"Mispärast ta läigib?"

"See oli see eilane Eurovision."

Küllap näinuks Kiire ja Tootsi saunastseeni avaakord välja säherdune, kui tol hallil ajal oleks midagi teatud Eurovisioni lauluvõistlusest.

Seekord jõudis igakevadine kitšipralle Eurovision minuni teisiti - läbi interneti. Kehastusin tulevikutelevaatajaks, ühes läptopiaknas avatud ERRi ülekanne, teises Facebook, et virtuaalsete sõpradega reaalajas loba ajada. Ühtepidi väga üksildane kogemus, arvestades, et varem sai pärissõpradega ühisvaatamisi korraldatud, mille juurde kuulusid snäkid, napsid ja pidutuju. Aga teisalt olin tõepoolest ajast ees, sest kõigi eelduste kohaselt säärane, nagu minu eilne õhtu, televisioonitarbimine tulevikus välja nägema hakkabki - igaüks istub üksipäini omaenese meedias.

Filosoofiliselt lainelt tagasi maisemale: kuna netiühendus jättis soovida (netipulk otsepildi striimimiseks siiski ei sobi, kuna levi kõigub ja seega ka ühenduse kvaliteet), jõudis lauluvõistlus minuni lünklikult. Tavaliselt kippusid katkestused saabuma siis, kui neid kõige vähem soovisin ja Oti laul jäigi nägemata. Üldmulje sain siiski kätte. Ja väga kahju, et Kreeka või Hispaania ei võitnud - see nali oleks mind rõõmustanud isegi enam kui Eesti võit, seda enam, et meedias levinud kõmu kohaselt (mida asjaosalised nüüd salgavad) olevat Hispaania esindajal võitmine suisa ära keelatud. See, et järgmine Eurovision toimub igavas ja turvalises Rootsis, jätab mind sama külmaks, kui see laval rütmiliselt karglev tuust, kes neile võidu tõi.

Aserid olid eelmise aasta võiduga sülle kukkunud võimalust end kümnetele miljonitele televaatajatele presenteerida päris hästi ära kasutanud. Areen oli tõepoolest muljetavaldav, maitsekalt glamuurne, suursugune ja pildis oli meeldivalt rohkesti avarust ja õhku. Kas keelebarjääri või tohutu publiku tõttu tundusid saatejuhid veidi puised, aga eriti nende kohalolek ei häirinud. Kohapeal viibinud ajakirjanike (foto)reportaažid andsid küll aimu teistsugusest Aserbaidžaanist kui ilmarahvale näidatud klantspilt võimsast ja rikkast naftariigist. Kõlanud on koguni väited, et Euroopa pidanuks inimõigustel trampivalt ja korrumpeerunud riigilt suursündmuse korraldamise au ära võtma. Kui Marko Reikop kurtis teist poolfinaali kommenteerides, et tal polevat lubatud jalgsi sadat meetritki astuda, vaid topitud peaaegu vägisi autosse, siis vaevalt säärane pealtnäha ülihoolitsev käitumine vaid ligimesearmastusest tulenes - arusaadav, et fassaadi taha piilumist ehk ajakirjanike omapäi kooserdamist tahtnuks korraldajad vältida, kui vähegi võimalik. Säravasse kuvandisse oli naftariik investeerinud ju palju - ehitanud võimsa Kristallhalli (meedia väitel inimesi oma kodudest ära ajades), tekitanud Eurovisionile rekordilise eelarve.

Aga ma tahaks näha riiki, kes sellist võimalust kasutades esitleks oma räpaseid nurgataguseid, vaesust ja muid hädasid. Vaevalt Eestigi omal ajal nii aus oli, näitasime samamoodi fassaadi nagu nüüd aseridki. Kuigi poliitiliselt tundlikumad ajakirjanikud lootsid, et omal moel toob Eurovision korraldajamaa teisitimõtlejatele kasu, kelle jaoks oleks see võimalus rahvusvahelisse pilti pääseda, ei huvitanud poliitika lõppkokkuvõttes eriti kedagi. Briti leht Independent kirjutab, et ainsa esinejana näitas protestimeelsete vastu huvi üles rootslanna Loreen, kes olevat kohalike opositsionääridega kohtunud ja lubanud nende toetuseks paar sõna kosta. Kuid avalikul pressikonverentsil pandud tal suu kinni ja inimõigusi puudutavaid küsimusi polevat talle esitada lubatud. Loodetud tähelepanu ürituse staaridelt dissidendid ei saanudki.

Mis puudutab muusikat, siis minu isiklik arvamus on, et see, kes vaatab Eurovisioni muusikalise elamuse pärast, on kas kuu pealt sadanud või väga halva maitsega. Nagu ütles muusikakriitik Mart Juur, oligi Eurovision tänavu igav. Võistluse algusse järjepanu sattunud nutused ballaadid ajasid lõpuks iiveldama ja tekitas mõtte, et esinemisjärjekord võiks olla ikkagi kaalutletult paika pandud, nii et lauludest tekiks tempot ja tooni arvestades mingi tasakaalustatud kompott ballaadidest ja tantsust-trallist.

See traagika, et võistlusel kõlab häbematult vähe muusikaks kvalifitseeruvat, on stsenaariumi aga nii lootusetult sisse kirjutatud, et ei vääri pikemat arutelu. Vana Euroopa, slaavi riikide ja islamimaade maitsed on ju loomulikult erinevad ja püüded leida lugusid, mis meeldiksid kõigile, tekitavad imelikke laululaadseid nähtusi. Sestap võtan mina Eurovisioni juba ammu spordivõistlusena, kus iga fänn toetab võistkonda, mis on talle südamelähedane sõltumata sellest, kuidas nad konkreetsel korral esinevad. Kui Kreeka kannaks ette ka vaid heliredeli, kuuluksid Küprose maksimumpunktid ikkagi neile ja Soome eraldaks meile midagi isegi siis, kui solist vaikides mikrofoni mäluks. Minu meelest ongi suur osa Eurovisioni võlust selles, et see joonistab väga selgesti välja, kes armastab keda ja kes keda silmaotsaski ei seedi, olgu sel siis ajaloolised või hetkepoliitilised põhjused. Et muusikaga pole sel kõigel eriti pistmist ja keegi seda nii väga ei eeldagi, näitasid kas või Reikopi kommentaarid, kus kõlas lootust, et "Gruusia on meisse ju alati hästi suhtunud" või "küll Soome meile ikka kümme punkti annab".

Tõelise naudingu saab Eurovisionist ilmselt see, kes kitšiparaadi huumorivõtmes nautida suudab ja sellesse veidrusse ülearu pühalik-tõsiselt ei suhtu. Õnneks tõestab Juure ja Kivirähki kommentaaride jätkuv populaarsus, et eestlased on ses osas valdavalt eluterve suhtumisega. Ma ise eelistasin seekord küll Reikopi kommentaare, sest minu meelest on tema stiil võluv. Kord langeb ta hetkega musta matusemeeleollu, kui mõni riik Eestile ainsatki punkti ei anna. Piisab aga vaid paarist punktikesest, kui kommentaatorihärra meeleolu pilvepiirini kerkib, jättes mulje, et võit on sisuliselt käeulatuses.

Kuigi on heaks tavaks suhtuda Eurovisioni irooniliselt muigava üleolekuga, oleks ikkagi kahju, kui seda ühtäkki enam ei toimuks. Traditsioonina on sel juba pea sama väärtus nagu rahvuspühadel. Efekt on sama, mis heal napsil - kuigi juba ette tead, et pärast pea valutab ja süda läigib, ei jäeta ometi pitsi tõstmata.

Varsti jõuab finaalini "Eesti tippmodell". Äsja lõppes "Tantsi tagumik trimmi". Särtsakad reality-formaadid mõlemad. Ühes justkui otsitaks modelli, teises justkui võtaksid ülekaalulised inimesed tantsides kaalust alla. Mis tegelikult toimub?

Endise modelli Tyra Banksi loodud formaat "America`s Next Top Model" on ekraanil püsinud 18 hooaega ja ilmutab alles nüüd murettekitavaid väsimuse märke. Eestis hakkab kohe-kohe lõpule jõudma selle formaadi alusel toodetud "Eesti tippmodelli" esimene hooaeg. USA versiooni eluiga on ühe tõsielusarja kohta tavatult pikk. Mis on menu saladus? Vaevalt modellindus või kõrgmood iseenesest masse köidaksid. Olen ka ise kauges nooruses ja 40 kilo tagasi mõnele modellicastingule sattunud, samuti ajakirjanikutööd tehes jälginud ka glamuuripildistamisi - telekaamerate jaoks ebahuvitavamat objekti leida oleks keeruline. Päris elus on see liiga tõsine töö, et meelt lahutada.

Banks on suutnud luua eduka tõsielusarja, miksides mitut komponenti. Esiteks missivalimistest laenatud võistlusmoment - on üks ja ainus, kes saab "krooni" ehk modellilepingu. Teiseks on võistlema pandud noored naised. Me kõik mäletame oma kooliaega, kus poisid hoidsid ühte, aga tüdrukutest tekkisid rivaalitsevad kambad. Teame sedagi, et kui mehi liidab vennaarm, siis naisi õelus. "Eesti tippmodelli" võtteplatsil selgus peagi, et tüdrukud ei suutnud poolt päevagi kinni pidada isekeskis antud lubadusest, et saatetegijate provokatsioonidele ei alluta ja üksteist taga ei räägita. Kullakesed, jääge ikka realistlikuks, oleksin tahtnud neile loengu pidada - te olete ju naised! Piisab juba kolmest ühte ruumi suletud naisest, et kaks ühe vastu liidu moodustaksid, rääkimata siis 14 teismelisest tütarlapsest. Loomulikult ei võtnud kampade tekkimine ka modellihakatiste hulgas kaua aega.

Olen lugenud netikommentaare, kus mõni televaataja pahandab, miks noori naisi küll niimoodi piinatakse - koju helistada tohib vaid haruharva ja kaamerate-mikrofonide raadiuses, televiisorit vaadata ega ajakirju lugeda ei tohi. Ent ega formaadiloojad eile sündinud ole. Kõike seda tehakse mõistagi selle nimel, et pinge ja flustratsioon kasvaks ning tekiksid intriigid ja emotsioonid ehk materjal, milleta tõsielusari sureb nagu kala kuival. Kui arvate, et ainult Eestis nii on ja seda seepärast, et siin tegevat televisiooni käparditest amatöörid, siis eksite rängalt. USA neiud on pärast saadet palju kurtnud, kuidas neid võtteplatsil päevast päeva piinati. Ma ei tea tõsielusarja, kus toimitaks teisiti.

Naisi köidab modellisaate juures ka glamuur ja ilusad asjad, ennekõike aga tuhkatriinulugu, kus tavaline tütarlaps moondatakse kauniks printsessiks. Seepärast on moemaailm naistele suunatud reality-sarja tootmiseks ideaalne foon. Just nimelt foon, ei midagi enamat. Modelliks saada on lugematuid võimalusi, neist 90 protsenti kindlamad ja vähem vaevarikkad kui telesaate kaudu. Palun näidake mulle mõnda modellisaatest võrsunud tippmodelli ja kuna te ei leia, siis tõenäoliselt teete ka järelduse, et ennekõike on tegu lihtsalt ühe hästi õnnestunud meelelahutussaatega. USA-s saab modellisaade pidevalt tähelepanelikelt hurjutada, mis on saateülesannetel pistmist reaalse modellitööga või milleks üks või teine väljakutse modellinduses hea on. Ajaleht New York Times kirjutas juba 2005. aastal, et modellinduses alustamiseks on saate vanusepiir (18 - 27 eluaastat) kaugelt liiga kõrge. Tõelisi tippmodelle avastatakse ikkagi põhikoolipingist ja 27-aastaselt alustada oleks ju suisa utoopia. Kas saatetegijad, eriti tippmodell Banks, seda siis ei tea? Loomulikult teavad! Aga neid see ei huvitagi. Neid huvitab hea meelelahutus. Seadused seavad pealegi oma piirangud ja alaealisi ei saaks USA-s teleekraanil pooltki tegema ärgitada, mis publikut köidaks. Samuti ei ole liiga noorte võistlejatega midagi peale hakata - neil pole midagi öelda, jutt ja intriigid jääksid lapsikuks ja vürtsikast show`st kujuneks mage titesaade. Eks võistlejadki tea, et modellinduses läbi löömiseks on vaja teha rohkem tööd ja alustada varem, telesaates osalemisest ei piisa kaugeltki. Aga ka neid see vaevalt huvitabki, sest võimalusi, mida tele-eetrist ammutatud tuntus pakub, on ka peale moelavade kümneid ja televisiooni tullakse ennekõike kuulsust taga ajama.

Sellal, kui Kanal 2-s võistlevad modellihakatised, siis TV3 sai sel kevadel lõpuks oma tantsusaate, ostes sisse mujal maailmas juba mõned aastad ilma tegeva formaadi "Dance Your Ass Off", mis tegi üsna eduka hooaja. Ka siin on menu saladus hoolikalt miksitud kompott. Erinevad kaalulangetamisshowd on juba mõnda aega populaarsust kogunud ja ühendada need glamuurse "Tantsud tähtedega", on geniaalne leid.

Aga ma tahaks näha ka jätkusaadet - elu pärast saadet "Tantsi tagumik trimmi". Küllap saame näha võistlejaid, kes on trullakamad kui kunagi varem. Seda, et Atkinsi põhimõttel valgurikast toitu manustades ning samal ajal trennisaalis erakordsete koormustega maadeldes kaal kiirelt langeb, pole keeruline ennustada. Samas teab ilmselt iga valgurikka dieediga kärmelt kilosid kaotanu, kui ruttu see kõik taas normaalselt ja tasakaalustatult sööma hakates tagasi tuleb - mühinal! Ja kõike veel rohkem kui enne. Trennispetsidele tundub kindlasti ka eriti rumal panna ülekaalulised inimesed hullu koormuse all peadpööritavaid trikke tegema. Teletegija vaatevinklist on see kõik aga suisa hiilgav saak - säherdusele hullusele järgnevad üsna etteaimatavalt vigastused (millega meiegi tagumikutrimmijad pidevalt hädas olid), mis on inimlikus plaanis kurb, aga reality-vaatenurgast ju lihtsalt suurepärane ja dramaatiline materjal. Täpselt samuti teavad saatetegijad kõike juba ka Eestis kriitika alla sattunud dieediplaanist, aga - no keda huvitab? Telesaade ju kestab vaid loetud kuud ja pilti on vaja püüda võimalikult efektne kaalukaotus. Oodata, kuni kaal langeb mõistliku toitumise ja treeningu abil, pole lihtsalt aega. See, mis saab võistlejast pärast saadet - keda see küll huvitab, olgem nüüd ausad. Televisiooni huvitab ainult televisioon ise. Ja mitte ainult televisioon, vaid ülepea kogu meelelahutusbisnes on oma kangelaste suhtes ääretult isekas. Äraaetud hobused lastakse siin maha.

Millised järeldused? Ei mingit Ameerika avastamist, vaid tõsiasi, et tõsielutelevisioon on sama hea, kui kaugel asub ta reaalsusest.

Vaid vähestele sarjadele olen suutnud hooaeg hooaja järel truuks jääda. Üks neist on "Meeleheitel koduperenaised", millele USAs parajasti hingekella lüüakse. Kas sellest sarjast saab naiste kohvilauajuttudes samasugune surematu legend nagu "Seks ja linn", näitab aeg. Aga potentsiaali on.

"Viimne jalutuskäik Wisteria Lane'il," nagu enne kahe tunni pikkust lõppvaatust USA meelelahutusmeedias nostalgitseti, on alles pooleli, kui neid ridu kirja panema hakkan... Soovides, et see kõik kestaks kauem, ei hakka ma aga enda ootusärevust spoileritega rikkuma, vaid ootan kannatlikult, kuni see ka Eestis Fox Life'is ekraanile jõuab. Ma ei suuda veel hüvasti öelda sarjale, mis on olnud kaheksa aastat mu parim sõbranna. Okei, liialdan, pärissõpru telesarjad ju ei asenda. Aga külla olen teda alati oodanud, poest selleks õhtuks head-paremat ostnud, veini lahti korkinud, hädavalesid kokku vusserdades isegi kohtumisi päriselu sõbrannadega ära jätnud.

Mul on eredalt meeles, kuidas lõppes viis aastat tagasi mu kõige-kõige suurem telelemmik "Sopranod" - Tony oma perekonnaga einestamas ühe ilusa laulu saatel rahulikus restoranis, kus hiilivad ringi kahtlased kujud. Lõpplahendus jättis mulje, nagu oleks televiisoril enne osa lõppu juhe seinast tõmmatud. Mis juhtus? Kas Tony Soprano sai surma? Kes, mis, miks? Kõik otsad jäid lahtiselt õhku rippuma ja sama hästi võiks sari hommepäev end uuesti kokku korjata ja samast punktist jätkata. Kui sel päeval ajas see lahenduseta lahendus mind marru, siis täna mõtlen, et see oli geniaalne. Just nii saabki see kultuslik sari oma fännide hulgas edasi elada, toites lugematuid spekulatsioone ja tõlgendusi. Ma veel ei tea, mis juhtus "Meeleheitel koduperenaiste" viimases osas, aga netist natuke ikka piilusin: keegi saab õnnelikuks, keegi sünnib, keegi sureb, keegi lahkub... Ja tundub, et siingi jääb midagi õhku... Salatsemine Wisteria Lane'il ei lõpe iialgi.

Sarja sünd on legend omaette, tõeline tuhkatriinulugu, kus neljandat aastat töötu ja rahahädas stsenarist Marc Cherry sama käsikirjaga juba mitmendat korda õnne proovib, kuni see lõpuks tähelepaneliku silmapaari leiab, jättes viie suure telekanali bossid, kes olid enne ABC-d "liiga nõrga" skripti hüljanud, kibedasse kahetsusse. ABC, kel polnud enne "Koduperenaisi" tükk aega tõelist hittshow'd olnud, lasi ehitada peagi saladustest kubisema lööva Wisteria Lane'i Hollywoodi Universali stuudiote territooriumile. Samal, peamiselt fassaadidest koosneval filmitänaval, mida kutsutakse Colonial Streetiks, on juba alates 1940ndatest üles võetud mitu filmi ja telesarja. "Koduperenaiste" jaoks kaeti majad värskete mahedate värvidega, lammutati kirikufassaad (tuntud krimisarjast "Mõrv sai teoks") ja üks uhke häärber, et nende asemele rajada Edie Britti maja. Tänavast sai perfektne Ameerika eeslinn, ideaalne kontrast seal peagi pulbitsema löövatele kohutavatele salasepitsustele. Kahjuks oli kunagises hittfilmis "Psycho" kasutatud maja "Koduperenaiste" samuti kohati õõvastavate seikluste filmimise ajaks juba lammutatud...

Sarja looja ja peastsenarist Marc Cherry sai "Meeleheitel koduperenaiste" idee Ameerikas kurikuulsast Andrea Yatesi mõrvaprotsessist. Andrea Yates on Texase koduperenaine, kes väidetavalt sünnitusjärgse depressiooni all kannatades uputas oma viis last vanni. Suure meediakära saatel kulgenud kohtuprotsess inspireeris mitmete telesarjade stsenariste juba enne Cherryt, kes enda sõnul jälgis kohtureportaaži koos oma emaga ja küsis temalt, tulvil hämmingut, kas too suudab kujutleda meeleheidet, milles naine tapab oma lapsed. Cherry ema vastus oli pojale šokk: "Olen ka ise sama tundnud." Siis kuulnud Cherry esimest korda, et kui tema isa ülikoolis magistrikraadi taotles ja ema kolme lapsega tallu üksi jäi, käinud selle musternaise peast läbi pahaendelisi mõtteid.

Nii saigi Cherry idee, et vaikne meeleheide võib varitseda seal, kus me seda oodatagi ei oska, kadestamisväärsetes kodudes ja inimestes, kellel on pealtnäha kõik olemas ja parimas korras.

Et sarja viimane osa läks eetrisse emadepäeval, on tähendusrikas. Cherry on oma ema igas intervjuus ülistanud: "Ma jumaldan teda!" Töötuna käsikirju pusides laenas Cherry emalt raha. Enda ema omadusi on ta ajakirjanduse väitel sisse kirjutanud ka mitmesse "Meeleheitel koduperenaiste" tegelasse, teda võivat leida Lynette'is, aga eriti Brees. Selle põhjal otsustades pidi vaese stsenaristi ema vähemalt mõnikord olema täielik koletis... "Ta on armastusväärne naine, aga mõnikord tegi ta tükke," on Cherry märkinud.

Näiteks on ta meenutanud, et sellal, kui tema infarkti saanud isa kiirabi ootas, tegi ema telesarja Breele omase hoolega voodit üles. Ja seegi, kui Lynette kord oma võrukaeltest pojad autost välja viskas ja teepervele maha jättis, olevat otse elust maha kirjutatud - Cherry oli viieaastane, kui tema ema samamoodi toimis. Aga järele mõeldes, võib-olla on meie kõigi emadel selliseid hetki olnud. Mäletan isegi, kuidas kord väikesena pahandusega hakkama sain ja ema mind terveks õhtuks tuppa luku taha pani, kus lingi küljes rippudes karjusin. Kontekstist väljarebituna jube ja andestamatu lugu, mis on mulle ka eluajaks meelde jäänud, aga ometi ei saa ma kuidagi öelda, et mul oli halb ema. Ülejäänud hetked on ju valdavalt head ja mul pole iialgi olnud kahtlust, et ema mind palavalt armastab. Emade-laste vahelisi vastuolulisi tundeid tekitavaid pingeid on "Koduperenaised" tihti esitlenud ja võimalik, et just selles peitubki sarja fenomen, et mängleva halastamatusega toob see meie silme ette need valgustkartvad hetked, mida me kõik oleme läbi elanud, aga mida me ei taha mäletada ega tunnistada.

Sarja fenomeni, milleks oli kütkestada iga naist planeedil Maa, on püütud korrata, aga seni pole ükski katsetus "Meeleheitel koduperenaiste" menule ligilähedale pääsenud. Kõiki vajalikke komponente pole suudetud lihtsalt nii hoolikalt valida ja doseerida. Pealtnäha lihtne valem - balansseerida realistlikkuse ja üle vindi keeratud draama, huumori ja tragöödia piiril - nõuab tegijalt head tunnetust ja rohkelt õnne. Millal on liiga palju liiga palju? "Koduperenaiste" loojad on seni vastust teadnud ja noateral püsinud. Kriitikud ongi sarja nimetanud mitme erineva žanri kompotiks, kus klassikaline seebiooper kohtub krimisarjaga, kõike kroonimas vaimukas dialoog. Marc Cherry ise on sarja võrrelnud legendaarse musta komöödiaga "American Beauty", kriitikud on näinud seoseid glamuurse "Seksi ja linna" ning sürreaalselt sünge "Twin Peaksiga".

Võib-olla on edu alus olnud täpselt rihitud karakterid, nii et iga naine leiab, kellega samastuda. Lynette, kes ihkaks omada ühekorraga nii lennukat karjääri kui ka õnnelikku peret ja hubast kodu, aga osutub kõigest inimeseks ja kukub läbi. Musterkoduperenaine Bree, kes murrab end vabaks (võlts)moraali kütkeist ja astub uut maailma avastades üle piiri. Vaesusest välja rabelenud Gabrielle, kelle jaoks väline hiilgus tähendab kõike, avastab, et alati ei olegi sellest küllalt. Hädapätakast boheemlane Susan, kes pidevate nurjumiste kiuste visalt püüdleb õnne ja armastuse poole. Või "varalahkunud" Edie, litsakas oportunist, kelle koreda koore all peitub soe süda. Me kõik oleme kedagi sellist päriselus või lausa iseendas kohanud.

Intriigid pole kihama löönud üksnes sarja sisu, vaid ka võtteplatsi ja telgitaguseid.

Meedias räägitakse palju Susanit kehastava Teri Hatcheri ja ülejäänud näitlejate vahelisest vaenust. Ja kõik "Koduperenaiste" fännid mäletavad ühe dramaatilisima hetkena Edie surma sarja viiendal hooajal. Britti kehastanud Nicollette Sheridan ja Marc Cherry ei saanud läbi, Sheridan kaebas mehe väljakannatamatu kohtlemise pärast kohtusse - stsenarist olevat teda koguni näkku löönud.

Cherry väitel käitunud hoopis näitlejatar ise nagu ehtne Edie - olnud võtteplatsil personali vastu ebaviisakas ega suvatsenud korralikult teksti pähe õppida. Ei tea, kas end välja elades, aga Edie surmastseen oli tõesti erakordselt krõbe - algul pääseda vaevu mõrtsuka kägistavast haardest, seejärel põrutada autoga vastu posti ja saada elektrilöök, seda ei juhtu isegi filmis iga päev. Sheridani väitel olevat Cherry talle lubanud, et Edie ei kao sarjast kuhugi. Cherry omakorda väitis, et kaasnäitlejad Felicity Huffman (Lynette) ja Eva Longoria (Gabrielle) tahtsid Sheridanist lahti saada ja olid Edie surmast kuuldes õnnelikud.

Võib-olla köidavad meid, naisi, telesarjas kajastatud probleemipuntrad, mis tabavad peategelasi nii tööl, kodus kui ka sõpraderingis. Kes kaotab armastuse, kes töö, kes raha, tervise või koguni elu. "Meeleheitel koduperenaised" pakkusid kiiret tempot, hoogsaid arenguid, dramaatilisi pöördeid nagu heale seebikale omane. Me kõik ju igatseme televisioonilt muinasjutte, mis piisaval määral meenutaksid ka meie enda elu. Mõnikord meie, kes me ei julge üle ühiskonnas kokku lepitud piiride astuda, loodame, et keegi teine seda meie eest teeb ja meile näitab, mis nõnda võib juhtuda. Mis need kultuslikeks tituleeritud naistesarjad muud ikka on kui meie elamata elu või, kui täpsemalt väljenduda, elu, mida me ise ei julgeks elada.

Milline on järgmine üleilmselt menukas naiste kultussari? Kes teab. Jään põnevusega ootama.

Televisiooni ja üleüldse meedia kontekstis räägitakse viimastel aastatel palju fragmenteerumisest, killustumisest, mis hävitavat pikapeale televiisori ja paberlehed. Sest publik saab oma meelelahutuse kätte sadadest erinevatest kanalitest ja viisil. Vähe sellest – infot ei pea isegi otsima, vaid see ründab sind suisa vägivaldselt. Kuigi oled pähe võtnud, et sind ei huvita sel konkreetsel aastal näiteks "Tantsud tähtedega", pole võimalik sellest mööda vaadata, sest avades ilmateadet või viimaseid välisuudiste arenguid otsides netiportaali, jõllitavad ka värskeimad telesaated sealt otse näkku – treilerid, tiiserid, fotogaleriid, üksikasjalikud eetrijärgsed "protokollid"... Sul pole võimalik põgeneda, sest vähemalt pealkirju näed sa ikkagi. Teleri ette istumiseks ja süvenemiseks ei jää enam energiatki. 

Tagantjärele lugesin läbi märtsi keskel suhtekorraldaja Allar Tankleri arvamusloo blogist Memokraat, kus ta arutleb teemal, miks ajalehed kuulekalt televisiooni sabas sörgivad, kuigi tegelikult on telesarjade võitjad ajakirjanikele ju ammu teada ja selmet avaldada nädal nädala järel "ülipõnevaid" arenguid, võiks ju kohe põrutada esilehele uudispommi, kes on Eesti järgmine tippmodell ja rikkuda sellega telekanalil kõik ära. Kuigi Tankler toob näiteks Kanal 2 "Eesti tippmodelli", ei ole tal antud juhul õigus, sest selle tõsielusarja puhul finaali ette ei salvestatud ja seda just nimelt põhjusel – ses osas on Tankleril õigus –, et Eesti-suguses konnatiigis, kus, eriti meedias, käsi kätt peseb, ei ole võimalik midagi saladuses hoida.

Meenutades ammuseid aegu, kui TV3-s jooksis "Unistuste printsess", saatis "headsoovija" Õhtulehele juba enne avaosa eetrissejõudmist vihje, kes saab viimase osa lõpus Roberto väljavalituks. Vihje osutus tõeks ja produktsioonifirma oli ka üsna ehmunud, aga ehmatust ei jätkunud kuigi kauaks, sest siinses meedias tähendaks säärane kärukeeramine teisele meediakanalile, et magusamad lood ja uudised antakse järgmine kord kellelegi teisele. Käru lihtsalt ei keerata ja kõik asjaosalised võivad rahulikult hingata.

Eesti on suhtekorraldajate paradiis. Kui Tankler kirjutab, et siinset meediat, nii telekanaleid kui ka ajalehti, omab paar suurt kontserni ja needsamad kanalid ja meediaväljaanded on omavahel sõna otseses mõttes veresidemetega seotud, siis tõsijutt. Nii ongi. Ajakirjanike sõltumatus on nii väikeses ühiskonnas illusioon. Eriti keeruline on siin teha tabloidmeediat, mis sõltub staaridest, tuntud nägudest, seltskonnatähtedest. Paljukest neid Eestis siis ikka on? Enamasti on nad kas muusikud, näitlejad, telesaatejuhid või – vägagi sageli – kõike seda korraga. Muusik saab rolli seriaalis, näitleja juhib saadet. Krõbedaid intriige ei õnnestu siinsetelt staaridelt-staarikestelt eriti välja õngitseda ja meedias esinemiseks on neil huvi reeglina siis, kui see tähendab promo mõnele uuele nendega seotud projektile. Nii tulebki meelelahutusreporteritel kuulekalt suhtekorraldajate-turundajate peost süüa, sest turundaja käes on võim. Tema võib korraldada intervjuu ja võib selle ka ära keelata. Nii teevadki turundusjuhid täie enesestmõistetavusega meediaplaane, kavandades juba ette, milline staar millisele väljaandele esikaaneloo annab jne. Toimetustel ei ole siin eriti sõnaõigust või vähemalt ei ole nad seda endale võtnud.

Saan neid ridu nii vabalt kirjutada vaid seepärast, et hetkel ei ole ma isiklikult ühegi meediaväljaande ametlikus hingekirjas. Seepärast saan endale lubada ka otse välja öelda, et turundajate meelevallas siplev online- ja eriti trükimeedia hakkab mulle vastu. Kui oleksin peatoimetaja, otsustaksin ise, kes on minu juhitava väljaande järgmine esikaanestaar, mitte ei laseks seda endale mõnel telekanali turundusjuhil või kontserdipromootoril pähe määrida, sest see, et ajalehe artiklite sisu üle otsustatakse toimetuse asemel mingi muu asutuse turunduskoosolekul, ei ole minu meelest normaalne. Turundajate peremehetsemine on võimalikuks saanud suuresti ka seetõttu, et kirjutav meedia on muutunud nii mugavaks, et häbilugu. Nii mugavaks, et tihti taban end mõttelt – milleks peatoimetajad ja toimetajad? Parem juba anda ajalehe juhtimine otsejoones mõne suhtekorraldusbüroo kätte, hoiaks palgakulusid kokku.

Koolipingist tulnud verisulis reporteritel pole õrna aimugi, kuidas ise infot leida. Mille ma ajan tänapäeva noorte üldise saamatuse kraesse – tehes "Eesti tippmodelli", saime aru, kui abitud ollakse. Kui noor ei suuda kodunt eemale sattudes külmkapist leiduvast toitugi valmistada ja arvab, et on ilma kartulikrõpsudeta nälga jäetud, siis mis iseseisvust on neilt oodata ükspuha, milles? Meediat, eriti online'i ja meelelahutust, teevad tänapäeval enamasti väga noored inimesed, ärahellitatud Pampersi-põlvkond.

Mulle tundub, et toimetajad-reporterid on ise ohjad käest andnud, sest kui mõtlen end kümne aasta tagusesse Õhtulehe toimetusse, siis kirjutati samuti väga palju televisioonist, aga sugugi mitte nii kuulekalt etteantud rida pidi nagu täna. Siis otsis tabloidmeedia intriigi. Enamasti ka leidis. Telekanalil polnud artiklite sisu üle mingit sõnaõigust ja reporterid ei käinud turundajate uksi kaapimas, vaid vastupidi. Kui telesarja võitja olnuks siis reporterile ette teada, poleks leht seda ka vaka all hoidnud.

Veidi enne seda, kui Eesti film sai auväärsed100 aastat vanaks, jäin haigeks ja lugesin läbi juba paar aastat tagasi ilmunud Rait Avestiku raamatu "Urmas Kibuspuu 31 aastat", mida seni polnud saanud aega käsile võtta. Ridadest kumas läbi mõne intervjueeritava kahetsus, et Kibuspuu jäi rahvale meelde ennekõike koomiliste rollidega telelavastustes, mitte aga teatrilavalt. Üks Kibuspuu lavakoolivend kõneles sellest toonil, otsekui müünuks Kibuspuu telekaamera ette astudes oma hinge saatanale enesele. Kuid isegi Kibuspuu lihane poeg on ühes intervjuus tõdenud, et ennekõike on varalahkunud isa talle tuttav teleekraani vahendusel.

Kuigi suurem osa raamatust oli pühendatud Kibuspuu aastatele teatris, lappasin selle osa lihtsalt läbi, süvenemata. Teatri-Kibuspuul polnud võimalust mu hingekeeli puudutada, see on minu jaoks kauge ja võõras ega huvita ka hiljem. Pealegi on raske välja mõelda nürimat ja mõttetumat tegevust vanade teatriarvustuste ülelugemisest.

Mul ei ole küll põrmugi kahju, et Kibuspuu ja Jüri Krjukov televisioonis mängisid. Ainult tänu televisioonile olen ka mina neid oma silmaga näinud, täpselt nagu Ervin Abelit ja Sulev Nõmmikut. Ilma televisiooni ja kinota oleksid nad järeltulevate põlvede jaoks jäänud vaid kujudeks must-valgetel fotodel ning meenutusteks elulooraamatuis.

Olenevalt vist sellest, millise juhendaja käe alt on nad lavakoolist tulnud, on Eestis aga piisavalt näitlejaid, kes peavad ainsaks teenimist väärivaks kunstiks iidset ja elitaarset teatrit, kino ning televisioon on noor, massidele mõeldud, et mitte öelda proletaarne. Iga kord, kui selle suhtumisega põrkun, pahandab see mind hingepõhjani. Olen üks neist, kes siiralt usub, et kunst peab kuuluma rahvale. "Rahvakunstnik" on pärit küll sovjetiajast, aga minu meelest ei ole see üldse nii kole tiitel.

Abel ja Nõmmik on ehtsad filminäitlejad, kes mõjusid ekraanil loomulikult, neis puudus ülepingutatud paatos, mis on pahatihti omane mõnele noorema põlvkonna näitlejale, kes teatrikoolist aeg-ajalt ka võtteplatsile satub. Abeli poeg Margus on meenutanud, et iga kord, kui isa uues telesaates esines, vaatas ta oma töö üle, ega kusagil ole vigu tehtud. Temale ei olnud televisioon lihtlabane haltuura nagu see tänapäeval tihti kipub olema - ülejala osatäitmised ja näitleja näos terendav huvipuudus räägivad iseenda eest. Kuigi ka nõukaajal ei mindud televisiooni tegema mitte niivõrd pühast missioonist kunsti rahvani tuua, vaid peamiselt raha pärast, sest tol ajal teenis traktorist kaks korda rohkem kui teatrinäitleja.

Kui mina 1980ndatel väikesaarel kolhoositööliste perekonnas üles kasvasin, jõudis teater minuni vaid siis, kui kool suvatses õpilased linna ekskursioonile viia (haruharva) või mõne rahvalikuma etendusega siiakanti külla tuldi (veelgi harvem). Peamiselt nägin teatrit ETV ekraanilt või kinolinalt, sest kui lähim teater asus kümnete kilomeetrite kaugusel, näidati kino peaaegu igas rahvamajas.

Muhulastele jõudis kino sageli veelgi lähemale, nii et seda sai sõna otseses mõttes oma käega katsuda. Filmivõtteid on siin palju tehtud, küla vahel kuulsaid näitlejaid silmatud. Ükskord tardus mu ema Liiva poodi sisenedes ehmatusest, kui looklevast järjekorrast jõllitas talle vastu karu, sest 1975.aasta suvel filmiti Muhus "Jefreitor Jõmmi". Kahjuks neid aegu ma vahetult ei mäleta, sest "Jõmmi" ajal polnud mind olemaski, kultusfilmi "Siin me oleme" filmimise ajal olin üheaastane. Eks filme tehtud siin rohkemgi ja oma vanematelt ja kohalikelt olen tänu sellele kuulnud lugusid, mida näitlejate elulooraamatutest ei leia.

Teatrist ei teadnud ma lapsepõlves ega kooliajalgi midagi. Teater oli kauge, võõras ja ligipääsmatu. Mulle, maalapsele kuulus rahvakunst ehk film ja televisioon. Eks me kõik tule oma lapsepõlvest ja harjumust teatris käia ei ole minus ka hiljem tekkinud, ehkki selle kunsti võlu teoreetiliselt isegi mõistan - hetke sündivat, vahetut, elavat ja hingavat elamust.

Aga arvatavasti on ja jääb nii, et Martin Veinmann ja Kleer Maibaum on eestlastele tuntuks saanud ennekõike seriaalist "Kodu keset linna", Evelin Pang ja Hele Kõrve "Õnne 13-st", Mait Malmsten ja Ivo Uukkivi "Kelgukoertest", Marko Matvere ja Elisabet Tamm "Ohtlikust lennust", Ott Sepp ja Märt Avandi "Kättemaksukontorist" ja oma sketšide järgi, Inga Allikust ei teaks ilma menuseriaalita "Pilvede all" keegi midagi. Miks on Eve Kivi ja Ada Lundver meedialt tähelepanu saanud rohkem kui nad mõne teeneka teatrinäitleja kõrval isegi vääriksid? Loomulikult sellepärast, et mõlemad diivad olid tuntuks saanud filmidest.

Mul on hea meel, et ETV on aastakümneid teinud suurt tööd, et näitlejaid järeltulevate põlvede jaoks jäädvustada ning rahvani tuua ja see võiks jätkuda. Tore, et viimased aastad on hädiste seebikate kõrvale toonud ka täiesti arvestataval kunstilisel ja tehnilisel tasemel tehtud telesarju, milles osalemist ei peaks küll ükski lavakast võrsunu häbenema. Oma annet ainult kaduvikule kulutada tundub mulle kuidagi liiga pateetiline.