Palju kära eimillestki. Eestis tehakse palju telesaateid, millest kõik väljaanded kirjutavad, ehkki reitingunumbrid on nigelad. Veel on hulk telesaateid, mis tekitavad juba enne eetrissejõudmist tõrke - hakkab see "Tantsud tähtedega" traali-vaali jälle pihta! Ja siis on veel mõned telesaated, mida ei üritatagi maha müüa, aga vaatajaid jätkub küllaga.

Olen end mõnikord tabanud mõttelt, et ajakirjandus oli veel ehe ja tore, kui asutustel, üritustel ega artistidel polnud suhtekorraldajaid. Suhtekorraldaja tööst suure osa moodustab teadagi oma kliendi mahamüümine. Ajakirjanikega peetakse kohviõhtuid, räägin-ainult-sulle-paatosega sosistatakse kirjatsuradele kõrva "suuri saladusi", mille meie pisiriigi laisk ja mugav meedia õhinal alla neelab. Sellest tulenebki, et "Naistevahetus", "Unistuste printsess", "Sind otsides" või "Tantsud tähtedega" hõivab kõik trükimeedia ja portaalikesed veel enne, kui saade ise alanudki. Ja nii me olemegi telesaatest kõrini tüdinenud, ilma et oleksime seda kordagi ihusilmaga vaadanud.

Kas telekanalitel suhtekorraldajatest ka reaalset kasu on, pole aimugi. Küll tean mitut tuttavat, kelle kuuldes ei tohi tantsusaadet mainida - katab kõrvad kätega ja jookseb eemale. Viimane piisk karikasse oli sellele seltskonnale kardetavasti Johannes Ahuni aktifotod, sest traagelniidid, kuidas kunstlikult staari üles töötatakse, on liiga silmatorkavad. Publik pole päris loll - väevõimuga pähe määritud "staarid" eristatakse eksimatult "ehtsatest", neist, kes staaritiitli tööga, hea laulu- või näitlemisoskusega ausalt välja teeninud.  

Kuigi tean väga hästi, kes on Saja-Sekundi-Sven, ei pannud tema käratsemine Õhtulehe veergudel mind veel saadet vaatama. Mõnikord juhtub sedagi, et ajalehtede reporterid suudavad teha kaasakiskuvamaid lugusid kui teletoimetajad saateid. Ehk teema või persoon rokib kõikjal mujal, aga mitte telesaates. Täiesti omaette fenomen on "Naistevahetus" - tõsielusari, mida pole mõtetki vaadata, sest palju lihtsam on üksikasjalikku kokkuvõtet lugeda hiljem mõnest veebiportaalist. Sellegi saate kangelastest tean ma kõike, kuigi saadet ennast pole kordagi vaadanud.

Kuid on ka neid saateid, mis promo ei vaja. Näiteks "Võsareporter" - ei käratse selle ümber keegi. Asi töötab ju niigi. Käimasoleva telehooaja fenomen on  naistesari "Pilvede all", millest peaaegu ei räägitudki, aga mis juba pärast esimest eetrit teletabeli tippu lendas.

Mõnel puhul on saatepromo lausa eksitav ja teeb tegijaile karuteene. Näiteks sel pühapäeval taas Kanal 2 ekraanile jõudev "Hannes Võrno Q" septembrikuine avasaade ei osutunud kaugeltki selleks, mida eelreklaamis lubati. Publik, kelle ülesköetud ootusi kord juba petetud, naljalt ei andesta. Huvitav, kas tarbijakaitse eeskirjad eksitava reklaami kohta ka telesaadete puhul kehtivad?

Mõnikord, jah, mõtlen, et suhtekorraldajad on meedia ära rikkunud. Pannud inimestele siira ja ausa asemel suhu kunstlikult ja ebasiiralt mõjuvad sõnad. Rääkinud musta valgeks ja kergitanud Potjomkini külasid. Paisanud väljaannetesse tohutus koguses pseudo- ja rämpsinfot. Muutnud ajakirjanikud õhinas uudisteküttidest lodevateks kontoritooli-juurviljadeks, kes nokad linnupoegade kombel ammuli ettesöödetud andmeid kugistavad.

"Tantsud tähtedega" hakkab järjest rohkem sarnanema olümpiamängudega. Nüüd on lahvatanud draama selle ümber, kas Kojameest ja Dave Bentonit mitte reeglitevastaselt ei diskvalifitseeritud. Taeva arm, jõudke ükskord kokkuleppele, kes millal lahkub, et Eesti avalikkus saaks viimaks ometi mahti tegelda tõsiste asjadega!

Eile käis Õhtulehe toimetuses loengut pidamas meediaguru Priit Pullerits, kes on kaua õppinud Ameerikas ja teab, kuidas ajakirjandust päriselt tehakse. Allakirjutanu ise kahjuks koolitusele ei jõudnud, aga kolleegide antud lühiülevaatest sain aimu: lugu tuleb kirjutada võimalikult segaselt, sest kui lugeja juba esimesest reast aru saab, millest kõneldakse, on kogu põnevus läinud ja sisuliselt võib reporter end maha lasta või aknast alla hüpata. Iva juurde tohib jõuda halvimal juhul alles lõpulausetes (parimal juhul üldse mitte).

Sestap räägin ka mina esmalt hoopis uuest korrast, mille kaastöötajatega leiutasime: koostada graafik, kes mis järjekorras täpselt hommikul tööle ilmub. Esimene reporter peab seejuures saabuma kell 6.30 ja viiendana tulnud reporter ei tohi mingil juhul jõuda enne seda, kes lubas tulla kolmandana. Sest valitsema peab kord ja distsipliin. Peagi saabub euro ja laisklemine mõjub majanduse käekäigule kehvasti. Kahjuks läks meil küll juba esimesel hommikul kõik sassi, aga siiski julgen sama süsteemi soovitada ka "Tantsud tähtedega" osalejatele.

Kas on raske kokku leppida, kes millises järjekorras saatest lahkub? Minu meelest on loogiline, et eelisõigus on vanematel inimestel nagu Kojamees ja Dave Benton. Aga juba teist saadet järjest jaurata mingi sohitegemise ümber - halloo, tuletan taas kord meelde, et tegemist ei ole olümpiaga ega kaugeltki mitte mingi riikliku tähtsusega sündmusega (ehkki tantsusaate kajastamine pühapäevaõhtuse Postimehe veebiväljaande avauudisena sellele justkui viitaks). Tegelikult, kui keegi veel ei teadnud, ei olene tantsusaatest Eesti riigis mitte tühjagi. Isegi euro ei tule selle võrra kiiremini.

Lõpetagem niisiis tänitamine ja tegelgem riigieelarvega.

Mida muud tuntud inimene nii ajamahukast ja vaevanõudvast projektist loodab kui omakasu. Jutt eneseületamisest ja üllast heategevusest on lihtsameelsetele. Roti-Liinad ja Surfi-Johannesed ihkavad, et peale lihase ema veel keegi neid tänaval ära tunneks. Unustusse vajuma kippuvad muusikud tahavad end rahvale uuesti meelde tuletada, plaati või elulooraamatut maha müüa. Mõni üksik nagu Ženja Fokin on loomupäraselt nii edev, et ei ütle naljalt ühestki auditooriumist ära.

Sellepärast me saates suuri staare ei näegi, et kui inimesel elu nagu lill ja laud
pudrumäe all lookas, puudub tal stiimul kuude kaupa hullunult ringi keksida, higi ja pisaraid valada ja seda kõike vaid kohtunike sarkasmi, paari käteplaksu ja ilkuvate netikommentaaride nimel.

Poliitik, kõtt!

Sestap on ülimalt loomulik, et Kojamees - ja poliitikud kipuvad saatesse ikka
valijate hääli koguma - esimesena välja langedes pahameelepuhangus näpuga vehkima ja sajatama kukkus. Tükk tööd sai tehtud eimillegi nimel. Tantsusaate finaaliks on potentsiaalsed valijad ehk telepublik ta ammu unustanud. Et elu lajatab kogu ebaõigluse pahatihti kaela korraga, visati Kojamees ühtaegu ka Facebookist välja. Hakka või nutma. Kardetavasti heidab televaataja järgmisena üle parda Urve Palo - poliitikuid Eestis ei armastata.

Muidugi ühes osas on Kojamehe ja tema sama pettunud tantsupartneri kriitika asjakohane. Iiri rahvatants on sama hea kui iga teine! Sest pühalik-tõsine koogutamine võistlustantsureeglite ees hakkab vaikselt juba ära tüütama. "Tõsted ei ole lubatud!" manitseb ranget matemaatikaõpetajat meenutav Merle Klandorf, otsekui polekski tegemist meelelahutusliku telesaate, vaid spordivõistlusega.

Meelelahutus või spordiülekanne?

Miskipärast ei usu ma, et saate formaat päriselt nii range on, et keelaks kõik showlikumad elemendid - pigem on võistlustants saate mõne võtmeisiku jaoks nagu India püha lehm. Mul on teile uudis: järgmised olümpiamängud on alles kahe aasta pärast Londonis, seni ärgem rikkugem televaataja lõbu. Rahvas nõuab kukerpalle ja kaerajaani!

Kohtunikest väärib aga kiitust Ants Tael, kelle kas tahtlikult või kogemata seksile vihjavad kommentaarid lisavad saatele särtsu. Viimasest on vägagi puudu, sest "Tantsud tähtedega" hiilgeajad jäid hooaegadesse, kui stuudios mürgeldasid Andrus Värniku napsised sõbrad ja Aivar Riisalu.

Teletabeli kindel liider on "Tantsud tähtedega" mitte tänu oma tugevusele, vaid konkurendi puudumisele - nagu ammu ennustatud sai, on TV3 sügise suurprojektina välja reklaamitud "Eesti talent" välja kukkunud Kanal 2 "Talendijahi" peaaegu üks-ühele kordusena. Tüütu ja igav.