Kihnu Virvega olen kohtunud, kui ta veel telestaar ei olnud - Õhtulehe suvepäevadel Manilaius. Juba siis sain aru, miks Virve nii paljudele korda läheb. Sellepärast, et inimesed lähevad Virvele korda. Ta on lahe ja avatud suhtleja ja vanainimese kohta lausa kuratliku huumorisoonega.
Manilaiul ööbisime mereäärses turismitalus, kust üle mere paistsid Virve kodusaare Kihnu tuled. Kes tukkus aidas, kes üritas lakas palavates heintes väherdes pärast poole ööni mürtsunud pillerkaari sõba silmale saada. Eelmise õhtu tantsumaratoni staar oli olnud nimelt Kihnu Virve, kes oma lihtsate lauludega suutis rahva üles kütta paremini kui kes tahes kuulus diskor. Mõnel tuleb seltskonna hingeks olek loomulikult. Virve oli valmis kõigiga tantsu lööma ja laulma mitu tundi järjest.
Järgmisel hommikul, kui esimesed ärkajad hädiselt haigutades ja paistes silmi nühkides lakast alla roomama hakkasid, oli Virve juba ootamas. Krapsakas ja energiast tulvil, nagu polekski ise koos meiega pidutsenud. Paraku suutsime meie, kes me tavaliselt ju suu peale kukkunud pole, vastuseks Virve otsekohesele aasimisele vaid abitult mõmiseda. Mina olen täiesti kindel, et Virve suudaks mitusada tursket noort mehepoega laua alla juua.
Olen enam kui kindel ka selles, et värskelt tõsielusarja kangelaseks saanuna (vt täna õhtul Kanal 2-s) teeb Virve siingi kellele tahes silmad ette. Tema juba hätta ega häbisse ei jää. Nõukogudeaegne tiitel "rahvakunstnik" muide sobiks Virvele suurepäraselt.
Küll aga on meieni jõudnud kuulujutud, et Kihnus leidub inimesi, kellele Virvele osaks saanud üldrahvalik armastus pinnuks silmas on. Väikestes maakohtades vohav kadedus ja hammastekiristamine pole mulle võõrad. Olles ise väikesaarelt pärit, tean hästi, mida tähendab mõiste "suletud kogukond". Seal kehtivad oma tavad, mille rikkumise eest karistatakse. Kindlasti ei näe saareriigi hea tava ette, et keegi uljalt tiibu sirutab ja liiga kõrge kaarega pesast välja lendab.
