Vaevalt Kanal 2 uus kosjasaade, kus peremehed perenaisi otsivad, kedagi mehele paneb. Kas kosjasaateist ülepea mõni toimiv paar võrsunud on, sellest ajalugu vaikib.

Kõige vanem kosja-reality Eesti teles, mida olen oma silmaga näinud, oli "Reisile sinuga", mis tekitas omal ajal suurt elevust. Tollal, vabama hingamisega ajajärgu algul, oli kosjateema üldse jube populaarne - lehtedes ilmunud üksildaste südamete hõigetele vastamine polnud mingi häbiasi, vaid daamide igapäevane jututeema. Koolitüdrukud otsisid Meie Meelest sõdurpoiste kuulutusi, vanematele õnneotsijatele olid teised lehed. Vastuskirju ja printside fotosid imetleti koolis-kontoris üheskoos ja oldi üksteise peale kadedad.

Kui Kanal 2 hakkasid kaaslast otsima algul maamehed, hiljem üksikvanemad, olid asjalood pisut muutunud. Kaugjuhtimisel
kosjasobitamine on tänapäeval pisut häbiasi, vähemalt ei kiputa sellest üldjuhul kõigile pasundama. Miskipärast peetakse internetti või ajalehesappa armuhüüu riputajat äpumaks kui ööklubide "lihaturul" lantijat.

Paratamatult said ka maamehed-üksikvanemad äpupitseri külge, ehkki nende hulgas oli pealtnäha päris mõistlikke inimesi, kel üksindusele adekvaatne põhjendus. Aga meelde jäid rahvale ikka klounid - pedantne ja tige Maamehe-Koit, bravuurikas uljaspea Üksikvanema-Jaak... Isegi need paar paarikest, kel viimase saate järel näis õnn õitsema jäävat,
leidis varem või hiljem kibeda lõpu. Mis kinni ei jää, saab kinni löödud - tore ütlemine, aga armuasjade puhul ei kehti see mitte.

Hiljuti andis Õhtulehele intervjuu maameeste-saatest tuntud töömurdjast talunik Märt, kes lausa säras õnnest. Õnn - ja ka beebi - ei saabunud Märdi hoovile aga mitte saatest valitud Merjega, vaid ühe teise daamiga. Kes aga, nagu artiklist välja lugeda, avastas Märdi telekat vaadates.

Sellest toreda lõpuga loost indu saades soovin naist otsima tõttavatele lootusrikastele peremeestele jõudu. Kui te - väga tõenäoliselt - saateosaliste hulgast elukaaslast ei leia, on telesaade ometi parim võimalus enesereklaamiks. Väärt vabu mehi on Eestimaal hulga vähem kui naisi, nii et iga kõlbulik läheb kindlasti kaubaks ja kui printsess on telepurki pürgimiseks liiga häbelik, küllap ta pärast saadet end eraviisiliselt ikka kokku võtta söandab. Ärgu naiseotsijad
end ainult klouniks tehku, muidu jäätegi otsima. Ja kui mõni teist elab ikka veel emaga, katsuge memm võtete ajaks sugulaste juurde või eksootilisele reisile kupatada.

Pealtnäha on kõik nii nagu enne, lauljahakatised tunduvad kohati isegi varasematest valikutest talendikamad. Aga paistab, et "Eesti otsib superstaari" ei tõmba enam nii palju televaatajaid kui varem. Õhtuleht on põhjust otsinud ebaõnnestunud saatejuhivalikust. Aga tegelikult?

Võib-olla on talendikonkursid üldse oma aja ära elanud? "Eesti talendil" läks kehvasti, õieti ei pakkunud juba sellele eelnenud Kanal 2 "Talendijaht" televaatajatele loodetud huvi. Ajastus jäi lihtsalt paar aastat hiljaks, Eesti on ju paratamatult suurte teleriikide järelejooksik.

Eesti superstaarisaade ei ole ainuke kannataja, ka lombitagune "American Idol" pidi tänavu reitingulangusega silmitsi seisma. Mitte midagi katastroofilist, aga siiski on see kaotanud miljoneid vaatajaid. Vaatajate huvi on vaikselt kahanenud juba neli viimast aastat. Juba neli aastat tagasi kirjutasid netikriitikud, et fenomen on oma otsa leidnud ja allakäik vältimatu. Tänavugi käis avasaate järel kriitikute arvamustest läbi arvamus, et pillid pidanuks kotti pandama juba viie aasta eest.

Kui meil leinavad televaatajad ja arvustajad saatejuhipaari Ott Sepp ja Märt Avandi, kellega võrreldes Evelin Pang ja Hele Kõrve olevat kahvatud nagu kuu päikese kõrval, on ka Ameerikas põhjust otsitud küll ebaõnnestunult välja vahetatud kohtunikest, küll võistlejatest, kes ei suuda pärast võitu enam midagi korda saata.

Eks ole see meilgi nii – tõeliselt edukaks on osutunud ainult esimese staarisaate võitja Birgit Õigemeel, kes suutis kaua orbiidil püsida. Jana Kase jaoks kippusid kingad juba suureks jääma. Ott Leplandi edutuks nimetada oleks ebaõiglane, aga võrreldes potentsiaaliga, mida ta superfinaalis ilmutas, on tema lennukaar siiski liiga tagasihoidlikuks jäänud. Nii tagasihoidlikuks, et kui ajakirjanik Kirke Ert Otist fänniraamatu kirjutas, mõjus see pigem naeruväärse paroodiana.

Mida rohkem hooaegu selja taga, seda väiksem eluaeg näib olevat talendisaatest võrsunud staarikesel nii meil kui ka mujal - algul ilutulestik, siis säraküünal, varsti juba pelk tikutõmme... Finaalijärgsel hommikul on tema nimi meil veel meeles, paari kuu pärast ei mäleta teda enam keegi. Millestki erakordsest on saanud üks paljudest. Televaataja on tüdinenud, ta ei jaksa enam eiteamitmendat korda sama asja üle imestada. "Mees metsast" ei ole enam harukordne fenomen, vaid midagi, mis võib juhtuda iga päev kas sinu enda, su klassikaaslase või naabrimehe tütrega. Elitaarne staariseisus on devalveerunud millekski igapäevaseks, see pole enam vaid vähestele kättesaadav unistus. Kas talendisaated on ise end läbi põletanud, muutes tavatu igapäevaseks ja kättesaadavaks, nii et see polegi enam ihaldusväärne?

Talendikonkursside buum on kahtlemata läbi, selle kõrghetk jäi ehk viie-kuue aasta taha. Päevapealt ei sure miski - reitingud on küll varasemast madalamad, kuid kaugeltki mitte kehvad. Aga kui ükski sellistest saadetest võrsunud "staar" ei suuda pärast finaali lõputiitreid enam pinnale jääda, siis kui kaua veel jaksab televaataja kaasa elada ning kui kaua uued talendid unistada, kui kellegi väljahääletamisest saab privileegi asemel pühapäevaõhtune rutiin?

Kui istuksin "Tõehetke" toolis ja peaksin olema ühesõnaliselt otsekohene, sest muidu hakkaksid selja taga pasunad röökima, oleksin omadega plindris. Sest nii palju, kui ma ka Kanal 2 uue tõsielusarja "Kinotehas" produtsendist Tuuli Roosmast lugu ei peaks, jäi avaosa mu ootustele alla. Aga ainult natuke.

"Kinotehasele" eelnes päris korralik promo – et filmitalgute raames valmivasse filmiprojekti kandideeris tuhatkond noort, oli juba ammu meediast läbi käinud. Siin-seal puistatud vihjed suutsid mu ootused päris üles kütta. Tõsi, veidi jahutas Tuuli Roosma hiljutine intervjuu, kus ta tõotas üdini positiivset saadet, sest rahvas olevat negatiivsusest väsinud. Mulle, paadunud küünikule, toob see, kui keegi lubab "positiivsust", kananaha ihule. Positiivne = igav. See on meelelahutusbisnesi reegel. Kui tahad midagi maha müüa, katsu esmalt keegi maha lüüa (no mitte nii väga otseses mõttes, kuigi ka see pole välistatud).

Rahvas ei väsi negatiivsest, verest, pisaraist, kadedusest, skandaalidest iialgi. Nii kahju, kui sellest ka poleks. Aga siiski tekitavad need idealistid, kes usuvad ja loodavad vastupidist, minus pigem sümpaatiat. Mäletate ju tuuleveskitega võitlevat Don Quijotet? Mõttetu, aga ikkagi sümpaatne – no alati võib ju üritada masside ootusi rohelisematele radadele suunata. Kuigi kurivaimud pöörduvad alati võpsikusse tagasi...

Saate algus, suurde saali kokku aetud noorte mass, kel käsu peale hüpata-karata-karjuda tuleb, loob déjà vu efekti. Kus küll midagi säärast juba näinud olen? Ah jaa, samamoodi karglesid karjas TV3 "Unistuste printsessi" pürgijad. Seda meenutades on kahju, et "Unistuste printsessi" tootjad ei taibanud (sarnaselt "Kinotehasele") printsessikandidaate panna erineva emotsiooniga karjuma nime "Roberto"... Vot see oleks alles kino olnud! Déjà vu-momente jätkub edaspidisekski, ülesehituselt meenutab sari "Ameerika supermodelli".

Olen ammu teada tahtnud, mida rahvasuus müütilise auraga ümbritsetud lavaka katsed endast päriselt kujutavad. Sellest andis avasaade pisut aimu küll, ehkki kuulata oli erineva intonatsiooniga lausutud-röögitud nimesid kohati lausa hirmus. Võib-olla kütab nähtu paljude noorte filmistaari-unelmaisse uut auru ja see on ju tõepoolest positiivne. 

Mina ootasin tõsielusarjalt rohkem žanrile omast – verd ja draamat. Aga tõsi, et ega ma olegi saate sihtrühm. Olen natuke liiga vana ja ilmselt juba liiga rikutud.

Paljuski rikkus saate selle esimene pool, mis oli tibake veniv. See võis osa rahvast reklaamipausi alates üldse teisele kanalile peletada. Võib-olla mõjus nähtu üksluisena sellepärast, et kõik ekraanil näidatud noored pingutasid sõnalistel ja kehalistel katsetel väga tõsimeelselt. Puudu jäid friigid, klounid, mütsiga lööjad – vajalik vürts igasse tõsielusarja! Kas tuhande pürgija hulgas tõesti mõnd tsirkusetola ei leidunud? Kuhu jäid castingult emotsioonid – ärevus, hingevärin, kaotusekibedus, võidurõõm? Kui neid ka oli, ei olnud saatetegijad neid piisavalt suurelt välja mänginud. Võib-olla oli see sihilik, aga sel juhul jään mina oma veendunud seisukoha juurde: positiivsuse mütsiga ei ole mõtet lööma minna.

Võib-olla oleks mõttekas olnud saate komponente pisut ringi tõsta, et algus saanuks äkilisem? Näiteks alustada sellest, kuidas noored pead-jalad koos bussis elavad, ilma mobiilideta, piilukaamerate vaateväljas. Ja siis alles rääkida sellest, kuidas nad sinna sattusid. Kõik ei pea kulgema lineaarselt, eriti, kui algus kipub igavaks venima.

Lavavõitluse õppimine – seda oleksin tahtnud veidi pikemalt näha. Saate üllatavaim osa oli minu jaoks tõdemus, et noored ei tea vanast kultusfilmist "Siin me oleme", millest nad naiste kaklusstseeni etendama pidid, tuhkagi! Olin imestunud väidetest, et seda polegi nähtud, sellest midagi kuuldudki. Hämming, hämming, hämming! Aga ju siis tuleb mul end nüüdsest ametlikult vanaeideks kuulutada. 

Selle, kas sari hakkab tööle või ei, peab minu jaoks tõestama järgmine saade. Tabasin end ka mõttelt, et võib-olla ei ole glamuurse ja ihaldusväärse nagu film seda noorte silmis kindlasti on, dekonstrueerimine pealtvaatajale nii huvitav kui tegijatele. Ma ei kahtle, et filmi on tore teha – aga seda vist ikka ennekõike siis, kui ise kohapeal osaleda saad. Pealtvaatajana eelistan siiski kinos lõpp-produkti. Aga noortele televaatajatele pakkus see loodetavasti teretulnud vaheldust kõikvõimalikest laulukonkurssidest. On ka teisi elualasid, kus kõigepealt sünnivad unistused ja siis juba staarid. Ma ei kahtle ka selles, et sari endale tänuliku sihtrühma leiab, iseasi, kui laiaks see kujuneb.

Kuigi ta ei võitnud, on üks eelmise "Eesti otsib superstaari" hooaja suurimaid võitjaid ometigi Birgit Varjun. Tänavuse hooajaga on Varjun leidnud konkurendi – Katrin-Merili Poom ähvardab ta varjutada! Näib, et TV3 staarisaatest on alguse saanud tore trend: suure häälega suurte naiste võidukäik.

Hea meel, et mul oli õigus – tänavu jätkus "Eesti otsib superstaari" finaalsaateisse täiesti arvestataval tasemel staarimaterjali. On, millest voolida! Niisiis tasub säärast suurprojekti vabalt kord aastas ette võtta. Oleks võinud õieti juba varem, mõttetu "Eesti talendi" asemel.

"Eesti otsib superstaari" on hetkel TV3 suurimaid trumpe krimisarja "Kättemaksukontor" kõrval. Et mitte öelda – telekanali identiteedi kandja.

Katrin-Merili annab noortele neidudele väärt eeskuju: et pop olla, ei pea tingimata olema pilbaspeenike. Ka vormikam neiu võib olla stiilne ja kaunis, eriti veel, kui tema kurgust vallandub üks võimsamaid tämbreid, mida staarisaates seni kuuldud. Tõeline soulidiiva! Ilus ja eluterve. Ärgu ainult end näljutama hakaku, nagu Birgit pärast tuntukssaamist laulmise asemel hoopis trenni ja dieediga jändama kukkus, saades sellega paraku lõpuks suurematki tähelepanu. Las netikommentaatorid kraaksuvad, karavan mingu ikka edasi.

Poistevalik, tõsi, ei ole seekord suurem asi, seetõttu ei ole raske ennustada, et tänavune staarikevad kuulub naistele.

Peale Katrin-Merili jäid vapustavate diivadena silma veel Liis Lemsalu ja Rosanna Lints. Oma Beyoncé ja Whitney on leitud, ilma kahtluseta. Küllap asub staarisaade finaalide saabudes ka senisest jõudsamalt vaatajaid koguma, sest kes seda sel kevadel ei vaata, on lihtsalt loll.

Läinud nädalal jäi TV3 dokfilm "Inimrööv Liibanonis" nägemata - teadagi miks: 6. aprillil, kui oli saate esmaeeter, vaevas kogu Eestimaa südant kauge pantvangikriisi asemel kodune draama, Andrus Veerpalu dopinguskandaal. Ja väga hea, et vaevas, sest vaatamist see saade ei väärinudki.

Sellest, et "Inimrööv Liibanonis" oli tehniliselt ülikehv alates hüplevast pildist ja kohati kuulmatuks sumbunud helist, sellele lisaks veel mõlema autori logopeedi järele karjuv diktsioon, kirjutas äsja Päevalehes Piret Tali. Tali heidab ette ka nigelat sisu ja tal on õigus.

Mina nägin saates peamiselt pikki kilomeetreid tühja taksosõitu, mis mõjus nagu painajalikud unenäod, kus kõnnitakse mööda lõputa labürinti kuhugi välja jõudmata. Analoogilistes välismaistes dokfilmides olen näinud ajakirjanikke püstitamas omaenda teooriaid ja neile kinnitust otsimas, seda oleksin eeldanud ka Krister Kivilt, kellel on selleks kõik eeldused olemas. Antud juhul joosti lihtsalt meedia poolt juba sisse tallatud rada pidi. Turvaline ja laisk.

Midagi uut teada ei saadudki, mis muudab saate sellisel kujul mõttetuks, sest võis ju ette näha, et vähenegi filmimise hetkel aktuaalne info eetriajaks uudismeedia poolt üle sõidetakse ja uppi lüüakse, sellega võidu joosta ei ole mõtetki. Eriti veider oli ses valguses, et hulk eetriaega kulus Kivil Liibanoni hotellitoast väliminister Urmas Paetile helistamiseks, et uute arengute kohta pärida. No mis väärtus on sellistel "arengutel" kaks nädalat hiljem?

Krister Kivi (Meelis Tomson)

Liigitaksin sellise küsitava väärtusega teose võsadokumentalistikaks.

Meenutan, et see pole ju Kivi ja Saani esimene sarnane katsetus. Enne seda on neil TV3 eetrisse jõudnud doku Eesti narkokulleritest Ladina-Ameerikas, mis jäi samamoodi poolele teele pidama. Tunnise saate kohta oli ka seal vaeva nähtud vähe ja kogu kaheosaline lühisari oli ehitatud ümber ühe "narkomuula", kelle jutt mõjus pehmelt öeldes liiga värvikalt ja ebausutavalt. Oli ju poiss rääkima saadud tema nina ees kommi välgutades - saatetegijad lubasid vangimajast pääsenud kuti Caracasest koju tuua.

Selle reha otsa on paljud ajakirjanikud astunud ja tulemus on ikka üks ja sama - äraostetud pätt räägib "heategijale"
täpselt seda, mida too tema arvates kuulda tahab ega pea suurest vastutulelikkusest paljuks pooli detaile juurde mõelda.

Enne seda sai dokumentalistide paar Kanal 2-s maha eestlaste silmis vihatuima soomlase, Õhtulehe kolumnisti Sami Lotila portreteerimisega. Tookord, mäletan, püstitati saate pealkirjas küsimus "Miks Sami Lotila Eestit vihkab?".

Aga vastust saatest välja ei koorunudki, ehkki ainest oleks olnud - mõned päevad hiljem kirjutas legendaarne krimireporter Küllike Rooväli Postimehele arvamusloo, kus meenutas, kuidas Lotila 1995. aastal ropu soomekeelse kirumise saatel taas Pagari tänava politseimaja uksest tänavale lendas. Juba siis kirjutas Lotila Iltalehtile kriminaalsest Eestist koledaid lugusid. Väheke vaeva kurja kolumnisti minevikus sorimises poleks saatele paha teinud, aga seda oli autoritetandem ilmselt liigseks vaevaks pidanud. Taas üks doku, mis ei jõudnud õieti kuhugi välja.

Erinevalt Liibanonist ja narkomuuladest oli Lotila-doku väärtuseks huumor, selles võtmes töötas see hästi. Aga kui analoogilises võtmes lähenetakse tõsistele teemadele, ei naera ju keegi.

Ken Saan (Arno Saar)

Kui Krister ja Ken kavatsevad samasuguste teemadega jätkata, siis on viimane aeg end kokku võtta.

Ken Saani mainega ei saa enam midagi hullu juhtuda, aga Krister Kivil on küll võimalus kaotada kogu lugupidamine, mille ta on Eesti Ekspressi ajakirjanikuna seni välja teeninud.

Kummastav on kuulda pooleldi veel memme põllepaelte otsas rippuva poisikluti esituses Tõnis Mäe lugu "Jäljed". Mis, kui sisule mingitki tähelepanu pöörata, on palju vanema inimese laul - midagi ei ole teha, on laule, mida ilma elukogemuseta esitama ei küündi, olgu hääl ja tehnika nii kõrgel tasemel kui tahes. Pruut, kes eelmisel reedel naabri-Markoga diskole läks, ei lähe siinkohal elukogemusena arvesse, vaid oodake, kuni te kogete tõelist ilu ja valu. Kasvage suureks, võitke ja kaotage midagi suurt. Alles see tõstab teid seisusse, kus teil on õigus valida endale lugusid, mis on sama suured kui elu ise. Nagu seekordses staarisaates kõlanud Ruja "Vaiki, kui võid" ja "Nii vaikseks kõik on jäänud" ning Tõnis Mäelt peale eelnimetatud veel "Kaunilt kaua".

Nõustun kohtunik Mihkel Rauaga, kes nõudis saatesse midagi äkilist. No tõesti - üle tunni aja järjest vaikseid, mõtlikke, traagilisi ballaade noorte inimeste suust on natuke liig. Tuletagem meelde, keda me siin ülepea otsime - superstaari, noorteiidolit, tulevast popikooni. Džässilikud palad on kindlasti kole intelligentsed - ja eks noor inimene ikka püüa oma east vanema ja targemana välja paista - aga nad on ka sama koledasti uinutavad. Noorus pole häbiasi, sest uskuge, vanadus kestab niigi kauem, kui taluda jaksate.

Tore avastus ka: saatejuhid on end lõpuks ometi käima tõmmanud, paberilt enam sõnu maha ei veeri ega mõjunudki selles saates enam kohusetundlikult pähe õpitud rolli etendavate näitlejatena.

Minu soe soovitus kõigile - olge julgelt need, kes te päriselt olete!

Poliitikat ma ei puutu, ärge lootkegi. Minu silmis on Tallinna televisiooni suurim häda hoopis ebaprofessionaalsus. Otsekui oleks rahvamajas kokku kutsutud amatööridest televisioonisõprade ring ja neile riigi raha eest kaamera ostetud - las lapsed möllavad, peaasi, et nad ei nuta!

Teine, mis võrdluseks meelde tuli, on Juhan Aare skandaalne kalafilm. Aaret kui vana telemeest oskuste puudumises süüdistada ei saa, küll aga ülejala laskmises - milleks vaeva näha, kui riigil raha nagu raba, tellija, põllumajandusministeerium, ei tea professionaalsest televisioonist tuhkagi, on kõigega rahul ja valmis uskuma kavala rebaseonu põhjendusi, miks kogu see jama peaaegu pool miljonit krooni maksma läks. Üks mu teletöötajast sõber valgustas telgitaguseid: kavalad produtsendid lasevad riigitellimuste kulul suure rõõmuga liugu, sest nii on võimalik oma taskusse pista hoopis vägevam patakas puhast tulu kui korralikult tööd tehes. Kahtlustan, et Tallinna televisiooniga toimub sama: need, kelle võimuses on raha liigutada, on liiga asjatundmatud, et kvaliteedi osas elementaarseidki nõudmisi esitada.

Sellele veendumusele ei jõudnud ma lahmimisi, vaid Tallinna televisiooni vaadates.

Hakatuseks vaatan ära mitu kordussaadet. Dokfilm kunstnik Raul Rajangust on kümme aastat vana ja täiesti tüüpiline kultuurisaade, mis vaikusest eriti ei erine. Veidratest helidest moodustuv taustamuusika, suured ja üllad mõtted. ETV näitab selliseid pidevalt. Virisemiseks ma põhjust ei leia, selliseid saateid võib nišikanali programmi lisada küll.

"Kreisiraadio" ja kolhoosielu

Pärast mõtlikku kultuurisaadet vajan ergutust ja leiangi, sest eetrisse jõuab tõeline pärl - saade pealkirjaga "Alternatiiv". Pealkirja põhjal kardan uut kultuurisaadet, aga võta näpust. Varbast õigemini, sest saatejuht Riina Reiman kutsub televaatajat "erilisse jalavanni".

Ekraan täitub ilusalongiomanik Siiri Leinatammega, kes on sündinud müügiinimene - saatejuht surutakse otsustavalt tuhvli alla. Edasise vaatluse ja süvaanalüüsi käigus jõuan järeldusele, et esialgu mõistetamatuna tundunud pealkirjavalik on täiesti asjakohane - muidugi, see tähistab ju alternatiivtelevisiooni! Formaadis kui sellises midagi ennekuulmatut ei ole, kommertskanalite nädalalõpuhommikud on kinnimakstud kamarajura tuubil täis. Võib-olla on pr Leinatamm reklaamklipi eest (kiidulaulust imelisele jalavannile kogu kümneminutiline saade koosnebki) Tallinna kaukasse tubli rahasumma loovutanud. Võib-olla aga on tegemist Kanal 2 "Hooaja" paroodiaga? Naljasaatena töötaks see imetoredasti! Õieti meenutabki "Alternatiiv" vana hea "Kreisiraadio" sketše, kahtlustan, et mängus on Siiri abikaasa Tarmo Leinatamme käsi.

Järgmine saade kannab pealkirja "Eesti lõvid". Eelnevast õppust võttes ei looda ma enam loomasaadet. Kaadrisse ilmubki tubli keskerakondlane ja vana kooli telemees Kalle Mihkels. Saade räägib Lions-klubi tegemistest, mis meenutab lapsepõlves nähtud kolhoosielureportaaže, kus kiideti eesrindlasi, ergavat päikest ja rikkalikku saaki, ehkki viljakoristuse asemel räägitakse nüüd rahakogumisest.

Nüüd algab linnavalitsuse infotund. Kujutan ette, et loiu olemise ja vaikse häälega Ain Saarna asemel Lembitu Kuuse kaasamine kommentaatoripulti lisaks sellele tublisti vunki. Tõesti soovitan seda kaaluda, sest Kuuse suudab isegi pika ja igava olümpiamaratoni meeleolukaks muuta.

"Vaprad ja ilusad" pressikonverentsil

Põnevaks läheb siis, kui Jaanus Mutli võtab jutuks kultuuripealinna projekti. Ta võiks kaaluda uut tööd "Kodu keset linna" stsenaristina, sest kõik melodraama elemendid on olemas. Minugi silmanurka tikub liigutuspisar, kui Mutli ajakirjanikke anub, et nood kultuuripealinna sündmustest rääkides-kirjutades ikka ära märgiksid, mis projekti raames need toimuvad. "Ärge häbenege seda!" nuuksatab Mutli pateetiliselt ja minagi nutan juba lahinal.

Draama kogub veelgi hoogu, kui ajakirjaniku küsimus häbiväärselt räpase pealinna kohta kütab Mutli emotsioonid sootuks üles. Ta kehastub teadlaseks. Armuliku naeratuse saatel selgitab Mutli keskealisest daamist ajakirjanikule leebelt nagu lasteaialapsele, et räpane lumi on paratamatu loodusnähtus ja ärgu muretsetagu - see sulab ära.

Mulle meenub kaugest minevikust, et kunagi maskeerisid noored ja innukad linnaametnikud Jaanus Mutli ja Jüri Ratas end itaallasteks - kaks kavalpead viisid nõnda läbi kontrollreidi Tallinna taksodes. Võib-olla peaks Mutli uuesti turistiks ümber kehastuma - vast näeb ta siis kevadist pealinna teise pilguga. Suuremeelne, nagu ma olen, pakun Tallinna televisioonile idee: itaalia turistiks kehastunult mööda kultuuripealinna kappavast Mutlist saaks väga meelelahutusliku reality-formaadi.

Järg on spordisaate käes, näeme võistluskunstide maailmamänge, mida kommenteerib taas tubli keskerakondlane, Eesti Taekwon-do Liidu president ja Tallinna värske abilinnapea Mihhail Kõlvart. Mulle kui spordikaugele inimesele on see täpselt sama huvitav või igav kui ETV suusaülekanded või korvpall, seega ei ole pädev hinnangut andma. Küll häirib mind, et saate teise poole taustaks kuulen Kõlvarti hääle asemel mingit plaksutamist meenutavat heli, saamata aru, kas viga on minu telekas või praakprogrammis. Lõpuks jagan matsu välja: olen lolli peaga lootnud, et kõiki saateid kannatab ka HD-s vaadata. Paraku mitte.

Kava järgmisel real seisab "Tuun mai ruum" - jumal teab, mis keeles see on või mida see tähendab. Aare juba uue kalafilmiga maha saanud? Tuunikasvatusest? Ahhaa - pealkiri peaks olema hoopis pop ja noortepärane, väljamaakeelne. Muidugi, loll mina! Väga ei viitsigi etteheiteid teha, sest midagi on siin ju isegi püütud välja mõelda - pealinna noortekeskusi tutvustav saade on muudetud mängulisemaks kodukujundusformaate a la "Home Makeover" järele aimates. Noortele antakse pintsel kätte ja lastakse rahalise auhinna peale võidu seinu erksamaks plätserdada. Kui aasta oleks 1975, mõjuks see täiesti korraliku pioneerisaatena.

Õhtuses programmis on plaanis veel Mari-Leen Albersi ja Meelis Tomsoni TNTV ehk Tallinna Noorte Televisioon. Et tegemist on Õhtulehe endiste töötajate ja "Maha Tallinna tv, raha lasteaedadele" kampaania tulihingeliste vastalistega, siis püsin targu vait ega arvusta. Ütlen vaid seda, et kogu ülejäänud diletantluse taustal mõjub see saade täitsa toredasti: saatejuhid on rõõmsalt värvikirevad ja siiras tehatahtmine annab professionaalsete oskuste vajakajäämised andeks. Küll õpivad! Vähemalt on Tomsoni kostüümidraama võrreldav Anna-Maria Galojani kohtuskäikudega.

Kuhu "lasteaedadelt röövitud" hiigelsumma matta?

Veel, et aus olla: kogu programmi ei jaksanud ma läbi vaadata. Õhtusest kavast jääb minust vaatamata tervisesaade (ei julge, sest saatejuht on sama, mis "Alternatiivil", meenub ka, et varem teadsin Riina Reimanit raadiohäälena). Vaadata ei viitsi ka õhtust mängufilmi, kuid vaid sellepärast, et mul on teised plaanid. TTV filmivalikut üldiselt kiidetakse.

Pika heietuse kokkuvõte: päris lootusetuks ma Tallinna televisiooni ei tembeldaks, aga kui pärast skandaalset rahaeraldust jääb saadete tehniline kvaliteet sama jõledaks kui praegu, siis kavatsen kirgikütva lasteaiaaktsiooniga tagantjärele ühineda. Kas TTV saatepead on mõne arvutihuvilise poisikluti koolitöö? Kas kaasaegse telemontaaži põhitõdesid on raske ära õppida? Eraldatud raha eest võiks TTV juhid oma hobiringile mõne profi juhendajaks palgata või kogu personali Tallinna Ülikooli või Balti Filmi- ja Meediakooli koolitusele kupatada. Juba väljaõppinud tegijatelt, kes palga eest - mis TTV-s ei olevat võrreldes muu meediaga üldsegi kehv - sula kräppi toodavad, soovitan hakata televaatajast lugu pidama, kui soovitakse, et vaatajaskond laieneks kesknoortest ja pensionäridest kaugemale.

Eile lugesin Elu24-st uudist, et Kanal 2 alustab luuleminutitega. Ehmusin koledasti, sest seda ei oleks ma sellest mansaftist iialgi kahtlustanud. Ka portaali kultuurilembene lugejaskond oli šokis, kirjutati: kui tahate parodeerida ETV luuleminuteid, siis ei tulnud välja.

Olles avanud Reporteri veebilehel ühe klipi (selle, kus seebiseriaali-häälel Andres Liivakul oli peakatteks sensuaalse lillemustriga kastrul), ohkasin kergendustundega: viimaks ometi on keegi Eesti telemaastikul hakkama saanud peaaegu võimatuna tundunud ponnistusega - saada maha naljaga, mis ka mind naerma ajab. Kahtlustan siin telekanali kultuurikorüfee Ivar Vigla karvast kätt, aga ei saa ka liiga kindel olla.

Tunnistan - ikka jälle häbiga nagu enamik mu ülestunnistusi - et olen naernud ka ETV luuleminutite peale. Mitte et oleksin seda kultuurisaadet kunagi sihilikult vaatama istunud, vaid paramatult läheb pilk peale, kui kultuur on paigutatud otse mu lemmikseriaalide ette. Seega ei ole ma ilmselgelt luuleminutite sihtrühm ja see, et need mind naerma ajavad, on kahtlemata taunimisväärne. See on naer läbi pisarate! Eriti hirmus, kui itsitus tikub peale, nähes tontlikult hämaras ruumis kärsitult nihelemas noort inimest, kelle kalbeilt palgeilt peegeldub kogu maailma valu. Murtud häälel teatab vaevatud noor, et mitte millelgi pole mitte mingisugust mõtet ja tema on ainuke, kes sellest aru saab. Televaatajale kangastub, et ta on sattunud vaatama "Blairi nõiafilmi" paroodiat. Mõnikord meenub neid minuteid jälgides ka Wismari haigla juhtkonna hädakisa, et riik ei tihka abivajajate raviks enam raha anda.

Luuletusele järgneb veel omakorda luuletus, vabavärsis rida nimesid, kes kõik selle paariminutilise saate tegemisel kaasa lõid. Õieti kulutabki selle rivi kuvamine kaks kolmandikku luuleminutite eetriajast, seega on kahtlemata tegu süvakultuuri suurprojektiga ja minul veel kolmekordne häbi, et naer on peale tikkunud. Mul on vist midagi viga.

Rõõm oli tõdeda, et Kanal 2 luuleminutite juures oli tiitrites märgitud veelgi rohkem inimesi. Ennast oli lausa ületatud, sest nimesid oli minu meelest isegi rohkem kui ses asutuses töötajaid. Sellepärast kahtlustan, et hitlerlike juhtimismeetodite poolest tuntud Vigla sundis mõnda alluvat tegema lausa kolme või enama inimese töö. Et aga vältida tööinspektsiooni trahvi, pidi üks ja sama töötaja erinevaid ülesandeid täitma erinevate varjunimede all. (Antud juhtimisvõtte kasutamist olen sageli kahtlustanud ka ETV puhul, sest see asjapulkade rivi on ju kõhedusttekitavalt ebareaalne. Arvatavasti, kui lähemalt uurida, ei olegi pooli kirjapanduid päriselt olemas - ma veel uurin seda asja, oodatagu tööinspektorit!)

Soovitan kõigil kähku Reporteri kodulehel ära käia ja kultuurielamusest viimast võtta, sest miski ütleb mulle, et see projekt kaua ei kesta. Eriti nüüd, kus Rein Langist on saanud kultuuriminister.