Tänavu on eestlaste Eurovisioni-põrumisest tavatult vähe draamat tekitatud. Ju siis ei läinud korda. Ja õige ka! Sest mulle tundub, et just tänavu, kõigi ennustuste kiuste õnnestub Eestil viimaks leida see kauaotsitu - superstaar.

Mul on superstaarisaates kaks lemmikut. Ei, kolm. Või siis hoopis neli. Kahju, et "Eesti otsib superstaari" ei taha tänavu teletopis esiritta pääseda, sest mulle tundub üle tüki aja, et kes ei raatsi seda saadet vaadata, jääb suurest elamusest ilma. Minu hinnangul on tegemist parima hooajaga läbi aegade. Mul pole õrna aimugi, kes saates lõpuks võidab. Aga kes iganes võidab, superstaariks ta saab. Seekord võin selle peale mürki võtta.

Liis, Rosanna, Triin, Artjom - tõesti ei tea, kes neist valdab kõige paremini seda, mis pole õpitav. See, millega sünnitakse. See, mis loeb rohkem kui lauluoskus. See on lava valitsemise kunst, seletamatu x-faktor. Lisaks teeb mulle rõõmu, et saates sirutab tiibu uus, kammitsatest vabanenud noorte põlvkond. Need, kellele ei ole sihtide seadmisel eeskujuks mitte ainult Anne Veski, Maarja-Liis Ilus või Koit Toome, vaid Madonna, Robbie Williams või meie oma Kerli. Mul on hea meel, et uus superstaari-põlvkond on vabanenud Tätvere- ja regilauluneedusest, mille paine all kannatajad usuvad miskipärast, et kitarri saatel kurva näoga jorutamine tähendab muusikat.

Eneseusk on pool võitu, pool teed tähtedeni. Sellepärast teeb mulle pöörast tuska ka meie Eurolaulu-tiimi pohhuistlik suhtumine, et finaali pääs oli hea küll ja eelviimane koht seetõttu peaaegu võidumaitsega. Kuidas võib nii ükskõikne ja vähenõudlik olla? Kes ei tihka suurelt mõelda, see ei saa kunagi suureks. Sellepärast ei nimeta ma ka Getter Jaanit ja tema tiimi kritiseerinud Ithaka-Mariat viletsaks kaotajaks, vaid olen tema arvamusega päri - kui inimestel puudub võiduiha, pole neil mõtet stardijoonele astudagi.

Ootan väga, et see vaba ja kompleksidest kammitsemata, üheksakümnendatel sündinud põlvkond, kes igal kevadisel pühapäevaõhtul mu südant ja kõrvu rõõmustab, kasvaks ruttu suureks ja jõuaks ka poliitikasse. Et vabas Eestis sündinud noored, kes ei tea midagi tuhandeaastasest orjapõlvest ega viitsi mõeldagi püüdjate paelust ning julgevad mõelda ja unistada suurelt, jõuaksid staarisaate lavalaudadelt ka riigikokku ja ettevõtete juhatustesse. Üks asi on olla füüsiliselt väike. Teine asi on väike mõtlemine.

Kui ööl vastu pühapäeva teleka kinni panin ja pilgu tänavale heitsin, ei näinud ma seal kedagi. Ei mingit inimketti Eesti eurolaulutiimi toetuseks, ei mingeid kibedaid leinapisaraid. Kas peale Marko Reikopi ei nutnud tõesti keegi?

No tegelikult ka, mis see Eurovision siis ära ei ole. Käidi, lauldi, kareldi ringiratast, tulemuseks finaali eelviimane koht - ja kellel sest ikka miskit. Teleka ees kogu seda tralli vaadata oli sellegipoolest tore. Sakslased suutsid seekord luua mulje hiiglaslikust spordivõistlusest, mida Eurovision on minu jaoks alati tähendanud. Nii leidsingi end teleka ees, kuulamas juba mitmekümnendat korda üht ja sama laulu.

Eesti laul eristus tõepoolest, nagu meie eurovisiooniasjatundjad enne võistlust uhkeldasid. Televisioon võimendab kõike. Kui oled hea, oled kümnekordselt hea. Kui oled vilets tantsija ja trügid tantsima teleekraanile, siis muutud lihtsalt viletsast maailma viletsaimaks tantsijaks. Noorukese hirvesilmse Getteri kohta ei oleks Euroopa ilmselt midagi halba öelda olnud, kui ta vaid oleks andetute ja saamatute vibalike, keda millegipärast taustatantsijateks nimetati, varjust välja paistnud. Jälgides pikkade jäsemetega kõhetute noorukite seosetut lõngerdamist, hädist rühti ja sünkroonist väljas liigutusi, püüdsin meenutada, kus viimati midagi nii meelialandavalt abitut näinud olin. Meelde tuli - USA tantsusaate "Tantsi, kui oskad" (meil on seda näidanud Kanal 11) castingutel selles rubriigis, kus žüriiliikmed enam isegi irooniliselt muiata ei suutnud, vaid meeleheites endal peast haarasid.

Miks oli vaja neid kolme karglejat kena Getterit segama läkitada, ei saanud aru mina ega ka tuntud Eurovisioni-gurud Olavi Pihlamägi ja Heimar Lenk. Heimaril on õigus veel teiseski küsimuses: miks läks Eesti Euroopa hääli püüdma Ameerikat ülistava lauluga? "Rockefeller Street" on imelik pealkiri. Rockefelleri tänavat pole laulu autori Sven Lõhmuse sõnul olemas. Paratamatult seostub pealkiri aga sellega, mis oli päriselt olemas - Ameerika naftamagnaadi John D. Rockefelleriga, kes rohkem kui sajandi eest sai maailma rikkaimaks meheks. Siiski on Heimar eksinud, kui väidab, et meie laulul Euroopaga mingit seost polnud. Rockefeller oli nimelt poolenisti saksa päritolu. Võib-olla ei hammustanud harimatu Euroopa seda udupeent allteksti lihtsalt läbi?

Kui Eesti laul oli hääletuse käigus kukkunud juba eelviimasele kohale, lõi minus välja ehteestlaslik kahjurõõm. Palvetasin, et viimasel kohal olnud Hispaania saaks punkte juurde. Kui eelnevatel päevadel on nii palju lärmatud suurest populaarsusest ja võiduvõimalusest, nagu seekord juhtus, olnuks finaali viimane koht suisa poeetiliselt efektne. Kahjuks rikkusid mõned "kahed" ja mõned "seitsmed" selle ilu ära.

Lõbus oli jälgida Marko Reikopi kommentaare naabritele häälte andmise osas. See, et Küpros annab kõrgeimad punktid Kreekale või Makedoonia Bosnia-Hertsegovinale, on väga paha. Aga see, kui soomlased, sunnikud, meie punktidega ootamatult kitsiks osutuvad, on miskipärast samuti paha. Igaüks istub ikka iseenda mätta otsas!

See, et võitjaks osutusid aserid ja järgmine Eurovision võib toimuda Bakuus mošeede ja Armani putiikide vahel, meeldib mulle väga, sest selles on nii rohkesti irooniat. Ülikooliajal kuulus minu kohustusliku lektüüri hulka saksa filosoofi Oswald Spengleri kuulus "Õhtumaa allakäik". Isand Spengler oleks minestanud, kui oleks kuulnud, et Taga-Kaukaasiast ja pärslastest on üleöö saanud Euroopa ja eurooplased. Aga kuna hommikul lugesin esimese asjana, et meie eurolaulupealik Heidy Purga sõnul läks Eestil ju hästi, siis lõpetuseks (ja Eesti eurolaulutiimile õpetuseks) üks Spengleri ütlemine, mis pärit küll ühest teisest teosest: "Optimism on argpükslikkus."

Pühapäeva õhtul kell pool üheksa oli valida, kas vaadata TV3-st superstaare või Kanal 2 "Rääkimata loo" emadepäeva eri. Valisin esimese. Sest sõnapaar "traagiline lugu" esineb meie teles juba liiga sageli.

Ükskord sai siin blogis kirjutatud, kui tore saade on Kanal 2 "Kodutunne". Viimasel ajal on see aga kahjuks nagu "Rääkimata loo" koopia. Kui "Rääkimata lugu" samuti jätkuma peaks ning takkapihta veel ka "Ellujääja" (loodan väga, et vähemalt üks neist sügiseks "ära kukub"), siis on minu mõõt küll täis saanud. Kogu telemaastik oleks kui "Võsareporteri" sõsaraid täis paisatud. Nn sotsiaalporno ületootmine on majanduskriisi ajal mõistetav, sest minu arusaamise järgi on selle näol tegemist väga odava meelelahutusega. Igas mõttes.

Ülesehituselt on need saated lihtsakoelised. Leia vaid hale või traagiline lugu, lase inimesel rääkida ja pisaraid pühkida, filmi üles ja lõika kokku. Suur vaadatavus on kindlustatud. Algul oli isegi huvitav, kuid nüüd on minus tekkinud juba sportlik-meditsiiniline huvi, kui mitme saatesarja jaoks Eestis veel vaesust, viletsust, hädasid ja õnnetusi jätkub. Ning millal meie televaataja sellistest, kogu oma traagilisuses tegelikult väga üheülbalistest lugudest ära tüdineb?

Õieti on selliste saadete ja lugudega sama oht, mis talendikonkurssidegagi, millest siin varem kirjutasin: eksklusiivsest ja vapustavast on saanud argine ja tüütu. Vint on üle keeratud, jääb vaid oodata, millal kruvi lootusetult logisema hakkab. Samas "Võsareporteri" aastatepikkust edu arvestades ei pruugi see niipea juhtuda - enesehaletsus ja hädaldamine oleks kui eestlaste rahvuslik spordiala.

Nüüd superstaarisaate juurde. Sellega seoses tahtsin öelda, et sotsiaalpornost palju keerulisem ja suurem töö on teha päris meelelahutust. Seda ehtsat, suurt, ülendavat, lõbusat, glamuurset. Siin tuleb tohutult vaeva näha, et tabada just see õige noot. Tänavu on TV3 "Eesti otsib superstaari" lauljate valik tõesti vapustavalt äge. Nagu välismaal (Eestis peetakse sellist võrdlust millegipärast ülimaks komplimendiks, otsekui riigi väiksus õigustaks ülejala tehtud asju ja otsekui ei tehtakski meil "päris" telesaateid, vaid mängitaks liivakastis). See teeb siiralt suurt rõõmu.

Just sellist meelelahutust tahaks Eesti telekanalites rohkem näha. Aga ainult hästi tehtult, mitte punnitatult ja väevõimuga kokku lükatult, nagu meil need üritused pahatihti välja kukuvad. Raha või kogemuste puudus või koguni laiskus - ei teagi, kumb õieti on selle taga, et staarisaate-laadsed meelelahutussõud meil tihti ebaõnnestuvad. Sotsiaalporno on aga väga turvaline rada, kindla peale minek, mida saab teha vähese raha ja sama nappide oskustega. Lugu ise teeb kogu töö.

Kui aga mõni teleprodutsent aga ikka veel kurvastab, et temal ei olegi siiani head nutuka-ideed tulnud, pakun lahkesti mõne mõtte: "Nuta mulle jõgi", "Kus on kurva kodu", "Murtud tiivad", "Hauakaevaja lood" või Õhtulehe klassika "Miks, jumal, miks?".