Suur osa Nokia kontserdimajast täitus eile kutsutud külalistega, kuid müüki paisati ka 500 piletit, mille „tavainimesed" said tagasihoidliku 20 euro eest soetada, et tulla vaatama Eesti muusikaelu tähtsaimat õhtut.
Ausalt öeldes on mul inimestest, kes sellele raha kulutasid, kahju! Üks asi on lemmikmuusikute nägemine või mittenägemine, sest kuna lava sätiti pidevalt järgmise esineja grandioosse šõu tarbeks võtsid enamik auhinnasaajaid trofee vastu seljaga rahva poole.
Teine ja minu jaoks palju olulisem küsimus on aga etteasted ise. Viimasena lavale astunud Kukerpillid ütlesid seda vast kõige paremini: „Meil ei ole kahjuks kaasas noori ilusaid tüdrukuid ja suitsu, aga pillid on otse!"
Kurb on vaadata muusikuid suud maigutamas, samal ajal kui laul tuleb lindilt. Kuulata on muidugi hea, sest kõik on kliiniline ja klaar, aga ikkagi kurb.
Ja siis on need hetked, kui ka enam kuulata hea ei ole. Siin on teie ees Terminaatori laul Rakett nii nagu kuulsid seda eile saalisviibinud.
Kui hakati tegema otseülekandeid Eesti jalgpallimeistrivõistlustelt, kardeti, et nüüd, kui inimesed mänge telekapurgist näevad, jätavad need vähesedki pealtvaatajad staadionile tulemata. Jalgpallis näete iga mäng midagi uut ja see, mis toimub, on alati otse ja vahetu. Pigem võiks käimata jätta muusikaauhindadel, sest enam pole kindelgi, et muusika hästi kuulda on!
Kuidas asi telepurgist paistis?
