Üldiselt ma telekanalite aastalõpuponnistustest eriti ei hooli, vaid üritan end hoida kanalitel, millel pole pühadest sooja ega külma. Mind ei köida aastavahetussaadete võltspidulik paatos (sest need salvestatakse alati ammu enne, kui pühad kätte jõuavad) ja vaatan parema meelega oma argipäevaseid lemmiksaateid või laenutan filme. Aga on üks erand, mida ootan nagu kallist külalist - ETV "Tujurikkuja".

Lugesin hämmeldusega, kuidas ETV ähvardas kahe aasta tagusest "Tujurikkujast" tsenseerida küüditamissketši - minu meelest ühe parima, millega Ott Sepp ja Märt Avandi on hakkama saanud. Tänavu kästi televaatajal sketšid üle lugeda - kui neid on vähem kui kaheksa, olla tsensuuri karvased käpad saatel kallal käinud.

Kahjuks läks ülelugemine sassi, sest osa sketše olid nii igavad, et kasutasin aega külmkapiuksega kolistamiseks. Kahjuks muutub palavalt oodatud saade iga aastaga aina magedamaks. Kui tavaliselt on igal aastal vähemalt üks sketš vaimustusest kiljuma pannud, siis seekord puudus kompoti hulgas tõeliselt särav täht, mis kauaks meelde jääks ja kirgi kütaks. Liiga püüdlikult oldi kinni nn ühiskonna valupunktides, mille iga hinna eest tabamine muutis kogu kupatuse üsna tavaliseks nüri hambaga kistud sotsiaalpornoks. Võib-olla hakkab meestel ehe mängulust kaduma ja iga-aastane tükk on muutumas pigem sunnitööks? Või olin ma ise teleri ette istudes liiga kaine?

Oleksin saate otsemaid poole lühemaks lõiganud, sest umbes pooled sketšid kannatasid vähemalt vaatamist ega ajanud kohe haigutama. Täitsa tore oli lastekarja aretava talunik Väino raske juhtum. Vahva puändiga lõppes hakatuseks näidatud "Knight Rideri" paroodia, kus joodiku superautost sai politsei küüsis mingi tavaline käula - seda juhtub elus sageli. Lõppakord ehk Hiid-Ansipi ja Haloneni verine võitlus oli pildiliselt efektne, kuigi asja ivale eriti hästi pihta ei saanudki.

Kahjuks iga hea asi väsib kord ja see on lõpuks juhtunud ka "Tujurikkujaga", mis seekord Henrik Normanni igihaljast tüütusest "Edekabelist" eriti ei erinenud.

"Armastus või raha"
Kanal 2-s jooksvalt seebiooperilt laenatud pealkirja all annab teha ka löövat tõsielusarja, mis ühendaks endas "Sind otsides" ja "Võlast vabaks" parima osa - meeleheitel üksikvanemad saavad võimaluse kas või Siberist või Kongost üles leida alimentide maksmisest viilivad rongaisad. Tõotab palju pisaraid ja vägivalda - puhas reality-kuld!

"Köögikäpard"
Jõhkrate meetoditega "Köögikubjas" Juha Rantanen ei külasta seekord mitte virelevaid restorane, vaid viimse piirini viidud mehi, kelle köögikäparditest naised on köögis lootusetumad kui Evelyn Sepp ehk ei oska isegi muna praadida. Nädalaga saab köögikäpardist hiilgav perenaine, kõik on õnnelikud ja rahul. Täiuslik peresari!

"Vabandust, aga see on lastesaade"
Uus kuum tõsielusari, mis meenutab kultussarja "Lost" ja maailmakuulsat reality-formaati "Survivor": täiskasvanu suletakse kuuks ajaks lasteaeda viieste rühma, kus tal tuleb endale küünarnukkide ja hammastega välja võidelda õigus mängida nukunurga parima Barbiega või oma kambaga vastu astuda kaaslasi terroriseerivale mürsikule ja tema seltsimeestele. Sarja osalisi võivad soovitada kõik firmad, kus ollakse hädas distsiplineerimatute töötajatega. Nutmise eest pannakse nurka!

"Minu kapp"
Ehkki kõlaliselt sarnane, ei oma see formaat vähimatki - aga võib-olla siiski õhkõrna - seost Adolf Hitleri "Mein Kampfiga". "Stiilipäevikust" tuntud Ženja Fokin tormaks siin appi jõleda maitsega poliitikutele, ärimeestele, seltskonnastaaridele ja muudele kuulsustele ja näitaks, kuidas peab. Riidekapp süüdatakse pidulikult põlema, kuulsus saab veelgi kuulsamaks ja kõik on elu lõpuni õnnelikud.

"Eks ja küla"
"Seksi ja küla" jätkusaade, kus Kadri Kõusaar saaks võimaluse külastada kodusängist võõrsile rännanud mehi-naisi, et lahata eestimaise seksuaalelu valupunkte petnu ja petetu perspektiivist ja rohke näitliku materjaliga ilmestatud õige soorituse koolituste abil ärakaranuid oma abikaasa juurde tagasi meelitada.

"Unelmate ülemus"
"Unistuste printsessist" ajendatud tõsieluformaat, kus juhmi ja tigeda bossi poolt vaevatud kollektiiv otsib endale unelmate ülemust. Igal täiskuul kukub nõrgim kandidaat välja, mõnedki kupatatakse ukse taha otse bikiinivoorust.

"Ropp"
Uus kultuurisaade, kus luuletajad ja kunstnikud saavad sünges ja kõledas stuudios, kus lahtistest ustest-akendest ulub tõmbtuul ja räämas seintel ronivad prussakad, esitleda oma kõige ropumaid teoseid. Et saade oleks võimalikult kultuurne, tuleb seda näidata mustvalgena. Muutmaks kultuuri interaktiivseks, ootab luuletaja ka televaatajate kõnesid. Helistaja, kes etteloetud teose mõttele pihta ei saa, annetab automaatselt kulkale 10 eurot.

"Võta ja jookse"
Rahamängu idee, kus ei jaurata mingite totrate küsimuste-vastustega, vaid kõik on väga lihtne ja selge: stardijoonel kaks võistlejat, võidab see, kes suudab saatejuht Alari Kivisaare taskust kõige kiiremini rahakoti haarata ja sellega kõige kaugemale joosta. Kui võistleja jõuab enne tabamist lennujaama punasesse ringi, võidab ta korteri Monacos ja tulumaksuvaba elu.

Kes ikka jõulupühade ajal telekat vaatab? Eks vist ennekõike need, kellel pole jõuludega muud tarka peale hakata. Kes ei salli oma sugulasi või keda sugulased ei seedi. Vanatüdrukud ja -poisid, kes väldivad vanematekodu külastamist tüütute küsimuste vältimiseks. Need, kes lihtsalt jõuludest ei hooli ning võtavad süllesadanud puhkeaega kui iga teist.

Kuhu ennast liigitada, ei teagi. Õieti vist peaks kõigi kolme väite ette risti tõmbama. Jumal tänatud, tänavu põeb Eestimaa vist majandusbuumist kosumise järgset pohmakat, igatahes pole jõuluootusega peast segi mindud ja kaubanduskeskustes on saanud isegi täiesti normaalselt liigelda. Võib-olla on suuremal osal inimestest lihtsalt hea meel, et seekord ei tulnud jõulud valged - ehkki täna õhtul töölt koju kulgedes potsatas mu ninaotsale hõredalt valgeid helbeid. Eelmine tuumatalv tõi ühes lume ja jääga peamiselt vaid muret ja häda. Igavesel sügisel on oma plussid, vähemalt ei pea enam pühadele hirmuga vastu minema, kas kodul katus püsib ja ega räästast purikat pähe saja.

Pakkisin juba asjad, et pühadeks maapagendusse põgeneda ja uurisin lootusrikkalt telekava. Äkki on tänavu siingi juhtunud jõuluime ja näidatakse mõnda jõulufilmi, mida ma poleks veel kümme korda näinud. Aga nagu ikka - reede õhtul seisab Kanal 2 real igihaljas "Politseiakadeemia", TV3 sekundeerib "Visa hingega". Laupäeval annab Kanal 2 rohkem lootust, sest filmi "Fred Claus: jõuluvana vend" ees seisab "teleesilinastus". Suure tõenäosusega on tegu filmiga, mida ma polegi varem näinud ja Vince Vaughni tegelaskuju, jõuluvana sandi iseloomuga vend, kes peab Jõulumaal ausalt tööd rügama kukkuma, tõotab olla päris muhe. Loodetavasti leian lõpuks midagi, mis suudaks konkureerida minu senise jõuluaegse tippelamuse, "Vastiku vanaga", mille peakangelasest jõulumees on lastevihkajast alkohoolik.

Pühapäeval jätkab TV3 "Visa hingega", Kanal 2 pakub "Benjamin Buttoni uskumatut elu", mille ees samuti - tõepoolest üllatus! - seisab märkus, et tegemist on teleesilinastusega. Ilmselt on vähemalt ühes kanalis saabunud kauaoodatud jõuluime ja ei näidatagi vaid sada aastat nähtud tükke. Äkki on jõuluvana siiski olemas ja mõne minu roppustest kubiseva tigekirja kätte saanud?

Õnneks või õnnetuseks ei jää klassika austajad omast siiski ilma, iga-aastased must-be`d "Üksinda kodus" on kavas täitsa olemas, samuti "Pöörane jõulupuhkus", "Nuhtlus nimega Dennis", "Kuidas Grinch jõulud varastas", "Mr.Bean: täitsa lõpp film" ja, kui ropendavad napsininadest jõuluvanad kõrvale jätta, minu isiklik soosik ilusate ja maagiliste jõulufilmide hulgast - lummav animatsioon "Polaarekspress".

Oma jõuluõudust, Bridget Jonesi filme ma seekord Eesti kanalite kavas ei silmanudki. Elu on niigi piisavalt jube, ebaõiglane ja tulvil eraelulisi katastroofe, ei ole vaja seda veel ekstra inimesele nina alla hõõruda. Jõulud olgu siiski imede ja libategelikkuse aeg.

Õnn, et tänu digilevile on olemas kanalid, mis jõule ei tunnista - kui piparkook suus keerama hakkab ja aisakellad läilaks muutuvad, saab end sättida Fox Crime`i lainele, kus iga päev on argipäev, tulvil kosutavat kuritegevust.

Kuid kõige tõenäolisem, et ise võtan saabuval jõuluajal siiski hoopis raamatu nina ette kapi otsas kõrguvast lugemist ootavast kuhilast. Minu jaoks on jõulud alati olnud sissepoole vaatamise püha, rahulik endagaolemise aeg, mida ma ei soovigi jagada terve hulga sugulastega, keda ma peaaegu ei tunnegi. Ma ei ole siiski Grinch. Ma ei ole kellegi teise jõule varastanud, kaitsen vaid kiivalt enda omi. Mu jõulud kuuluvad mulle.

Täiuslikku jõuluraamatut on pealegi palju kergem leida kui täiuslikku filmi.

Esimene "Seksi ja linna" osa läks eetrisse 1998.aastal - terve igavik tagasi. Minu, praegu 30ndates noorte naiste põlvkond kasvas seda vaadates üles, Carrie, Miranda, Samantha ja Charlotte`i eeskujul vormisime oma hoiakuid ja unelmaid. Mäletan, kui glamuurne ja ihaldusväärne tundus New Yorgis ohjeldamatult seiklevate nelja iseseisva ja eduka kaunitari elu maalt kehvadest oludest pärit äsja suurde linna kolinud natuke naiivsele tüdrukule. Tartu polnud küll New York, aga käis kah. Mõni aasta hiljem Tartust Tallinna kolimine näis suisa ametikõrgendusena. Tallinnas olid suuremad poed ja rohkem kohvikuid. Kui lapsepõlvesõbranna teatas, et hakkab mehega talu pidama ning on seejuures rahul ja õnnelik, vahtisin teda üleoleva kaastundega nagu kuutõbist.

Nüüd, palju aastaid hiljem on hoopis seriaal ise see, mis mulle naiivsena tundub. Täpselt nagu paljude omaaegsete kultussarjade või -filmide puhul on selle põhiväärtuseks nostalgia. Olles nüüd lõpuks ise iseseisev ja üsna edukas (kui eduks pidada unistuste tööd ja eneseteostust, mitte üüratut palka) vallaline naine, varsti juba sama vana kui seriaalkangelased võtete ajal, vaatan hämmeldusega, kuidas neli sarjakangelast jaksavad igal õhtul lokaalides lobiseda ja kulistada ühe kokteili teise järel. Kuidas nad hommikuti tööle jõuavad? Kuidas nende maks vastu peab? Aga ega ma sellise suhtumiseni üleöö jõudnud. Ka see, mida eduks ja õnneks pidada, vajas enne lõplikku arusaama pikka peaga vastu seina jooksmist, millest ma ise enne arugi ei saanud, kui ükskord valutava peaga "ärkasin".

Mida "Seks ja linn" meile omal ajal õpetas? Esiteks seda, et 22 ei ole sugugi viimne taks, vaid täiesti okei on 40ndate eluaastateni üksi elada. Järgmised õpetussõnad - vastupidiselt ema ja vanaema manitsustele ei tee igal nädalal eri mehega voodisse kargamine naist veel litsiks. Kolmas õppetund - avalikus kohas seksist kõnelemine ning sekspoes šoppamine pole mitte tabu, vaid rutiin. Neljas õppetund - igal nädalal krediitkaardiga kümme paari kingi osta on iga naissoost olevuse põhiseaduslik õigus. Viies õppetund - igaõhtune napsitamine on sama loomulik nagu hommikune hambapesu. Kas see sari midagi arukat ka õpetas? Kui tagantjärele hinnata, siis vaid üht asja - minna mehele selleks, et iga hinna eest mehele saada on mõttetus.

Mäletan, kuidas majandusbuumi aegses Tallinnas isegi sai sõbrannadega mõrvarliku intressiga pangalaenu eest käekotte ja uusi rõivaid ostetud ja õhtuti pärast tööd kohvikutes tellitud ühe café latte ja veinipokaali teise järel, sest juttu jätkus ju kauemaks. See ei tundunud siis üldse tobe, sest raha näis jätkuvat lõputult - kui mitte tööga teenitut, siis panga varasalvedes vedelevat. Alles siis, kui saabus üleüldine kriis, pohmell ja masendus, tundus neli-viis aastat järjepanu aina kahanevast palgast maksta kümnekordselt kinni kunagi hetketuju ajel ostetud uut mantlit või kleiti järsku täiesti arutu. Kusagilt hakkas koitma, et kapitäis riideid ja kingi polegi ehk õnn ja vabadus ohjeldamatult šopata osutus pigem pärisorjuseks.

Minu meelest võib sama öelda ka "Seksi ja linna" kohta - pärast buumi saabus pohmell ja kainenemine. Raha otsas, paremad mehed ära võetud, arvelduskrediit suletud ja igaõhtune tipsutamine juba liiga heaks harjumuseks saanud, mõtlevad küllap paljud kunagised andunud fännid, et "Seks ja linn" on süüdi terve rikutud põlvkonna ees. "Rikutud" polegi päris õige sõna - pigem "ärahellitatud". Hulk aastaid lihtsalt elu põletatud, istuvad minuvanused naised õhtuti teleka ees ja ootavad odavat veini limpsides kultussarja kordusi. Et vähemalt oma kunagist muretust ja kergemeelsust uuesti läbi elada ja sellele õigustusi otsida. Et kõrvus ei lööks jälle pinisema tüütu tõdemus, et targem olnuks omal ajal hoopis ema sõna kuulata. Võib-olla on 22 siiski viimne taks?

"Köögikubjas" ehk Soome tippkokk Juha Rantanen luusib Kanal 2 vahendusel Eestimaa köökides ja mekib ühe "vastiku" roa teise järel. Eesmärk on sama, mis palavalt vihatud Eesti-kriitikul Sami Lotilalgi - teha Eestimaa paremaks. Tõeline armastus käib läbi valusa vitsa!

Seda, mis tähendab hirmus sõim tulise pliidi ääres, tean ma köögikäpardina suurepäraselt. Olles korduvalt ühe roa teise järel lootusetult hukka ajanud (mu koer on isegi sushit söönud), armastan igal võimalusel restorane külastada ja iga kord teen seda lootusega, et ametit õppinud kokal kukub toiduvalmistamine paremini välja kui mul.

Mõnikord saan mõnes täielikus kolkas, kus loogika kohaselt peaks pakutama hapuksläinud suppi ja kuivanud kartuleid, säärase gurmee osaliseks, et silmad löövad imestusest pöörlema. Hiljuti pakkus säärast elamust näiteks restoran Kiudoski Räpinas.

Sageli on lootus, et profid minust paremini toitu vaaritada mõistavad, paraku asjatu. Pärast viimast jõle-elamust Jõhvi kontserdimajas pretensioonikalt Mozarti nime kandvas restoranis, kus esimest korda elus söögikõlbmatu prae kööki tagasi saatsin, mõjus Põltsamaal (äärmiselt tagasihoidliku õhustikuga) Hullava Naise Pubis rippuvast televiisorist nähtud "Köögikubjas" nagu vastus minu palvetele.

Tavaline eestimaine kokasaade on maru igav. Valges kitlis tegelane liigutab loiult leemekulpi ja pobiseb retsepti ette lugeda nagu Tõnu Aav "Onu Remuse jutte", mille peale mul lapsena alati hea uni tuli. Sekka demonstreeritakse sponsorite ettekirjutatud maitse- ja toiduaineid nii innukalt, et see mõjub läägemalt kui reklaamipaus ise. Keedus saab valmis, tegelane kahmab lusika ja proovib järele, matsutab heakskiitvalt suud ja soovib head isu. Ja kogu lugu. Seni parimad köögisaate-elamused Eesti teleekraanidel on paraku välismaine toodang - ETV-s mürgeldab Jamie Oliver ja Kanal 11-s Nigella.

Aga nüüd istub Kanal 2 uues kokasaates "Köögikubjas" Tartu restorani Volga laua taga aktsendiga eesti keelt kõnelev prillidega ninatark, heidab lusika käest ja nähvab: "Vastik!" Ei kõlba talle üks roog, ei ka teine. Tusase moega kohalik kokahärra tänitab seepeale, et mõnele meeldivatki ainult vinguda. Teinud maha ühe toidu teise järel, kargab prillipapa püsti ja sööstab kööki, et veelgi vinguda. Ja siis ettepanekuid teha, kuidas kogu kupatust paremaks muuta.

Natuke häirib see, et episood jääb poolikuks ja vaatamata soomlase tervitatavalt otsekohesele kõnepruugile ja kohaliku köögipersonali meeldivalt hapudele nägudele kipub saade veidike venima. Tahaks ühes episoodis saada tervikut - köögikubjas võtab ette järgmise ohvri, laidab road maha, annab oma juhtnöörid ning lõppakordina kiidavad kunded uuenenud menüüd ja restoranipidajad koogutavad soome guru ees tänulikult maani. Aga siin tuleb vist mängu tõsiasi, et kes see ikka selleks restorani peab, et telekaamerad üle ukse lubada ja kogu vabariigile kuulutada lasta, et senine menüü ja teenindus ei kõlba koera tagumikkugi. Selline etteaste nõuab omajagu julgust.

Kogu selle kupatuse peale meenub Õhtulehe kolumnist Sami Lotila (need kaks härrat on isegi silmatorkavalt ühte nägu), kes endale eestlaste sisiseva viha kaela tõmbas, julgedes väita, et meie meeste aluspüksid on räpased ja üleüldse olevat soomlaste ülelahenaabrid alandlikud lambad, kes nõustuvat lahkesti igasuguse p---ga, millega kallis Eesti riik neid üle kallab. Seepeale sai lehetoimetus massiliselt kõnesid ja kirju kategoorilise nõudmisega rahvavaenlasest hullvaimu kirjutisi enam mitte avaldada. Lotila aga teatas, et eestlane ei talu absoluutselt kriitikat.

Nagu "köögikubjas" Rantanen, nii soovis ka Lotila - vähemalt tema enda kinnitusel - halastamatu kriitikaga Eestimaad ainult paremaks muuta. Mina aga mõtlen lohutu kurbusega, et miskipärast peame alati soomlased appi kutsuma, kui miski parandamist vajab. Sest vaevalt sellest nüüd päriselt midagi muutub, pigem koonduvad solvunud eestlased ühiselt mütsi alla ja hurjutavad "lolli soomlast", kes maailma asjadest mõhkugi ei jaga. Võtkem või siinsamas kõrval asuva Katrin Lusti blogi - piiga tümitab rahvuskaaslasi soolvees ligunenud kasevitsaga õelate ja roppude netikommentaaride eest, mispeale talle vabanduste ja kahetsuse asemel üha uued ja uued õelused ja roppused kaela sajavad. Meie, eestlased, oleme ju harjunud, et meid imetletakse ja kogu maailmale eeskujuks tõstetakse. Vaevalt nõustunuks meie tippkokad Dmitri Demjanov või Imre Kose säherdust verist ristiretke ette võtma. Kriitikataluvus on üks asi, teine teema on see, et enesekriitikaga on Maarjamaal samuti kehvad lood.