Kanal 2 uus sari "Kalevipojad" põhineb geniaalsel ideel. See lihtsalt puudutab kõiki - ma ei tea kedagi, kes ei teaks kedagi, kelle sugulane või tuttav poleks Soomes tööl käinud.

Hiljuti Soomes käies sattusin sealt naasma reedeõhtuse "orjalaevaga", viimase suure laevaga, mis tuubil täis eestlastest ehitusmehi. Autodekil mürtsus avatud autoustest mage tantsumuusika, jalus kakerdas eesti keeles räuskavaid purjus nolke ja õel keel paindus irisema - etskae, "talendid" saabuvad tagasi kodumaale! Aga tegelikult olid nad erandid. Enamasti peatus mu pilk lihtsalt väsinud, tülpinud nägudel. Autos maalepääsu oodates - mis võivat kuulujuttude järgi aega võtta ka mitu tundi - tundsin kaasa kõigile, kes oma pere parema tuleviku nimel selle reisi igal nädalal ette võtavad. Pakivad reedel oma kompsud ja sõidavad poole ööni koju. Tõstavad lapse korraks põlvedele, annavad naisele nädala söögiraha, pakivad asjad ja asuvad jälle tagasiteele.

Eks telesarja teeb heaks ikka äratundmisrõõm. Näiteks ei kujuta ma ette, kes suutnuks end samastada TV3 mulluse läbikukkumisega, naistekaga "Unistuste agentuur", mida teleasjatundjad tehniliselt ülikvaliteetseks ja vormilt stiilseks hindasid, aga mis ei läinud lihtsalt mitte kellelegi korda. "Kalevipoegadel" on raske kedagi puudutamata jätta. Ka minu vend on Soomes ehitamas käinud, kõik sellest tulenev on mulle tema kaudu tuttav. Südametunnistuse piinad kodumaale jäänud pere pärast, häda mõnitava ülemusega. Raha, mille eest tuleb vastu anda väga palju, ja ma ei räägi mitte ainult tööst. Ainest draamasarjaks on võõrtööliste elu juures küllaga ja nüüd, kui keegi on lõpuks selle idee peale tulnud, paneb imestama, et seda pole juba varem tehtud.

Natuke tuletab see sari meelde kultusfilme "Vene kalapüügi eripära" ja "Vene jahi eripära", mis omal koomilisel moel tegelikult päris korralikult sotsiaalset närvi puudutasid. Seos kangastus mulle ka "Kalevipoegade" soomlasest ülemuse jutu alt subtiitreid avastades, mis veidi selle sarja võlu vähendab. Kuigi ma ei saa soome keelest mõhkugi aru, oli selles mittearusaamises oma võlu. Ja tuletas see meelde "Kalapüügi eripära", kus soomlane ja venelane viinapitsi taga kumbki omas keeles, aga teineteist suurepäraselt mõistes pikad jutud maha pidasid.

Kahju, et soomlasest ülemuse osatäitjaga, Asko Sahlmaniga nii kurvalt läks, sest tegemist on tõesti suurepärase näitlejaga, kes tundis end oma rollis nagu kala vees ja mõjub ekraanil ehedalt ja maalähedaselt. Hea meel on aga taas ekraanil näha Ivo Uukkivi, kelle lahkumist "Kelgukoertest" leinasin kaua.

Sisu tundub veidi uimane, sest potentsiaali on ju küllaga. Võib-olla on mindud kohati isegi liiga sügavamõtteliseks, rahvamassid ei pruugi liiga kõrge kunstiga haakuda. Tean paljusid, kes lootsid sellest sarjast muhedat komöödiat ja pettusid.

Samas polegi sisu kallal seni põhjust norida, kuni teema ise on aktuaalne - küllap ikkagi igas peres vaadatakse ja otsitakse seoseid enda või sõprade kogemustega. Telesari pajatab oma lugu, kuid meenutustes ja diivanil räägitud juttudes tõusevad igas kodus hoopis oma teemad, rulluvad lahti igaühe enda lood. Vot see on tõeliselt tähtis - saade suhestub ja paneb suhtlema.

Minagi mõtlesin üle tüki aja taas oma venna peale, kel aasta algul tuli rinda pista surmaga. Mõtlesin, mis ta ütleks täna - kas need paar aastat äraolekut ja esialgu suurena tundunud raha oli väärt seda, millest ta ilma jäi? Loobuda paarist aastast oma perega, et osta uus auto või remontida kodu? Peaksin temalt küsima. Soomes töötamine on minu silmis nagu muistend, kus Kalevipoeg ehitas päeval terve linna, aga Vanapagan lõhkus selle öö varjus ikkagi maha. Raha sulab ruttu, aga seda saab jälle. Kaotatud aega ei saa aga kunagi tagasi. Neid väikesi argiseid hetki naise ja lastega, milles peitubki elu tegelik sisu ja ilu.

Kui miski on piisavalt jõuline, et tekitada arutelu, siis on see järelikult õige asi ja ka kõrge koht tele-edetabelis räägib enda eest. Vana ütlemine, mida mu telekolleegist sõber korrata armastab - võitjate üle kohut ei mõisteta.

Kui Liis Lass pealkirjastas oma skandaalse raamatu "Kes sandistas lugeja?", siis mul on kiusatus küsida sama, aga "lugeja" asendada "televaatajaga". Ajendiks Delfi (lugejate arvamuse põhjal) koostatud Eesti kehvimate telesaadete edetabel.

Delfi edetabel on seda kummalisem, et seal figureerivad telesaated, mida vähemalt reitingunumbrite põhjal peaaegu keegi ei vaata, kõrvuti teletopi suurimate hittidega. Sealsamas kõrval seisab "Kelgukoerte" produtsendi Toomas Kirsi halastamatu hinnang, et Eesti televaataja neelab kõige meelsamini labast saasta.

Üldiselt olen sellega nõus. Ja sellest, et Eesti televaataja sõimab kõige ägedamalt seda, mida ise kõige meelsamini vaatab, ei mõista ma järeldada muud, kui televiisori ees istub masohhistide kamp, kes naudib enesepiinamist ja hurjutab hiljem netikommentaarides iseenda halba maitset.

Tuntud reklaamispets kommenteeris hiljuti Facebookis, et pole iialgi vaadanud Hannes Võrno jutusaateid ega ole ka tähele pannud, et need suhtluskeskkondades või meedias erilist kajastust leiaksid - järelikult olevat saade kas liiga intelligentne või liiga igav.

Ilmselt nii ongi. Tähendada võib see ka seda, et meil ei osata intelligentseid saateid kohaliku televaataja jaoks piisavalt atraktiivsesse vormi suruda. Või teine variant - eestlaste maitse on tõepoolest ära rikutud, liiga kaua oma publikut odava ja labasega toidetud. Ning siis imestatakse, miks loom, keda on talle peost hamburgerit toites kodustatud, ei taipa peenelt serveeritavatest a la carte roogadest enam mõhkugi arvata.

On ka kolmas vaatenurk: iga rahvas on oma meelelahutust väärt. Mõte on sama, mis vanal ütlemisel, et tutvusta mulle oma sõpru ja ma ütlen, kes sa ise oled.

Kirsil on õigus ka selles, et liiga tihti tehakse saateid lihtsalt selleks, et saadet teha. Olen näinud välismaalt ostetud formaate, mida punnitatakse väe ja võimuga toota, aga mille kohta on tegelikult juba ette teada, et see meie oludes tööle ei hakka. Ei sobi eestlase temperamendi ega olemusega. Ei leita õigeid osalejaid, saatejuhti, meeskonda. Aga ikkagi tehakse.

Olen ise küll veel vähe saateid teha jõudnud, aga see napp kogemus on mulle ometi tõestanud, et televisiooni tehakse siin pahatihti olematute vahenditega ja põlve otsas. Hiljuti tuli mul ühe tuntud eetrinäoga jutuks raha ja ta tõdes, et tuttavad ilmselt peaksid teda hulluks, kui ta neile ausalt ütleks, kui vähe ta oma tööga teenib. Mitte keegi ei usuks. Kui tööpäevast puruväsinud müüja või koristaja istub teleka ette ja näeb seal tuttavat naeratavat, täiuslikuks meigitud nägu, mõtleb ta ilmselt kadedalt hiigelpalgale, mida too oma pealtnäha lihtsa tööga teenib. Tegelikkus on midagi muud - vabalt võib müüja töötasu kõrgemgi olla kui see, mida tema lemmiksaatejuht saadete eest teenib. Ainult saatejuhtimisest ei ela Eestis vist ükski eetrinägu ära (mõni erand ilmselt on).

On kindlasti veelgi alasid, kus töötasu on võrreldes -panusega nii madal, et eeldab tegijalt meeletus koguses fanatismi, aga kindlasti on televisioon vähemalt minu silmis selle nimekirja tipus. Ma ei tea ühtki teist valdkonda, mille väline glamuur oleks - vähemalt Eestis - sama petlik. Siin on seda tööd võimalik teha vaid suurest armastusest ala vastu või siis ükskõikselt juhusliku haltuurana. Kahjuks olen näinud ja kogenud, et liiga sageli tuleb ette ka viimast.

Kui loen telesarja "piiblist" (formaadiomaniku juhised tootjale), milliste tehniliste ja rahaliste vahenditega tehakse saateid mujal, hakkab endast ja televaatajast kahju. Seega, kui mõni telesaade kukub Eestis välja "nagu välismaal", siis tuleb tegijate ees teha sügav kummardus, sest ma ei tihka mõeldagi, mis hinnaga see tulemus saavutati.

Kõik eelnev on ka põhjuseks, miks olen siin blogis nüüd tunduvalt leebem, kui olin siis, kui ma veel ise ei pidanud põlve otsas s---st saia tegema.

Mõnikord, väga suure masenduse hetkel, kui mulle on jälle ette jäänud mitu kassetitäit praakmaterjali või näen telerist kellegi ülejala tehtud tööd, imestan, et siin riigis üldse telekanalid funktsioneerivad ja keegi viitsibki mingeid saateid teha.

Kogu eelneva jutu mõte lühidalt kokku võetuna oleks, et televaataja peaks asjaolusid arvestades tänulik olema, et talle ülepea midagi näidata suvatsetakse. Tihti põrkun sama mõttega (kuigi seda püütakse eufemismide taha peita) ka vaieldes telekolleegidega, keda nende saatele osaks langenud karm kriitika on hingepõhjani solvanud. (Ääremärkusena - teletegijad on kõige kriitikatundlikumad inimesed, keda tean, ja seda ilmselt just kõige pärast, mida enne kirjeldasin.)

Tegelikult ei meeldi mulle see suhtumine, ehkki mul endalgi on olnud kiusatusehetki, kus tahaksin kõik kuradile saata ja tagasi vanade liistude juurde ehk mugavale leheneegritööle pöörduda.

Nii rikutud ma veel pole, et ei usuks - kahtlemata naiivselt - seda, et kui tiivad ei kanna, pole vaja ka teatud saateid teha. Alati saab ette võtta midagi, mille tegemiseks on käeulatuses jõukohased vahendid, (inim)materjal ja ajupotentsiaal.

Eesti televisiooni needus on see, et paljud produtsendid ronivad tabureti otsa, et end üle upitada latist, milleni enda tegelik hüppevõime kuidagi ei vii. Eriti kehtib see kodumaiste lavastuslike telesarjade kohta (üksikud erandid välja arvatud, näiteks "Kättemaksukontor").

Olen alati arvanud, et kõrge koht teletopis ei võrdu tingimata saate kõrge kvaliteediga ja - loodetavasti jätkub seda kauaks - pole isiklik kogemus mind veel siingi teelt hälvitanud. Usun seda siiamaani. Rahvas vaatab tõesti meelsasti ka väga halbu ja (tehniliselt) ebakvaliteetseid saateid. Miks - jumal teab. Võib-olla meeldibki eestlastele ennast piinata.

Need olid siis - nagu ütleb "ärapanija" Mart Juur - hommikused südamevaluminutid. Järgmistel kordadel jälle optimistlikumalt!

Riskides tõmmata endale tantsufanaatikute viha, tunnistan ausalt, et Kanal 2 hittshow "Tantsud tähtedega" oli minu jaoks põnevaim siis, kui seal mürgeldasid Andrus Värnik, Aivar Riisalu ja Lauri Pedaja. Õnneks tõotab senistest hooaegadest kõige lahjem ehk mullune peagi unustusehõlma langeda - juhul, kui kuuldused Jan Uuspõllu osalusest tõele vastavad.

Vabandan, et olen blogimisse pika vahe jätnud - tõsielusarja "Peremees otsib perenaist" võtteplatsil möödunud suvi hääbus märkamatult sügiseks. Teleri ette pole ma õigupoolest tänasekski veel sattunud - ses mõttes olen nagu kingsepp, kel pole kingi. Küll olen veebist uudiseid jälginud. Õnneks on tänavusügisene telehooaeg rikkalik ja peaks igale maitsele midagi pakkuma. On realityt, on rahamänge, jätkuvad armsaks saanud naiste- ja krimisarjad, saab nalja, tuleb tantsu- ja laulusaateid ning ka sotsiaalporno, mida Eesti televaataja palavalt armastab, pole kuhugi kadunud.

Kui mullune sügishooaeg tundus minu maitsele pisut liiga hall ja üksluine, siis tänavu näivad telekanalite programmid mitmekesisemad. Südame teeb rõõmsaks, et tantsusaatesse on naasmas tähed, sest lõppude lõpuks on ka saate pealkiri "Tantsud tähtedega", mitte mullu sügisel välja kukkunud "Tantsud tundmatutega" (tunnusmuusikaks sobinuks Frank Sinatra surematu "Strangers in the Night"). Tänaseks välja käidud kuuest nimest viit tean unepealt, mis on mulluse agooniaga võrreldes juba vägagi lootustandev näitaja. Arvestades, et saade on kaotanud tegelikult enda suurima staari, teravkeelse ja -meelse kohtuniku Ants Taela, ei olekski teisiti võimalik. Ilma korraliku kompensatsioonita kannataks saade ilmselt veel kaua tuimestussüsti halvava mõju all.

Kõige intrigeerivam nimi on kahtlemata Jan Uuspõld, sest temas loodan näha väärilist mantlipärijat oma vanale lemmikule Andrus Värnikule. Kindlasti leidub ka Uuspõllul sõpru, kes on valmis tantsusaate stuudios mürgeldama ning pühalik-glamuurset õhkkonda mõne kerge kultuurišokiga veidi tuulutama. Loodan vaid, et Uuspõld ei muundu tantsupõrandal samasuguseks püüdlik-igavaks hüpiknukuks nagu üks eelmise hooaja täht, kellest loodeti palju, aga kes võistlustantsija kingadesse astudes oma rolli paraku liiga sisse elas. Halloo, see pole ju mingi tõsine tantsuvõistlus! Ennekõike on see reality-programm, tõsielutelevisioon koos oma kohustuslike elementidega, mille järele rahvas ju januneb. (Mis need "kohustuslikud elemendid" on, võtab tabavalt kokku üks Ameerika telekriitik - populaarseim tõsielutelevisioon on läbi aegade olnud säärane, kus osalejad püüavad kogu hingest teha midagi, mida nad tegelikult ei suuda, ja põruvad.)

Loodan, et tänavu leidub tantsutähtede hulgas lõpuks ometi ka üks korralik kaalulangetaja. Mul poleks õrna aimugi, kui keegi küsiks, kes tuli sel või tol hooajal USA versiooni võitjaks, küll aga oskan iga kell ette vuristada, kui mitu kleidisuurust kahanesid karmi trenni tagajärjel Kelly Osbourne või Kirstie Alley. Nüüd spekuleeritakse ookeani taga, kui palju suudab oma hiiglaslikku keha vähendada tänavune skandaalseim osaleja, lauljatar Cheri transseksuaalist järeltulija Chaz Bono.

Kevadel kirjutas USA ajakirjanik Meaghan Murphy, et glamuursest tantsusaatest on kujunenud kuulsuste-versioon populaarsest tõsielusarjast "Biggest Loser" (jooksnud ka TV3-s "Kaalust alla" nime all). Eestis ei ole Alley ega Osbourne´i moodi kaalustaari veel olnudki, kuigi niigi kõhn Evelyn Sepp jäi saates veelgi kõhnemaks ja mullu sai ümarapõsksest "ühikarotist" Liina Vahterist meie kõigi silme all peente näojoontega elegantne luik.

Aga lõpuks ongi ju ükskõik, milles inimene ennast ületab. Peamine, et ta püüab ja neid püüdlusi ka teistel huvitav jälgida oleks.