Teie ei tea veel midagi, aga mina olen juba näinud! Jajah, žurnalistitöö üks (väheseid) eeliseid lihtsurelike ees... Jutt käib homme, neljapäeva õhtul TV3 eetrisse jõudvast uuest krimisarjast "Kättemaksukontor". Mis on nii hea, et võin pikali heita ja õndsas hingerahus ära surra - Eestis tõesti osatakse teha superhäid krimisarju. Peaaegu nagu britikas!

Ühesõnaga, et te ei kahtlustaks, et olen sarja avaosa enne ametlikku eetriaega netipiraatluse korras tuuri pannud, siis ära nägin selle kolmapäevasel esitlusel Coca-Cola Plazas. See telesari, ma ütlen teile (ja antud juhul EI OLE tegu irooniaga, vaid täiesti siiralt kuulutan), on võrratult hea.

Pean tunnistama, et kohale läksin eelarvamusega, vaatamata sellele, et seriaali tegijad on sama tuntud ja tunnustatud meeskond, kes on maha saanud niisuguse šedöövriga nagu "Ohtlik lend". Ehk - produtsent Raivo Suviste, režissöör Ain Prosa ning stsenarist Mihkel Ulman. Ka näitlejateseltskond on esmaklassiline - Marika Vaarik, Kadri Adamson ja minu meelest absoluutne supertandem Märt Avandi ja Ott Sepp (kes teatris ei käi, mäletavad neid noormehi vahest TV3 superstaarisaate juhtidena).

Miks eelarvamusega? Nooh. Esiteks ei suhtu ma hästi kategooriasse "krimikomöödia". Mõtlesin juba oma peas kokku, et mis kuramus - krimisari ei ole komejandi koht. Krimisari olgu põnev, nalja võib saada tsirkuses.

Mis seal siis head oli? See krimisari on uskumatult naljakas! Vastuolu? Nojah, ise ka imestan... Aga "Kättemaksukontori" huumor ei ole ameerikalikult labane, vaid britilikult elegantne. Ja mis kõige tähtsam - see pole punnitatud, vaid tuleb loomulikult, otsekui elust enesest, mängides (udu)peenelt detailidel (no oled ikka kohe rõõmus, kui mõne sellise ära tabad!) ning sädeleval dialoogil. Võrdlusena tulevad - ikka dialoogi mõttes, süžee erineb muidugi kui maa päikesest - ette "Midsomeri mõrvad" ja miks mitte ka "Lewis". (Üritasin meelde tuletada, kus viimati kinos nii palju naerda sain ja tulid meelde filmid "Rock`n`rolla" ja "Charlie Wilsoni sõda". Eriti see viimane - vaat seal oli alles dialoog!)

Eriti soovitan silmad lahti hoida kultusfilmi "Taksojuht" fännidel... Seal on midagi teile. Hei, kas te räägite minuga või? ;)

Ja Märt Avandi tegelaskuju - no vaadake teda! Nagu nuhi karikatuur. Pikk tolmumantel ja kaabu - ennem on ta valmis surema, kui kaabu maha jätma... Võimas, lihtsalt võimas. Tandemina Ott Sepaga etendavad nad täiuslikult - ei, mitte head ja halba, vaid halba ja väga halba politseinikku. Justkui see film, "Dumb and Dumber".

"Kättemaksukontor" on vähemalt sama hea, kui "Ohtlik lend" - avaosa järgi otsustades. Kindlasti ei ole need kaks sarja just üle mõistuse sarnased, aga ühisjooni on - kvaliteet, vaimukas stsenaarium ja isegi seksism. "Ohtlikus lennuski" on ju mehed parajad lurjused - kui Andres Västrik pole seksistlik siga, siis olen mina iseenda vanaema...

Veel tahtsin meenutada üht krõbekülma päeva, kui Pirita-Kosel tehti sarja võtteid ning hiljem sai räägitud režissöör Ain Prosaga sellest, mida tema krimisarjadest arvab. Kahjuks ei mahtunud kogu tema jutt järgmisel päeval ruumikitsikuse tõttu lehte. Ain võttis jutuks "CSI"-sarjad. Mis on külmad ja kõledad. Kus sa ei õpi korralikult tundma ei ohvreid, ei uurijaid - sulle pakutakse tuima statistikat. Kuritegu kui ühik, lahendused nagu konveierilt. Filmitud kõledas sinakas valguses, tegelased (üksikute eranditega peamiselt "CSI: Kriminalistides") kui eksimatult funktsioneerivad robotid. Aini eesmärk oli nii "Ohtlikku lendu" kui ka "Kättemaksukontorisse" tuua inimlikkust. Inimlikkust leiab - telesarja tegelaskujud ei ole meeldival kombel ilmeksimatud masinad, vaid ekslikud inimesed... Ja teiste äparduste üle on ju iseäranis mõnus naerda.

Igatahes soovitan kõigil, kellele meeldis "Ohtlik lend", vaadata "Kättemaksukontorit" (ja kirjutada mulle homme ka tagasisidet - oleks põnev). "Ohtliku lennu" uusi osasid te ju nagunii niipea ei näe.

Endistele ja tulevastele tõsielusarjategelastele on mul universaalne soovitus: kui teid jälgivad telekaamerad, siis ärge ropendage ega kiskuge end alasti. Uskuge - see tuleb hiljem teie (vaimsele) tervisele kasuks.

Pidasin pikka meilivahetust tõsielusarja "Unistuste printsessis" osaleva modell Joanna praeguse peigmehega, kes nutuselt kurtis, et tema pruudi poolpaljas ihu on nüüd netis pervertidele allalaadimiseks vabalt saadaval (kuigi minu teada on Joanna üles astunud ka pesumodellina). Ühe kirja lõppu lisas nagu prokurör: "Tüdrukud kahetsevad juhtunut." Ju oli talle mõnest krimisarjast meelde jäänud, et kui süüalune siiralt kahetseb, saab ta kergema karistuse.

Kahjuks ei saanud noormeest aidata ehk lugu lehte panemata jätta. Esiteks ei loobu ükski endast lugu pidav tabloidleht nii ahvaltevast materjalist nagu poolpaljad tissid ja tagumikud. Kui keegi pole veel kuulnud, siis üllatus-üllatus, kõmuleht toitub kõmust, skandaalidest ja paljast ihust. Kipute vanal koeral jahisaaki suust rebima?! Aga peni, kel midagi lõugade vahel rebitakse, üldiselt hammustab (kui ta ikka õige peni on, mitte mingi ärahellitatud luru) ja mulle tunduski, et seepeale võiks loole veelgi vinti peale keerata - kui juba ette selline kära, küllap siis leht müüb mis mühiseb! 

Olen ju kõmureporter. Seda tööd pole ma endale kogemata valinud. Tahtnuksin ingellikumalt elada, küll istuksin praegu kirikunõukogus või mingis eetikakomitees. Aeg-ajalt võin küll endale tuhka pähe raputada, nagu oleks minust üleöö vaga lambuke saanud, aga koer jääb siiski koeraks...

(Kuigi skandaaliks nimetama poleks ma seda konkreetset lugu enne peigmehe areenileilmumist kibelenudki - algul tundus see tavalise teletootja poolt ettesöödetud ja eelnevalt asjaosalistega kavalalt kokku lepitud "intriigina".)

Teiseks helistas mulle ropendav Koit Toome, sisistades ingliskeelse sõimu (arusaadav, nooruk saabus ikkagi välismaalt!) vahele, et tema pole Joannaga eluski käinud - nad olevat vaid korra üheskoos pildile sattunud. Viimane väide on muidugi sulavale, seda tõestab kas või põgus guugeldamine. "Sattunud" on nad siiski mitu korda mitmele üritusele ja seal fotokaamerate ees meelaid poose võtnud.

Oh vaesed Eesti staarid! Küll on teie elu raske. (Kui kirjutaksin näidendit, seisaks siinkohal: vaikib, vaatab kaugusse, teeseldes nagu mõtleks ning poetab krokodillipisara.)

Koidule on mul samuti sõnum: menulaulja, kelle elu on möödunud avalikkuse silme all alates 15-16 eluaastast, peaks nüüdseks olema piisavalt vana kala taipamaks, et kui vallaline kuulsus avalikul üritusel võõra neiuga fotograafide ees poose võtab, võib meedia hakata võimalikku suhet kahtlustama. Rohtusid on selle vastu vaid üks - mitte liibuda pidudel, kuhu on oodata ka seltskonnapressi, suvaliste naiste vastu.

Miks Joannat Õhtulehe esikaanel Koidu nimega seostati, selleks on loogiline põhjendus - kui niinimetatud no-name (Joanna pole just Carmen Kassi kuulsust nautiv supermodell) on kas või põgusalt olnud seotud mõne temast tuntuma nimega, identifitseerib (kõmu)press teda selle nime kaudu täpselt senikaua, kuni nimetu kangelane ise piisavalt kuulsaks saab. Parema puudumisel identifitseeritakse telesarjades osalevaid tundmatuid tütarlapsi telesarja nimetuse järgi - Printsessi-Ketlin, Baari-Annika... Ja sestap ei pea ükski neist taoliste eesliidete pärast virisema. Nad pole veel piisavalt kuulsad, ja punkt. Joanna pole Koit Toometa keegi. Tõde on karm ja küüniline, mis parata!

Üldiselt tundub mulle, et meie staarid ja staarikesed on nagu kuu pealt kukkunud ega suuda kuidagi harjuda, et kõmupress töötab üsna ühesuguste reeglite järgi nii Inglismaal, USAs kui ka väikeses Eestis. Kui oled tuntuks saanud või televiisorisse sattunud, siis päästab sind tabloidide küünte vahelt vaid enesekontroll.

Milles pole tegelikult midagi enneolematut või rasket. Lihtsalt tuleb end vaos hoida, hoiduda avalikus kohas purjutamisest ja võõraste naiste/meeste kabistamisest (kodus, paksu metsa vahel või peldikus ehk seal, kuhu kaamerad ei ulatu, tehku igaüks, mis tahab), telekaamerate ees ropendamisest ja riiete seljast pildumisest. Ja muust veidrast ja üleliia pilkupüüdvast. Ehk - käituda nagu normaalne, viisakas inimene.

Mis puudutab Joannat, Delisat ja veidi vähem Liliani, siis mis mulje on nad endast teleekraanil jätnud? Üleolevad, ropu suuvärgiga, end maailma nabaks pidavad. Miks peaksin kaasa tundma, kui ülbed iludused reha otsa astuvad ehk nende poolalasti pildiseeria (mis ei olnud küll salaja pildistatud, vaid õhinaga poseeritud) meediasse satub? Arvan, nagu kõnealuse leheloo pealkirjaski ütlesin, et piigad said tõhusalt õppust. Vahel kulub liiga ülbeks läinud jõmpsikalegi mehine nahatäis ära. Küll siis ülbuski kahaneb.

Lisaksin siia veel, et paljakskiskumise ja muu imelikuga, mida modellid on saates korda saatnud, on minu meelest hoopis selline lugu, et neiud on tagantjärele lihtsalt hoomanud, kui lolliks nad ise end telepubliku ees tegid. Seda juhtub päris tihti ka minu töös, et inimene bravuuritseb ja ülbitseb, aga pärast trükimustal seda lugedes või end teleekraanilt kõrvalt vaadates tundub kordasaadetu, mis tol hetkel oli nii tore ja vaimukas, hoopiski rumala ja lapsikuna. Et end puhtaks pesta, hakatakse ründama meediaväljaannet, kes olevat kõik kontekstist välja rebinud, ässitanud, valetanud.

"Unistuste printsess" on ju tõsielusari. Kui inimene läheb tõsielusarja, peab ta küll väga naiivne olema, et mitte taibata, millesse end mässib - tõsielusarja idee põhinebki sellel, et kogu tegevus käib kaamerate valvsa silma all, lootuses, et sarjakangelased end hetkiti unustavad ja mõne tobedusega hakkama saavad. Ehk käituvad nii, nagu nad käituksid ka päriselus - fassaad variseb koost ja kole tagahoov paistab halastamatult välja. Pealtnäha imeilusad tüdrukud ei tundugi korraga nii ilusad.

Tulen praamiga Kuivastust, möödun Oma Saare stendist ja - "Kärnkonn peatas liikluse," teatab esikülg. Ehh, räägi veel meediast kui neljandast võimust... Mina küll liiklust peatada ei suuda, säärane avantüür, millega sai hakkama kärnkonn ehk katse pühadeaegsel Saaremaal maanteed ületada lõpeks mul surmaga, bussilt maha astudes oleksingi peaaegu valele poole teed jäänud. Saabunud on, ma ütlen teile, loomade ülemvõim!

Juba enne praamilesõitu hakkas loomandus pihta. Eelisjärjekorra raja oli meie liinibussi ees blokeerinud Soome ekskursioonibuss, mistap stividor käega viipas: sõitke ringiga mööda! Bussijuht, aus saare mees, õiendas läbi akna: "Miks sa pötra kiusad?"

Praami peal, olles enne salongi jõudmist mantlisabaga kõik võõrad autod porist puhtaks nühkinud ja paar alarmi tööle pannud (vaja endale mingi dieet leiutada vist), ostsin lehe ja lugesin wap-lehekülgedeltki uudiseid, vaja ju ennast pärast pikka pühadeagooniat uuesti töölainele viia.

Kõigepealt läks jõlekalli kohvitassi kõrvale loosi muidugi maakonnalehe esiküljekangelane, kärnkonn. Lugu niisiis järgmine: konstaabel Ardo ja konstaabel Ain, muhulased mõlemad, peatanud paar autot, et kärnkonn saaks ohutult maanteed ületada. Äärmiselt kiiduväärne. Tõsi, Aini puhul meenus mulle küll kohe lugu, kuidas mullu sügisel tahtsid tema penid mardisante maha murda. Aga ega mardisant olegi looduskaitse all...

Uus hobusetõug - muhu bemarihävitaja

Telefoni nokkides leidsin veel ühe uudise, kuhu taas hõlmatud Muhu mehed ja loomad. Tihuse turismitalust ehk legendaarse Muhu hobusemehe Kivisoo Mardi (Martin Kivisoo) käest plehku pannud hobune... jajah, üllatus, peatas liikluse! Kablutas üle tee, sundis paar autot peatuma (ei Aini ega Ardot polnud seekord käepärast sauaga vehkimas), aga üks rekka ei saanud hästi pidama ja sõitis kortsu ees peatunud BMW. Bemari omanik taotlevat nüüd kindlustuselt auto mahakandmist.

Tubli hobune tegi minu arust aga tugeva steitmendi ja tal on jumala õigus. Ega BMW olegi mingi õige auto.

Kolmas Muhu kangelane, turismitalunik Erkki, korjas üles külmavõetud metsseapõrsad, viis koju, soojendas ja toitis. Metsa tagasi ei pidavat neid enam laskma. Väga hea! Erinevalt ülejäänud Muhu talunikest ei pea Erkki tänavu küüsi närides ootama, kuni tuhliõgardid (tuhlis on muhu keeles kartul) metsast põllule matsutama laekuvad, vaid teeb aga laudaukse lahti ja päästab oma koduskasvatatud sonkijad valla. Kui vaja, saavad nood naabrimeestki aidata!

See, et kaamerakakul tibud sündisid, oli loomselt alanud päeva loogiline jätk.

"Sõida maale" huumorinurk

Aga nagu ikka, tahan selle pika jutuga kuhugi mujale (soovitavalt televisiooni juurde) välja jõuda. Ehk - maal sünnivad inimesega imed. Minuga juhtus nii, et päike ajas juba varahommikul üles ja ega`s miskit, ema kõrvale kohvitama ja vaatama ETV-st toredat saadet "Sõida maale". "Tore" ei ütle ma üldse irooniliselt, vaid päriselt mõtlengi nii, sest võrreldes teiste kanalite laupäevahommikutega (laste- ja reklaamisaated) on see tõepoolest tore.

Saatejuht Rain Kelk, muidu Sky Plusi hommikuprogrammist tuntud, mõjub muhedalt nagu vana maamees. Tegelikult elab vist linnas? Aga petab ära küll. Koredad maavillased käpikud kah kätte tõmmatud.

Hakatuseks kohe huumorilõik - see mulle meeldib! Naljaeri oli üles filmitud Amblas, koomikuteks punases autos istuvad noorukid.

"Sõidame Amblas ringi" teatavad noorukid Kelgu uurimise peale, mida nad päise päeva ajal õige teevad ka. Seepeale Kelk, naiivne linnainimene, uurima: aga äkki võiks ringipaarutamise asemel hoopis raamatukokku minna või midagi?

Noorukid vahivad juhmi näoga. Tagapingilt teatab üks: ennem putitaks garaažis autot, kui raamatut loeks!

Kelk (oh püha lihtsameelsust küll!) pärima: "Aga miks te siis praegu garaažis ei ole?"

Noormehed (veelgi juhmim ilme): "Aga auto ju praegu sõidab!"

Kelk: "Kogu aeg sõidategi ühest Ambla otsast teise?! Kas igav ei ole?"

Noorukid: "Ei ole! Iga päev on uus ilm ju!"

Linnukasvatuse ja mahlakase nurk

Peale Ambla huumori-eri sai saatest teada üht-teist linnukasvatusest (minu tähelepanu köitis enim nunnu võitluskana, kes istus linnupidaja süles nagu chihuahua ja lasi endale pai teha). "Näe," oli mu ema rahul, "hea selge saade! Isegi inimene, kes linnukasvatusest midagi ei tea, saab aru!" (Vaatas mulle otsa - nojah, eks minu poolest on see saatelõik tõesti lootusetult hiljaks jäänud. Oma panuse linnukasvatusse andsin kolmeaastasena ja see lõppes tragöödiaga - tibud, kellele vastutulelikult pakitäie kruupe söötsin, lämbusid surnuks.)

Veel räägiti Alatskivi lossist, kus elavat kapriisne kummitus. Kui kummitusele miski ei meeldi, hakkavat too ülakorrusel ringi trampima. (Loo iva oli siiski vist milleski muus? Aga antagu mulle andeks, et kõrvust mööda läks - ma nimelt tavaliselt ei ärka nii erakordselt vara.)

Ema aina kiitis: "Väga hea saade! Üheks lõiguks nii palju aega jäetud, et inimene jõuab süveneda ja kaasa mõelda. Kolmveerand tundi tundub kohe hirmus pikk!" (Saate eelkäija "Maahommikuga" ei jää ta tagantjärele üldse rahule - olnud siuh-siit-nurgast ja säuh-sealt-nurgast.)

"Need muhulased ikka oskavad teha!" jätkas ema enesekindlalt, pidades silmas saate toimetajat Jana Randa, kes on pärit, nagu ema on aru saanud, kuskilt Hellamaalt (sealtkandist, kus elutseb ka BMW-hävitajaist hobuseid kasvatav Kivisoo Mart).

Saadet tasuvat ema arvates vaadata nii "paadunud" talunikel kui ka algajatel, aga ka lihtsalt maaelu-huvilistel, sest sealt leidvat palju praktilist - juhtnöörid, kuidas vana tooli korda ja savikrohvi teha ja nii edasi.

Epiloogiks, nagu tavaks, masendusenurgake

Seekord näitas metsamees, kuidas õigesti kasemahla lasta. Sellesse me väga ei süvenenud, oskame niigi. Aga kõrvu jäi, et mees müüb kasemahla Itaaliasse. Mispeale ema karjuma pistis: "Itaaliasse?! Vene ajal müüdi meil poes, nüüd Itaaliasse?!" Andis mulle võmmu kuklasse, et mis sa, plika, tühja passid siin, lüristad kohvi ("See on mürk!") - otsi kuuri alt puur ja padavai metsa alla!

Nüüd kask jooksebki. Aga kui maalesõidust juba juttu tuli, siis ei saa ütlemata jätta: miks kõneldakse mullustest prügikoristustalgutest kui suurest õnnestumisest?! Heakene küll, tulid korraks terved roodud inimesi metsa alla kokku ja prügi korjati ära, aga mis sellest kõigest kasu oli - teeperved, nagu bussiaknast nägin, on taas täpselt sama räpased või hullemadki kui mullu kevadel enne suurt prügihüsteeriat. Eriti jube on Tallinn ja Harjumaa. Ei mingit õnnestumist, niisiis. Et inimeste mõtteviisi muuta, ühekordsest hüsteeriast ei piisa, vaid tuleb süstemaatiliselt tegutseda. Nõlvak, ae, tule aga jälle appi!

Tänane Õhtuleht pajatab loo, kuidas Eesti aukonsul Monacos üritas saatetegijaile prints Alberti maha parseldada, aga jäi pika ninaga. Nüüd on itaallane marus ja siunab Eesti teletootjad maapõhja - taseme poolest Venemaalt Euroopasse jõudmiseks olevat veel pikk samm! Olgu mis on, aga üks on selge - telerivaatajad on poolega petta saanud, sest tõeline seebiooper näib keevat hoopis "Unistuste printsessi" kaadri taga.

Ennist seletasin siinsamas blogis, et ei saa aru, miks saade, mis minu arust on naljakam kui mõni naljasaade, paljusid ometi naerma ei aja. Mõtlesin, et olen lolliks jäänud ega tea meelelahutusmaailmast järelikult enam midagi. Aga üha enam hakkan aru saama, et ilma ohtra taustateadmiseta ei ajaks ekraanil toimuv mindki muigama - minu jaoks on telekasse jõudnu pigem kaadritaguste hullumaja mõõtu intriigide jätk.

Tegelikult on lausa nii, et see, mida näeb televaataja, on lavastatud skandaalikesed ja intriigid, provotseeritud ja kokkulõigatud tegevus. Kaadritagune melu on aga ehe - need skandaalid pole kunstlikult tekitatud, vaid sündinud elust enesest, inimsuhete sasipundar täies hiilguses!

Ekraanil ei näe me tulivihast Robertot, kes pole üldse rahul, kuidas saade on välja kukkunud ja kuidas on teletootjad käitunud tema parimate sõpradega - eile, kui Õhtuleht aukonsul Mauro Serraga kontakti otsis, oli Roberto õhinal valmis kaasa aitama ja vanale sõbrale koguni ette helistama, et too ikka toru tõstaks. Meie lootusi ei petetud - Mauro oligi reporteri kõne ajaks korralikult üles köetud ja vahutas toru otsas, mis jaksas.

Elevust kui palju! (Seepeale meenusid meile kohe ka salapärase Mauno kannatused tantsusaates - ei tea, kas härra Mauro on Maunoga sugulane?)

Minu meelest saanuks hoopis löövama sarja printsessisarja tegemisprotsessist - teletootja kannatused Roberto, tema sõpradekamba ja ülekäte kippuvate näitsikutega, pluss Roberto martüürium, kellest tahetud poolvägisi naisenäljas vanapoissi teha... Viimasel ajal ongi Robertot nagu mingi kärbes hammustanud, ta võtab sõna siin ja seal, sarjates nii telesarja saatejuhi Andres Peetsi portaali TopTop maskotti Tõehetke-Lilitit kui ka veel kord (küll ei pidavat küllale liiga tegema!) kuulutada, et naist ta ei otsi ja pruutki oli juba enne saadet olemas.

Lisaks pettunud Robertole (saatest ei tulnud ju tema soovitud elegantset sõud, mille taustamuusikaks sobinuks inglitiivakeste plagin ja nunnakoori hele hääl) on meil ka rida pettunud tüdrukuid - spordihalli castingule kogunenud neiud tunnevad end õigusega petetuna. Ärge reklaamige poissmehesaadet, kui tegelikult ei ole kellelgi lootustki meest leida! Mina annaks TV3 eksitava reklaami eest tarbijakaitsesse! Saatest välja langenud tüdrukud on juba ka julgust kogunud ja kõik hingelt ära öelnud - Ketlin, aus ja otsekohene, teatas, et tõsielusarjad on üks paras sahkermahker ja "Unistuste printsess" selle poolest ülejäänutest ei erine. Mitte et me poleks seda enne teadnud, aga vähemalt seni on õnnestunud sarjade ümber säilitada mingitki püha tõe ja tegelikkuse oreooli.

"Unistuste printsessi" puhul eksisteerib nagu kaks paralleelset seebiooperit - üks, lavastatud etendus, toimub teleekraanil, teine, ehe tegelikkus, elab oma elu leheveergudel ja kuluaarikõlakates. Millegipärast tundub publik sellest teisest rohkem huvituvat.

P.S. Mõtlesin ja piinasin ennast, miks "Unistuste printsess" tundub mulle nagu deja vu, juba kunagi nähtu. Välja mõtlesin, millist telesaadet see mulle meenutab! Selle sõu nimi on "Miss Universum". (Robertosid ja ihara pilguga itaalia vanamehi leidub sealseski žüriis küllaga...)

Pole enam tükk aega blogisse kirjutanud, sest käisin maal. Ja seal ma telekat ei vaata. Põhimõtteliselt. Piisab sellest, kui kuulata ema aruannet sellest, mis toimus viimati "Vaprates ja ilusates", kuidas kulgeb "Kodus ja võõrsil" - kõik kantakse ette. Emal on koguni märkmeid tehtud!

Ema on vana kooli inimene. Arvutitest ei tea midagi, vaid kulutab virnade kaupa bloknoote ja pastakaid, et oma uitmõtteid jäädvustada. Et üles märkida on vaja kõike, aga pidevalt poe vahet joosta vanainimese jalad ei kannata, kasutab ema märkmete kribimiseks iga vaba paberipinda, olgu see ajaleht või moosipurgi silt.

Eriti usinalt kritseldab ta teleka ees. Pealiskaudsus on tema põlvkonnale võõras ja telekas püha asi - kui ema noor oli, sai tema kodukandis televiisoriga uhkeldada vaid üks pere, kelle juurde külarahvas, kingitused-söögid-konjakipudelid kaasas, telesaateid vaatama kogunes. Sisu poolest polnud telerist midagi vaadata, aga see ei olnudki tähtis - sensatsioon oli juba üksi see, et selline asi nagu televisioon on üldse võimalik. "Nagu päris!" õhkas mu tsaariajal sündinud vanaema veel seitsmekümnendatelgi - tema ei saanud surmani aru, mida tähendab ülekantud pilt, vaid arvas, et televiisorikastis askeldavad inimesesarnased nukud.

Sellepärast ei võta ema midagi kerglaselt, mis televiisorist tuleb. Kõik saab ekstra tähelepanu, kõige kohta saab märkmeid tehtud. Hommikud minu maakodus ema juures näevad välja sellised - magan lõunani, ärkan, võtan kohvitassi, ise alles poolunes ja asun aruannet kuulama. Ehk - ema torkab prillid ninale ja sahmib laual varesepesana kuhjuvas paberipahnas: "Seal "Tähelaevas" oli täna... Oot, kuhu ma selle kirjutasingi? Või ainult mõtlesin, et kirjutan üles?"

Mõnikord, kui puhast paberit pole käepärast, kritseldab ema märkmeid ajaleheservale, keerab lehte närviliselt seda- ja teistpidi, sest see on trükimustast ja segiläbi märkmetest kirju nagu Tootsi peenar ja ema ei leia õigeid sõnu üles. Mõnikord kirjutab ta kommipaberitele, mida kirgliku magusasõbra nina ees alati vedeleb.

Muide, "Tähelaevast" - ema on koguni nii metoodiline (ta oligi kunagi algklasside õpetaja), et otsib varakult telekavast, kellest järgmine portreesaade tuleb ja vaeb küsitletava põhjalikult läbi. Näiteks viimati Andres Anvelti puhul vaevas ema, kas Jaan Anvelt, kes Eessaare Aadu nime all kirjandusteoseid üllitas, on ehk Andrese sugulane. Oli väga rahul, kui teema põgusalt ka saates jutuks tuli. Teinekord peab ta pettunult tõdema, et sellest või tollest, mis tema omal käel välja uuris, ei tehtudki üldse juttu. Vähe ei puudu, et ema telekanalisse helistaks ja aru nõuaks - seni olen suutnud teda tagasi hoida, seletades, et selliste helistajatega ei käituta vähemalt ajalehes kuigi kenasti. Nad suunatakse sujuvalt sekretärile ja liigitatakse "võnkeks" ("võnge" on Õhtulehe slängis arusaamatu ja hullumeelsusele kalduv jutt).

"Vaprate ja ilusate" ja "Kodus ja võõrsil" puhul tuleb ema metoodilisus kasuks minu tuttavatelegi - "Küsi ema käest, miks Storm ennast maha lasi," nõudis mõned seeriad "Vapraid" vahele jätnud sõbranna. Helistasingi. "Oot-oot, see oli juba tükk aega tagasi... Kuidas see oligi," pobises ema, telefonitorusse kuulsin meeleheitlikku paberikrabinat. "Ei leiagi üles - ju ma ei märkinud... Helista tunni aja pärast tagasi, ma helistan Arjadale, tema mäletab kõike!" (Helistan. Ema paanikas: "Oi, mis su sõbranna minust küll arvab! Arjada on vist küla peale läinud - ei võta toru!" Jõuan juba Stormi ja Arjada ära unustada, kui ema vastu õhtut tagasi helistab - nii, tema on urgitsenud vanades telekavades ja sisukokkuvõtete järgi mu sõbranna jaoks terve oopuse kokku kirjutanud...)

Nii andunud publikut sooviksid oma saadetele vist küll kõik telekanalid! Aga õnneks pole mu ema ainus, kes telesaateid üles kirjutab, nii et laisemad ja hõivatumad ei peagi neid vaatama - tegelikult piisab suvalise online-väljaande avamisest, kui leiadki üksikasjaliku protokolli.

Kuna äraneetud esimene aprill hakkab lõppema, siis saab viimaks ka terakese surmtõsist analüüsi viljeleda... Nimelt on mul õnnestunud välja raalida, miks telesari "Unistuste printsess" massidele peale ei lähe.

Kui olen kirjutanud või suusõnal kuulutanud, et "Unistuste printsess" on Eesti naljakaim telesari, olen leidnud hulga kaasakiitjaid. Aga vaatajanumbrid ei ole telesarjal kuigi head - teletopis on see esikümnest kaugel. Miks, jumal, miks? Nüüd vist saan aru - takkakiitjad on puha kõrgesti haritud inimesed. Selline publik, kes leiab iroonia üles sealt, kust väga paljud üldse mingit nalja ei näe. Kõrgem pilotaaž, ühesõnaga.

Aga tehtud on see saade muidugi märksa laiemale sihtrühmale kui teleka ees õlut libistades pihku itsitavale marginaalsele grupile. Mis ongi asja traagiline pool. Sest see laiem sihtrühm vaatab niisuguseid telesarju nagu spordivõistlust, elades oma lemmikutele kaasa surmtõsise kire, viha ja joovastusega. Aga mis seda konkreetset saadet puudutab, siis noh, ega olümpiamänge ka ei viitsiks vaadata, kui medalivõitjad on ette teada, eks ole.

Nii, nagu karta oli, ilmuski unistuste prints Roberto välja uue nägemusega, milline üks korralik tõsielusari olema peaks. Nalja ega kedagi lolliks ei ole ilus teha. Arusaadav! Sel juhul on "Unistuste printsess" tõesti halvasti välja kukkunud. Aga et edaspidi paremini läheks, pakun välja uue tõsielusarja "Gabrieli naised" - taas, patenti ei võta, kes soovib, see proovib!

Uus ja ennenägematu tõsielusari ei tee kedagi lolliks ja näitab naisi ainult parimast küljest. Hakkan õige otsast peale - kõigepealt, nagu tõsielusarja puhul ikka, tuleb osalejate leidmiseks korraldada casting. "Unistuste printsessi" casting näitas, et lihtsalt spordihalli uste avamisest ei piisa, sest sisse hakkavad trügima suvalised neiud, mõni neist võib ju isegi maalt tulla!

Et hilisemat tragöödiat vältida, tuleks casting korraldada kloostris. Või vähemalt pühapäevakoolis. Et sisse ei saaks trügida kergemeelsed naised, pidagu uksel vahti turske turvamees (kiusatuste vältimiseks võiks ta olla katoliiklane) - miniseeliku või poolpaljaste rindadega sisse ei saa! Et vältida lollide pääsemist telesarja, olgu katsete üks osa ladinakeelne etteütlus, samuti peaks iga tüdruk peast teadma vähemalt kolme psalmi pühakirjast.

Osalised leitud, läheb teadagi võteteks. Hea tava näeb ette tõsielusarjakangelaste läbikatsumise erinevatel võistlustel. Aga totakate ATV-sõitude ja moepildistamiste asemel (ATV roolis, nagu "Unistuste printsessist" kahetsusväärselt välja tuli, hakkab naine ropendama, moepildistamised aga on ülepea amoraalsed) tehku tüdrukud läbi tule- ja veeproov. Teate küll, läbikatsutava käed-jalad seotakse risti kokku, ta riputatakse nööri külge ja heidetakse vette. Nõid tõuseb pinnale ja süütu tütarlaps vajub põhja - kohtunike töö kohe kergem! Samuti tulevad kõne alla pöidlakruvid ja hispaania saabas - needki aitavad patukotte siivsatest eraldada.

Ahjaa, milline näeks välja võtteplats - arvan, et see võiks olla umbes selline, mida kirjeldatakse "Vahva sõduri Švejki juhtumiste" peatükis "Kadett Biegleri unenägu enne Budapesti": "Siis nägid nad hiiglaslikku kuma suure maja kohal, mis oli nagu Maria kasarm Ceské Budejovices, maja kohal aga kaht aeroplaani, üht vasakut, teist paremat kätt, ja nende vahele tõmmatud riidekangast suure kirjaga: KEISERLIK-KUNINGLIK JUMALA PEAKORTER."

Lõpuks võiksid sõkaldest sõelutud terad seista rivvi žürii esimehe, peaingel Gabrieli (mitte ajada segi Farmi- ega Tõehetke-Gabrieliga) ette, kes näpuga taevasse pääsenuile osutab. Šampanjaklaasid sellesse rituaali ei sobi, pigem võiks Gabriel jagada väljavalituile peekreid armulauaveiniga. Finaalsaates võikski näidata pidulikku taevassetõusmist, kus võitjat ümbritseks kuldne halo ja taustaks mängiksid inglid harfi. Kõik on õnnelikud, valitseb harras meeleolu, taevassepääsenute palgeid valgustab jumalik kuma.