Miks "Sopranod" on korduvalt maailma parimaks telesarjaks valitud? Eks ikka sellepärast, et see pakub rohkesti äratundmisrõõmu, on aus ja ehe.

"Sopranode" kordused on minu nädalalõpurutiin, kuulub puhkepäevahommikutesse nagu kohv ja pannkoogid. Mulle meeldib seal kõik. Esiteks kas või sellepärast, et selle intro on üks kihvtimaid, mida olen kunagi näinud. Või näiteks see, et nii mehed kui ka naised näevad seal välja nagu päris inimesed, mitte nagu kloonitud Kenid ja Barbied. Teiseks meenutab see kõik mulle paljutki, mida ise olen elu jooksul näinud. See on tõepoolest jube aus telesari.

Mehed on ühtaegu tugevad ja nõrgad, petavad ise ja lasevad ennast petta. Naised on ühtaegu armastavad koduhoidjad ja kahtlustavad ussid. Armunud on nii suuremeelsed kui ka omakasupüüdlikud. Kui inimene ei meeldi, sõimatakse ta läbi, antakse peksa või tapetakse ära. Kõik on raha peal väljas, aga mitte ainult. Ja - perekond on kõige tähtsam, alati, nii heas kui halvas.

Aga see ehedus seisneb ka milleski muus. Nimelt selles, et kogu elu on nagu üks suur laat. See, kui edukas oled sa töös või armastuses, oleneb puhtalt sellest, kui leidlikult suudad sa kaubelda. Kui Tony Soprano petab oma naist ja tahab teda, ennekõike aga omaenda musta südametunnistust trööstida, marsib ta ehtevitriini ette ja valib sealt kõige suurema ja kallima kivi. Naine, kes kodus juba kõike aimab ja teab, mida oodata, avab kingikarbi ja langeb õnnejoovastuses mehele kaela. Tunded on elus ju nagunii üle hinnatud. Mis on neist kellelegi kasu? Kas need katavad ja toidavad sind? Ehitavad sulle katuse pea kohale ja ostavad uue auto?

"Sopranode" maailm on lihtne ja loogiline. Mängida saab ainult nende kaartidega, mis sulle jagati. Kui nõuad enamat ja hakkad sohki tegema, saad karistada. Selles valguses tundub isegi verine mõrvaorgia elu loomuliku osana. Hea küll, oma päris argielus ei hakka me vaenlast maha lööma. Aga kes paneb käe südamele ja vannub, et pole kunagi elus soovinud seda teha.

Kõik on jälle rahul ja õnnelikud, kuni järgmise korrani. Kaup kauba vastu, teene teene vastu ning tehtud viga maksab kirjutamata seadustes kindlaks määratud hinda. Kas pole õiglane?

Brittide "Allo! Allo!" on mu lemmikhuumorisari läbi kõigi aegade. Paremat ei ole minu silmad näinud ega näe ilmselt ka - eluterve iroonia on defitsiidiks muutunud.

Kõigepealt esitan jälle oma vana ja paljukorratud tõdemuse - briti nali on maailma parim. Minu silmis on see saareriigi kaubamärk, mis käib kõrgelt üle isegi kriketist (mis on, olgem ausad, ju ka paras nali), printsess Dianast ja Wimbledoni tenniseturniirist. Benny Hill, Monty Python, "Jah, härra minister", Jeremy Clarkson, "Pöidlaküüdi teejuht galaktikas", "IT-osakond" - nimekiri saaks lõputu. Isegi "Midsomeri mõrvad" ajab tihti naerma.

Aga mu suurim lemmik on "Allo! Allo!", mida ETV aeg-ajalt (ja praegugi) näitab. Televisiooni mõistes igivana, ei tohiks sealsed naljad peale surnute kedagi naerma ajada. Ometi olen iga kord, kui laupäevaõhtuti pidulikult teleka ette istun, õlu ja harjavars käeulatuses (viimast vajan antenni keeramiseks, kui ekraanile ilmub "no signal"), iga kord krampides põrandale kukkunud.

Esimest korda tegin selle sarjaga tutvust teismelise plikana, sest seda vaatas andunult mu militaarhuvidega vanem vend. Aga ka neile, kes sõjast midagi ei tea, on "Suurte tissidega langenud madonna" maali ümber keerlev lõputu jant tore vaatepilt. Sest alles ükspäev lugesin Postimehe vahendatud uurimust, et hea nali on absurdne ja ogar. "Vabandust, teil on selg valge!" ei aja ilmselgelt kedagi naerma - kuigi ma ei taipa, miks oli selle väljaselgitamiseks teaduslikku uurimust vaja.

Üks näide, kuidas absurdihuumor toimib, on Õhtulehe uudistetoimetuse traditsioon, et õhtul, kui suurem osa rahvast juba koju läinud, hiilime koos paari teise paharetiga laudade vahel ringi nagu vaimud või päkapikud ja poetame kolleegidele uskumatut träni, mis on aegade jooksul toimetusse kogunenud (vana saabas, omanikuta king, sinine plastmasskann, kummalised raamatud). Hommikul tööle saabudes kõõritab lauaomanik juhmilt sinist kannu ja mõtleb, miks põrgu päralt on selline asi sinna asetatud. Kes pani ja mis eesmärgil? Ära võtta ka ei julge (eriti kehtib see uute töötajate kohta). Mõnikord, kui aega rohkem, oleme asju laua ja toolide külge kinni sidunud. Siis on inimesel tööle jõudes eriti hea meel. Milles peitub nali? Loomulikult teise inimese hämmingus, kes mitte millestki aru ei saa - segaduses kolleegi on väga tore jälgida. Kahju, et toimetuses ringlevate asjade nimistus ei leidu "Langenud madonnat".

Paraku, kuna osa inimesi, sh ülemused, naljast aru ei saanud, lõpetati meie kodukootud kontorihuumori sari juhtkonna otsusega. Saabas lükati kapi alla, ülejäänud asjad viskasid koristajad ära. Väiklane ja nõrk lähenemine.

Absurdi jätkub õnneks ka "Allo! Allo!" tegemistesse küllaga. Mu suurim lemmik ei ole kõrtsmik Rene, vaid tema puruvana, kurt ja kiimaline ämm, kes puhtalt kiusu pärast suremast keeldub, olles õel ja sitke nagu takjajuurikas. Ja sakslasest leitnant Gruber, kes on lilla nagu kelluke. Kõige armsam on mulle aga briti spioon kapten Crabtree, kelle "tore ummikust!" ("good moaning!") heliseb mul igavesti kõrvus nagu isamaa hümn ja "Õllepruulija". Sõda ja okupatsioon pakuvad lõputult nalja - kahtlased luuremeetodid ja pidev põgenemine erinevates suundades. Alles hiljuti nägin vahvat põgenemist briti vangilaagrist, kus saksa ohvitser lennutati üle okastraataia improviseeritud trampliini abil.

Briti huumori puhul on minu jaoks imetlusväärseim vist see, kuidas see rahvus oskab iseenda ja suure sõja üle nalja visata. Ei kujuta ette, et eestlased suudaksid alla neelata näiteks küüditamishuumori (ehkki meie parim telenaljatandem Ott Sepp ja Märt Avandi "Tujurikkujas" sellega tõesti kord hakkama said). Minu meelest teevad sellised asjad rahva suureks - kui suudame millegi üle naerda, siis tähendab see, et järelikult oleme sellest üle. Oma saatusest suuremad.

Õnnelikud, kel oli võimalus digiboksi soetamise asemel lihtsalt juhe telekasse lükata. Sest kaablikanalite pilt on iga kell etem kui pidevalt haihtuv ja hanguv digi-tv, tean isiklikust kogemusest.

Linnakorteris oli mul lihtne - ei mingit uut telekat, vaid piisas kaablikuti kutsumisest ja ühekordsest kulutusest, mida sai mõõta sadades kroonides. Pilt jookseb kenasti, vaid haruharva hangudes. Maakodus seevastu, kuhu kaabeltelevisioon ei ulatu, tuli telepildi säilitamiseks välja käia hoopis suurem summa. Tuhandetes mõõdetav.

Minul isiklikult on täiesti ükskõik, kas suvitamiskohas pilt jookseb või ei. Aga maal elab mu eakas ema, kellele televiisor on ainuke võimalus laia maailmaga sidet hoida.

Aga ehkki telekas on uus ja tore, on emal sellest rõõmu palju vähem kui vanast digipöörde-eelsest "moosipurgist". Sest telekavaatamine on meie maakodus nagu lapsepõlve lemmiksaatest nähtud kivivalvur Ropka tants ümber Nõiakivi. Ehk "no signal" on ainsad ingliskeelsed sõnad, mida mu ema une pealt teab. Kui võrratu LCD-ekraan ei suudagi peale nende kahe sõna muud ette manada, tuleb käsile võtta pärismaalaste vihmatants. Ehk pöörata televiisorit sinna-tänna ja vehkida selle ees kätega, kuni pea ringi käima hakkab.

Kui pilt lõpuks käes, tunnedki end kui vihmameister - ennäe imet, sündis ime! See siiski pole veel kõik. Sest kui kellelgi tuleb pähe telesarja kõige pinevamail hetkedel teleka eest või kõrval läbi kõndida, hangub pilt otsemaid sigrimigriks. "Istu maha, kurat!" on meie majas peale "no signali" kolm kõige pruugitumat sõna.

Samas tuletab enam mitte nii enesestmõistetav telepilt mulle meelde õndsat lapsepõlve, kui ekraan olenevalt ilmast või voolutugevusest pidevalt virvendas. Milline võidurõõm, kui õnnestus see selgeks kruttida. Ükskord, kristallselge ilmaga, saime antenniga vigureid tehes poolkogemata mõneks hetkeks kätte ühe Rootsi telejaama - oh seda õnne! Aparaat oli meil nii vana ja vilets, et alatasa kärssas sel mõni lamp läbi või tuli pildi stabiliseerimiseks teleka otsa raskeid ENE köiteid ja telliskive laduda.

Ja - kuigi neid aegu ma ei saagi ise mäletada - meenutagem, kui rõõmsad olid inimesed televisiooni alguspäevadel, kui kujutised ekraanil vaid vaataja kujutlusvõime abiga üleüldse midagi kujutasid. Televisioon oli ime. Minu tsaariajal sündinud vanaema suri uskudes, et televiisoris elavad pisikesed inimesed, kes näevad välja, liigutavad ja räägivad nagu päris. See, et igast imest saab ajapikku enesestmõistetavus, on mõnikord isegi kurb. "No signal" ei olegi võib-olla lõpmata halb, vaid lihtsalt selle ime uuestileiutamine. Istu maha, kurat. Ja ole tänulik.

Lugenud masendavat uudist, et Robbie Williams võttis naise, kangastus mulle hetkeks, et kogu mu edasine elu on mõttetu. Aga tegelikult on mul veelgi unistusi. Eks hädapärast käi need kah.

Telekat ei vaata ma enam mõnda aega lihtsalt lõbu pärast. Sama hästi võiksin skalpelli kineskoopi torgata. Lahkan, analüüsin, dekonstrueerin. Kõik selleks, et jõuda jälile saladustele, kuidas kõik need saated on tehtud ja mis on see maagiline nõks, mis iga neist toimima paneb. Teisiti ei ole võimalik teatud alasid õppida. Algul peadki meistreid jäljendama, alandlikult ja innukalt.

Eestis kehtib paraku nappide ressursside tõttu (pole raha ja ka inimeste ring on kitsas) reegel „if you can`t make it, fake it". Peab olema topelt nutikas, et nigelate võimaluste kiuste vaatajat enda küljes hoida. Kuidas, ongi minu küsimus  number üks, millele pean kiiremas korras vastuse leidma.

Oma pingsat uurimistööd tehes olen jõudnud paarile (väga lihtsale) järeldusele. Esiteks - rütm. Pilt peab liikuma täpselt nii kiiresti, et vaataja sõnumi kätte saaks, aga ei jõuaks veel tüdineda. Niipea, kui inimene jõuab mõelda puldi haaramisele, oledki selle lahingu kaotanud.

Teiseks - lihtsus. Mida lihtsamalt suudad ükskõik kui keerulist lugu jutustada, seda suurem publik end sinuga haagib.
Kolmas ja tegelikult peamine komponent on muidugi lugu ise, aga see on nii enesestmõistetav, et sellel pole mõtet peatudagi.

Tegelikult kehtivad samad reeglid ajalehe tegemiselgi. Ehk õieti ma ju tean neid kõiki juba ammu. Lihtne ja ladus väljendusviis ja parajaks timmitud rütm on siingi olulised. Hea teksti valemit annaks ilmselt ka n-ö välja arvutada ja usun, et seda on juba tehtud ka. No ja tõele au andes kehtib "can`t make it - fake it" idee ka Eestis tabloidi tehes.

Lihtsalt töövahendid on televisioonis teised ja loo edastamine tehniliselt natukene keerulisem. Nagu televisioonigi puhul, püüdsin ka kirjutama õppides algul teisi järele teha, kuni leidsin enda käekirja. Pole suuremat komplimenti, kui sul pole tarvis enam loole nime alla kirjutadagi, sest kõik on niigi ilmne. Loodan, et kunagi leian oma käekirja televisiooniski.

Sinna on veel väga pikk ja käänuline tee. Praegu olen usinalt vahtinud Fox Crime`i ja Fox Life`i, püüdes endale selgeks teha hea telesarja saladust. Sest mine tea, äkki tuleb kunagi ka Eestisse suur raha tagasi ja minagi saan kirjutada oma unistuste stsenaariumi ning ise oma visiooni ka ellu viia. Kõlab umbes nagu lemmikkirjanike elulugudest loetud unistus „suurest Ameerika romaanist".

Aga unistused peavadki olema suuremad kui reaalsus. Ehk see, mida ma teha tahan, ei peagi kohe ühtima sellega, mida päriselt teha saan. Muidugi saan niiviisi alati vähem - ja ikka märkimisväärselt vähem - kui olen oma peas ette näinud. Tekib pidev ja piinav rahulolematus. Samas just see ongi võti. Sest ikkagi on saavutatut siis palju rohkem, kui talupoeglikult kahe jalaga maa peal tammudes. See, kes on endaga rahul, võiks minu poolest sama hästi pikali heita ja ära surra. Tema elu pole alanudki.

Vaatan vanu osi, mida kaablikanalid lasevad sobivas tempos, mitu episoodi korraga. Järeldused on jällegi väga lihtsad. Hea krimisari on ülesehituselt lihtne ja loogiline. Pluss kontakt reaalse eluga - mida tugevam see on, seda kauem püsib sari edukas, arvan ma.

Mis puudutab nn naistekaid, siis lugesin hiljuti Vanity Fairist kolumni, kus oli põgusalt analüüsitud kassahiti järje „Seks ja linn 2" põrumist. Nojah, praegusel ajal mõjuvad need pealiskaudsed, rahakad ja litsakad keskealised prouad tõesti tulnukatena. Minu meelest ei saagi „Seksi ja linna" ja selle tuules marssinud „Huulepulgadžungli" järjed ja analoogid muutunud ajas enam edukad olla. Süüdi on muidugi majanduskriis, mis tõepoolest on maailma milleski ka paremaks ja puhtamaks muutnud - tõstnud esile hoopis teised väärtused. Päris naiste elu sisu ei ole enam krediitkaartidega vehklemine. On ka suuremaid muresid kui poiss-sõbra kasinad voodioskused või Blahniku murdunud konts. Elukvaliteet kui mõiste on tulnud olude sunnil ümber mõtestada. Miks mulle meeldib "Meeleheitel koduperenaised" - see sari pole ses osas ajale jalgu jäänud.

Praegu, nädalavahetusel, olen kirglikult uurinud ülistiilset menusarja „Mad Men". Vaatan seda hoopis uue pilguga. Sest ma arvan, et ka Eestis saaks midagi säärast teha. Ajastudraama kuldsest nõukaajast - oma ema jutte kuulates olen veendunud, et ainest oleks küll ja veel. Andke mulle ainult veoautokoormate kaupa raha.

Mida oma vaatlustöö käigus eriti teravalt olen tähele pannud, on välismaiste sarjade poliitiline korrektsus. USAs peab peaosaliste hulgas ikka mõni neeger, latiino või asiaat olema. Sakslased tunnustavad samamoodi türklasi. Viimasel ajal on Fox Crime`is mu pilku püüdnud üks moslemeid rehabiliteerida püüdev telesari. Aga meie? Kus on meie venelased, kui „Kodu keset linna" Marina ja Miša välja arvata. "Eestlane ja venelane" ei lähe selles kontekstis arvesse.

Venelased oleks justkui nähtamatu paralleelmaailm, mis eksisteerib siinsamas käeulatuses, aga millest me ometi midagi ei tea. Ega ole tahtnudki teada, ausalt öeldes. Kuigi võiks. Kui mu tuttav käivitas reklaami- ja seltskonnaväljaande FaceControl, tõestas ta selle lehekülgedel ilmekalt, kui värviline ja bütsantslikult pillav on eestivenelaste seltskonnaelu. Kusagil, ilmselt Lasnamäel, on olemas ka teistsugune, vaene, töötu ja unustatud vene kogukond oma rõõmude ja muredega. Miks me neid näha, näidata ja omaks võtta ei taha?

"Mõtet on aidata neid inimesi, kes ise end aidata tahavad," ütles Kanal 2 sügisel eetrisse jõudva sarja "Rääkimata lugu" looja ja saatejuht Carmen Pritson-Tamme, kui kõnelesime tänases Õhtulehes ilmunud kodutute loost. Kodututest ei olnud saate jaoks asja - üllatuslikult.

Üllatuslikult sellepärast, et kõik on ilmselt kordki elus tänavail kerjajaile kaasa tundnud. Olen isegi ostnud Narva maanteel lilli müütavalt värisevate kätega memmekeselt kogu kupatuse, et vanainimene ei peaks end tundide kaupa seismisega vaevama. Varsti on tädike aga jälle tagasi. Ja siis olen kaheldes mõelnud, kas ta üldse on see, kes esmapilgul paistab. Äkki on nooremad pereliikmed memme meelega teenima pannud - see pole ju mingi inimene, kelles härdalt paluv vanake kaastunnet ei ärataks. Ühel hommikul prügi välja viima minnes põrkasin peaaegu kokku "prügikastikolliga", kes mind märgates aupaklikult kastikaant kergitas, et ma ei peaks käsi määrima. Nad on ikkagi inimesed (nagu öeldi ühes kultusfilmis). Ja kui nad püüavad oma väärikuseriismeid kokku korjata, mõjub see liigutavalt.

Eks samamoodi mõelnud Carmengi, kui ta siira lootusega, et õnnestub üks kodutu n-ö elule päästa, tänavaile neid otsima läks. Kui ta tagasi tõrjuti, oli ta jahmunud, sama siiralt.

Nüüd loodabki Carmen leida hoopis teistsuguseid lugusid. Nende lugusid, kes ise sooviksid end aidata. Või kelle õpetlik lugu võiks aidata elukitsikuses või tunnete sasipuntras kedagi teist. Milliseid lugusid? Üks näide oli kevadel eetris olnud emadepäeva erisaade, kus oma kurvast saatusest pihtis traagilises õnnetuses poja kaotanud suurpere ema Vika. Kellel on rääkida lugu, võiks selle läkitada carmen@kanal2.ee või greta@suvi.ee.

Selliste saatesarjade puhul mõtlen mina aga - taas! - kui palju kergem oleks neid teha mõnes teises riigis, kus rahvas on üksteisele avatum. Näiteks ise ajakirjanikuna lugusid otsides olen tundnud kergendust teada saades, et loo peategelane on vene rahvusest. Suur vene hing lausa ihkab oma elu teistega jagada - selles ongi nende jaoks elamise mõte. Et me üksteise jaoks olemas oleksime ja üksteiselt õpiksime. Eestlane paistab arvavat, et kõike kiivalt nelja seina vahel hoides on kergem elada. Aga see on vale. Piinavad saladused ongi need, mis meid vähehaaval suretavad.

Üks, millest Carmeniga veel rääkinud oleme, on sünged lood, mis sünnivad pealtnäha piltilusates Eesti külades. Päevavalgele tulevad need juhuslikult - tavaliselt alles siis, kui keegi võõras peale satub. Enamasti puudutavad need lood laste- ja naisepeksu, intsesti, surnuksjoomist. Ei sekku isegi kohalik politsei, sest alati on keegi kellegi tuttav. Väikeses kogukonnas on kõik omavahel seotud ning ohver jääb kaitsetuks. Millegipärast eestlane häbeneb ohver olemist ja pigem kannatab, kui oma murega välja tuleb. Korralikes perekondades ei juhtu. Seal ei peksta ega mõrvata inimesi. Sellepärast kaldub külaühiskond (mida tegelikult kogu Eesti endast kujutab - ei maksa end petta, et Tallinn on suurlinn) avameelsusse põlgusega suhtuma.

Miks mulle sellised saatesarjad tegelikult meeldivad, ongi just see lootus, et äkki, kui keegi siiski räägib oma loo, muutub tasapisi ka meie rahvas avatumaks. Võib-olla me õpime kaasa tundma ja mõtlema, selle asemel, et avameelitsejat netikommentaarides (argpükslikult, ilma nimeta) maatasa tümitada. Võib-olla siis lahenevad ka mõned probleemid ühiskonnas enne, kui need ühtäkki otsekui maa seest üles kerkides ja seejärel kulupõlenguna levides kõiki hingepõhjani jahmatavad nagu oli pärast Toomas H. Liivi (praegu Toomas Meola) kinnikukkumist üksteise järel lahvatanud pedofiiliaskandaalidega. Me keegi poleks uskunud, et see on Eestis nii suur probleem. Kuni üks lugu lõpuks välja tuli ja sellele järgnesid teised. Salatsedes ei ole kergem elada.