Nõukaajal oli Muhus kohalik staar kalatööstuses hullu raha kokku ajanud naisterahvas, kelle hüüdnimi oli Import. Üks tema kuulsusrikkamaid hetki oli, kui Import virutas kaupluse põrandale äsjaostetud beebiluti ja trampis sellel raevukalt, sest selgus, et nunnu asi polnudki import... Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid uuenenud "Aktuaalsest kaamerast". Mis on ka nagu välismaalt.

Juhtusin ammu välja reklaamitud ilmaimet eile õhtul vaatama ja pean tunnistama, et mu vankumatu pessimism sai tubli hoobi. Olin end juba ette häälestanud, et kõik on muutunud halvemaks - nagu n-ö "uuendatud" telesaadetega reeglina kipub olema. Aga võta näpust.

Uudised uudisteks, "AK" toimetuse ajakirjanduslikku taset ma siin analüüsima ei hakka. Ülesehitus ja kujundus meeldisid mulle, isegi väga. Tore, et uudised on nüüd selgelt jaotatud kõvadeks ja pehmeteks, ehk saate esimeses pooles saab kompaktse ja kiire info olulisest, seejärel tuleb meelelahutuslikum blokk. Eriti meeldis hea tempo - liiga pikalt ühel teemal jokutamine ja tühja-tähja heietamine, mida kohalikes uudisteprogrammides ikka kahjuks ette tuleb, oli vähemalt avablokist kadunud.

Kujunduse poolest meenutab uus "AK" juba maailmatasemel uudistesaateid. Elegantne, samas ei sähvi efektid ka ülearu ega sega saate vaatamist.

Ankur oli sedapuhku Meelis Kompus, kes on seni uudistelugejana tuntud peamiselt "Terevisioonist" - silmale kena vaadata, neutraalne ja korrektne. Kuuldavasti on "AK" saatejuhid nüüd riietatud Baltika tehastes toodetud rõivastesse, mis on suur edusamm.

Vestlusest ühe ETV ametnikuga olin varem teada saanud, et ETV saatejuhtide rõivastamine on keeruline. Lihtsam on see meelelahutussaadetes, kuid et rahvustelevisiooni uudisteprogramm peab olema üdini erapooletu, ei tohi tiitritest läbi lipsata ühegi sponsori nime. Sestap on ka ääretult keeruline rõivatootjaid veenda sponsorluse mõttekuses. "AK" ankrud ja ilmalugejad on kandnud isegi oma isikliku riidekapi sisu või siis telemajas vedelevaid ajast-arust pintsakuid.  Niisiis tubli lobby-töö ETV juhtkonnalt, et meeskond nüüd riidesse sai ja usun, et ka Baltika saab oma promo ausalt kätte - mis võiks olla esiuudiste ankrute riietamisest prestiižikamat isegi juhul, kui keegi sellest teada ei saa?

Õige vastus on, et mõlemad on löönud salapäraselt õhetama - punastamas tabati nii võidusamba klaasist korpus kui ka TV3 uus logo.

Täna sain kõne paanikas sõbrannalt, kel oli asja TV3 majja, kus ta polnud enam ammu käinud, aga mille ta tavaliselt on katusel toretseva võimsa logo järgi ikka ära tundnud. Nüüd leidis ta end aga juba poolel teel Peterburgi, aga tuttavat maja polnud teeveerel hämmastaval kombel veel silma hakanud. "Kas see on üleüldse maha lõhutud?" uuris sõbranna murelikult. Õnneks selgus, et paanika on asjatu - lihtsalt katusele oli äsja paigaldatud telejaama uus logo ja see enne pidulikku avamist palakaga kinni kaetud.

Milline see elevusttekitav uus logo siis on? Õigupoolest samasugune nagu eelminegi. Ainult värvilahendus on teine - sini-kollase asemel puna-valge.

Naiselikust vaatevinklist mõistan kõikvõimalikke värvivahetusi väga hästi, sest minu juuksevärv vahetub tihedamini kui mõne mehe sokid. Nimelt on juuste värvimine kõige lihtsam lahendus, kui tunned, et midagi oleks vaja enda juures muuta. Iseloomu üleöö uue vastu vahetamisega läheb raskeks, liigsed kilod ei kao hommikuks isegi kõige palavama soovi peale paraku kuhugi. Aga alati võib minna supermarketisse ja kuhjata korvi blondeerimispulbrit. Või hennat. Või lööks oma kiharad süsimustalt läikima nagu kukesaba? Isegi, kui juuksed keemiliste katsetuste mõjul roheliseks või oranžiks tõmbuvad või üldse tükkhaaval kraanikaussi pudenevad, on muutus garanteeritud.

Illusioon uuest, loodetavasti millegi parema ja edukama algusest võis ju olla ka TV3 logovahetuse ajendiks. Kuigi nagu minagi pärast järjekordset soengueksperimenti pahatihti juba järgmisel päeval avastan, võib ka TV3 pärast sügishooaja stardipauku leida end kohutava tõe ees - tegelikult on kõik ikka vanaviisi.

Kanal 2 uue krimisarja "Jahtunud jälg" avaosa oli kui deja vu. Õieti räägiti seal mõningate ilukirjanduslike mööndustega ja pisut detaile muutes ümber üks päriselt juhtunud kuulus mõrvalugu.

Juba esimese veerandtunniga sai selgeks, et olen seda lugu juba kunagi kuulnud - mõrvatud tütarlaps, kaks jõukast perest pärit venda, kes pääsevad puhtalt. Kuni ühel heal päeval, palju aastaid hiljem...

Täna tööle jõudnud, tegin arvutis kohe lahti kurikuulsatest juhtumitest kõneleva Crime Library portaali ja püüdsin leida lugu, mida telesarjas nähtu nii väga meenutas. Lõpuks jõudsin tuttava nimeni - 1975 oktoobrikuus tapeti rikka pere majas pidutsenud noor neiu, tema laiba kõrvalt leiti purukspekstud golfikepp. Kahtluse alla langesid jõukurite perepojad, kuulsa Kennedyte klanni sugulased. Nagu sarjaski, langes peamine kahtlus algul ühele vendadest, kes olevat mõrvatud neiuga viimasena aega veetnud.

Kuid lugu vaibus aastateks, andes samal ajal ainest mitmeteks (ilukirjanduslikeks) raamatuteks.

Aasta oli 2002, kui selles juhtumis jahtunud jälg taas üles võeti ja üks vendadest viimaks mõrvas süüdi mõisteti.

Kes soovib, võib Moxley juhtumi ise internetist üles otsida ja võrrelda, millised detailid olid telesarja stsenaristid sellest omal ajal suure avalikkuse tähelepanu all hargnenud loost üle võtnud, milliseid veidi varieerinud. Igatahes jään põnevusega ootama järgmist osa, sest kuna lugu tuli tuttav ette ja lahendust aimasin ette, jäi põnevus seekord saamata. Aga et tegemist on hea sarjaga, selles pole mul kahtlustki - USAs on seda tehtud juba kuus hooaega.

Marko Reikopi ja Anu Välba argiõhtune saade "Ringvaade" on nagu õhtuinimeste "Terevisioon". Või nagu kunagine "Paar", mis nüüdsest eetris iga päev.

Kui mõned tehnilised apsakad välja arvata (millest Välba-Reikop proffide kombel üle olla oskasid, kuigi näha stuudios pahura ilmega uudisteankur Aarne Rannamäed, kes pidi oma teksti otsast peale lugema nagu eksinud koolipoiss, oli ju omaette kirss tordil), on ETV uus argiõhtusaade "Ringvaade" nagu hommikutelevisioon, mis eetris hommiku asemel õhtuti. Arutatakse päevakajalisi sündmusi, tehakse eksperimente, kutsutakse külalisi. Täpselt sama tegi tandem varem neljapäevaõhtuti "Paaris".

Esimeses saates oli olemas päevakajaline moment (intervjuu missioonil vigastada saanud kaitseväelasega Eesti sõdurite hukkumise taustal Afganistanis), meelelahutuslik külg (eksperiment Madonna dressidega, läbipestud salatite testimine) ja ka üllatusmoment (telefoniintervjuu skandaalse ärinaise Enelin Meiusiga).

Välba ja Reikop on endiselt Eesti nauditavaim saatejuhipaar, ehkki seekord lõi väike pabin neistki läbi - kuigi arusaamatu, mispärast, uut ega harjumatut ei olnud saates ju kuigivõrd.

Esmapilgul ongi kõik justkui korras. Saade tundub täiesti vaadatav alternatiiv kommertskanalite uudistemagasinidele. Ent miski jääb puudu. Ehk oleks üllatusi võinud rohkem olla? Praegu on mindud väga turvalist rada, samasugust formaati on Välba ja Reikop teinud juba aastaid, algul "Terevisioonis", seejärel "Paaris". Mugavustsoonis kulgemine oleks minu meelest asja nimi.

Oleks tandemilt oodanud "Ringvaates" sellest trajektoorist väikestki kõrvalekaldumist, mingit täiesti uudset elementi. Aga ehk see tuleb veel - saade ju alles noor ja pikad pimedad talveõhtud veel ees.

(Lisaks eelnevale - vaest Enelin Meiusit, nagu näha, saetakse saates lausa tükikaupa nagu väidetavalt proua jalgagi! Loodan, et seda järjejuttu ei jätku siiski igasse selle nädala saatesse. Meiusi ei ole enam eksklusiivkaup, vaid Õhtuleheski juba läbihekseldatud teema, ka Meiusi ise on Õhtulehe reporteriga ise korduvalt ühendust otsinud. Ainuke häda - proua jutust ei saa sõnagi uskuda, sest elab ta ju täiesti omas maailmas. Kaua seda kuulata-vaadata ei jaksa.)

Eile õhtul kell 20 telerit lahti tehes ei uskunud ma oma silmi - aasta on taas 1985 ja algab kesktelevisiooni uudistesaade "Vremja". Või, ee... Jõllitasin uskmatuses taas ekraani. Nojah, eks need olnud ju TV3 uued uudised.

Kui senise uudistejuhi ja -ankru Märt Treieri lahkumist võtsid paljud vastu kergendusohkega, sest Treierit ennast oli ekraanil pahatihti rohkem näha kui uudislugusid, siis eilse uuenenud uudistesaate valguses olen mina valmis küll Treierit põlvili tagasi paluma. Olid need uudised Treieri ajalgi kahvatud, aga uuenenud kujul on see saade katastroof.

Olgu "Vremja" algust meenutava signatuuriga kuidas on, aga õudus algab juba stuudiokujundusest. Minu pikast arvutitööst väsinud silmadele on see kriiskavalt ere taust enesetapp. Mõtlesin juba päikeseprillid ette panna.

Teiseks ankrud. Annely Adermann on tore ja kena inimene ja sobiks suurepäraselt juhtima mõnd laste- või elustiilisaadet, aga uudisteankru geeni temas ei ole. Selleks on ta liiga leebe ja pehme. Häda on selles, et ka teise ankru, Sven Soiveri imago on sarnane. Kui varem tasakaalustas Soiver Treieri teravust, siis praegu Adermanniga sama ei tööta. Tulemuseks lõdvalt kokku seotud ja seega üldse seosetuna mõjuvad uudislõigud, tõsiseltvõetavusele pretendeeriva saate jaoks ebakohaselt pehmed kommentaarid jne.

Lõtv, seosetu, liiga pehme. Selliselt uued "TV3 uudised" kokku võtaksingi.

Mis on eriti kurb - tõeliselt eeskujulikku uudistesaadet Eesti telekanalitel polegi. Kanal 2 "Reporteris" kaalub meelelahutuslikkus tõsiseltvõetavuse üles (ja ilmselt ongi see nii mõeldud - "Reporter" on olemuselt nagu tabloidleht liikuvas pildis), AK-st, mille ankrutele pole midagi ette heita, lähevad paljud rahvast erutavad uudised jällegi mööda. Kui kõigist neist parimad komponendid kokku kraapida ja uueks tervikuks sättida, siis midagi arvestatavat ehk juba sünniks.

Fännide tungival nõudmisel kirjutan taas kord spordist, täpsemalt tantsuspordist. Äsja lugesin ajakirja People võrguväljaandest, et erinevalt kohalikust ei kannata USA tantsusaade mingisuguse masu all. Õieti see lausa paisub.

Selle hooaja USA tantsusaade "Dancing with the Stars" on saanud rekordarvu osalejaid, tervelt 16 kuulsust. Teiste hulgas nõiasarjast tuntud näitlejatar Melissa Joan Hart ja rokilegend Ozzy Osbourne`i reality- ja seltskonnastaarist tütar Kelly. No see viimane tõotab eriti hõrku vaatepilti. Sestap on mul tuline kahju, et Eestis tantsusaade ootele pandi. Ja mina veel lootsin igatsusega, et Andrus Värniku ja Lauri Pedaja jälgedesse astuvad peagi Farmi-Gabriel, Marco Tasane, Missi-Laura, Tõehetke-Lilit jt.

Kui meil peljatakse kohalike valimiste eel poliitikuid näidata, ootavad ameeriklased eriti suure huviga tantsupõrandale Kongressi esindajatekoja vabariiklaste partei juhti Tom DeLay`d. Nagu uudisest lugesin, loodetakse sellest tulist hääletamisvõistlust demokraatide ja vabariiklaste vahel. Et telefoniliinid püsivad tõenäoliselt tulised, toob see ilmselt masuaja kohta väärt raha sisse. Ehk päästnuks meiegi tantsusaate, kui kohale tarituks juhtivad reformi- ja keskerakondlased, et truude poliitjüngrite taskust kroone rebida.

Valimiste lähenedes koguneb Eesti televaatajate pea kohale ju veelgi murepilvi. Issanda jumala ja kõigekõrgemate politseijõudude asemik maa peal, Peeter Võsa on Rakvere linnapeaks kandideerimise tõsiselt kätte võtnud ja sõimab konkurente, nagu jaksab. Vaevalt ta linnapeaameti kõrvalt saab võsareporteri karjääri jätkata. Kuhu Eesti rahvas oma mures ja vaevas pärast valimisi pöördub? Ega`s Rakvere meer enam kogu riigi jamadega tegeleda jaksa. Kuid võib-olla võtab temalt ohjad üle mõni usin poliitik, keda ükski terve mõistusega kodanik ilmselt tagasi ei vali - Pärnu linnapea Mart Viisitamm peab ju kuidagi oma kaksikuid kasvatama, miks ei võikski temast saada uut võsareporterit?

Küll on tore, kui mõni sportlane saab aru, et tema ülesanne on lahutada rahva meelt. Usain Bolt jõuab nii nägusid teha kui ka maailmarekordeid püstitada. Bolt on tõeline rokkstaar!

Nagu üks ETV spordikommentaator eile märkis, pole MMil vist ainsatki sportlast, kes pääseks telepilti sama tihti kui 100 meetri staar Usain Bolt (võin muide kihla vedada, et üks kommentaator nimetas teda suures eufoorias vähemalt korra armsasti kodumaiselt Juhan Poldiks).

Aga eks olnud ka, mida näidata. Küll teeb Bolt, spordi rokkstaar, grimasse, mis kõnelevad rohkem kui tuhat sõna. Küll esitab eeljooksus oma sõbraga pärismaalaste vihmatantsu. Ja võidab ka nagu muuseas.

Bolti puhul ongi vägev see, et kui mõni sportlane ei suuda kuidagi otsustada, kas ta on kloun või medalipretendent, suudab tema mõlemat. Nii publikuga suhelda kui ka mängleva kergusega maailmarekordeid püstitada. Mõni ime, et teda on tribüünidel tervitamas fännide armee. Eile õhtul jälgisid kõik nii Berliinis kui ka kodudes üle kogu maailma üksisilmi vaid Bolti, ülejäänud seitse meest olid kõigest statistid. Isegi Tyson Gay, kes tegi ju suurepärase aja, mis kahjuks ei huvita enam kedagi. Huvitav, kuidas teiste ässade ego sellise laksu nagu Bolt küll üle elab?

Selliseid sportlasi võiks rohkem olla, selle asemel, et tõsise ja krampis ilmega jahuda midagi "oma tulemuse tegemisest" ja sellest, et medal polegi tähtis. Ah sellepärast siis ongi mõnel viimaseks jäänul nii totakalt õnnelik nägu - medalit ei tulnud, aga "oma tulemus" missugune! Teate, halloo, mind, televaatajat, see "oma tulemus" ei huvita küll absoluutselt. Mina tahan tsirkust näha. Seni, kuni teleülekanded maksavad miljoneid rahaühikuid, on sport meelelahutus. Sportlane peab oma ninaotsast kaugemale nägema ja pakkuma publikule, mida publik ootab. Ehk tegema Usain Bolti.

Kergejõustiku MM on pakkunud ETV ekraanil toredat vaatemängu. Ja tõestanud mulle taas kord seda, mida olen kogu aeg rääkinud: sport on väga ohtlik.

Kui inimesed minult küsivad, miks ma sporti ei tee, vastan neilegi alati, et liiga ohtlik on. Võib jala nikastada või pea peale kukkuda. Alles ükspäev jutustas üks mu kolleeg, kuidas ta üritas mingil ajakirjanike kümnevõistlusel teivast hüpata, aga sai teibaga pähe. Kõrgus olnud 1.40. Millest kuuldes sügavalt imestasin, miks oli vaja sellisest naeruväärsest kõrgusest üle ronida teiba abil. Kas taburetist poleks piisanud?

Eile nägin ka MMi ülekandest, kuidas üks naisteivashüppaja suurivaevu oma teiba alt pääses. Teivashüpe on arusaamatu spordiala. Miks on vaja turnida kõrgemale, kui jalad kannavad? Kõrgushüppest saan aru. Teivashüppest - ei.

Kõige enam köidab mind kergejõustiku puhul saja meetri jooks. Kes jooksevad ja kui kiiresti, mul ükstapuha. Peamine, et tehtaks ohtralt valestarte, kukutaks rajale ja muud huvitavat. Pikamaajooksud on tavaliselt äärmiselt igavad, sest nad on liiga pikad. Aga seekord oli mul tuline kahju, et ei viitsinud vaadata. Kuidas küll magasin maha hetke, kui üks naisterahvas arvas enne finišit, et on võitja ja tõstis käed püsti, aga samal ajal jooksis keegi temast mööda. Selliste telehetkede nimel tasub elada. Ja täna pidin lehest lugema, kuidas üks pikamaajooksjast mees jooksurajal ümber lendas ja teised pidid temast üle hüppama. Uskumatu, et maha magasin.

Avastasin alles nüüd, et Kanal 2 näitab täna õhtul kaht kultusfilmi korraga - "Matrix" ja "Ristiisa".

"Ristiisa" austajatele pakub ehk enne filmielamust huvi Vanity Fairi artikli refereering, mille juba tükk aega tagasi kirjutasin: http://www.ohtuleht.ee/teleblogi/831/.

"Matrixist" nii palju, et see on ilmselt üks väheseid ulmefilme, mida olen suutnud vaadata - üldiselt ma selliste fänn ei ole. Miks? Kahtlen, kas olen süžeed üldse vaevaks võtnud jälgida, kuid võitlusstseenid, kus inimene nagu tarduks õhku, on võrreldavad "Kill Billi" omadega. Ehk tipptase. Minu jaoks on see film ennekõike visuaalselt nauditav - vastupidiselt "Ristiisale", mis on üks võimsamaid eepilisi lugusid, mis kinoekraanil iial jutustatud. Õigupoolest, jah, on mõlemad filmid mu meelest iseloomustatavad ühe sõnaga - ilus.

Vägevad filmid mõlemad, nii et kähku teleka ette!

P.S. Läksime ulmefännist töökaaslasega vaidlema. Kes kuulutas, et "Matrixi" puhul on kõige olulisem just süžee. Tegu pidavat olema žanriga, mille nimi on "hoiatav ulme". Täpselt nagu "Terminaator". Kui mina ehk idioot temalt küsisin, mida "hoiatav ulme" täpsemalt tähendab - et kas selliste filmide nagu "Terminaator" abil hoiatatakse inimesi ulme eest - seletas tema, et inimesi hoiatatakse hoopis tehisintellektiga mässamise eest. Nojah. Võib-olla täna õhtul viitsin ka süžeed jälgida - "Ristiisani" on vaja ju kuidagi ärkvel püsida.

Olen juba ammu kavatsenud siin blogis kirjutada müstilisest seebiooperist "Vaprad ja ilusad". Aga pole sellega kuhugi jõudnud. No mõni materjal lihtsalt käib üle jõu, midagi pole parata. Ehk aga oskavad blogilugejad aidata mul vastuseid leida kümnele põletavale küsimusele.

1. Kas on võimalik, et Brooke on tegelikult Taylori vanaema?

2. Kellega abiellub Brooke järgmiseks?

3. Kellega Brooke enne surma veel abielluda jõuab?

4. Kas Donna abiellub karuga, kes teda Stephanie hullu õe õhutusel ründas?

5. Kas Brooke lööb Donnalt eelmainitud karu üle ja saab temaga lapse?

6. Mida arvab asjast Ridge?

7. Kas Brooke ja Ridge on tegelikult õde ja vend?

8. Kes sarja tegelastest on iseenda vanaema?

9. Kes sarja tegelastest pole vähemalt kord elus mälu kaotanud?

10. Miks näeb Taylori osatäitja välja nagu täispuhutav seksnukk - kas masu on jõudnud Hollywoodi?

Muidugi on põhiküsimus hoopis, et kes seda jampsi vaadata jaksab? Ja kuidas näitlejad ise peast segi ei lähe? Nii palju, kui aru saan, on selle sarja kõik tegelased vähemalt korra omavahel abiellunud ja sugulased üksteisele lapsi teinud sellisel hulgal, et juba ammuilma peaks tegu olema degenereerunud idiootidega. Mis oleks selles enneolematut, kui keegi neist mõne loomaga abielluks? Või on tegu hoopis absurdihuumorisarjaga a la "Kolmas kivi päikesest"?

Jalgpall on äge mäng. Peaaegu ainuke sport, mida viitsin telekast vaadata. Aga ainult suurturniiride olulisi matše. Eesti-Brasiilia kohtumist ma vaevalt vaatan. Sajandi matš - no keda te lollitate?!

Õieti ei saa ma üldse aru, miks peaks Eesti ja Brasiilia jalgpallimatši pärast arust ära minema. Nagunii on ette teada, et Brasiilia võidab lõdva jalaga. Ennustan, et 12:0. Miks peaks Eesti koondis üldse väljakule ronima ja ennast lolliks tegema? Sest teada ju, et nõrk saab hiilata parimal juhul vaid võrdväärse vastasega mängides. Nagu Paapua Uus-Guinea.

Minu meelest oleks palju muhedam, kui ponksid brasiilia poisid oleks lihtsalt väljakule üles rivistatud, kus kallist piletiraha maksnud eestlased neid siis näpuga katsumas saaksid käia. Või siis võiksid nad midagi laulda nagu Madonna. Kõige viletsam variant, mida kujutleda võib, on see, kui brasiillastel eestlastest kahju hakkab ja nad meie meestel lasevad oma väravale meelega lähemale jalutada kui viiskümmend meetrit. Keegi ju ei usuks, et eestlased suudaksid Brasiiliale värava lüüa tänu oma suurele kavalusele ja osavusele.

Ei, sellist jalgpalli ma küll telekast vaadata ei viitsi. Kui, siis staadionil kohapeal, kuhu minnakse ju jooma ja karjuma. Mis sa aga teleka ees ikka üksipäini jood ja karjud, naaber kutsub veel politsei.

P.S. Nüüd, kus on käes mängujärgne hommik, on selgunud, et kahjuks panin 11 väravaga mööda. Aga kõigile fännidele lohutuseks kordan siin, mida kuulutasin eile teleka ees (no mis ma teha sain, olin mängu alates veel tööl ja telekas oli lahti, muidugi ma lõpuks seisin koos teistega selle ees, sõimasin ja karjusin). Nimelt: füüsiliselt jäime küll alla, aga vaimne võit oli meie. Eks kord varemgi ole ju meie spordiuudistes ilmunud pealkirju, kus 3:1 kaotust suureks võiduks nimetatakse.

Aa, ja ühe asja ma lisan siia veel, mida olen kah eluaeg mõelnud, aga nüüd netikommentaare lugedes lõplikult mõistnud - sport on ohtlik. Ja eks sellegi oleksin pidanud kohe ausalt kirja panema, et tavaliselt telekast jalgpalli vaadates ma ei saa enne teise poolaja lõppu arugi, kumb meeskond on eestlased. Peamine, et väravaid löödaks ja kakeldaks.

Üle õige mitme nädala sattusin taas vaatama Kanal 2 uut noortesarja "90210" ja tundus teine juba palju parem kui esimesel korral. Esimest korda, nagu olen siin varemgi kirjutanud, vaatasin seda sarja lootuses, et see mulle kuldset noorust ja vana head "Beverly Hillsi" meelde tuletab.

Aga tegelikult on see telesari üks paljudest näidetest, kus uus mõjuks palju paremini, kui seda tobeda järjekindlusega ja poolvägisi mingi igivana kultusobjektiga ei seostataks.

Näiteks mina ei saa kuidagi aru, miks oli vaja "90210" pookida 1990ndate kultussarjaga ja kellele veteranstaaride Jennie Garthi ja Shannen Doherty kohaletarimine küll abiks oli. Sest nagu mõni terane telehuviline minu blogi kommentaarideski märkis, ei ole "Beverly Hills 90210" kunagised austajad enam ammu noortesarja sihtrühm. Tõelisele sihtrühmale ei ütle praeguseks keskea künnisele jõudnute kunagised lemmikud paraku midagi.

"O.C." edu põhjal võib julgelt oletada, et kui sari on hea, töötab see niisamagi, vägisi pole mõtet seoseid tekitada. Eriti kuna "vana hea" sarjaga ei seo uut "90210" miskit enamat kui et tegelased on keskkooliealised noored oma suhterägastike ja maailmavaluga. Millest muust üks noortesari rääkima peakski?

Tahaks vaid loota, et "Melrose Place`i" taassünd ei ole sama masendav. Ehk: kui juba miskit uut millegi vanaga siduda, siis olgu seos ikka suurem kui paar ammusest ajast mällu kinnistunud nime, kes ju pahatihti vaid isuäratajaiks värvatudki ning õige pea osadest taas välja kirjutatakse. Või siis tehtagu juba kohe uus asi. Keda te lõppude lõpuks lollitate?

Tunnistan ausalt, et kui mind poleks peibutatud numbrikombinatsiooniga "90210", oleksin uude sarja suhtunud eelarvamustevabalt, puhta lehena. Ja tõenäoliselt polnuks ma ka nii kriitiline - iseenesest polegi tegu halva sarjaga.

Masu on loomulikult ka televisiooni jõudnud. Reklaamipausid on nii lühikesed, et ei jõua võileibagi valmis. Ja erinevalt varasemast käib sügishooaja ümber üks suur salatsemine.

Teada on vaid, et mõlemad kommertskanalid vorbivad eetrisse hulga tõsielusarju, superstaarisaade tuleb taas, Tuuli Roosma naaseb "Saladustega" ja jätkub ka "Kelgukoerad" ja "Kodu keset linna". Aga peale selle? Kas tantsusaade ikka tuleb? Mis saab ülejäänud saadetest? Mille uuega televaatajat üllatatakse? Vaikus. Aga on see vaikus enne tormi? Või...?

Mis mind ajakirjanikuna rõõmustab (ohtralt lehematerjali), aga televaatajana kurvastab, on tõsielusarjade uputus. See on kuidagi liiga... odav. Isiklikult mulle meeldivad enam teemasaated, millega on vaeva nähtud. Aga nende nn "Pealtnägija" tüüpi saadetega on Eestis vist sama häda mis trükiajakirjandusegagi. Nimelt ei raatsi keegi uurivat ajakirjanikku palgal pidada. Palka tahaks keerulise töö eest ilmselt palju, samas oleks villa vähe. Ehk kirjutada jaksaks teemaga süvitsi minnes ühe kuu jooksul vaid mõned lood. Eestis aga pole lehetiraažid ega reklaamikäive nii suured, et selline ressursiraiskamine ajalehe väljaandjaile tööjõukulud tagasi teeniks. Kasulikum ikka iga päev hoogsalt laaste lüüa! Sama kehtib televisioonis.

Loodan ka, et tantsusaade ikka tuleb. Sest vastasel korral peaks Kanal 2 sügishooajaks mõne muu võimsa magneti välja nuputama, mis superstaarisaatega konkureerida suudaks.

Aga üldiselt, ega see masu-aegne ajakirjandus, ei teles ega trükis, ole teab mis lust ei teha ega tarbida. Säästurežiim rikub kogu lõbu, pretensioonikamad projektid ei tule enam kõne allagi. Ei saa enam mööda Eestit ega kaugemalgi ringi sõita, sest iga bensiinile kuluv sent on hoolikalt arvel. Ei saa kulutada tööle sama palju aega kui varem, sest töötajaid on vähemaks jäänud ja ülejäänute koormus kasvanud. Selline elu on nagu lahja dieettoit, mis jätab sulle küll hinge sisse, aga millest pole vähimatki mõnu. Ometi olid kunagi ajad, kui sai toimetuse autoga Riiga Kylie kontserdile sõidetud!

Tavaliselt ma kas ei jõua õhtul töölt koju või magan puhkepäevahommikul sisse. Sellepärast ongi "Stiilipäevik" mul seni puha nägemata jäänud ja mu eluviis, kui jõhkralt aus olla, seetõttu ka üsna stiilitu. Ega ma nüüdki end väga stiilsena tundnud, kui väljaveninud T-särgis ja igasse ilmakaarde turris padjasoenguga diivanil lebotasin ja poolunes võdiseva käega kohvi suust mööda kallasin. Aga tegelikult on see täitsa tore saade.

"Stiilipäevikus" möllab Krista Lensin koos stilist Triin Randlooga, et aidata stiilitutel stiilseks saada. Kui "Võlast vabaks" saatejuhina mõjus Krista - andku ta mulle andeks! - nagu sadul sea seljas, siis siin on ta jälle oma elemendis. Naiselik glamuur ja sära on siiski võrratult palju kristalikum kui nn sotsiaalporno. Kui Krista Lensinit ette kujutada kas võlgnike kätt hoidmas ja neile rahaasjust tõsist juttu rääkimas või rõivastangede vahel kleidikesi valimas - kumb pilt teile usutavam tundub? Arvestades, et peale teleekraani näeme Kristat peamiselt klantsajakirjade peoülevaadetes või seltskonnauudiste rubriigis...

"Stiilipäeviku" saates, mida ise laupäeva hommikul vaatama sattusin, anti uus välimus noorele emale, vesinikblondile teksade-T-särgi-naisele. Nooriku nägu oli kui avatud raamat - murelik ja kõhklev pilk, millega ta juuksuritoolis istudes oma mahalangevaid kiharaid ja juuksuri kokkusegatud üllatavalt tumedat värvisegu põrnitses, on vähemalt kord elus ilmunud vist iga naise silmisse. Vähemalt mina küll sellest patust puhas ei ole. Viimati juuksuris käies - sama keti salongis, muide, nagu õhinaga avastasin - ehmatasin end keeletuks, kui juuksur mu juuksesalgu vaevu paari sentimeetri kaugusel peanahast kääride vahele kahmas ja hoogsalt vajutas! Arvasin, et väljun salongist ekstraordinaarse siilisoenguga, mõttes ristisin selle juba death-row-look`iks (väljamaa keeles kõlab ikka peenemalt, onju?) ja vajusin toolil üha rohkem kössi. Milline stress! Aga õnneks väljus salk kääride vahelt sama pikana kui enne. Need olid mingid imetabased õhemaks lõikamise käärid (no näete, ma ei tea glamuurist tõesti midagi!).

Ka Randloo väljapakutud riideid vaatas seekordne muutuja nagu vasikas uut aiaväravat. Mäherdune kontrast - stilisti silmis sirav sulavaimustus ja rahulolu, kundel, vastupidi, ehmatus ja kõhedus, pilk, mis kisendab valjemini kui tuhat sõna: "Kas ma nüüd jäängi selliseks?!"

Olen kahel käel nõus, et noor ema muutus saates ilusamaks kui enne, aga nagu ütlesid kaubanduskeskuses tema uue välimuse pilti näinud noored mehed (mis on minu meelest selle saate juures väga äge leid - õige, näidake kõike meestele, sest kelle kuradi pärast me siis veel pingutame!), see on ju täiesti teine inimene. Võõras ja harjumatu. Igaüks oleks sellisest asjast šokeeritud, eriti veel, kui leiad enda seljast mingi krellroosa ime. Loodan vaid, et ta pärast võtteid esimesse ettejuhtuvasse supermarketisse blondeerimispulbri järele ei tormanud!

Ühesõnaga, täitsa muhe naistesaade on. Vadistamine, itsitamine, riiete ja kosmeetika näppimine - tavaline laupäev sõbranna seltsis šopinguretkel. Vihmase ilmaga, kui päriselt ei saa poodi minna, sest kingad laguneksid ära, saab doosi kätte küll.

Aga muidugi, kui kaamera jälgiks kaupluses mind sõbrannaga, saaks palju rajuma saate. Eriti nüüd, alede ajal, kui kauplused üritavad odavalt maha parseldada ääretult kummalisi ja veidralõikelisi rõivatükke. Proovikabiinis saab nii palju nalja. Näiteks surud endale pähe kiiskavates neoonroosades ja -rohelistes toonides nokatsi, haarad õlale kärtsroosa barbikoti, millele on litritega tikitud "LOVE", seod kaela millegi, mis kujutab endast hipiajastu sümboolikaga (teate küll, rahu ja armastus ja nii edasi) vormitut vorsti ja mis ilmselt tahab olla mingisugune sallilaadne aksessuaar (see on mu lemmiksõna, eriti kui hääldada ülitugeva rõhuga sõnalõpul - aksessuAAAAAR). Müüjatarid jälgivad sind ärevalt, et kas varsti peaks turvamehed või kiirabi kutsuma. Kui telekas parajasti midagi vaadata pole, on linnas ju tuhat võimalust end lõbustada. Kes ütles, et kogu su elu peab tingimata jube sügavamõtteline olema?