Miljon vabandust, et ei ole vahepeal telekat vaadanud. Kohutav - no mis elu see on, nagu ütleb laulusalm. Aga pole aega. See-eest käisin kinos Robbie Williamsi kontserdi otseülekannet vaatamas. Mis oli ju ka sisuliselt telekavaatamine.
Hakatuseks pean tõdema (mõningase häbiga, sest tegelikult pole ilus oma maja mingi mehe pärast maha müüa), et Robbie Williams on mulle sama mis mõnele Madonna. Madonna peale ei raatsinud ma sentigi kulutada, kui ta Tallinnas käis, vaid jäin kontserdipäeval rahulikult koju ega saanud kogu linna vallanud hüsteeriale absoluutselt pihta. Küll aga, kui Eestisse tuleks Robbie Williams, läheksin tema kontserdile kas või maa-alust käiku pidi roomates, kui piletit ei peaks saama. Või kui pilet oleks megakallis, oleksin valmis oma maja maha müüma.
Ühesõnaga, minu jaoks on Robbie Williams superstaar number üks. Sellepärast tundus võimalus tema kontserdi otseülekannet kinno vaatama minna taevast sadanud kingitusena. Pealegi ei saja Plazas veel laed alla.
Kinos avastasime sõbrannaga teineteise võidu, et kuigi live-kontserdielamust ei asenda miski, on ka kinosaalil oma plussid. Nagu sõbranna ütles - "meiesugustele vanatüdrukutele täitsa hea variant". Ehk kolmekümneaastane vanainimene ei viitsi enam pikki tunde jalul seista, palju mugavam on räntsatada pehmesse tooli ja, jalg põlve otsas, rummikokteili lüristada.
Mõistagi nägi Robbiet suurelt ekraanilt paremini, kui oleks näinud kontserdisaalis. Eriti minu lühinägelike silmadega, mis ei tunne tuttavat nägu ära kolme meetri pealtki. Kõigepealt lugesime üle Robbie tätoveeringud. Üks väga huvitav on tal kõrva taga. Seejärel anti suurepärane võimalus vaadata superstaari suhu. Ehk loendada üle tema hambad, uurida, kas mõnes plommi ka on - sõbranna, kelle nägemine on terasem, väidab, et ühel Robbie tagumisele hambale on raudselt paigaldatud kroon.
Ka taustamuusikuid oli põnev jälgida. Kuidas täpselt liiguvad kitarristi sõrmed keeltel. Isegi noodid oleks saanud maha kirjutada.
Muidugi näeb seda kõike ka tavalistelt kontserdi-DVD`delt, aga antud juhul keeras asjale vunki teadmine, et kõik see jõuab kohale otsepildis. Ehedust lisas kohati hanguv pilt ja heli, mis vahepeal kosmosesse takerdusid, eriti aeglaste lugude ajal, mis vist ufodele, kes koos satelliitidega ümber maa tiirutavad, ei meeldi.
Pärast seanssi polnud küll mingit erilist kirgastumist nagu kontserdi järel, kus adrenaliin hiljem öö läbi magada ei lase. Aga ei saa ka öelda, et veidi alla 300-kroonise pileti eest oleks vähe saadud.
