnud endale lubada kellegi armastamist. Alles Chéri lahkumise järel saab ta aru, mis tunne see oli.

Olgugi, et filmi nimeks on „Chéri", on selle liikumapanevaks jõuks siiski Pfeifferi tegelaskuju kes peab uuesti leidma enda jalgealuse, kui tema tugevaim toetuspunkt maailmaga kaob ja ta järsku avastab, et ta võib oma elukutse jaoks liialt vana olla. Kuigi filmi tegevus leiab aset 20. sajandi algul, ütleb „Chéri" oma publikule, et ükskõik kui suured rahahunnikud ei saa osta aseainet armastusele, mis kõlab tõena ka tänapäeval.

Samal ajal, kui Lea karakter iga oma ekraanilkäiguga üha mitmekihilisemaks muutub, tundub Chéri jäävat emotsionaalselt samale tasemele nagu filmi algul. Olles esmalt Leaga koos seiklushimust, hiljem mugavusest, ei pilguta ta silmagi, kui peab ühe naise teise vastu vahetama. Tegelikult on ta kõige vihkamistväärivam tegelane filmis, kuid tänu Friendile on Chéri liiga ilus, et teda tõsiselt jälestada. Filmi lõpuks tunneb vaataja tema üle pigem haletsust, sest ta on lõksus elus, mida ta ei salli, ja on ennast ise välja heitnud elust, mida ta armastas.

„Chéri" on film, mis elab ainult oma näitlejatöödel. Iga lavastaja Stepher Frearsi valitud kaader on mõeldud komplimenterimaks tegelaskujusid, mitte vastupidi. Pfeiffer on oma rolli valitud ideaalselt ja iga tema kõneldud sõna tekitab vaatajas tunde elavast maskist, mille taga on peidus inimene. Tema häälest palju tähtsam osa on aga miimikal: kui Pfeiffer naeratab, on tema nägu täiesti sile ja nooruslik, ent kui ta lubab endal lõõgastuda, annavad 51 eluaastat tema näol end tunda. Just need kortsud räägivad sekundikski näkku ilmudes palju rohkem kui sajad filmis vahetatud viisakused. Vaadates Pfeifferi/Lea ilmet saab vaataja teada, kuidas oleks sel hetkel õige suhtuda  Friendi tegelasse.

Nagu enne mainitud, Chéri eriti ei muutu ja seetõttu on ka Friendi näitlejatöö lihtsam, kuid mitte vähem mõjus. Ta suudab olla oivaline tõbras ja samas panna publiku uskuma, et nii võibki käituda. Filmi kõrvalosatäitjad annavad palju nõrgema esituse: Kathy Bates on küll efektne paroodia seltskonnadaamist/prostituudist, kuid ta mängib oma poega armastavat ja vihkavat tujukat naist samamoodi ja Felicity Jones unustab oma karakterisse kuni viimase stseenini üldse mingit emotsiooni lisada.

„Chéri" paneb kinokülastajad mõtlema armastuse tähendusest. Väga värskendav on vaadata kostüümidraamat, mis ei tassi vaatajat tagasi Victoria-aegsele Inglismaale vaid leiab uue vaatenurga kuidas oma lugu rääkida. Lugu iseenesest on isegi viimase kümnendi jooksul korduvalt kinolinalt läbi käinud, kuid mis „Chéri" esile tõstab on tema suurepärased näitlejatööd. Filmi viimane kaader kummitas mind veel kaua pärast seanssi lõppu.

3,5/5

„Alice Imedemaal": huvitav, ent pettumus

Kui 19-aastane Alice (Mia Wasikowska) taas kauges lapsepõlves külastatud Imedemaale satub, on Punane Kuninganna (Helena Bonham Carter) seal võimu oma õelt Valgelt Kuningannalt (Anne Hathaway) üle võtnud. Kohates oma teel „Alice'i" lugudest tuttavaid tegelasi Valget Jänest, Kiigajoni ja Käägajoni, Irvik-Kassi jt., asub Alice Hullu Kübarsepa (Johnny Depp) juhtimisel teele läbi Imedemaa, et täita ettekuulutus ja vabastada maa Punase Kuninganna türannia alt.

Kultuslavastaja Tim Burton saab taaskord hakkama ääretult omanäolise filmi loomisega, mis pakub nautimist kindlasti kõikidele tema fännidele, kuid sellega ka kiitused kahjuks lõppevad. Kõige suuremaks komistuskiviks Burtoni teel saa mitte ta enda lavastajatöö, vaid filmi linastusaeg: kõigil on võimalus suurtest „Alice'i" plakatitest mööda minnes mõnes väiksemas saalis kolmandat korda „Avatari" vaadata.

Ma tean, et on väga ebaaus võrrelda omavahel „Avatari" ja „Alice'i" loodud maailmu, sest nende suunitlus on totaalselt erinev, ent tahes tahmata see paralleel tekib. Üheks süüdlaseks on kindlasti 3D-tehnoloogia, mis võimaldab fantaasiamaailmu ellu kutsuda. Tim Burton on loonud muinasjutulise paiga, mida suudab igaüks oma peaski ette kujutada, ent et Pandora on niivõrd uskumatu, nõuame me nüüd oma kujutlusvõimelt enamat. Ja kuna filmid on lihtsalt üks moodus oma kujutlusvõimet kasutada, siis jääb „Alice" tunduma tagasihoidlikuna.

Ent palju rohkem, kui maailm ise, jääb filmist hinge kriipima karakterite labasus. Midagi ei ole kehvasti öelda „päris" maailma kohta, kust Alice pärineb, sest sealsed tegelaskujud peavadki olema naeruväärt lihtsad, et filmisõber saaks hinnata peeglitaguse maailma kentsakust ja raskusi. Ent miks siis on tihti palju raskem samastuda Imedemaal elavate tegelastega, kui lihtsameelse poissmehega, kes Alice'i kätt palus, teda tegelikult teadmata? Mitmed tegelased saavutavad oma tipphetke liialt vara ja on edasi pigem segavateks faktoriteks: Unihiir päästab esimesel kohtumisel küll Alice'i elu, kuid edasi on ta lihtsalt kasutu näriline, kes üritab parimat, ent alati ebaõnnestub; Stayne, Punase Kuninganna ustavaim sõdur, on oma esimestel ekraaniminutitel hirmutav, kuid edasi mandub Kuninganna lakeiks jne. Just Unihiirt on hea võrrelda „Narnia krooniktest" pärit hiir Reepicheepiga, kes ei ületa Unihiirt millegi poolest oma vahvusega ja pakub sarnaselt ka koomilist tausta, kuid kokkuvõttes saab teisest siiski tõsiseltvõetav tegelane, esimesest mitte.
Eranditeks on muidugi hullusest pakatav Depp oma Kübarsepa rollis ja Irvik-Kass (Stephen Fry), kes oma tobeda irvega alati tuju helgemaks teeb ja koerustükke pakub.

Näitlejatöödest on kõige meeldejäävam suhteliselt tundmatu Wasikowska, kes teeb Alice'i rollis tugeva rolli. Väsimust hakkab ta näitama alles filmi viimasel kümnel minutil. Teistes peamistes rollides olevad Depp ja Bonham Carter on üksnes keskpärased.

Butron armastab oma filmidesse palgata ühtesid ja samu näitlejaid ja nii on tegu juba ta 7. filmiga kus mängib Depp ja 6. filmiga, kus võib kohata Bonham Carterit. Just sellepärast ongi kerge hinnata nende näitlejate esitusi, sest filmid nagu „Charlie ja Ðokolaadivabrik" ja „Sweeney Todd" on meile õpetanud, mida nad Burtoni käe all tegelikult suudavad.
Suurtest osadest on rääkimata veel Anne Hathaway Valge Kuningannana. Hathaway on suurepärane, tema karakter mitte. Valge Kuninganna on lihtsalt igav! Ja seega jõuame ka minu jaoks filmi kõige häiriva küsimuseni: „Miks on vaja Punast Kuningannat kukutada?" Tõsi, et Valge Kuninganna on andnud lubaduse mitte kunagi kellegi vastu vägivalda kasutada ja et Punane Kuninganna harrastab ebasobivatel inimestel päid maha raiuda, aga mis sellest?
Meie kinokülastajatena teame, et me ei satu kunagi peeglitagusele maale. Seega ei saa me ka tunda end Punasest Kuningannast ohustatuna. Küll aga saab meile ahvatlevana tunduda tema poolt pakutavad lõbustused: flamingod kroketikeppideks või sead jalahoidjateks. Juba Vanas-Roomas teati, et inimesed kannatavad vähest julmust, kui neile seda leiva ja tsirkusega serveerida. Mina isiklikult eelistaksin elada punases lossis ja vaadata ette, et ma kellegi varvastele ei astuks, kui igavas steriilsuses.

Viimase suure veana peab „Alice Imedemaal" üle elama veel Imedemaal toimuva lõpustseeni: suure võitluse hea ja kurja vahel, kus Alice peab tapma müütilise koletise. Film mis on poolteist tundi sisendanud meile oma vastuseisu vägivallale (kurjad käsilased pole kunagi kurjad, väljatorgatud silm leiab taas õige omaniku jne.) peab millegipärast vajalikuks lõpetada kõik suure võitlusstseeniga. See jätab endast filmi lõpuks niivõrd halva maigu, et ma ei imesta, et Alice niivõrd kiiresti neelab joogi, mis ta tagasi reaalsusesse viib. Sama kiiresti saabuvad ka meid päästvad lõputiitrid.
„Alice Imedemaal" pidi olema üks selle aasta suuri filme. Viimasel ajal on tulnud välja nii palju häid filme, et kahjuks jääb seekordne film ühelt mu lemmiklavastajalt Burtonilt lihtsalt liiga nõrgaks. Ma ei ütleks, et „Alice" poleks vaatamist väärt, kuid seda tuleks vaatama minna madalate ootustega, sest muidu võib sarnaselt minuga pettuda.
Lõpetuseks ütlen vaid, et 3D on „Alice Imedemaal" jaoks asendamatu ja vähemalt alguses saab seda tõesti nautida, enne kui kõik erinevad vead üle pea kokku hakkavad lööma. Tore näha, et alguses pingutatud efektid on nüüd kinokunstis kindlat kohta leidmas.

Hoiatusena pean mainima, et filmi originaalkeeles vaatama minejad peaksid omama head inglise keele oskust, sest film on subtiitriteta ja näitlejate aktsendid kohati raskestimõistetavad.

2,5/5

"Kõigil läheb hästi" alustab tüütult, ent poeb hinge

Everybody's fine 2009 Draama

Franki (Robert de Niro) lemmiktegevuseks pärast lesestumist on olnud oma aia eest hoolitsemine. Tema lapsed (Kate Beckinsale, Sam Rockwell ja Drew Barrymore) on oma isa peaaegu unustanud ja ei külasta teda nii tihti, kui ta sooviks. Pärast järjekordset ärajäänud perelõunat otsustab  Frank ise initsiatiivi haarata ja arsti keelust hoolimata asub ta reisile läbi Ameerika, et külastada oma lapsi. Kõik elavad esmapilgul täpselt sellist elu nagu Frank neile soovis, kuid tegu on fassaadiga, mille nad oma isa jaoks maalinud. Pikkamööda taipab Frank seda isegi ja otsustab kiiresti oma kodu ja aia juurde tagasi pöörduda, jättes oma lapsed rahule.

„Kõigil läheb hästi" on film, mis elab kahes osas: esimene, mis räägib Franki laste valedest, ja teine, kus Frank nendele valedele selgitust otsib. Seda esimest osa vaadates jõudsin ma peas mitu korda läbi käia, miks ja kuidas filmi maha teha, sest see on tüütu. Goode'ide perekonnast jääb filmi esimese tunniga mulje kui kohutavast kliðeest. Frank on olnud tüütu isa, kes alati oma lastelt liialt palju nõudnud ja lapsed maksavad talle selle eest kätte, veetes temaga võimalikult vähe aega. Olgu see siis seetõttu, et neile ei meeldi isa või et nad tahavad teda pettumusest hoida. Iga lapse vale on eelmisega võrreldes üha suurem ja vabandus, miks nad isaga aega veeta ei soovi üha labasem, nii et õdedest-vendadest saavad üksteise karikatuurid, muutudes kinokülastaja silme ees pigem vihaobjektideks, kui meeldivateks karakteriteks. Isegi teadmine, et valetades hoiavad nad isa eemal oma teisest pojast, kelle saatus isegi õdede-venna jaoks teadmata, tol hetkel lihtsalt ei toimi.

Frank ei ole loll. Ta saab aru, et ta lapsed talle valetavad ja asub koduteele ilmselgelt pettununa. Just sellest hetkest hakkab film iseennast päästma. Lavastaja Kirk Jones sunnib vaataja samale pulgale Frankiga, sest nii tema, kui ka kinokülastaja on laste peale vihased. Nii räiged on laste eksimused isa vastu, et vaatja/Frank ei mõtlegi, et äkki on see hoopis isa, kes eksib. Seda hetkeni, kuni Frank oma vaimusilmas kõikide lastega nende nooruspõlves räägib ja nende peale karjuma hakkab. Hetkest, kui ta taipab oma eksimust, võib ta hakata ka andestama oma lastele.

Just see teine vaatus , kus Frank saab lõpuks ausa ja klaari pilguga oma lapsi vaadata, on see mis teeb filmist vaatamist väärt teose.

See ei tähenda, et teine osa oleks veatu. Hollywoodi jaoks on tähtis, et ükski küsimus ei jääks ka kõige rumalamale publikuliikmele arusaamatuks ja nii kulutatakse kaugelt liiga palju aega iga lapse vale lahtiseletamiseks. Filmil leidub ka mitu erinevat lõppu, kus omal moel leiavad kõik küsimused vastuse: kui Frank on lennukis oma elu eest võitleb ja lastest unistab, kui Frank haiglavoodis lamab ja oma neljandalt pojalt andeks palub ja muidugi viimane, hollywoodlikult rõõmus lõpp. Tegu on jõulufilmiga ja seetõttu oligi vaja film lõpetada terve pere ühe laua taga istumas, kuid vähemalt minu arvamus on, et valiti kõigist variantidest nõrgim.

Näitlejatest teeb parima töö Barrymore, kelle töö teeb kergemaks filmi kõige meeldivam tegelaskuju. Beckinsale ei jäta endast piisavalt tõsiseltvõetavat muljet ja Rockwell kahvatub võrreldes oma näitlejatööga viimases filmis „Kuu".

De Niro on aga kummaline näitleja: ta mängib oma vanamehe karakterit suurepäraselt, ent kuidagi kumab temas siiski igatsus oma varasemate, vägivaldsemate rollide järele. Lisaks oskab ta väga hästi mängida viisakat või solvunud tegelast, kuid pisarad tema näkku ei sobi.

Filmis pakutavad tegelaskujud on sellised, kellesarnaseks me kõik loodame, et me kunagi ei saa, kuid lõpp pakub siiski kõigile lootust. Iga inimene võtab sellest filmist kaasa midagi erinevat ja isiklikku. Mulle tõi „Kõigil läheb hästi" igatahes pisarad silma.

3,5/5

"Suletud saar": Scorsese avastab endas Hitchcocki

Shutter Island 2010 Põnevik

Teddy Daniels (Leonardo DiCaprio) ja Chuck Aule (Mark Ruffalo) on föderaalpolitseinikud, kes saabuvad vaimuhaiglasse, mis asub Shutter Islandi nimelisel saarel, ülesandega uurida ühe patsiendi (Emily Mortimer) salapärast kadumist. Aastaks on 1954 ja lisaks haiglapersonalile peab Teddy võitlema ka enda jõhkrate mälestustega Teisest maailmasõjast ning oma surnud naisest. Mida sügavamalt Teddy saarel toimuvat uurib, seda rohkem hakkavad segunema tõde ja kujutelm ja politseinik peab olema valvel, et ise mitte patsientide hulka sattuda.

"Suletud saar" toob esimest korda peale Oscaritega pärjatud filmi "Kahe tule vahel" (The Departed, 2006) kokku Martin Scorsese ja tema lemmiknäitleja DiCaprio. Võiks lausa öelda, et DiCaprio toob Scorsesele õnne, sest ka nende varasemad koostööd "Aviaator" ja "New Yorgi jõugud" on kui just mitte kuhjaga auhindu, siis kriitikute kiidusõnu kogunud. Olgu siinkohal siis kohe mainitud, et "Kinnine saar" ei ole selles filmide reas erandiks.

Scorsese trumpkaardiks saab juba esimestest kaadritest alates suurepärane taustamuusika. Kujutage ette Steven Spielbergi "Lõugasid" ilma ikoonilise John Williamsi muusikata ja te saaksite sama tulemuse, mis helita "Suletud saare" puhulgi. Hetkedel kui ekraanil midagi ei toimu, keelab muusika kinokülastajal end mugavat tunda ja seda efektsemalt mängivad ennast välja hetked, kus igasugune muusika puudub.

Pildilise poole pealt on Scorsese palju õppust võtnud Alfred Hitchcocki töödest. Isegi oma näitlejatele näitas ta võtteplatsil vanameisti "Vertigot". Scorsese on liialt kogenud lavastaja, et minna labaselt Hitchcocki kopeerimise teed, ent ta on leidnud üles need käigud, mida filmid nagu „Vertigo" või „Linnud" kasutavad vaataja köitmiseks, ja need seejärel oma stiilile vastavaks kohandanud. Lisada juurde piisavalt koguses film noir'i ja võttepaigad, mis oleks kui välja lõigatud mõnest Edgar Allan Poe jutustusest, ja ongi koos muusikaga kokku segatud suurepärane teatrilava.

Aga lava pole midagi ilma näitlejateta. Kõige rohkem ekraaniaega saab muidugi DiCaprio, kelle esinemine pole küll veatu, kuid siiski väga hea. Nurisemiseks annab põhjust vaid tema meenutused Maailmasõjast, kus ta tundub liialt harilikuna hetkes, mis nõuab ükskõik millist muud emotsiooni. Kuigi see võis olla tahtlik püüdlus, nagu filmi käigus selgub, jääb see üldise hea esituse kõrval kahvatuma. Tõeliselt särab aga Mark Ruffalo kannupoiss Chucki rollis, kes peaaegu igas stseenis kõik teised tegelased üle mängib. Kindlasti on väärt märkimist ka Ben Kingsley Dr. Cawley'na, kes suudab isegi lahke olles pähe manada nii riukaliku näo, et raske on uskuda, nagu ta tegelaskuju võiks olla tegelikult üks heade leerist.

Kõige rohkem kasu lõikab "Suletud saar" siiski oma mängust "reaalse" ja "väljamõeldu" piiridel. Mida kauem Teddy saarel viibib, seda hullemaks lähevad tema hallutsinatsioonid ja unenäod oma kadunud naisest ja kuigi see teda ennast oma sihti saavutamast näiliselt ei sega, siis küsib see kinokülastajalt, kas see, mida me ekraanil näeme, on ikka reaalne.

Hollywood on meid ära hellitanud väga selgete "jah või ei" lõppudega. "Suletud saar" seda teed ei lähe ja mõnedele kinokülastajatele võib see pettumust valmistada. Ent kui filmi lõpukaadrid välja jätta, on Scorsese loonud tõelise detektiiviloo, mis hoiab kinosõpra põnevuses, hirmutab, paneb mõtlema ja tooli ääre peal istuma.

Müts maha näitlejate ees, aga "Suletud saare" tõeline kangelane on Scorsese loodud atmosfäär.

4,5/5

"Percy Jackson ja olümplased: Välguvaras": järjekordne "Potteri" kloon

Percy Jackson & the Olympians: The Lightning Thief 2010 Fantaasia

Kurja kasuisa võimu all elav noormees saab teada oma perekonna müütilisest ajaloost ning asub endas peidus olevaid võimeid avastama. Targa professori juhendamisel ja kahe ustava sõbra abiga astub ta vastamisi vaenlastega ja kaalul on ei midagi vähemat kui inimkonna saatus.

Ei, tegu ei ole „Harry Potteri ja tarkade kiviga", vaid hoopis Ameerikas 2005. aastal ilmuma hakanud „Percy Jacksoni" raamatusarja esimese teose "Percy Jackson ja olümplased: Välguvaras" ekraniseeringuga.

Percy Jackson (Logan Lerman, „Mängur") avastab, et ta on Kreeka jumala Poseidoni poeg, ning et teda süüdistatakse peajumal Zeusi välgunoole varguses. Koos oma parima sõbra Groveri (Brandon Jackson, „Troopiline kõu") ja pooljumalanna Annabethiga (Alexandria Daddario) asub Percy teekonnale, et päästa Hadese poolt vangistatud ema ja ühtlasi hoida ära apokalüptiline sõda jumalate vahel. Teel saab ta juhatust järjekordselt pooljumalalt Luke'ilt (Jake Abel), kes küll oma teadmisi lahkelt jagab, ent ise käsi mustaks teha ei soovi.

On paratamatu, et kõiki uusi fantaasiafilme võrreldakse „Harry Potteri" saagaga. Isegi „Potterist" palju varem kirjutatud „Sõrmuste isanda" triloogia ja „Narnia kroonikate" ekraniseeringud on saanud tugevat innustust just „Potteri" sarjast. „Jacksoni" ja „Potteri" võrdlemisele annab alust ka „Välguvarga" lavastaja Chris Columbus, kes oli kaamera taga ka esimese kahe „Potteri" puhul.

Kahjuks kummitavad ka „Välguvarast" samad mured, mis „Tarkade kivigi": kõige rohkem jääb häirima kolme peategelase omavaheline suhtlus, mis jätab ennast kohati teatraalse ja pingutatud mulje. „Potteri" puhul see kohmetus järgnevate filmide käigus kadus, sest ansambel oli juba nii kaua üksteisega kokku mänginud. Ma loodan, et ka „Percy Jacksoni" kolm peategelast saavad veel võimaluse koos ekraanil olla.

Muudest näitlejatest jäävad kõige eredamalt meelde suured Hollywoodi staarid nagu Uma Thurman Meduusana ja Pierce Brosnan targa kentaur Chironina. Kumbki ei võta oma rolli liialt tõsiselt ja just Thurmani puhul on näha, et ta naudib oma ülepingutatud õelust. Briti koomik Steve Coogan toob taaskord välja Hollywoodi kire panna kurikaela mängima inglane ning õnneks leiab temagi õige tasakaalu koomilise karakteri ja kurjuse kehastuse vahel.

Teine murelaps „Välguvarga" kaelas on kiirustamine: suurejooneliste fantaasiafilmide puhul tasub olla kannatlik ja oma võlumaailm rahulikult üles ehitada; „Välguvaras" aga üritab laduda nii oma mütoloogilist põhja, kui pakkuda ka meelelahutust. Selle otsuse taga on ilmselt filmistuudio, kes alahindab oma sihtrühma (vanuses 15-25 aastat) võimet ühe koha peal paigal püsida. Õnneks ei ole tegu filmi rikkuvate vigadega.

Minu jaoks on "Percy Jackson ja olümplased: Välguvarga" kõige suuremaks saavutuseks panna mind huvituma sarja raamatutest. Kurvastuseks ei leidnud ma internetiotsinguga nende eestikeelset versiooni, nii et tuleb tõdeda, et ilmselt jääb Eestis filmi kandepind palju väiksemaks, kui üle lombi Ameerikas. Meie kinopublikul lihtsalt puudub eelnev kokkupuude nende jaoks loodud maailmaga.

Millegipärast kipub minema nii, et paremad fantaasiafilmid on need, mis loovad päris omaette maailma ja „reaalse" eluga nad eriti ei suhtle. Hea näitena võib kasutada siin nii „Potteri" kui „Narnia" filme. „Percy Jacksoni" maailm eksisteerib aga samas ruumis sellega, kus meiegi elame ja kuigi see pakub huvitavaid võimalusi metafoorideks (näiteks on Hadese põrguriik paigutatud filmindust pilkavalt Hollywoodi) kipub keskmine kinokülastaja ikkagi eelistama kui võlumaailm on „harilikust" lahus.

Üksinda seisvana ei peaks ma „Välguvarast" väga heaks filmiks, aga tänu „Harry Potteri" poolt sillutatud teele näen ma temas potentsiaali saamaks sarja käigus sama heaks, kui on olnud viimased „Potterid". Praegusel kujul on aga „Percy Jackson" lihtsalt kerge meelelahutus.

3/5

"Valentinipäev": kaks tundi lõpu ootamist

Valentine's Day 2010 Romantiline komöödia

Nagu juba tavaks saanud, tutvustan ma esimeses lõigus filmi sisu: hulk inimesi (mõned paaris, osad üksikud) elab oma iga-aastast valentinipäeva elu. Kõiki kehastavad suured Hollywoodi staarid. Kõik lõppeb hästi.

Inimesed, kes lähevad "Valentinipäeva" vaatama lootuses leida sealt keerulist süþeed ja vägivaldseid alatoone on ilmselgelt eksinud pealkirja lugemisel. Ainus, millest film rääkida üritab, on armastus.

Ärge arvake, et ma materdan filmi tema pealkirja ja romantilise sisu pärast. Kui vaadata kõiki "Valentinipäevas" pakutavaid lugusid eraldi, võiks sellest saada mitu huvitavat lühemat teost, kuid kõik jutud ühte patta kokku surutuna lihtsalt ei tööta.

Et aru saada, miks see film ei tööta, peab meenutama kinokunsti põhitõde - inimesed lähevad kinno, et pääseda oma igapäevaelust ja ekraanikangelastega samastuda. Just selles samastumise osas eksib "Valentinipäev" kaks korda.

Esiteks koosneb film poolest tosinast erinevast loost, mis kõik kuidagi üksteisega seotud. Mina tundsin end nende erinevate lugude vahel pendeldades segadusse aetuna. Enamasti töötavad mitmest väiksemast loost koosnevad filmid paremini siis, kui erinevad osad on üksteisest eemaldatud. Parimad näited võiksid selle kohta olla "Pulp Fiction" või romantilise komöödia þanrist Eric Amadio "Pärast seksi" (After Sex 2007).

Kui nüüd mõelda tagasi karakteritega samastumise peale, siis tähendavad need pidevad hüpped erinevate lugude vahel, et minuga sarnane tegelane on kahe tunni jooksul ekraanil vaid 20 minutit ja ülejäänud aja pean ma jälgima inimesi, kes mind ei pruugi üldse huvitadagi. Ka see oleks üks probleem mida osade lahutamisega saaks eemaldada, sest nii saab kinokülastaja igast loost leida endale uue samastumisobjekti.

Teiseks probleemiks, mis "Valentinipäeval" tekib, on mõttetult suur staarosatäitjate nimekiri. Nii palju tähti on filmi meelitatud seetõttu, et kinokülastajad valiksid selle filmi just oma lemmiknäitleja pärast ja laiendada nii oma sihtrühma. Kahjuks on sellel ootamatu kõrvalmõju: ma mäletan, et filmis osalesid Aston Kutcher, Julie Roberts, Jamie Foxx jne., aga ma ei suuda meenutada mitte ühegi nende tegelaskuju nime. Ja kui filmihuviline ei suuda staari taga näha tema mängitavat lihtinimest, siis mis lootus on tal selle karakteriga samastuda.

Staaridest täidetud filmis teeb parima näitlejatöö ära Kutcher, kes saab terve filmi peale ka kõige rohkem ekraaniaega. Äramärkimist väärib ka Taylor Swifti esimene näitlejatöö: ma ei tea, kas ta on kohutav näitlejanna, või ta suudab oma arutu teismelise osa suurepäraselt välja mängida, aga mulje jääb tema tegelasest õige. Teised filmistaarid teevad oma tuntusele vastavalt head, kuid mitte meeldejäävad rollid.

"Valentinipäev" on naistekas! Kui ma ütlesin seda "See on keerulise" kohta, sain ma piisavalt kurje kommentaare, nii et seekord küsisin ma oma tüdruku käest kinnitust! Leidub piisavalt inimesi, kellele see film meeldib ja ka neid kes üksnes pealkirja nähes öökima hakkavad - mina pole kumbki. "Valentinipäevas" on potentsiaali, kuid ta jookseb liiva oma lihtsa sisu keeruka ülesehitusega.

Tegu on filmiga, mida võib vaadata igaval tööpäevaõhtul telekast, sest reklaamipausid on nii pika romantilise filmi ajal väga teretulnud nähtus. Kinos hakkas mul igav.

2/5

"Vennad": liigutav, mõtlemapanev ja dramaatiline

"Brothers" (2009), draama

Mida teeksid sina perekonna nimel?

Kui Sam Cahill (Tobey Maguire) Afganistanis kadunuks jääb, hakkab ta äsja vanglast vabanenud noorem vend Tommy (Jake Gyllenhaal) ta perekonna eest hoolitsema. Kuigi Sami naine Grace (Natalie Portman) algul Tommyt pelgab, võtab ta mehe siiski omaks, et täita abikaasa surmast tekkinud tühikut. Kui aga Sam Afganistani vangikongist lagedale ilmub, lüüakse Grace'i ja Tommy loodud habras pereidüll sassi ja alguse saab armukolmnurk, mis paneb emotsionaalselt proovile mitte ainult pereliikmed, vaid ka kinopubliku.

"Te näete välja nagu kaks teismelist," ütleb Maguire'i Sam, kui ta näeb venda oma naisega uisutamas. Ja tõepoolest, Grace'i ja Tommy vahel on sädet, sest Grace, kes Samiga koos olnud 16. eluaastast alates, leiab endale Tommy's uue väljundi. Kas sellest sädemest ka midagi enamat koorub, ei ole enam oluline. Tähtis on vaid, et Sam usuks, et seal midagi rohkemat leidub. Kui Maguire'i tegelaskuju suudab end veenda, et ta naise ja venna vahel on afäär, siis on tal midagi käegakatsutavat mille vastu võidelda ja mille üle vihastada. Nii viib ta mõtted eemale neist õudustest, mis ta ise vangilaagris veedetud kuude jooksul kannatama pidi.

Vendade isa (Sam Shepard) oli sõjaväelane ja seega kohtleb ta Sami kui tõelist poega ja Tommy peab leppima isa pilgete ja vihaga. Tommy on see, kes peab kõike tõestama ja Sam on ideaalne pereisa. Filmi lõpuks on aga rollid vahetunud, kui Sam sõjast muutunud mehena tagasi tuleb ja Tommy end igati väärika mehena on tõestanud. Sam ei suuda kuidagi kinni pidada soovitusest, mida ta ise oma vennale andis, ja astuda oma hirmuga/süüga vastamisi.

"Vennad" on sõjafilm, mis näitab lähedalt ühe sõduri traumat, seda kas ja kuidas ta peale tehtud õudusi suudab tavaühiskonnas eksisteerida. Film süveneb selle ühe sõduri pereellu ja vaatab läbi kõik nurgatagused ja otsib välja kõik luukered. Nii peabki iga pereliige leidma õige käigu malelaual, mis oleks kõige kasulikum perekonnale kooslusena, mitte tingimata talle endale.

Lavastaja Jim Sheridani töö teevad lihtsaks suurepärased näitlejatööd kõikidelt peategelastelt. Gyllenhaal, Maguire ja Portman on kõik suurepärased. Lisaks peab mainima ka Sam Shepardi isarolli, kes näeb oma poega läbimas kõike seda, millega ta ise Vietnamist tagasi tulles kokku puutus, kuid ei oska teda kuidagi aidata. Emotsionaalselt ehk kõige raskemat rolli kannavad aga Sami ja Grace'i lapsed (Bailee Madison ja Taylor Geare), kelle pisarad ja hirm oma isa ees on ühtlasi liigutavad ja kummastavalt reaalsed. Tegu on kindlasti ühe parima näitlejatekoosluse läbi filmiajaloo.

Kuigi üks kahest Kuldgloobuse nominatsioonist tuli "Vendadele" parima muusikapala eest, räägib muusikast palju valjemini vaikus. Tihti tekib filmides hetki, kus vaikus tundub ebamugavana ja see jätab filmi süþee seisma. "Vendades" on vaikusel palju kandvam roll: see tekitab küll samasuguse ebamugavuse nagu kehvadeski filmides, kuid igavuse asemel julgustab vaatajat mõtlema. Filmihuvilised on taustamuusikaga nii harjunud, et selle järsk puudumine sunnib neid süvenema.

"Vennad" on uusversioon 2004. aasta Taani filmist "Br¸dre" ja enamus kriitikat ongi tulnud just nende kahe filmi võrdlusest. Teised kriitikud on välja toonud näitlejate noorust ja pildi liiga puhast (Hollywoodliku) keelt, mis jätab olukorrast võltsi mulje. Mina kummagi väitega ei nõustuks. Vaadates briti ajakirjaniku Ross Kempi dokumentaalsarja Afganistaani teemal, võis näha, et suur osa sõdurites ongi vähemalt Portmani vanuses (28). Pildikeele kohta ütleksin, et mida selgem on ekraanile jooksev kujutis, seda selgemini on näha tunded näitlejate nägudes ja kehakeeles. Ma kordan veelkord: "Vendade" suurimaks trumbiks on näitlejatööd.

Maguire on nüüd juba aastaid olnud kinni oma nohiklikus Ämblikmehe-imagos, mis selle filmiga totaalselt purustatud saab. Ka Gyllenhaal teeb oma esimese filmirolli pärast 2007. aastat ja kuigi Portman on olnud viimastel aastatel üsnagi aktiivne, paneb alles Grace'i roll mu unustama tema osa uuemas "Tähesõdade" triloogias.

Mulle ei meeldi anda filmidele maksimumhindeid, sest kusagil on alati midagi valesti. Kindlasti leiab ka "Vendadest" nurisemisruumi, kuid mitte pisiavalt. Oleks ma näinud originaali, oleks ma võib-olla rohkem vigu leidnud, aga ma arvan et enamus kinopublikust ei ole originaaliga tuttav. Kahjuks filmiavalikkus on ilmselt selle võrdluse teinud ja nii ei näe filmi kandideerimas ühelegi Oscarile. Isegi kui "Vennad" jääb auhindadeta, on tegu ühe mu lemmikfilmiga läbi aegade.
Ärge minge seda filmi vaatama popkornikuhjaga. Te võte avastada, et ekraanil toimuva draama saatel unustate selle söömata!

5/5

"Õhus" tõstab tuju kõrgele ja teeb siis hädamaandumise

Up in the Air 2009 Komöödia

Iga välismaale elama mineja teab, et ta uus elu algab 20 kilost, mille ta lennukisse kaasa saab võtta. Ryan Binghamile (George Clooney) piisab vähemasti, sest tema arvutuste järgi kulutaks ta pagasilindi ääres oodates aastas ära nädala. Tema käsipagasisse mahub paar triiksärki, hambahari, kuid ei midagi isiklikku. Ryan töötab firmas, mida palgatakse inimesi vallandama üle terve Ameerika. Ühel päeval, kui Ryani jaoks nii oluline 10 miljoni reisitud miili piir lähedal on, saabub aga karm uudis: tänu Natalie Keeneri (Anna Kendrick) leiutatud uutele IT-lahendustele saab inimesi vallandada ka oma kontori mugavusest ja Ryani elustiil on muutumas reliktiks. Üritades Natalile tõestada, et tõeline vallandamine käib näost näkku, võtab mees ta järgmisele reisile kaasa.

"Õhus" räägib globaliseeruvale maailmale omasest probleemist: paljud inimesed ei tea, kus on nende juured. Eesti kontekstis on seda filmi kõige lihtsam võrrelda ajude väljarändega, kus tihti kaotatakse side kodu(maa)ga. Ryan Bingham'i näol on aga tegu erilise juhtumiga: talle meeldib elada oma koduta. Kui tüüpilisele inimesele on pärast tihedat tööpäeva kodune diivan ja köök meeldivaks lõõgastuseks, siis Ryan näeb neis vaid koormat. Veel hullemgi: rääkimata materiaalse kiindumise puudumisest ei pea Ryan vajalikuks ka inimlikke suhteid hoida, hoidudes näiteks oma õe telefonikõnedest kui katkust. Kõik ta tõekspidamised saavad aga hoobi, kui tema teele satub mõttekaaslane Alex (Vera Farmiga) ja Ryan hakkab taipama, et linnast linna reisides õhtute varastamine, ei ole enam tema arusaam ideaalsest suhtest.

"Õhus" sees on peidus kaks erinevat filmi: esimene, mis karmi sotsiaalkommentaarina kajab vastu majanduskriisile ja sellega kaasnevale töötusele, ja teine, mis räägib kahe inimese eneseotsingutest tänapäeva maailmas, kus elutempo tihti hingamisekski mahti ei anna.

Kui George Clooney hääl kinokülastajale räägib, et Ryani jaoks ongi see, kuidas ta elab ideaalne, pole see päris tõsi. Ryan elab oma valgete seinte ja tühja kapiga korteris aastas kokku natukene üle kuu aja, uinudes ülejäänud õhtutel parimates hotellides. Ta ei saa oma kodu igatseda, sest ta pole kunagi selle loomisele piisavalt pühendunud ja kuna tal puudub võrdlusmoment, ei saa ta ka oma reisimist hinnata.

Ma avastan endki aastas vähemalt kaheksa korda lennukist ja seetõttu on selles filmis näidatud elustiil mulle väga hingelähedane. Ma loodan, et mina suudan oma elu paremini balansseerida kui Ryan, aga seda peaks vist ütlema väline vaatleja. Ma usun, et kinosõbrale, kel on lendamise vastu mingi kindel väljakujunenud arvamus, saab see film endast rohkem anda.

Teine osa filmist keskendub aga Ryani tööle, milleks lihtlabaselt inimeste lahti laskmine. Siinkohal tuleb kiita filmitegijate oskust oma tööga lagedale tulla keset finantskriisi, kus töötuse küsimus on suurem kui kunagi varem sel sajandil. "Üles" sammub seega "Rentslimiljonäri" jälgedes, lõigates väga palju kasu oma sisu asjakohasusest. Kui "Miljonär" pakkus publikule imeilusa muinasjutu, siis "Õhus" teeb hoopis vastupidist ja pakub Clooney näol vihatava tegelase, kes käib linnast linna inimesi vallandamas. Et aga Clooney tundub ekraanil kohati nii abituna, ei suuda vaataja tema peale väga vihane olla ning "paha tegelane" on hoopis ta ülemus, kes rikub teiste inimeste seas ja Ryani elu. Just see kergelt silmakirjalik nüke on minu arvates peamine põhjus, miks "Õhus" üldse komöödiana toimib.

Näitlejatest saab kõige suuremate kiidusõnade osaliseks Kendrick, kes noore ja hakkaja „vallandaja" kõrval suudab suurepäraselt välja mängida ka närvivapustuse piiril kõikuva naise. Ometi  jääb tema ja Clooney vaheline keemia tihti olematuks. Oma osa mängib selles kindlasti ka 25-aastane vanusevahe. Farmiga ja Clooney saavad aga omavahes suurepäraselt läbi ja nende Ameerikat läbiva armusuhte lõppvaatuse ootus hoidis vähemalt mind pidevalt pinges.

Ryani ja Alexi vaheline side on lausa niivõrd hea, et on hetki, kus kõik dialoog, mis ei toimu nende vahel tundub liialt magedana. Kahjuks varjutavad kahe näitleja esitused suures osas ülejäänud filmi. Lisaks peab tõdema, et kinos on viimasel ajal olnud näha liiga palju Clooney poolt näideldud sarnaseid karaktereid (lisaks praegusele ka „Põletada pärast lugemist", "Mehed, kes jõllitavad kitsesid"). Ma sooviksin näha Clooney't end teistsuguses rollis proovile panemas. Ootan seega huviga emakeeles väga kumalisena kõlavat „Fantastilist härra Reinuvaderit".

"Õhus" pakub publikule piisavalt naerupahvakuid, kuid saalist väljudes tulevad naeru asemel pähe palju sügavamad mõtted. Lõppvaatuse poolest on „Õhus" kindlasti üks viimase aja mõtlemapanevamaid teoseid. Kohati jäi filmist mulje, et ta üritab liialt paljut, kord kippus ta liialt kiirustama, kuid üleüldiselt on tegu vägagi meeldiva filmiga, mis väärib pakast trotsivat kinokülastust.

3,5/5

„Lohetätoveeringuga tüdruk": Hollywoodist rahulikum, ent karmim

Mikael Blomkvist (Michael Nyqvist) on läbipõlemise äärel kõikuv ajakirjanik, kes palgatakse uurima 40 aastat tagasi toimunud noore naise kadumist. Oma uurimise käigus saab ta tuttavaks vaimselt ebastabiilse Lisbethiga (Noomi Rapace), kes Blomkvisti läbi ja lõhki uurinud ning nüüd ei suuda enam mehest loobuda. Teel tõeni avastab paar amatöördetektiive mitmekümneaastataguseid mõrvu, vägistamisi ja kokkumänge. Lisaks jälgib kogu nende uurimist pealt ka tegelik mõrtsukas, kes valmis mõne lasuga uurimist lõpetama.

„Lohetätoveeringuga tüdruk" on film, mis alguses ei saa vedama, aga selle asemel, et tüütavaks muutuda, harjutab ta vaataja oma rütmiga ära. Tegu on kindlasti hingesugulasega briti krimisarjadele, mitte Hollywoodi märulitele. Ometi pakub film kuhjaga põnevust ja seda just tänu oma kavalalt lihtsale ülesehitusele: selle asemel, et oma peategelased kohe alguses punti panna, keskendub Niels Oplevi lavastatud teos kõigepealt karakterite ehitamisele. Kui tavaliselt kipuvad põnevike algused olevat küllaltki malbed, siis „Lohetätoveeringuga tüdruk" hoiab vaataja elevuses küsimusega, millal Mikael ja Lisbeth kokku saavad. Ja kui see lõpuks juhtub, lisab põnevust mõrvari järgmine käik.

Kuigi filmi peategelaseks on siiski Blomkvist, on enamus filmi ümber keerelnud kõmust keskendunud Lisbethi tegelaskujule. Suures osas on see ka põhjendatud, sest niivõrd mittefunktsioneeriv inimene nagu Lisbeth vajab suuremat sissejuhatust ja seega leiab ka laiemat kõlapinda. Alustades tema püromaanikalduvustega lapsepõlvest ja lõpetades teda vägistava sotsiaaltöötajaga ei ole raske aru saada, miks Lisbethi peetakse üheks viimase aja kirjanduse parimaks naiskarakteriks.

Rapace mängib oma rolli suurepäraselt. Temas on midagi sarnast Tony Shalhoubile, kes kehastab ameerika telesarjas „Monk" nimiosalist. Mõlemad mängivad oma ühiskonnast eraldatud tegelast usutavusega, mille tõttu ei oska ühtegi teist näitlejat selles rollis ettegi kujutada. Mitte ühtegi halba sõna ei ole mul öelda ka Nyqvisti kohta, kuid ta jääb oma tagasihoidlikkusega tahes tahtmata Rapace'i (taltsutatud) hullumeelsusele alla. Minule avaldas aga kõige rohkem muljet kadunud Harrieti kehastanud Julia Sporre, kelle ekraaniaeg oli enamasti limiteeritud fotodele, kuid kelle vaevudeðifreeritav udune pilk pani mul külmajudinad mööda selga alla jooksma.

Kui rääkida filmi sisust, siis see on otseloomulikult provokatiivne. Väga tähtis osa filmi sissejuhatamisel on Lisbethi sotsiaaltöötajal, kes teda jõhkralt ära kasutab. Kui too oma teenitud karistuse saab, rahustab see vaataja esimese tipphetke möödumisega niivõrd maha, et vägistamise teema kipub peast sootuks kaduma, enne kui see väga valusalt tagasi kistakse. Vaatajatele kinnitatakse, et kurjategija on saanud teenitud karistuse, enne seda kui tegelikku koletist süþees alles ehitama hakatakse. Seetõttu võib eeldada, et ka suurem kuri saab karistatud ja filmisõber saab keskenduda juhtnööridele, mitte kramplikult üksnes mõrvari isikut arvata üritada. Mina hindan siiski Lisbethist rohkem Blomkvisti-liini, mis suudab ilma midagi suurt tegemata ikkagi vaatajaid köita.

Kahjuks pole „Lohetätoveeringuga tüdruk" veatu. Müsteeriumi lõpplahendus on kahjuks siiski väga etteaimatav. Lisaks on küsitavad ka mõned kaameranurgas ja montaaþ. Enim jäi häirima aga fakt, et kuna tegu on kolmeosalise sarja esimese peatükiga, siis keskendusid viimased paarkümmend minutit juba järgmise osa ülesehitusele ja minu kui vaataja tähelepanu hävis. Kaks ja pool tundi pikk film ei saa endale nii pikka lohisemist lubada.
„Lohetätoveeringuga tüdruk" on meeldiv vaheldus Hollywoodile ja pani mu huviga ootama filmisarja teist osa, ent teist korda vaadata ma seda ei viitsiks.

3,5/5

„Printsess ja konn": värskendavalt klassikaline

The Princess and the Frog 2009 Animatsioon

Tiana rabab dþässiajastu New Orleansis kahel töökohal, et teha teoks oma isa unistus oma restoranist. Ühel hetkel saabub tema teele konnaks muudetud prints Naveen, kes kostüümiballiks ülesriietanud Tianat ehedaks printsessiks peab ja teda end suudlema meelitab. Lubadusega saada endale ihaldatud restoran võtab Tiana julguse kokku, kuid, et ta pole õige printsess, muutub hoopis ise konnaks. Läbi New Orleansi ja ümbritsevate soode põgenedes üritavad noored end inimeseks tagasi muuta ja avastada, mida nad tegelikult elult soovivad.

„Printsess ja konn" on esimene klassikaliselt (käsitsi) animeeritud Disney film viimase viie aasta jooksul. On väga kummaline, kui meeldiv on minna kinosaali vaatama animeeritud filmi ilma 3D prillideta. Viimaste aastate jooksul on 3D revolutsioon just animafilmide puhul muutunud nii massiliseks, et tuleb tikutulega otsida teost, mis ongi mõeldud täiesti tavalisele kinoekraanile.

Kuid ühe mõõtme puudumine pole õnneks selle filmi suurim pluss. Esimest korda üle tüki aja on märgata Walt Disney animatsioonistuudio tagasipöördumist oma juurte juurde. Viimased paar aastat on nende filmid olnud pigem olnud üsna nõrk võitlus Pixariga, kuid kui Disney 2006. aastal Pixari omandas, kadus konkurentsil mõte. Seega said mõlemad keskenduda oma tugevamaile külgedele ja kuigi „Printsess ja konn" ei ole sama hea film kui „Üles", võib selle vanamoodsast uudsusest saada väike konkurent animafilmi Oscarile, mida vägisi juba „Üles" kaela riputatakse.

„Printsessi ja konna" animaatorid on öelnud, et nende eeskujudeks on olnud „Bambi" ja „Leedi ja Lontu". Seega kipub ka selles filmis rohkem tähelepanu olema pööratud just loomsetele karakteritele. Nagu Disney filmidele kohane on ka siin kangelasele väärikad abimehed olemas alligaator Louis ja putukas Ray näol, kes Tianat ja Naveeni aitavad, üritades samal ajal oma unistusi teoks teha.

Kui nimed Louis ja Ray teile, kallis kinokülastaja, midagi ei ütle, siis ilmselt ei pruugi „Printsessi ja konna" muusikavalik olla päris teie maitsele. Üks asi mis mulle vanade Disney filmide juures enim meeldib, on nende muusikalised numbrid, mis tunduvad multifilmi juures nii loomulikuna ja üldse mitte võltsina nagu paljudes muusikalides. „Printsess ja konn" viib vaataja 1920'ndate New Orleansi, kus dþäss on kuningas ja selle rütmis käib ka kogu film. Mulle taoline muusika meeldib ja ma nautisin ka filmi muusikalisi numbreid, kuid see on juba maitse asi. Louis ja Ray vihjavad muidugi Armstrongile ja Charlesile

Üks varajaste Disney filmite tunnuseid oli tundmatute näitlejate palkamine tegelastele hääle andmiseks. Minu arvates ongi animafilmide võlu kui neid saab vaadata ilma pead murdmata, kes täpselt pildi taga räägib. Samas ma pean tõdema, et enamus inimesi ilmselt ei vaeva selle mõttega oma pead. Seega mina ütlen, et kui inglisekeelses versioonis on peategelased küllaltki tundmatud, võiksid eestikeelsed näitlejad olla sama tundmatud, kuid kahjuks on meie teatripõld piisavalt kitsas ja paljud hääleandjaid juba mitu korda läbi käidud. Ent nagu ma mainisin, tõenäoliselt see teie kinoelamust ei sega.

Tiana on esimene Disney mustanahaline kangelanna. Erinevalt paljudest teistest töötab ta oma eesmärkide saavutamise nimel ja on üle mitme aastakümne tõeline (kohati ka hoiatav) eeskuju noortele tüdrukutele. Just sellised uuendused, jättes retsepti põhiosas samaks, on need, mis toovad klassikalised Disney filmid 21. sajandisse. Kui lisada veel filmi eelviimane stseen, mida lähiminevikus saab võrrelda liigutavuselt vaid „Üles" algusmontaaþiga, tulebki kokku film, mida lapsed saavad vaadata huviga ja vanemad kerge nostalgiaga.

4/5