Tõsielusari, millest juttu, jõuab eetrisse alles sügisel. Seal osalevad inimesed pole jõudnud end televaatajale pikemalt tutvustadagi, niisiis pole minu loogika kohaselt mingit põhjust, miks võõrad neid arvustama või lausa sõimama peaksid. Aga selgub, et kaasmaalased suudavad põhjapanevaid järeldusi teha ka avasaate salvestusel tehtud fotode põhjal. Nad ei tea, kes need inimesed on, kuidas nad telekaamerate ees käituvad või mis põhjusel nad saatesse tulid. See aga ei takista neid uljalt halvustamast.

Olles kümme aastat meedias töötanud, puudub minu tõdemuses mõistagi üllatus, aga kordan end siiski veel: internetis läbustajal pole tegelikult mingit vahet, keda ta sõimab. Rääkigu uudis peaministrist, popstaarist, lasterikkast emast, sõjakangelasest või lotovõitjast, ühtviisi lollid ja koledad on nad kõik. Sellepärast manitsengi teletoimetajana iga meie sarja osalist, kes anonüümset kriitikat kuulda võtab: ära võta isiklikult. Veelgi parem: jäta endast kõneleva veebiuudise kommentaarirubriik ülepea avamata. Säästad närve ja pikendad eluiga.

Aga kahjuks on see nõuanne nagu hane selga vesi, sest eks esimest korda avalikkuse huviorbiidis olles ole uudishimu suur. Nii väga tahaks teada, mida teised arvavad! Kommetaarirubriik avatakse elevusega, aga suletakse pisarais. Tõsielusarjades osalemiseks on palju põhjusi ja ettekäändeid - kui kirev see valik on, sain esimest korda tõeliselt aru alles ise telesarja telgitagustes tegutsedes. Mõnikord on põhjuseks see, et seltskonnas tavaliselt uje ja ebakindel inimene on otsustanud end proovile panna. Ta loodab julgustust ja tunnustust. Kui seda ei tule, on üks unistus jälle purunenud ja maailm selle võrra nukram paik.

Aastaid tagasi tegin algaja ajalehereporterina ise sama vea. Iga kord pärast kommentaaride lugemist olin endast väljas, sisendasin lõpuks ka ise endale, et ma ei kõlba kuhugi ja olen nõme inimene. Vanemate kolleegide toel jõudsin lõpuks mõistmiseni, et sellisel iseenda kulutamisel pole õrnagi mõtet ning korda peaks minema vaid nende arvamus, kes on su elus päriselt olulised. Lihtsalt jäta sõim lugemata ja see ei puuduta sind enam kuidagi. Anonüümse tatipritsi jaoks pole pealegi suuremat meelehärmi kui see, et sihtmärk tema ponnistused tähelepanuta jätab ja häirimatult edasi tegutseb. See tähendab, et teda pole sama hästi kui olemaski. Võta inimeselt võimutunne, mida ta juba uskus end omavat - ja leiad eest selle, mille kohta John Steinbeck kirjutas, et pole midagi mustemat kui põlenud taht.

Kõige kurvem on, kui keegi jätab anonüümse sõimu kartuses tegemata selle, mida tegelikult väga tahaks. Üks meie sarjas osalev neiu märkis sõimajate kohta tabavalt: "Tüüpiline - ise teha ei julge, aga tegijaid sõimata julgevad küll!" Suur vaprus tõesti - minna varjunime all kommentaariküljele ja sinna kribada kõike seda, milleks oma ohvriga näost näkku kohtudes mingit kuraasi poleks. Tõsielusarjas osalejal on midagi, mida anonüümsel sõimajal kunagi olema ei saa: tema vähemalt julgeb avalikkuse ette astuda ja oma arvamuse kõigi silme all välja öelda.

Millel põhineb kunagine kultussari "Seks ja linn"? Neljal sõbrannal, kes, veiniklaasid näpus, lõputult lobisevad, lobisevad, lobisevad. Õnneks naiste loba teleekraanil ei lõpe. Me jaksame lõpmatuseni lobiseda ja üksteise elusid elada.

See, et naistele meeldivad sõnad, on ju vana tõde. Mul on paar meessõpra, kellele mul alati midagi öelda on. Kui ta mind ka füüsiliselt kuulata ei jaksa, võtan kätte ja kirjutan pika kirja - ärgu lootkugi, et nii kergesti pääseb! Enamasti ei saa ma mingit vastust, aga järgmine kord kohtudes saab mulle selgeks, et mees on kirja siiski kuulekalt läbi lugenud, talletanud jõukohase koguse infot, ülejäänu aga silmist ja teadvusest mööda lasknud. Esialgu olen võidurõõmus - näe, sain ta siiski kätte! Järgmine etapp on aga tusk, et ma pole talle piisavalt tähtis ega süvenemist väärt. Ta pole mind ju üldse mõistnud! Teda ei huvita pisikesed - ja minu meelest nii olulised - nüansid karvavõrdki.

Miks naisi detailid huvitavad? Jan Uuspõld sõnastas selle etenduses "Ürgmees": naine on natuurilt korilane. Mees kui kütt vinnastab korraks vibu ja lajatab pirakale ulukile noole pähe. Kõik! Loom koolnud, jaht lõppenud. Aga naine varub oma saaki kannatlikult mari marja haaval, kuni korv pilgeni täis. Marsib võidukalt koju ja keedab kokku moosi, millest terve talv läbi suu magusaks saab. Täpselt samamoodi, killukestena, korjab naine infot. Pisikesi detaile, millest kannatliku vaaritamise tulemusena valmib terve pajatäis keedist.

Miks me niimoodi jaurata viitsime? No ikka selleks, et vaenlast tundma õppida! Kuidas mehed küll ei taipa, et just neis tuliselt jälestatud imepisikestes üksikasjades peitubki salarelv, millega konkurent nokauti lüüa. Räägitakse naiselikust intuitsioonist, mingist salapärasest vaistust, kuuendast meelest, mida loodus polevat meessoole kinkinud. Aga tegelikult ei ole õrnemal sool mingeid erilisi võimeid. Me ei ole nõiad. Oleme lihtsalt paremini informeeritud. Just selle, mitte imetabase kuuenda meele abil suudame inimeste olemust meestest paremini tajuda.

"Mamma mia" dieetversioon

Kui mehed naisi kuulata ei viitsi - ma ei peta end sugugi, kui ta mulle andunult otsa vahib, kui mina aina räägin ja räägin. Ta lihtsalt vahib. Ja mõtleb samal ajal omi, asjalikke ja konkreetseid mõtteid. Siis lähen ma koju, avan MSN-i ja kurdan südamesõbrannale, kuidas ta, tõbras, mind jälle üldse ei kuulanud. Sõbranna on kohe elevil ja tormab jaole, uurib, millest täpsemalt jutt. Algab lõputu infovahetus, kus esmalt sõna-sõnalt ülevaate annan, mida jobule rääkisin ja millal ta mind kuulates silmi pilgutas, pea kätele toetas või närviliselt niheles. Iga tema žest, toonimuutus ja pilk saab läbi analüüsitud ja tõlgendatud. Kui mees seda otse ei ütle, siis tuleb ju kuidagi teisiti jälile jõuda, mida ta õieti mõtles.

Naised jaksavad teisi naisi alati kuulata. Kui mehed eelistavad sookaaslastest sõprade seltsis vaba aega veeta kas ühiselt sportides, kalastades või autot putitades, siis naised suunduvad teineteise käevangus kohvikusse ega naase sealt enne mitut tundi.

Kui meenutada, millised on olnud menukaimad n-ö naistesaated, siis needki koosnevad vaid lakkamatust lobisemisest. Näiteks aastatetagune menuk "Mamma mia". Või mõne aasta eest põgusalt ekraanil välgatanud "Tere õhtust". Stsenaarium on neil kõigil ühesugune. Sohvale on rivistatud kolm-neli ennastunustavalt vadistavat naist.

"Mamma mia" oli oma ajas erakordne, julge ja intrigeeriv. Mäletan, kuidas kord isegi saatesse kutse sain. See oli siis, kui oma tollase ülemuse sünnipäeval end esimest korda elus tõeliselt purju jõin. Järgmisel päeval sain kõne samal peol käinud teletoimetajalt, kes tahtis, et osaleksin vestlusringis, teemaks naiste suhe alkoholiga. Korraks isegi sai edevus minust võitu ja sõbrannadki utsitasid tagant ("õelus" tulenevat ju sõnast "õde"), aga siis tõi seesama ülemus - meesterahvas mõistagi - mind maa peale: kas ma tahan elada kogu ülejäänud elu, joodikupitser otsa ees?

"Tere õhtust" oli juba kraadi võrra tüütum loba, sest kolm saatejuhti ei rääkinud niivõrd endast, kuivõrd olid ametis teiste kommenteerimisega. See pole aga kaugeltki nii põnev.

Nüüd on Kanal 11 tulnud välja uue naiste lobasaatega, mis näib olevat "Mamma mia" lahjendatud versioon. Nagu dieetkoola, mis maitseb peaaegu nagu originaal.

Loba jätkub kogu suveks

Argipäevasarja "Minu imeline elu" avasaates jõudis mu elutuppa lobisema kolm naist, kaks noort ja üks vanem daam. Teemaks romantika. Esimesena pajatas oma loo suuremale avalikkusele tundmatu lauljatar Helen, kelle hitist "Kas tead" olin varemgi kuulnud - seda jagasid omal ajal usinasti mu Facebooki-sõbrannad. Aga laulu sünnilugu kuulda oli muidugi liigutav. Tundlikumat kõrva võis televisiooni mõistes puhtaks lõikamata intervjuu muidugi häirida, aga mis seal ikka vinguda - eks nii need naised ju kohvikutes vadistavadki, hinge tõmbamata, pikkade ja segaste põimlausetega.

Järgmisena sohvale sadanud koduperenaine Olja on iga naistesaate unistus. Ehedalt bravuurikas, avameelne ja emotsionaalne. Olen alati teada tahtnud, kas naised, kes peavad ka ilusalongide külastamist tööks, on a) päriselt olemas, b) kas nad on sellise elustiili teadlikult valinud või on mehed selle neile peale surunud.

Kolmas, juba auväärsesse ikka jõudnud daam Hilja hoolitses kenasti selle eest, et sarjale ei jääks tibisaate mekki ning ka vanemate naiste elukogemus kulub marjaks ära.

Tore, salvestasin jälle hulga infot. Mine tea, kus ära kulub. Aga see ehmatas mind küll, kui aru sain, et samad naised astuvad üles veel järgmisteski saadetes, siis juba uute teemadega. Kahtlen, kas televaatajana nii jaksaksin. Ilmselt igatseksin siiski rohkem vaheldust. Samas olen ka põnevil - kas need eri vanuses ja erineva taustaga naised, kelle vaated armastusele mõneski punktis kokku langesid, on mõnda teist eluvaldkonda kommenteerides pigem sarnasel või eriarvamusel.

Tabasin end ka mõttelt, kas viitsiksin sama innukalt kuulata, kui diivanil istuks mitte kolm naist, vaid kolm meest. Miskipärast arvan, et mitte. Ilmselt on loodus taas kord targem kui meie ja mehed on vaikima sunnitud just sellepärast, et tegelikult polegi naistel kannatust neid ära kuulata. Me küll igatseme kuulda, mida nad arvavad meist, kuidas hindavad meie tegusid ning mida nad meie vastu tunnevad. Mees on nagu vannitoapeegel, mille ees kekutada ja läbi tema silmade iseennast imetleda. Aga kui isasolevus kukuks iseendast jahuma, siis... Ma tõepoolest ei taha teada.