Eilne teleõhtu oli üle tüki aja väga põnev. Esiteks tegi ETV teleajalugu erakordselt meeleoluka otseülekandega rahvusooperi esietenduselt. Teiseks näitas Kanal 2 Linnar Priimäe kurikuulsat "pornofilmi". Kokkuvõttes - tore, nii tehkegi! Selliseid õhtuid võiks rohkem olla.

Otseülekannet rahvusooperist Estonia, kus eile esietendus Prokofjevi "Armastus kolme apelsini vastu", ootasin pikkade silmadega. Ega libedatel tänavatel kakerdades viitsi ju ise ooperisse minna, vahva, kui koju tuuakse. Ja mõelge veel kaugema kandi rahva peale, kes tavapäraselt üldse ooperisse ei satuks. Niisiis pidasin seda vahvaks ettevõtmiseks veel enne, kui suur hetk kätte jõudis.

Et ETV otseülekandele ühe kultuurisündmuse kohta üsna jõulist eelreklaami tegi, usun, et teleri ette jõudsid eile õhtul paljud. Mida tõestas kas või see, et Õhtulehe uudistetoimetuse hommikusel koosolekul oli ooperiõhtu kõva teema. Enam-vähem kõik olid vaadanud.

Kõige põnevam oli nii mulle kui ka kuuldavasti paljudele teistele tund enne esietendust lavatagustest üle kantud melu. Eks oopereid ole ennegi nähtud, aga seda mitte, mis toimub garderoobides, kuidas häält lahti lauldakse, grimmi tehakse, lavanärvist õhetatakse, närviliselt edasi-tagasi joostakse ja veel viimasel tuhandel paberitest noote kontrollitakse. Või kes meist oleks kunagi varem käinud lavaaugus või taibanud uurida, millega tegelevad orkester ja koor. Näiteks mängivad enne lavaleminekut kaarte. 

Et ooperirahvas hiilgab mõnusa huumorimeelega, oli seda kõike ääretult tore vaadata, samuti lõi sigin-sagin enne etendust teleri ees diivanilgi piduliku ja ootusäreva meeleolu. Otsekui oleks ise teatris olnud.

Tore lahendus oli, et ETV2 kogu etenduse aja lavatagusest ülekannet tegi. Kuna Prokofjev ja ooper üldse on maitse küsimus, jälgisid televaatajad, kes ooperist suuremat ei pea, huviga kulissidetagust, nagu hommikul töökaaslasteltki kuulsin.

Ja Anatoli Tafitšuk, loomulikult! Minu telelemmik oli end riietanud ilmselt prügikasti kõrvalt leitud jopesse, kaenlasse haaranud koerakese ja tuiskas etendusele saabunud presidendipaari kimbutama, kareldes ümber stoilise, pidurõivastesse kammitsetud presidendi nagu kirp bernhardiini seljas.

Mulle meeldis, et tavapäraselt akadeemiliseks ja igavaks peetav sündmus oli esitatud rahvalähedases võtmes ja hea huumoriga. Usutavasti sai mõnigi televaataja eelarvamustest ooperiteatri suhtes üle. Minu hinnangul oli eilne ooperiõhtu kahtlemata kõige vahvam ettevõtmine, millega riigitelevisioon viimastel aastatel hakkama on saanud. Kindlasti palun seda korrata!

Hoopis teisest ooperist, aga usutavasti samavõrd vaadatav suursündmus leidis aset Kanal 2 ekraanil - paljuräägitud Maria Avdjuško "pornofilm" Linnar Priimäe seksistseeniga tükkis jõudis lõpuks ometi vaatajateni. "Ehh, no ei oskagi mitte kui midagi öelda!" õhkas kolleeg toimetuse köögis. Sest film osutus lihtsalt sedavõrd naljakaks tükiks, et võttis suu lahti ja sõnatuks. Midagi jubedat seal ju polnud - millest kogu eelnev kära?

Mina arvangi, et Linnar Priimägi järgmine avantüür võiks olla Eesti esimene homoerootiline ooper "Mis su nimi on?", mida kannaks Estoniast otse üle ETV. Ehk keegi võtaks nüüd kätte ja kirjutaks selle ooperi valmis?

Eile vaatasin ainsat sarja, mida tingimata igal nädalal vaatan - "Meeleheitel koduperenaisi" Kanal 2-st. Et olin viimase reklaamipausi ajal magama jäänud, ärkasin siis, kui järgmine sari oli juba pihta hakanud. Tükk aega ei saanud ma küll aru, et tõesti ikka ärkvel olen.

Nähtu oli lihtsalt sedavõrd skisofreeniline, et olin mõnda aega kindel, et näen und. Või nägemusi, mistõttu vajan ilmselt meedikute abi. Esiteks, olgu öeldud, kõik ulmelise sisuga sarjad on minu jaoks suur "ei!". Ei fänna ma "Dr.House`i", ei meeldi mulle "Teadmata kadunud" ega Kanal 2 uus ulmekas "Ülisalajane". Ega mingisugused nõiasaated ja muu säärane. Kindlasti on need hästi tehtud sarjad, aga mulle istub ka fiktsioonis vaid see, mis saab päriselt juhtuda. Sest minu jaoks on telesarjade, filmide ja raamatute mõte äratundmismomentides, enda mõtetele kinnituse otsimises. Niipea, kui kaob võib-ka-minuga-juhtuda mõõde, pole asi minu jaoks vaatamist väärt. Maitse küsimus.

Kuhu selle jutuga välja jõuda tahtsin, oli masendav tõdemus, kui ogaraks mõni telesari võib minna. Esiteks "Meedium", kus kurjast vaimust vaevatud Alison pommi ehitama kukkus. Varem võis "Meediumi" veel vaadata, sest ehkki ma unenäoennetesse ei usu, on seesugust väitvaid inimesi ka päriseltki. Seega side reaalsusega oli mingilgi kujul olemas. Aga nüüd on see täielikult kummalised tuurid võtnud, rääkimata sellest, et väetisepommi tegemise õpetust tele-eetrisse paisata on kaunikesti riskantne. Ehkki tunnistan, et endalgi läheks neid oskusi aeg-ajalt vaja, mikrolaineahi on ka toimetuse köögis olemas...

Ent see pole veel kõik. Täiesti ära pööranud oli ka minu ühe lemmiksarja "Kaks ja pool meest" viimane osa. Ma saan aru üllast ideest, et kaks poppi telesarja üksteist vastastikku promovad. Aga kuna see on nii läbinähtav ja odav võte, siis vaevalt see toimib. "CSI: Kriminalistid" on niivõrd sünge sari, et mõjub lausa pühaduseteotusena seda mingi komejandiga pookida. Juurdlesin tükk aega, mis seisukoha peaksin võtma. Et kas oli naljakas või mitte. Ja pidin tõdema, et ega vist ei olnud küll. Oli hoopis napakas.

Et kõik ausalt üles tunnistada: telekat vaatan viimasel ajal üha sagedamini nii, et pilt on, aga häält pole. Jõllitan, ja mõtlen oma mõtteid. Mõnikord loen midagi. Seekord Jeremy Clarksoni uut eesti keeles ilmunud kogumikku "No tule taevas appi". Clarkson seletabki seal muu hulgas, miks inimesed enam eriti telekat ei vaata.

Mulle briti värk meeldib. Meeldivad briti telesarjad. Meeldib briti inglise keel, mistap briti sarjad on ainsad, millel ma häält maha ei keera. Minu jaoks on briti aktsent omamoodi muusika, nii et BBC draamasarjadest on saanud mõnus tapeet, mille taustal oleskleda ja mõtiskleda.

Mulle meeldivad ka briti mehed. Nagu Jeremy Clarkson, kes on hästiõlitatud suuvärgiga, ülbe ja irooniline. Täpselt minu lemmikmees. Sellepärast olen Clarksoni raamatuteks kogutud kolumne isukalt lugenud, ehkki mitte nii suurele selle isanda ja "Top Geari" fännile jäävad need kohati kaugeks. Räägib ta seal ju ikka brittidest ja nende omapärast, mitte ei arvusta Sami Lotila lemmikuid, eestlasi.

See on veel üks põhjus, miks britid mulle tohutult meeldivad - eneseiroonia. Eestlastel selle koha pealt väga head närvi ei ole, oma pahede ja lolluste üle irvitada me ei oska ja kui keegi üritabki, tabab teda vilekoor ja tomatisõda. Hea näite võin tuua siitsamastki blogist - kui ükskord kirjutasin, et tahtsin Statoilis suurest närvipingest (see oli see kanistriteema) suitsu ette panna, kibelesid pooled lugejad mind vangi saatma. Lollakad. Aga mida mina ka tean.

Miks me telekat ei vaata?

Ühes kolumnis valgustab Clarkson küsimust, miks telesaadete vaadatavus üha langeb. Ta tõdeb, et nii suuri vaadatavusnumbreid (britid mõõdavad neid meie sadade tuhandete asemel muidugi miljonites) nagu aastate eest, pole enam mõtet loota. Ta kirjutab, et kunagi olid talkshow`d ja nende juhid suured tegijad, ainuüksi kuulsa host`i nimest piisas, et telerite ette naelutada kümme miljonit vaatajat ja rohkemgi.

Selle taustal meenus mulle hiljutine sõda USA-s, kus telekanal NBC pidi maksma 45 miljonit dollarit, et lahti saada "Tonight Show" äpardunud uuest juhist Conan O`Brienist. Ju siis polnud 45 miljonit võrreldav selle kaotusega, mida O`Brien oleks lepingut jätkates ja vaatajanumbreid üha kukutades kanalile toonud. Muud seletust ma sellele oma juhmi peaga leida ei oska. Kuigi tõtt-öelda maksaksin ka ise hea meelega peale, kui mõni Eesti telesaatejuht igaveseks eetrist lahkuks. Aga mul pole 45 miljonit ja sinna see unistus jääbki.

See selleks. Clarkson püüab tungida mõistatuse olemusse - miks reitingud ikkagi kukuvad? Tema meelest on inimesed praegu end ära killustanud, telesaateid saab vaadata ka internetist ja isegi mobiiltelefonist. Kummatigi, küsib Clarkson, mis ime pärast peaks keegi piinlema ja imetillukeselt ekraanilt mingit saadet vahtida punnitama, endal silmad pingutusest vett jooksmas ja kallis on see veel pealegi. Kui samas on konutab elutoa nurgas aknasuurune LCD-ekraan.

Aga sellepärast, et see on võimalik. Lihtsalt sellepärast. Muud põhjust Clarkson ei leiagi ja eks ta mõistlik ole. Tema usub ja loodab, et küll inimesed oma imevidinatest kord tüdinevad ja taas vana ja äratõestanu poole pöörduvad.

Miks ma ETV-d vaatan?

Mina pole Clarksoniga päris nõus, sest ise ei vaata ma telekat teps mitte sellepärast, et saan saateid mobiilist vaadata. Ma ei taha enam üldse telekat vaadata - kui ta just taustaks ei mängi. Aga killustatusejutuga olen nõus. Sest suurema osa infost, mille muidu saaksin telekast, olen päeva jooksul juba mujalt kätte saanud. Mida õhtustel uudistesaadetel või talkshow`de külalistel mulle ikka uut öelda oleks? Inimesed on üleüldiselt killustunud, eri infokandjaid on liiga palju. Info muutub müraks ja väsitab, nii et õhtul kodus tahaks pead puhata.

Minu lemmikkanaliks on kujunenud ETV. Kui mu telekas mängib, on see enamasti sel kanalil. Mitte et seal näidataks midagi põrutavat ja erakordset, vaid lihtsalt seetõttu, et see kanal pakub mulle kõige enam seda, mida õhtul surmväsinult vajan - rahu. Briti draamasarjadest kui heast taustast mõtlemisele juba rääkisin. Veel meeldib mulle mõelda loodusfilmide taustal. Ja "Ajaliku ja ajatu" taustal. Ma isegi ei kuula, mida räägitakse, piisab sumedast sugereerivast häälest. See on teraapiline.

Veel üks asi - mehed

Üks mõte, mis küll selle teemaga otseselt ei haaku, jäi Clarksoni kirjatükist veel meelde. Nimelt pakkus ta välja, miks menukate jutusaadete juhid kipuvad tihtipeale just mehed olema. Sest mees saab endale kõnepruugis rohkem lubada kui naine ja sellega vestluskaaslast üles ärritada.

Nojah. Meil näiteks on sedasorti staar Hannes Võrno. Või ka Mihkel Raud, kui ta esineb oma elemendis, supestaarisaate kohtunikuna (vestlussaate juhina ta nii veenev ei ole). Aarne Rannamäe suudab samuti ärritada, aga enamasti seeläbi, et ärritub ise ja laseb sel välja paista. Ka Maire Aunaste, tõsi, ärritab oma külalisi. Ja eriti telepublikut. Aga mitte oma terava keelega, vaid pideva kätega vehkimise ja kajakakisaga. Minule piisab silmanurgast registreerimisest, et Aunaste kavatseb suu avada ja kriiskama kukkuda, kui katan kõrvad kätega ja haaran puldi järele.

Samas ma ei mõista, miks peaks meestele olema rohkem lubatud kui naistele? Miks "Ärapanija" peale naerdakse, aga kui sama saadet juhiksid täpselt samamoodi kaks naisterahvast, oleksid nad automaatselt lollakad? Võin kihla vedada, et ka selle blogi lugejad mõistaksid mind palju paremini, kui oleksin mees. Aga minge ka põrgusse oma šovinismiga - jah, olen naine, aga luban seda endale ikkagi.

Kodustes fotoalbumites on mul palju luitunud mustvalgeid pilte, kus pika laua ääres on mõni sööja peadpidi taldrikusse kukkunud. Aga ei, need ei ole TV3 kokasaatest "Õhtusöök viiele", sest siis näitasid telekad alles "Vremjat" ja "Reklaamiklubi".

Fotod, mille ennist jutuks võtsin, on puha kolhoosipidudel klõpsitud. Ma ise pole ühelgi käinud - kes see viieaastast ikka joomapeole tassib. Seda huvitavam oli mul lapsepõlves ja on veelgi huvitavam praegu sirvida vanemate fotoalbumeid. Enamikul piltidel on ka mu kadunud isa, meri põlvini, lips viltu ees ja nina punane, sütitavat lauakõnet pidamas. Ühel pildil on tal kauss kummuli peas. Teisel fotol poseerib isa paremaid sõpru satsilises naiste öösärgis.

Jaa, kolhoosipidudel, mis sisuliselt kujutasid endast muistsete bakhanaalide Nõukogude versiooni, sai tööpõllul sisuliselt mitte millegi eest rüganud (kui ta just hästi varastada ei osanud) kolhoosnik korralikult kere täis süüa ja peale kulistada liitrite kaupa peediveini. Kui õigesti mäletan, tegi veini Muhu kolhoos ise. Kindlasti lakuti pidudel ka kodus aetud samakat ja maltoosaõlut.

Tänapäeva bakhanaalikultuur on märksa peenem, nagu vaatasin täna TV3 kokasaatest - ei jooda enam peedi-, vaid paremaid veine. Aga nagu teleekraanilt näha, hakkavad need pähe sama hästi kui vanasti. Joviaalne kivipallur, kes beseed enne laualekandmist üle lakub ja leiab, et sööginõusid pole vajagi, meenutab mulle vägagi ema-isa fotoalbumist nähtut. Kolhoosipidudel ei serveeritud midagi kaine peaga ja et taldrikud enamasti juba peo esimeses veerandis puruks löödi, tuli sakuskat kamalust süüa. See oli nii elementaarne, et keegi ei taibanud pirtsutada.

Minu meelest on väga tore, et kokasaated on viimaks omandanud inimliku mõõtme. Kaua ma vahin seda üle mõistuse käivat gurmeed, peenutsevat jaburdamist mingite kreembrüleede, musseede ja muu arusaamatu kallal. Sööki saatku ikka tore ja meeleolukas jauramine ja purjus kokk-kelneris pole ka raskustega harjunud eesti inimese jaoks midagi enneolematut.

Minu töölauda ehib aga raamitud koltunud sedel, trükimasinal ümber löödud: "Lugupeetud seltsimees Tarvis, Arkaadi. Vastavalt minu korraldusele nr. 458763219876543 panen 9.augustiks kinni 5 /viis/ pudelit kõrgekvaliteedilist veini. Vein eraldada direktori fondist. Muhus, 29.juulil 1958. aastal. A. Pauts." Mälestusi esivanematest tuleb ikka au sees hoida! Nemad juba oskasid elu nautida.

Sirvides "Meeleheitel koduperenaiste" kokaraamatut, vaatasin, et kõige olulisem on puudu.

Nimelt - küll leidsin hulga vahvaid roogasid, aga kuhu jäi kanepikook, mida telesarja neljandal hooajal söötis Lynette`i ema oma vähihaigele tütrele, et tollel olemist muhedamaks teha? Rohkem erilisi sööke ma sealt sarjast nagu ei mäletagi. Või noh, äkki vaatasin valesti.

Alles olin veendunud, et televisioon on kõikvõimas meedium. Kindlasti võimsam kui ajaleht. Aga enam ei ole ma selles kindel. Kas pilt peab tingimata liikuma, et olla tõesem?

Televisioon on viimastel aastatel olnud mu unistuste töökoht. Olles kaua trükimeedias töötanud, olin kindel, et televisioonis on väljendusvõimalused suuremad - sõnale lisandub ju liikuv pilt. Ent enam ma selles nii veendunud pole. Tõsi, olen ise televisiooni katsunud vaid väikese sõrmega õrnalt puudutades, aga siiski jõudsin selle käigus imestada, kui ahtaks ühtäkki mu vabadus kahanes. Televisioon ei tundu enam pooltki nii võimas.

Pidin meenutama evangelist Johannese kuulsat tsitaati: "Alguses oli sõna." Töö käigus mõistsin, et sõna jõud on pildi jõust siiski määratult suurem - teate ju ütlust: "Pilt on, aga häält pole..." Kui istun, lahti Wordi programm, suudan igatahes palju suuremaid imesid luua kui montaažiarvuti taga. Telepilt on sõnavarast siiski piiratum, paljugi jääb tehniliste võimaluste nappuse tõttu väljendamata. Kui me just tänapäeva filmikunstist ei räägi, kus, nagu kirjutadeski, saab publiku ette manada isegi seda, mida pole päriselt olemas. Piir on seal, kus lõpeb inimlik kujutlusvõime.

Ma taipasin: pildi kirjeldus on sageli mõjuvam ja jõulisem kui pilt ise.

Mõnes mõttes on alati kahju, kui illusioon tegelikkusega ei klapi. Eks see ole sama efekt, kui kunagi "Hirveküti" filmi vaadates, mis oli raamatu kõrval ääretult kahvatu. Mõistsin, et valgele paberile laotud sõnade jõud oli mu peas loonud palju elavama kujutluse, kõigi värvide, lõhnade, maitsetega.

Teisalt on hea meel, et vana armastus osutus tugevamaks, kui arvanud olin. Kui oled kord kõrvuni armunud trükisõnasse, ei suuda sa kunagi päriselt lahti lasta. Ma ei arva, et ajaleht meediumina oleks kõikvõimas. Kuid paberile trükitud sõna on.

Võib-olla ei saa suurem osa mu lugejaist aru, millest see sõnavõtt siin ajendatud. Ja eks ma tahan televisioonis teine kordki kätt proovida - illusiooni kahanemine ei pea ju tingimata suurt pettumust tähendama. Küll aga tuletaksin kõigile siiski meelde: ärge unustage raamatuid ja lugege vahel ajalehti ka! Ja seda, mida te ei näe, kujutage endale ette - võib-olla ongi see kõige õigem ja tõelisem.

"Saime e-maili tulekahju asjus," ilmusid teleekraanile tuletõrjujad. See stseen on ETV uuest britihuumorisarjast "IT osakond". Tõmbasin teleri ees mitu korda kohvi kurku. Sellepärast, et maru naljakas oli. Ja äratundmisrõõmust.

Eriti suurt äratundmisrõõmu (mis on kahjurõõmu järel rõõmude edetabelis teisel kohal) pakkus mulle tõesti koht, kus IT-jobu otsustab oma kärssavasse kabinetti kutsuda tuletõrje meili teel. Väga viisakas kiri oli, muide - lõppu lisas ta veel "lugupidamisega" või "siiralt teie" või midagi taolist.

Kõik minu sõbrad ja paremad tuttavad võivad kinnitada: kui Pautsil maja põlema läheb, saadab ta häirekeskusse e-kirja. Viis lehekülge pika analüüsi kahjutule puhkemisest, põhjustest ja tagajärgedest. Ja lõppu kirjutaksin ka mina kindlasti midagi südantsoojendavat. Näiteks sooviksin ilusat algavat töönädalat.

Helistama ma küll ei hakka. Mitte iialgi ei võta ma telefonitoru, kui saab ka kirja teel. Telefon on selle poolest vastik, et sinna peab rääkima. Aga rääkimine on äärmiselt koormav tegevus, sest nõuab kiiret reaktsiooni. Mida mul ei ole, eriti ennelõunasel ajal.

Muidu aga mul IT-meestega palju ühist ei ole. Ei jaga IT-st mitte muhvigi. Nii et ärgu sõna "infotehnoloogia" televaatajat peletagu - ehkki ühe huumorisarja pealkirjana kõlab "IT-osakond" kaunikesti peletavalt küll. IT-st pole seal mõhkugi juttu. Aga äratundmist seevastu oli vähemalt eilses episoodis küllaga, ka lisaks e-kirja stseenile.

Näiteks ülemus, kes elaks otsekui teisel planeedil, sest argireaalsus teda väga ei puuduta - ei, temal on oma kolossaalsed ideed, mida ta sulle kõrva karjub. Sina oled aga karjumisega nii harjunud, et mõtled tahtmatult millelegi muule, näiteks kaupluses ootavale uuele kingapaarile. Või koolitused, kus käiakse ainult tasuta bufee pärast. Järele mõeldes on see kõik nagu... Õhtulehe toimetus. Või ükstapuha missuguse teise firma kontor. Kõige parem nali on ikka see, mis põhineb päris elul.

Telekanalite aastavahetusprogrammist pälvis minult kõige enam tähelepanu - vist umbes neli tundi - igihaljas mängufilm "Tuulest viidud". Vaatasin seda ainult ühel põhjusel.

Põhjuseks oli Scarlett O`Hara kardinatest õmmeldud kleit. Olin raamatud Scarletti ja Rhetti surematust armastusloost juba plikapõlves läbi lugenud, aga filmi polnud veel lõpuni näinudki - see on nii jube pikk film, et olen alati poole pealt ära väsinud.

Aga raamatust oli mulle mällu sööbinud see koht, kus Scarlettil on näpud põhjas, sest hirmus kodusõda on laastanud Ameerika ja isegi rikastel pole enam raha, ja niisiis laseb Scarlett vanal neegrist ümmardajal endale kardinatest kleidi õmmelda. Et võluda sellega Rhetti - no mis saakski ühele ohvitserile olla meeldivam vaatepilt, kui tema ette ilmub keset rasket sõjaaega naine, ihukatteks kardin.

Seda kleiti tahtsingi hirmsasti näha ja kannatasin oma suurt hetke oodates pikki tunde. Endamisi imestades, miks Scarletti lemmikmehed nii jubedad välja nägid - Ashley, kes minu kujutluses pidanuks olema midagi Brad Pitti taolist, osutus hoopis kiduraks tiisikusehaige jumega hädapätakaks, veidi Arno Tali osatäitja sarnaseks. Rhett aga, keda mina nägin vähemalt George Clooney, kui mitte lausa Clive Owenina, osutus ärajoonud näoga, välimuse põhjal umbes 70-aastaseks vanamehenässiks. Mingeid seksisümboleid ei tuvastanud ma kummaski.

Aga mis puudutab võrdlust Arno Taliga, siis ülepea - mulle näis, nagu oleks Oskar Luts oma Tootsi, Tali ja Teele saaga Margaret Mitchelli pealt maha kirjutanud! Lutsul, tõsi, oli parem huumorimeel.

Kardinatest kleitki, pean tõdema, osutus jubedamaks, kui olin endale ette kujutanud. Mina seda küll ei kannaks. Viimases hädas poeksin pigem kartulikotti. Muide, looduslähedus pidavatki jälle moodi minema.

Mis ülejäänud aastavahetusprogrammi puutub, siis jätan sellest parem kirjutamata. Piirdun vaid ühelt sõbralt varastatud ohkega: "Tundub, nagu vaataksin igal aastal üht ja sama saadet..." See kehtib kõigi kanalite kohta. Õnneks on vana-aasta õhtul enamik televaatajaid nii purjus, et ei pane tähelegi, mis nende nina all vilgub. Nii et tegelikult pole sellest ju hullu midagi. Lihtsalt - miks igal aastal salvestuse peale hunnik raha huugama panna? Lükatagu lihtsalt mõni vana lint masinasse ja kõik hästi.