Oijah. Kevadine telehooaeg pole veel õieti alanudki, aga juba ma ohin. Ah miks? Sest Printsessi-Lilit ja Tissi-Maarjan on tulekul! Olen sünnituseelses depressioonis. Et mis asi see veel on? Kohe saate aru...

Bourne`i-filmidest tuttav Moby lugu "Extreme Ways" oleks sellele postitusele suurepärane soundtrack nagu sobiks see soundtrack`iks kogu mu elule ja tegevusele.

"I had to close down everything, I had to close down my mind..." Ja nii edasi. "Too much could make me blind/ I've seen so much in so many places/ So many heartaches, so many faces/ So many dirty things You couldn't even believe..."
(Kui üritada tõlkida, siis lühidalt: kõigest on kõrini.)

Tabasin end teadvustamast, et pole - eriti viimasel ajal - Eesti telekanalitest ühtki omasaadet vaadanud. Isegi mitte "Talendijahti" - olin koju jõudes liiga väsinud. Ma ei vaata uudiseid. Ma ei vaata hommikuprogrammi. Ma ei vaata telemänge.

Ülepea ei vaata ma midagi eestikeelset. Mitte arrogantsusest - kodumaine kõlbab mulle iseenesest küll. Aga lihtsalt: mujal tehtu tundub asuvat minust astronoomilises kauguses. See ei saa mind kätte. Ma ei pea minema järgmisel päeval tööle ja sellest kirjutama. Ma ei tunne välismaiste saadete tegelastest kedagi isiklikult, mul puuduvad häirivad eelarvamused.
Jah, distants on tore asi.

Päriselt või mängult?

Mõnikord tundub mulle, nagu töötaksin ka ise televisioonis. Et ajalehes oma argitööd tehes ei peegelda ma mitte päriselu, vaid enam-vähem kõik persoonid, sündmused, konfliktid, skandaalid, millest kirjutab meie leht, on pärit televisioonist. Sestap ei tundu need, kellest kirjutan, mulle sageli isegi mitte päris inimestena, vaid mingis paralleelmaailmas tegutsevate marionettidena.

Kui mõne tõsielusarja kangelane mulle tänaval vastu jalutaks, kõnniksin temast igasuguse emotsioonita mööda. Ma ei tunneks teda äragi, sest ei oskaks sellise pilguga vaadata. Siin, tänaval või supermarketis, päris maailmas, ei ole ta minu jaoks reaalne.

Irreaalsustunne ei ole tore asi. See on üpris rõhuv.

Mõnikord taban end enne magamajäämist mõttelt, et kui järgmisel hommikul ärkan, avastan, et ebareaalne on olnud kõik, mida olen seni tundnud. Ühtki inimest, kellega olen rääkinud, kellest kirjutanud, ei ole tegelikult olemas. Et äkki ärkan täielikult desorienteerituna kummaliselt võõras maailmas, mis samas on ju kogu aeg siin olnud, ainult mina pole mahti saanud seda märgata.

Ega ma olegi vist oma elukutse esindajate hulgas ainuke, kes seda sündroomi põeb, sest miks muidu on mu kolleegidki võtnud kirjutada lugusid stiilis "Kas Liis Lass on ikka päriselt olemas või oleme ta välja mõelnud?" Noh, selline polegi ju enam inimene... See on nähtus.

Halloo, Maa!

Jajah, mulle vahel tundub tõepoolest, et elan kuskil kosmoses ja olengi tulnukas - ja ärge tulge ütlema, et see teade teile, lehelugejaile, üllatusena tuleb. Eks te ole ju kogu aeg nii arvanud, nagu ma netikommentaaridest loen... Ajakirjanikud ei tea elust ei ööd ega mütsi - kus ma küll seda varem kuulnud olen? Aga noh, ega teagi ju tegelikult. Kui nii võtta.

Ärge arvake, et lehereporterid ise ei tüdine kangelastest, kellest nad kirjutavad - või õieti peavad kirjutama, sest lugude peategelaste valiku määrab ju nõudlus, mitte kirjutaja suva. Ehk: loeb see, mida lehelugeja ajaleheputkast või veebilehelt välja valib. (Oleme Õhtulehe esiküljel katsetanud ju kõigega, isegi ilusa rohelise Luunja kurgiga, aga numbrid kõnelevad, et põllumajandussaadused ega pidžaamas vanapapid lehte müüa ei aita.)

Mõnikord tahaksin nagu Moolok õgida omasünnitatud lapsi, nii väsinud olen nende nõudlikust kisast.

Aga varsti hakkab trall uue hooga. Tulevad "Unistuste printsess", laulusaated, issand ise näeb, mis veel - kevadhooaeg pole telekanalites veel õieti startinudki. Selles masendavas valguses, milles täna kõnelen, tundub kõige paljutõotavam esimene nimetatuist.

Kuna olen juba kord hakanud oma blogis kõigele ilukirjandusest paralleele otsima, siis seekord passiks finaaliks hästi peatükk "Švejkist", kus porujommis välipreester Otto Katz mõmiseb: "Kes teist surnud on, ilmugu kolme päeva jooksul korpuse staapi, et tema laip saaks püha veega üle pritsitud."

Ehk Printsessi- (endine Tõehetke-) Lilit, Tissi-Maarjan ja teised säärased - kes teist päriselt olemas on, ilmuge õige Õhtulehe toimetusse, et saaksin teid näpuga katsuda. Mulle tõepoolest järjest sagedamini tundub, et küllap ma teid unes nägin. Vähe sellest - ma mõnel harval kiusatusehetkel isegi loodan seda.

Hannibal Lecter on kahtlemata mu lemmikkangelane. Mu hingesugulane. Me mõlemad kuulame meelsasti ooperit. Aeg-ajalt pistame himukalt nahka mõne inimese. Seejuures ei hauka me ükskõik keda, vaid üksnes neid, kes on selle ära teeninud. Aga mitte üksi mina ei armasta härra Lecterit - ta on ilmselt ülepea armastatuim inimsööja kogu maailmas.

Hannibal Lecter on küll inimsööja, aga tõeline džentelmen. Tapab brutaalselt, aga tal on head maneerid. Tema isu inimliha järele on täitmatu, aga ta on haritud ning tal on peen maitse. Kui Lecteri toidulauda süüvida, siis sööb ta vaid valitud palu - neid, kes millekski paremaks ei kõlbakski. Saada nahka pistetud sellise suurepärase inimese poolt nagu doktor Lecter on säherdustele isegi liiga helde kingitus.

Verejanulise sissejuhatusega tahtsin jõuda enam-vähem sinna, et ühel päeval põrkusin kohvisabas meie toimetuse suurima spetsialistiga krimikirjanduse alal - sporditoimetaja Jaan Martinsoniga (kes siinsamas kõrval Õhtulehe raamatublogi peab). Jaan oli lugenud mu blogist briti krimisarjade kohta ning kuulutas, et "Midsomeri mõrvad" erinevad Caroline Grahami detektiiviraamatutest nagu öö päevast (mainitud briti proua nimelt on Tom Barnaby looja).

Kas raamatud on paremad kui seriaal, ei tihanud Jaan öelda - need olevat lihtsalt täiesti erinevad asjad.

Enne vaata ning alles siis loe

Grahami raamatutes pole Barnaby ju üldse keskne tegelane. Esimene pool teostest on pühendatud Midsomeri külaelu ja hirmsate roimadeni viivate intriigide kirjeldamisele, Barnaby ilmub välja alles teises pooles, kuritegu lahendama.

Telesari aga teadagi vajab oma staare ja ega ma kujutagi ette, mis oleks "Midsomeri mõrvad" ilma Barnaby ja tema seersandita. (Barnaby tentsikuga, kes vaheldub sagedamini kui mõni mees sokke vahetab, suudan iga kord lõpuks ära harjuda - kuigi seersant Troy väljavahetamine mõjus mulle moraalselt laastavamalt kui abielulahutus. Ent hiljutine uudis, et Barnaby kehastaja John Nettles lahkub sarjast, niitis mind jalust. Absoluutselt traagiline! Uue Barnabyga ma küll leppida ei kavatse.)

Noh, olen isegi mõnda Grahami raamatut lugenud ja leidnud, et need on parimaid briti krimiromaani traditsioone järgivad, ladusad ja hõrgud (eriti "Kummitus tapamasinas"), aga lugema sattusin neid alles siis, kui olin Barnabyga televiisorist juba tuttavaks saanud. Nii et teleka-Barnaby oli mul raamatut lugedes pidevalt silme ees ning mul ei tulnud kordagi mõtet, et peaksin raamatu- ja sarjategelast omavahel võrdlema ja vastandama.

Üldse on minu meelest keerulisem vastupidi - esmalt lugeda raamatut ja siis vaadata filmi või sarja, sest oma peas maalitud pilti kellegi teise looduga klapitada on küll üks äärmiselt vägivaldne tegevus.

(Küllap tahaksid selle kultusfilmi fännid mind nüüd maha lüüa, aga ikkagi ütlen: näiteks "Seitseteist kevadist hetke" oli mulle täielik trauma, sest raamatut olin sattunud lugema enne, kui filmi ära nägin. Minu Stirlitz on hoopis teistsugune kui filmis. See raamat on vaimustav - aga filmis pole pooli asjugi!)

Raamatuiks köidetud stsenaariumid

Nüüd jõuan Hannibali juurde tagasi. Inimesesöömise hobi harrastaval kõrgesti haritud härra Lecteril oli minu silmis söör Anthony Hopkinsi nägu juba enne, kui üldse Thomas Harrise raamatuteni jõudsin. Et Hopkins on geniaalne näitleja, Harris aga lihtsalt hea kirjanik, siis minu jaoks ei andnud Lecteri-filme ("Voonakeste vaikimine", "Hannibal") raamatutega võrreldagi. Oma mõõtmetelt on üks orkaan, teine tavaline jaanuaritorm.

Kui Martinsonilt pärisin, milliseid sarju ja filme ta üleüldse raamatutest kehvemateks peab ja vastupidi, tunnistas Jaan, et ega ta eriti telekat vaatagi. Aga neid sarju-filme, mis on raamatust paremad, olevat siiski imevähe. Näiteks "X-failid" ja Bondi-filmid - need raamatud on, nentis Martinson, täielik kräpp. (Bondi-raamatuid pole ma ise lugenud, aga "X-failide" asjus nõustun kahel käel - need raamatud on tõepoolest paberiteotamine ma-ei-teagi-mitmesajandas astmes.)

"Muide, Ameerika kaasaegne action-kirjandus mõne erandiga (aga need on juba vanemad tegijad või meie seast lahkunud - Ludlum, Grisham, Cornwell, Clancy) on tegelikult filmistsenaariumid. Raamat on kirjutatud eesmärgiga müüa see Hollywoodile. Ääretu nõmedus. Raamatu süžee ja idee on muidu hea, kuid peategelane pääseb surmast seitse korda viimasel sekundil. Ülinõme. Verd pritsib. Poirot'l ja Barnabyl pole relvagi, aga nemad on britid," teatas Jaan lõpetuseks.

Üks Lecteri-filmidest Hopkinsiga peaosas, "Hannibal", on täna õhtul Kanal 2 eetris. "Voonakeste vaikimine" oli parem, aga see jätkulugu kannatab - erinevalt paljudest teistest suurfilmide järgedest - ju vaadata küll.

 

 

Mida nad siis vabariigi sünnipäeval peale presidendi vastuvõtu veel näitavad? "Nimed marmortahvlil", no muidugi! Aga - las näitavad pealegi. Võiks rohkemgi näidata.

On see kuu ja planeetide seisust või on keegi mulle needuse peale pannud, aga hobid kisuvad mul üha veidramaks. Mu viimane ja kõige imelikum harrastus on otsida YouTube`ist USA relvajõudude värbamisklippe. Need on täiesti eriline tase.

Eriline tase noorte hullutamises ja sõja romantiseerimises. Ülev taustamuusika, mis suurt ei erine punaarmee meeskoori superhitist "Svjaštšennaja voina". Võimsad plaanid lahinguväljadel sähvivast tulemöllust (ei mingeid ajusid ega soolikaid, värbamisklipi sõdur on nagu Surematu Kaštšei) ja sõdurite nägudest, mis on kui elav illustratsioon "Seitsmeteistkümnest kevadisest hetkest" tuttavale: "Iseloom: põhjamaine, kindel".

Hüüdlaused on muusikast ülevamadki. "Vapraimad meie hulgast defineerivad selle, kelleks kõik ülejäänud saada tahavad." "Vaprus pole mitte hirmu puudumine, vaid tahe sellest üle olla." "Ole parim, mida suudad." Ja ikka samas vaimus edasi. Nagu komsomolikoosolekul.

Mõnel puhul näidatakse ka tõenäolist finaali - kangelassurma. Lebad läikivas tammises kirstus, mida katnud tähed-ja-triibud volditakse traditsiooniliseks kolmnurgaks ja ulatatakse sinu leinavale emale. Harrast vaikust lõhestavad aupaugud. Vägev värk.

Mõni klipp on lausa erakordselt lihtsameelne ja totakas - kamp sõdureid saabub lennukilt, ja lennujaama ootesaalis istujad kargavad püsti ja kukuvad spontaanselt aplodeerima.

Nooruk kihutab rulaga, aga ühtäkki muundub rula hoopis monstrum-nahkhiirt meenutavaks pommitajaks. Taustal kõmiseb hauatagune hääl: "Oleme sind oodanud!" Jeesus, appi. Kas siis lapsi tohib surma minema lollitada, ja vanajumal ei müristagi?!

Homme sõda kui on

Aga aknest puretud ja elu esimese pruudi poolt maha jäetud armuvalus piinlev teismeline muud ju ei ihkagi kui saada superkangelaseks ja päästa maailm. Nende videoklippide kommentaaridest loen vaimustunud poisikeste õhkeid: "Hurraa ja semper fi (USA mereväe loosung "semper fidelis" - "alati ustav"), tee järgi või sure ära! Olen kahjuks ainult 14-aastane, aga ei läbe oodata..."

Selline on Ameerika. Nii see patriotism kasvab nagu seen septembrivihmas. Kuni paisub ussitanud tatikaks nimega fanatism. Nii sünnivad koletised, kes muutsid Iraagi Abu Ghraibi vangla brutaalse piinamise sünonüümiks: "Peksis vangi tooliga ja tagus teda vastu kambri seina. Vägistas luuavarrega. Ässitas kallale teenistuskoera."

Et miks meie riigi sünnipäeval äkitselt sellest jahuma kukkusin? Vale vastus. Ma ei läinud eile Nõukogude armee aastapäeva tähistamisega liiale ega joonud liiga palju õlut. Ja ma ei taha öelda, et meiegi armee peaks ogarate klippide peale raha raiskama (midagi on meil ju tehtud ka, kuigi võrreldes USA omadega on need reklaamid mannetu poris püherdamine, ei mingit rokki ega romantikat).

Isamaa-armastusega ei saa lolliks minna. Ja palju tõesema pildi, mis asi sõda õieti on (julgen ma ühtegi isiklikku kogemust omamata öelda), saab ju hoopis minu lemmikraamatust "Vahva sõduri Švejki juhtumised", kus kirjutatakse ausalt, et sõda on teiste inimeste mahalöömine, masendusest viina joomine ja tõenäoliselt surrakse seal täiesti ebakangelaslikult. Näiteks sõitvast rongist täis peaga mingi teiba otsa lennates. Või kõhutõppe.

Aga mõnikord ma siiski mõtlen, et "homme sõda kui on" (ennäe, Nõukogude ajal kasvanuna olen oma romantilise heroismi doosi ikkagi kätte saanud - miskid pühalikud read kuskilt raamatust on veel meeles!), siis kes meil karjub "hurraa" ja "alati ustav"? On meil veel üldse mõni tõeline patrioot? Palju õnne, Eesti...

"Tuulepealne maa" - milleks?

Mullu sai Eesti ajaloost jutustav telesari "Tuulepealne maa" kriitikutelt nii põhjalikult sugeda, et vaevalt kellelgi niipea isu tekib midagi sarnast teha. Küll näriti karakterite, tegevuspaikade, ajastutruuduse ja stsenaariumi kallal.

Nojah, eks ta olnud - alates sellest, et sealne talumajapidamine meenutas rohkem puhkekodu, mõned näitlejad mängisid jahmatamapanevalt ülejala, otsekui unustades, et neid ei jälgita mitte saali kümnendast reast, vaid telekaamerate ees on teatraalse grimassitamise asemel vaja ehtsaid pisaraid... Ja nii edasi. Kes irises soomusrongi, kes lahingustseenide kallal, kelle meelest elasid tegelased liiga jõukalt, kelle meelest olid tegelaskujud liiga stereotüüpsed.

Üks asi läks minu meelest aga täiesti ebaõiglaselt kaduma - idee ise. Miks see sari üldse tehti, kellele ja mille jaoks. Kas see polnudki mitte kõige tähtsam?

Mu meelest eristab suurt inimest väikesest ning ka üldisemalt suurt rahvast tillukesest üks ja põhiline - üldistusvõime, avar (s)ilmavaade. Oskus näha suurt pilti, ideed, protsessi. Selle asemel takerdutakse pisiasjade kallal näägutamisse, vaieldakse ja sõimeldakse, kuni keegi enam ei mäletagi, millest jutt üldse alguse sai.

Pagana kurb mu meelest. Nii on ju hoopis võimatu midagi suurt ja ilusat korda saata ja sellest rõõmu tunda.

Mõnele, näe imet, mõjuski!

Minul pole selle vastu midagi, et "Tuulepealne maa" sai säärane lihtsakoeline. Ma ei kuulugi selle sarja sihtrühma.

Aga mul on meeles, kuidas Ukraina-Eesti folkbändi Svjata Vatra liider, ukrainlane Ruslan alles hiljuti ajakirjanduses pajatas, et "Tuulepealsest maast" sai ta Eesti ajaloo kohta palju teada. Ja mu vennapojad, koolipoisid, jälgisid sarja innukalt. Kuna see põlvkond enam ninapidi raamatus ei istu, ei ole nad "Tõest ja õigusest", millega nende isa ja mina üles kasvasime, lehekülgegi lugenud.

See, et nad lugeda ei viitsi, ei tähenda, et nad Eesti ajaloo vastu huvi ei tunneks. Suvel oli neid Kuressaare lossi muuseumist võimatu välja tirida - küll nad võisid uurida ja pärida! Muidugi tunnevad kõik poisid lahingute ja sõjariistade vastu huvi, aga mulle oli üllatuseks, et nad vabadussõjast lausa nii palju teavad.

Üks nende huvi äratajaist oli telerist nähtud "Nimed marmortahvlil" - selge, lihtne, kergesti seeditav. Nii et kuigi nad pole "Tõde ja õigust" lugenud ega loegi ilmselt kunagi, olen nende üle ikkagi uhke. Mõlemad poisid on noorkotkad, võidupüha paraadil rivis seisnud. Mu vend pole neid tagant utsitanud, vaid teeb päevad läbi rasket tööd ja õhtul räntsatab puruväsinult diivanile. Teleri ette. Seal ta oma poegi kasvatabki. Noh, polegi halvasti välja kukkunud - kui teaksin, et selliseid poisse kasvab nagu metsas mastimände, oleks meie tulevik ju helge nagu maikuine taevas.

Kust tuleb austus riigi vastu?

Minu poolest võiks "Tuulepealse maa" taolisi projekte julgesti rohkem teha. Mõistlikult mõõdetud annus isamaalist propagandat tuleb mu vennapoegade taolistele väänikutele ainult kasuks.

Ehk õpib siis vähemalt uus põlvkondki oma riiki austama. Ehk nemad kasvavad üles teistsuguse mentaliteediga kui minu põlvkond (ja paar varasemat), kelle jaoks näib riik eksisteerivat vaid selleks, et oleks, kust varastada. Kui riigikogulane kannab pitsalõigu ja nätsupaki või mida jaburat iganes (millest ju viieaastaselegi selge, et kohtumisel valijatega pole sellega õrnagi seost) oma töökuludesse ning laseb riigil selle kinni maksta, siis on ta minu silmis varas. Väiklane ja ahne. Mis riigimehelikkust sellisest loota?

Või miks peksta ainult riigikogulasi - inimene, kes tulumaksupettusega maha saab või ettevõtja, kes maksudest kõrvale nihverdab, jah, ka nemad on vargad.

Et lehed totakatest kuluhüvitistest kirjutavad, on paljude riigivalitsejate meelest parlamendi ja riigi teotamine. Aga - kes tegi? Ise tegi! Tõsi, seda on häbi lugeda jah. Aga häbi pole mul mitte oma töö ega oma ajalehe, vaid parlamendiliikmete pärast, kes neid jaburusi õigustades justkui tagasi lapseks muutuvad. 

Mida tähendab austus oma kodumaa vastu, seda pole nätsupakitšekiga lehvitajad vist uneski näinud. Eks neist suurem jagu ole üles kasvanud ajal, mil kolhoosist varastatud ehitusmaterjalist suvilaid püsti löödi, parteikoosolekutel magamas käidi ja sind ülepea opakaks peeti, kui sa riigi tagant varastada ei mõistnud. Kui millelegi etemale küüsi taha ei saa, siis viruta ometi perfokaarte ja tsiviilõppe gaasimaskegi! See, ma ütlen, on omamoodi kadunud põlvkond. Või õieti mitu - meie vanemad, kes varastasid, ja meie, kes me kasvasime üles, nähes, kuidas nad varastasid; teadmisega, et see on okei. Ma loodan tõesti siiralt, et tulevad põlvkonnad ei lähe nõnda kaotsi.

 

 

 

Oma palavalt armastatud briti krimisarjade tänaõhtust/öist doosi ahmides sain aru, et Inglismaa on ikkagi kah väike maa. Noh, suhteliselt.

Jah, muidugi on üksnes Londoniski vähemalt seitse korda rohkem elanikke kui eestlasi kokku. Aga siiski. Mida Inglismaa väiksuse all silmas pidasin, oli äratundmine, mis tabas mind "Midsomeri mõrvadelt" sujuvalt oma teise suure lemmiku "Surnud ärkavad" kordusele lülitudes. No kus ma seda kahtlaselt tuttavat meest küll juba näinud olen - ja üldse mitte väga ammu? Haa, see on ju Tom Barnaby tentsik, seersant Jones! Aga mis issanda asi tal küll "Surnutes" ajada on?
Ühesõnaga, näitlejat nimega Jason Hughes jätkus nii sellesse kui teise sarja (tänu ETV programmiplaneerimisele) lausa ühel ja samal õhtul - peaaegu nagu Eestis, kus üks ja sama mees võib mängida mõne päeva jooksul ühes sarjas pätti, teises politseinikku, kolmandas armuvalus pereisa ja neljandas iseenda vanaisa... Tegelikult, kui tähelepanelikult vaadata, on BBC sarjades täpselt sama. Hunt, sokk ja kapsad.

Mitte et see väga traagiline oleks, ega ma sellepärast kirjuta. Sellised deja vu`d on vahel päris lahedad. Aa, ja see "Surnud ärkavad" selle nädalavahetuse kordusosa on selle sarja üks paremaid, julgen ma (äärmiselt subjektiivselt) arvata. Kahju ainult, et tore sõnamäng pealkirja "Multistorey" näol tõlkes kaduma läks. Tõlgituna kõlas see lihtsalt kui "Mitmekorruseline parkla".

Mu lauanaaber Õhtulehe toimetuses, kirglik filmifänn, võiks siinkohal pikalt pealkirjade tõlkimisest rääkida. Võib-olla lasengi tal seda mõnikord teha. Vahepeal aga võite mulle saata oma tähelepanekuid teistest tõlkes kaduma minekutest. Kindlasti on üks osa julmalt mõrvatud sõnamängudest tegelikult tõlkimatud ja tõlkija süüdistamine ülekohtune, aga mõnikord annaks veidikese nuputamisega midagi teha küll.

(Nüüd meenutan südamepõhjast ohates, kuidas kord, kui meie tõlk puhkusel oli, pidin paar korda "Dilberti" koomiksit tõlkima - dilbertismide eesti keelde pööramine on, ma kinnitan teile, võimatu! See periood mu elus oli lühike (õnneks!), aga kole. "Dilberti" fännid oleksid mind maha löönud, kui koomiksi all oleks minu nimi seisnud. Et seda polnud sinna märgitud, saatsid nad sõimukirju toimetuse üldmeilile: "Kes see idioot teil seal on ja miks teda pole vallandatud?!")

Hoopis teine teema on pealiskaudsus, laiskus ja - jumal paraku - kardetavasti isegi harimatus. Näiteks käivad telesarjade tegelased mõnikord Florence`i nimelises linnas, mis eestlastele tuntud siiski kui Firenze. Seda olen lausa mitu korda näinud - issand, säästke! Ja muu selline. Andke aga teada.

 

On meil üks tuntud neiu, kes arvab, et kõmulehtede reportereid ajendab temast lugusid kirjutama lämmatav kadedus. Midagi ma temas tõesti kadestan - nimelt lapsemeelset usku, et tema elu ja saavutused on kadestamist väärt. Kui suudaksime kõik nii vähese puhul endast sama kõrges arvamises olla! Too sire blondiin ise kindlasti küsiks nüüd üllatunult, keda siis ometi veel kadestada kui mitte teda? Noh...

Kuigi eelmainitu mind nagunii uskuma ei jää (sest tema usk iseendasse, nagu ennegi mainisin, on kõigutamatu), siis pole ma tõesti iialgi ihaldusväärseks pidanud ei meesteajakirjades ega oma punase sportauto najal, tagumik uppis, poseerimist, ilmatüdruku ega kinnisvaramaakleri ametit.

Pole ma endale igatsenud ei seltskonnapressi pilkeobjekti ega rikaste meeste trofee mainet. Nii uskumatu, kui see kõnealusele pikakoivalisele ka ei tundu, on ilmas veel palju ihaldusväärsemat.

Unistus Troojast

Kui olin umbes kaksteist, sattus mulle isa raamaturiiulist pihku romantikuhingega ärimehe, maailmaränduri ja arheoloogia populariseerija Heinrich Schliemanni elulugu "Unistus Troojast". Lugesin selle ühe hooga läbi. Üksipidi tundus see nagu muinasjutt - unistada millestki juba lapsepõlvest saadik ning küpses eas viimaks pärale jõuda, saades kõik oma vintsutused ja pettumused kuhjaga tasutud.

Aga iseäranis köitvaks muutis raamatu, et see polnudki muinasjutt, vaid üks mees elas päriselt kogu oma elu selle nimel, et leida Homerose värssidest tuntud müütilist Troojat ja kuningas Priamose aardeid. Kas Schliemann leidis lõpuks õige Trooja või midagi muud, polegi tähtis. Tähtis on, et ta ei väsinud otsimast.

Nagu Schliemann klammerdus Trooja-unistusse, võtsin mina tema eeskujul pähe hakata arheoloogiks. Läksin Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Aga nüüd jõuan nukra kohani, sügavikuni, millest üle ukerdada jaksavad vaid vähesed eriti visad. Nimelt ühel hetkel avastasin mina - ja on avastanud paljud teisedki enne ja pärast mind - et igaühele ei jätku oma Troojat. Ja me andsime alla. Me loobusime otsimast.

Mobiilimüüja laulab ooperit

Aga on ka õnneliku lõpuga lugusid nagu Schliemannigi oma. Näiteks enne kui see autoriõiguste rikkumise tõttu maha võeti, jõudis üle 41 miljoni inimese YouTube`ist vaadata videot 2007.aasta "Britain`s Got Talent" (Kanal 2 "Talendijahi" Briti analoog) võitjast Paul Pottsist, kes laulab Pavarotti leivanumbrina tuntud maailma kuulsaimat ooperiaariat "Nessun Dorma".

Vaba tõlge laulu pealkirjast kõlab umbes nagu "Täna öösel ei maga keegi". Tõepoolest, kui olin selle klipi avastanud, ketrasin seda vist pea hommikuni kümneid kordi järjest, silmis liigutuspisarad. Ka üks saate kohtunikest, tuntud ironiseerija ja õelusehunnik Simon Cowell suutis vaevu silmavett tagasi hoida ning aplodeeris Paulile sama ennastunustavalt nagu sulavaimustuses stuudiopublik.

Ausalt, arvan, et autoriõiguse omanik oleks võinud silma kinni pigistada. Sellise klipi ärakeelamine on vaat et sama kuritegelik nagu veebipiraatluski. Sest seda vaadates - ja nähes, kui palju inimesi, tõenäoliselt sama vaimustunult, seda enne mind vaadanud oli - meenus mulle üks teine väga tuntud ooperipala, Verdi "Nabuccost" pärit "Va, pensiero" - "va`, pensiero, sull`ali dorate". Lenda, mõte, kuldseil tiivul. Sellised asjad peaksid levima veel kaugemale kui 41 miljonit inimest, sest need teevad maailma paremaks.

Noh, objektiivselt võttes polnud vaatepilt ju põrmugi ilus - laval seisis närvipingest habisev, pontsakas ja ilmetu, puseriti hammastega keskeale lähenev mees. Aga milline hääl! Kuid ennekõike, milline pühendumus! "Nessun Dorma" on küll ülev ja kaunis, aga mitte just maailma kõige keerulisem aaria. Ent ometi...

Kui pärast Wikipediast Pottsi elulugu uurisin, sain aru, et päris mees metsast ehk lihtsalt mobiiltelefonide müügimees Bristolist ta pole, vaid on varem laulnud kirikukooris ning harrastusooperiteatris. Aga õnnetu kukkumine jalgrattalt lõi tema plaanid ooperilauljaks saada puruks ning enne talendišõud polnud ta ooperit laulnud tervelt neli aastat.

Mis põhiline - ta ei andnud alla.

Talent teeb relvituks

Miks mulle Kanal 2-s tuleval neljapäeval uut hooaega alustav "Talendijaht" kodumaistest telesaadetest vaat et enim sümpatiseerib, on kõige eelloetletu pärast. See pole lihtsalt šõu, vaid omamoodi ülistus inimesele. Nagu Schliemann ja tema Trooja. Või kõrggooti katedraalid, mis näitavad, millistesse kõrgustesse, millise filigraansuseni suudab inimene jõuda, kui ta usub.

Minu jaoks polnud Troojast ega katedraalidest vähem ülev vaatepilt nooruke peastarvutaja, "inimkalkulaator" Kadi Liis Saar. Jälgisime kogu perega teleri ees hinge kinni pidades, kui ta eksimatult sooritas meie jaoks täiesti hoomamatuid korrutustehinguid. Vaat sellist annet pean ma kadestamisväärseks, mitte meesteajakirjades kekutamist.

Ülevat oli "Talendijahi" eelmises hooajas veelgi. Kui ükskõik millist pealtnäha kasutut oskust vallatakse nii hästi, et see ulatub juba inimvõimete piiri lähedale, olen ma lummatud, relvituks tehtud. Mul pole tahtmist vaielda ühe või teise tegevuse mõttekuse üle, mul ei teki isegi küsimust, mida annab kellelegi juurde näiteks oskus Rubiku kuubikut loetud sekunditega kokku panna. Ja isegi siis, kui saates osalejal etteaste hästi välja ei kuku, pole mul tahtmist oma teravat keelt välgutada. Siiras püüdlus on sama palju väärt kui õnnestumine, ja selle üle ilkuda on patt.

Tõeline integratsioon

Mida ma uuel hooajal senisest vähem näha sooviksin, on juba kogenud tantsu- ja muud kollektiivid a`la Kuressaare niigi ohtralt auhinnatud tantsutrupp Semiir. Nemad tulevad saatesse ju ennekõike tasuta promoväljundit otsima ning neid Kadi Liisi taolistega võrdsetel alustel võistlema panna on ebaaus.

Mis teeb mulle aga juba ette rõõmu, on teated algava saatetsükli rahvusvahelisusest. See, et muulasi nii positiivses ja populaarses saates nähtavaks tehakse, on võimas. Tean ju endagi töö tõttu, kui suur ja tähtis hetk on muulase jaoks Eesti ajakirjandusse ja Eesti publiku ette pääsemine. See annab talle eneseuhkust ning kindlust, et ta on omaks võetud. Ka meie saame oma venelaste, ukrainlaste jt vähemusrahvustega paremini tuttavaks ning võimaluse veenduda, et pronksiöö oli erand. Suurem osa muulasi on toredad inimesed, kes pole kehvemad kui meie. Nemad - nagu iga andekas - on väärt, et neid tähele panna.

Oma ühe lemmiksarja "Ameerika supermodell" ümber olen siin juba filosofeerinud, aga mul on kiusatus seda veel kord teha. Nimelt on sarja osa, kus tüdrukud teevad soengustilistide käe all läbi totaalse muutumise, minu jaoks iga hooaja maiuspala. See on isegi finaalist dramaatilisem. Võistlusel kaotamise võib veel üle elada - kah asi! - aga välimus on naise jaoks A ja O. Peegli ees endale mitte meeldida... Ennem surm!

Himuralt (ja kahjurõõmsalt) jälgin, kuidas modellihakatiste pikad Rapuntseli-kiharad kääride roaks langevad ja õnnetud ohvrid oma poisipead nähes pisaraid valavad. Blondidest saavad brünetid, kellegi juuksepikendused teevad haiget ja kihelevad... Juuksed valutavad, tule jumal appi?! Draama, draama, draama...

Sulgudesse kirjutasin enne "kahjurõõmsalt" sellepärast, et tore on tõdeda: teistel juhtub ka. Oh kuidas ma neid tüdrukuid tegelikult mõistan! Polnudki ju nii ammu, kui nägin suurt vaeva, et oma mingil arusaamatul emoperioodil lillakasmustaks värvitud juukseid uuesti helepruuniks saada, aga et poevärvidega askeldades tulemus imelik jäi, tuiskasin juuksurisse oma kätetööle viimset lihvi andma. Oh meeleheidet, kui mu juuksed (ka juuksuri enda ehmatuseks) uuesti mustjaspruuniks värvusid! Juuksurile ei öelnud ma midagi, sest olin šokiseisundis. Abitus transis, kui soovite. Naeratasin malbelt ja totakalt hüvastijätuks ning kõmpisin tänavale. Esimese hooga pidin trammi alla jääma!

Kuna pärast närvirahustusjalutuskäiku pargis kargas mulle pähe arulage lootus, et äkki on mu juuksed värskes õhus heledamaks tõmbunud, marssisin kaubamajja, et seal ühe peegli eest teise ette kõndides üha ja üha masenduda. Küll oleksin karjuda tahtnud, aga kuigi olen suur kisakõri, ei lubanud hirm, et tullakse järgi ja viiakse ära, mul otse keset kaubanduskeskust lärmama kukkuda. Niisiis kappasin toimetusse ja - ei suutnud enam vaiki olla! - tõstsin ahastuskisa juba uksel. Hurjutasin kolleegi, kes oli mulle heast südamest oma ihujuuksurit soovitanud. Mu leebeim kärgatus oli soovitus teistel minu pea endale (tsenseeritud) toppida.

Naiskolleegid vangutasid pahaselt pead. Küllap mõtlesid sama, mida ütles üks supermodellikandidaat hiljutises saates sellele tüdrukule, kelle juuksepikendused valutasid: mida sa lõugad, lollakas - inimesed nutavad matustel, mitte juuste pärast!
Mehed aga muigasid ja üritasid lohutada, et brünetid ollagi need kõige ägedamad naised - sellised, khmm, särtsakad... Aga mina ei uskunud. Mehed, teadagi, ei salli hüsteeriat ja on valmis kokku luuletama milliseid komplimente iganes, et kriiskav naine maha jahtuks. (Mõni eriti rahumeelne eksemplar suudab muuseas kõik provokatsioonid summutada juba eos, ta lihtsalt ei võta vedu, nii et kogu mu lärm tundub asjatu vaevana - aga see pole üldsegi hea, vaid tunnen, nagu oleks mulle sokk suhu topitud...)

Ilmselt vallandasid kriisked mu ajus mingi imetabase reaktsiooni, sest kus mulle tuli alles särav idee! Meenus, kuidas olin kord liiga kange pesupulbriga oma süsimustast pluusist halli saanud. Põrutasin poodi ja ostsin paki BioEsti (seda, kuhu on peale kirjutatud "Color") ja sukeldusin oma vannitoas vahutortidesse. Rahulolevalt tõdesin, et kraanikausist on saanud naftapuurauk - BioEst toimis, ja kuidas veel! Juuksed läksidki heledamaks. Noh, tõsi jah, päikese käes kuivanud heina karva rohekaks, mitte meekarva blondiks, nagu olin ette kujutanud. Pesupulber on vist tõesti mõeldud pigem sokkide jaoks?

Kuhu selle hirmsa ja õpetliku looga jõuda tahan, on vist umbes selline mõte: kui naine on pähe võtnud, mis talle sobib, ei võta ta uut stiili omaks, kiitku seda kas või terve Tšingis-khaani väe suurune meestehord, Tyra Banks kooris oma glamuurigeidest tentsikutega või kes iganes. Miks mulle "Ameerika supermodell" meeldib? Sest minu meelest teeb see tõsielusarja žanrile au. Kõik ongi seal nii ehe, nii emotsionaalne, ja minu meelest demonstreerib see sari naiselikkust mitmesajandas astmes. Sellised me olemegi, vähemalt mina ja mu - ee, hmm - tõbrannad.

See on ka ainus tõsielusari, kuhu - kui oleksin mõni aasta noorem - isegi trüginuksin. Nii et kuigi üldiselt mõtlen igasuguste tõsielusarjakangelannade kohta, et vaat kus lollid, siis Triinust, minu teada ainsast sellesse saatesse kandideerinud eestlannast saan täiesti aru. Triin on kõrgharidusega, sädelevalt vaimukas ja muidu tore tüdruk - aga ikka tikkus tõsielusarja, ja õigesti tegi! Mul on tõesti kahju, et ta finalistide hulka ei pääsenud. Vähemalt temaga kirjavahetust pidades sain aru, et suu peale kukkunud ta pole - küll ta oleks neile alles näidanud!

Pealkirja laenasin ühest ingliskeelsest blogist. Terane autor kirjutab, et majanduskriis algas teleka eest diivanilt, telesarjast „Sõbrad". Või mõnest teisest sellisest. Või kõigist neist kokku.

Nimelt saanud „Sõprade" seltsis üles kasvanud põlvkond sarjast sõnumi - mõõdutundetult laristada on võimalik ja igati okei ka nähtavaid sissetulekuallikaid omamata. Blogi autor uhkeldab siinkohal terminiga „maagiline realism": raha ilmub sellistes telesarjades ei tea kust täpselt siis kui vaja.

Telesarjas mõnusalt sisustatud korteris elavate, iga päev kohvikutes istuvate, moekalt riietatud ja teisele kontinendile pittu sõitmist mitte mingisuguseks probleemiks pidavate sõprade tööhõive on ju väga nigel. Monica - kaootilise sissetulekuga kokk, Rachel - kohviku ettekandja, Phoebe - nii arulagedat inimest ei suudaks ükski tööandja kaua välja kannatada, Joey - töötu näitlejahakatis, Ross - muuseumirott, Chandler - noh, temal on ainsana enam-vähem korralik töökoht.

Kevadgarderoob jääb Carriele alla? Pank, appi!

Nagu terane kirjutaja rõhutab, olid meeletut populaarsust nautinud „Sõbrad" tervele põlvkonnale 20ndates noortele iidoliteks. Mõnus elustiil, viimase peal garderoob, Racheli soeng, otsekui taevast sadav raha - kes poleks neid ihaldanud! Kuidas saada kõike seda sama noorelt ja ühegi vaevata? Appi tulid krediitkaardikompaniid. Edasi mõelge juba ise - heldekäeliselt jagatud, kergemeelselt võetud ja hullumeelselt laiaks löödud krediidist kogu jama ju algaski.

Minu meelest pole selline paralleel põrmugi rumal. Minu põlvkond kasvas neiust naiseks „Seksi ja linnaga". Kuigi seal vähemalt oli televaatajale arusaadavaks seletatud, kust Carrie, Samantha, Charlotte ja Miranda ammendamatud ressursid pärinesid, igatsesid endale sama glamuurset elu ja välimust paljud madalapalgalisedki.

Tean minagi naisi, kes krediitkaardiga uued juuksepikendused või geelküüned ostnud. Või kolm korda enda kuusissetulekut ületava summa maksnud Cavalli kleidi. Jumal tänatud, et pank vähemalt kord poolaastas isiklikult sulle ja vaat et väevõimuga järjekordset krediiditoodet või väikelaenu pakkus - kaua sa ikka ühtede ja samade riietega käid! Kardan, et just „Seksi ja linna" ohvriks langes ka viimane Playboy kaanestaar, keda Armani firmapoe vaateaknalt kangastuv suurlinnaglamuur töökohast sadu tuhandeid varastama ahvatles...

Nojah, tõsi küll seegi, et vaevalt ainult televisioon inimesi võlgu elama ärgitas - eks Suure Illusiooni loomisel olnud abiks teisigi käsi, näiteks klantspaberil elustiili-, moe- ja sisustusajakirjad. Aga oma osa oli glamuurisarjadel kindlasti. Illusioonid on küll ise pelk õhk, ent hakatuse saavad need ikka millestki rasvasemast kui õhust.

Patuoinas lõhkise küna ees

Kurioossel kombel ähvardab patuoinas ise kriisiaja üle elada paremini kui paljud meist. Sest esiteks avaldati mullu sügisel uurimus, et õnnetud inimesed vaatavad pigem televiisorit kui loevad või väljas suhtlemas käivad. Teleri ees saab argielust põgeneda suuri summasid kulutamata. Maksma peab ainult elektri eest. Ei mingit enese üles vuhvimist, kuhugi minekut, restoranisööke, kino- ja kontserdipileteid. Iga päev toob sadu uusi töötuid. Ühtäkki on meeletus koguses vaba aega, mida tuleb kuidagi surnuks lüüa.

Nii on televisioonitegijad otsekui lõhkise küna ees. Ühelt poolt kasvav publik ja suurenenud nõudlus ennastunustamapanevalt köitva meelelahutuse järele. Teiselt poolt kahanevad rahalised võimalused - reklaamiklientide kukrut ei tee tegevusetult teleri ette prantsatanute hordid ju põrmugi tüsedamaks, pigem ikka vastupidi.

Kuskilt lugesin, et televisioonis tasub kriisiajal panustada meelelahutuslikule programmile - tõsine draamasari minevat hallil foonil kehvemini kui ajuvaba komejant. Ehh, ega tea... Kui mulle antaks valida, millisest programmist päevapealt loobuda, heidaksin üle parda just glamuurisarjad ja koomuskid. Mida ebakindlam paistab mu enda elu, seda enam kisub mind rahuliku ja klassikalise poole - Briti sarjad, väärtfilmid...

Tagurpidikäik tulevikule vastu

Mu viimase aja veidraim lemmik on ETV pühapäevapärastlõunane ususaade „Ajalik ja ajatu". Ma pole eluski kirikus käinud - ja vandumisharjumuse pärast visataks mind sealt kibekähku välja... Aga kristlus polegi minu jaoks religioon, vaid euroopalik ellusuhtumine ja väärtushinnangute kogum. Ei pea tingimata olema ristitud-leeritatud, et viisakalt käituda, valetamisest ja varastamisest hoiduda ning enda ja ligimese hinge eest hoolt kanda. Kui televiisoris jutlust või teoloogilist arutelu peetakse, jään alati kuulama.

Esiteks köidab mind kirikumeeste hüpnootiliselt rahulik hääl. Teiseks tahaksin mõnikord ka ise suuta uskuda mingit ülimuslikku kõikejuhtivat kätt, olla juhtuva ettemääratuses ja vajalikkuses sama kindel nagu saates kõnelevad mehed. Aga mingi tajumatu võimu olemasolus on mind, kommunismiaja last siiski raske veenda.

Suudan uskuda ainult teist inimest, ja sellepärast vaatangi meelsasti klassikat või - kui soovite - vanamoodsaid draamasarju. Ise nimetan seda tagurpidikõnniks. Niipea, kui horisondil paistab heidutav segadus, eelistan kulgeda selg ees, silmad minevikus. Leian klassikast samasugust tuge nagu mõni religioonist. Ja oma olemuselt ongi see vist üks ja sama - veendumus, et ka kõige segasemal ajal jäävad mingid väärtused vankumatuks. Raskeid aegu on olnud enne ja tuleb veel, aga lõppkokkuvõttes teeb maailm ju läbi vaid kosmeetilisi muutusi. Inimene jääb ikka samasuguseks.

Iga kord, kui näen Brooke Shieldsi ärkamas perfektse soengu ja silmameigiga, tunnen, kuidas minus elutsev (ja end niigi rasva õginud) alaväärsuskompleks mõnuga uut lahmakat suutäit järab. Naistesarjad peaksid ju tekitama äratundmisrõõmu? Või siiski mitte...

Sarjad nagu „Seks ja linn" ja selle järglane „Huulepulgadžungel" peaksid justkui minusuguste elu kujutama - linnas elav kolmekümnendates karjäärinaine, valgekrae-kontorihiir.
Aga, hmm... Minu elust jutustav seriaal kannaks pigem nime „Raske elu", sest viimane kord, kui meigiga magama läksin, nägin hommikul välja nagu õhku lennanud söekaevandus, üks mustast rõngast ümbritsetud silm kinni paistetanud, teine vaevu pilukil.

Ometi, seriaalinaised ärkavad tušitatud ripsmete ja joonitud laugudega, pilk klaar nagu allikavesi. Ja niipea, kui nad pea padjalt kergitavad, langevad nende juuksed täiusliku lokikaskaadina õlgadele. Milleks üldse kamm leiutati?
Jumal tänatud, et mehed naistesarju ei vaata. Muidu ei julgeks enam mõeldagi, et võiksin veel kunagi ühegi isase kõrval ärgata.

Tööleminekul üllatavad teleka-naised mind multifunktsioneerimistalendiga - disainermantli hõlmad lehvimas, ühes käes kohvitops, teises elegantselt kõlkumas Vuittoni kotike, kaenla all läptop ja paberikuhi. Mingi ime läbi suudavad nad veel ka mobiili kõrva ääres hoida! Noh, viimane kord, kui ise üritasin kontorisse kablutades telefoniga rääkida ja mitut asja käes hoida, prantsatas mu sülearvuti trepist alla. Jälle katastroof!

Ja õhtul, pärast tööd - kuidas need naised lokaalides ja šampanjaüritustel küll nii rõõsad-roosad välja näevad? Ülepea, kuidas kellelgi üldse jätkub särtsu argipäeviti õhtusel üritusel iluleda? Ise suudan pärast suhtlusrohket päeva vaid koju vaaruda ja tuimalt diivanile langeda. Vahin tühja pilguga telekat, hoomamata, mis ekraanil toimub.
Mõnikord prantsatan täies rõivis voodile ja jään kohe magama. Peaksin veel kellegagi suhtlema? Paluksin vaid vaikust ja rahu...

Kord, jah, põrutasime kolleegiga argiõhtul ööklubisse ja hommik leidis meid sõbranna korteris selili vaibal, mantlid seljas, saapad jalas. Meie ülemus, praegune Delfi peatoimetaja, võiks meie hilinemisvabandustest anekdoodiraamatu välja anda, aga tookordne ületas kõik eelnevad. Hirmsa pohmelliga ärgates leiutasime, et minu äratuskell läks katki, mistap palusin sõbrannal endale hommikul helistada, aga nagu kiuste, kukkus tema kell aknast alla, kui ta lillepotti nihutas, telefon aga varastati ära, nii et ta pidi sõitma trolliga Mustamäele mind äratama. Kõik olekski hästi läinud, kui trollil poleks sarved maha tulnud... Aga need seal telekas - äratuskell heliseb pärast paaritunnist und, ja juba nad pakatavad reipusest nagu pühapäeval grüünest tulles.

Ma poleks põrmugi nii masenduses, kui telerist nähtud naisi tõepoolest üldse olemas poleks. Mul on sõbranna, kellel on isegi pika päeva lõpuks iga juuksekarvake täpselt paigas, elegantsed rõivad ainsagi kortsuta ja - ta naeratab! Pimestavalt. Kõigile. Fotograaf võib iga kell ligi astuda ja klõpsu teha. Imeinimene! Sellepärast, et tean, et ta on päriselt, mitte telekas, ei suuda ma „Seksi ja linna" kloone vaadata kui lihtsalt üht toredat muinasjuttu. Olen kade. Ja tunnen end hädapätakana.

Et mitte ebakindlusse ja alaväärsusse ära surra, vaatan meelsasti Austraalia sarju. „McLeodi tütred" on mu lemmik. Soojust jätkub selles kuhjaga. Sest kuigi elan nüüd linnas, olen ikkagi maatüdruk ja kontoriglamuuri asemel roogiksin tegelikult praegugi parem sõnnikut või kaarutaksin heina. See kukuks mul palju loomulikumalt välja. Arvan, et lugedes lehest, mis glamuuriüritust jälle kajastasin või millise suurilmatibiga intervjuu tegin, muigavad mu koduküla elanikud meenutades, kuidas plikapõlves meie harukordselt põikpäist lehma köitpidi karjamaalt koju lohistades naaberküla lapsi vanduma õpetasin... Küll nüüd kargas glamuuritar välja!
Teiseks on naised Austraalia sarjades nagu tavalised inimesed. Nad pole alati soengus-sätitud. Nende meik on tihti sama närb nagu minu kofeiini üledoosist värisevate käte hommikused pingutused. Nende riided määrduvad. Nad väsivad. Ma usun neid palju rohkem ja elan neile kaasa, mitte ei taba end mõttelt: „Mis õigusega sa küll nii hea välja näed, mõrd?"

 

TV3 tõsielusari "Unistuste printsess" on minu jaoks müsteerium. Esiteks väidab poissmees, kes pidi justkui saates naist otsima, et pole talle mingit naist tarviski. Teiseks hakkavad välja ilmuma tüdrukud, kellel samuti pole huvi sarjast meest leida. No mis komejant õige käib?!

Alustama pean hoopis sellest, et üks tuttav teatas, et minu esialgne lootus, et saan Õhtulehe kontoris veel üht itaallast võõrustada (esimene oli mäletatavasti Giovanni Sposato) on kustumas. Sest "Unistuste printsessi" itaallane, Monaco prints Alberti sõber Roberto olevat tulivihane - tema öelnud Õhtulehele selge sõnaga, et ei otsi mingit naist, aga lehte pandud ikkagi, et otsib. Et tema ei andvat meile enam ainsatki intervjuud, kui tõde päevavalgele ei tirita.

Minu meelest oli mu kolleegi Karoliina loos küll sõnaselgelt kirjas, et itaallane ei otsi naist, aga ju jäi see Robertol kahe silma vahele. Niisiis õiendan, igaks juhuks trükitähtedega, et laps ja Tõehetke-Lilitki (kes hiljuti oma blogis kirjutas, et vihkas kunagi lugemist, kuna ei osanudki lugeda) aru saaks: ROBERTO EI OTSI NAIST! Taguge see endale pähe. Või laske T-särgile trükkida.
Aga vähe sellest, et Roberto naist ei otsi. Hiljuti jutustasin ühe saates osaleva Playboy-staariga, kes omakorda teatas, et ei otsinud saatest meest.

Jumal, appi! Mis iva sel tõsielusarjal siis õigupoolest olema peaks, kui mitte keegi ei otsigi mitte kedagi? Ei otsi naist, ei otsi meest - mis mõttes?! Mida te, lugupeetud osalejad, sinna sel juhul üldse ronisite?
No muidugi, Roberto puhul olid mul juba algul kahtlused. Kohe, kui teada sain, et unelmate poissmees on just tema, pankur, kel raha jalaga segada, kel on Tallinnas korter ja kes juba aastaid siinsetes ööklubides pidutsemas käib, lahvatas mulle pähe sajandi küsimus: aga miks ta küll telesaatest naist peaks otsima? Mis tal viga on? Kas tal on kaks pead ja neli jalga? Või hakkab ta pimeduses rohekalt helendama?

Kuuldavasti tulnud terve saate formaat ringi teha, sest Roberto sai sellest, mille äsja välja käisin, ise ka aru. Mäletate ehk, algselt reklaamiti TV3 kodulehel sarja kui "Unistuste poissmeest". Robertole aga polevat mõte meeleheitel koduperemehe etendamisest põrmugi mokkamööda olnud - tema ei tahtvat lolli mängida! Aga taas pean issandat appi hüüdma, sest minu meelest kõlab tunduvalt lollimalt ronida mingisse tõsielusarja, kui sa sealt tegelikult midagi ei tahagi. Sest lolliks jääb tõsielusarjas osaleja ju niikuinii. Iseasi, kas mäng väärib küünlaid - kes oskab lolliksjäämise alla neelata ja telekuulsust ära kasutada, võib elus kaugele jõuda.

Ühes veendusin veel kord (otsekui ma poleks seda enne teadnud, aga kordamine pidi tarkuse ema olema): tõsielusarjades pole mingit tõde ega elu, need on puhas farss ja kokkumäng. Ma ei tihka sarja süžeed ette ära jutustada, aga küll kõik õigel ajal ja õiges kohas välja tuleb. Vähemasti on Roberto ise õhku visanud mõtte, et kui kõik sarja osad näidatud, tuleb tema n-ö kapist välja ja paljastab kõik luukered ehk kuidas üht tõsielusarja tegelikult tehakse ja mis võtteplatsil päriselt toimus. Eks jäägem ootama!
Ühest asjast ei saa ma tõepoolest aru. Ehk seletataks see mulle lahti. Nimelt: mis vahe on tänapäeval tõsielusarjal ja draamasarjal? Mõlemad on üks suur kokkumäng ja teesklemine. Üks ehk rohkem külateatri moodi, teises on vähemasti professionaalsed näitlejad.

 

Meile, ajaleheinimestele, on "Ärapanija" nagu töönädalat kokku võttev koosolek - ootad hingevärinaga, kas kaks pika laua taga istuvat bossi on sinu higi ja vaevaga välja nuputatud pealkirju ja uudiseid tähele pannud või mitte. Et ülemuste südamesse pääseb kõige paremini pugemise teel, pühendan oma bloginädalavahetuse viimase vinjeti mõistagi "Ärapanija" 200. juubelile.
Näiteks võib sinu suur hetk saabuda, kui kirjutad "suure šoki" asemel "suur sokk", nagu juhtus mu hea kolleegiga. Või avaldad põhjaliku analüüsi, mida meesterahval on sünnis selga-jalga panna, mida aga mitte, ja ärapanijad löövad spetsiaalselt pühendusega sulle lauale oma rahvuslikus villases sokis ja sandaalis jalad. See oli minu kõige armsam "Ärapanija"-Oscar.
Esmaspäeval võetakse "Ärapanija" kangelane tööl vastu tuututavate pasunate ja (kahju)rõõmuhõisetega - ristike on kalendris jälle kirjas ja samm Pulitzeri preemiale lähemal.
Eks "Ärapanija" ole nagu eestlaste kõige armastatum huumor ikka - ärapanev ja parastav kõrtsimörin. Aga see ju inimestele meeldibki. Pole ilmas suuremat rõõmu, kui keegi sinust rumalamaks osutub ja saad talle teiste ees näpuga näidata: hahahaa, vaat kus loll! Ja iseennast jube targana tunda.
Mis eristab "Ärapanijat" muudest Eesti telekanaleil viljeldavaist naljasaadetest - saate tegemine on ka tegijatele fun, mitte nagu enamik meie "huumorisarju", kus veri ja higi, millega nali stsenaristi pastakast välja kistakse, teeb pigem südame haledaks kui naerma ajab. Mis salata, mõnele veterantegijale on huumor juba sunnitööks muutunud - ja sunnitöölisest koomik on kahtlemata üks piinavamaid vaatepilte, mida televisioon suudab pakkuda. Nii et absoluutselt puhtast südamest: palju õnne ja pikka iga, ärapanijad!

 

Minu teleblogi kujutab endast - kui olla nii aus, et endalgi häbi - midagi säärast nagu koht "Vahva sõduri Švejki juhtumistes", kus vabatahtlik Marek meenutab oma kuulsusrikkaid päevi ajakirja "Loomariik" peatoimetajana. Marek nimelt teadis loomadest sama palju kui mina televisioonist.

Ehk: mitte halligi. Kui vabatahtlik oma õndsas ignorantsuses tegi pasknäärist pähkliräägu, leiutas väävelkõhulise vaala, ärrituva kitskassi ja insener Khuni kirbu, (kes elas maa all eelajaloolise muti karvades ja oli seetõttu pime), siis südant rindu võttes ja oma blogi kommentaare lugedes sain pihta, et tõenäoliselt olen ise leiutanud hullematki. Ma ei imesta, kui minu lugejatega juhtub peagi sama, mis vabatahtlik Mareki toimetatud ajakirja omanikuga. (Kes pärast pähkliräägu-intsidenti ronis piljardilaua alla ja röögatas: "Ma hammustan, härrad!" Seejärel tabanud teda peaajupõletik ja kolmandamal päeval heitnud ta hinge. Niisiis, kes on minu blogi lugedes juba ära surnud, tõstke palun käsi.)

Kuhu selle paljutähendusliku sissejuhatusega jõuda tahan: otsustasin end harima hakata. Uurida (asjatundlikelt tuttavatelt ja internetist), kuidas teleprogrammi õigupoolest kokku pannakse. Leidsin hunniku meetodeid ja nõkse (kahtlasevõitu nimetustega, mida ma pasknääri-juhtumi ähvardavas valguses parem tõlkima ei hakka). Need tekitasid minus tunde, nagu teinuks ma ekskursiooni vorstivabrikusse. Sest pärast vorstivabrikus käiku ei vaata sa vorsti kunagi endise pilguga. Hea, kui see üldse kõrist alla läheb.

Kuidas mu lemmikmeestest rosoljet tehti
Ühesõnaga, valik meetodeid, millega meid teleka ette meelitatakse ja seal lõa otsas peetakse nagu lehma ädalal: kuhjata tõenäoliselt üht ja sama vaatajarühma huvitavaid saateid üksteise järele hunnikusse (sellepärast mul polegi neljapäeviti midagi vaadata, aga kolmapäeviti on suurpäev); paigutada vähemhuvitavaid saateid huvitavate saadete vahele, lootuses, et inimene ei viitsi pulti plõksida; minna ühelt saatelt teisele ilma reklaamipausita jne.
Kui nüüd mõtlema hakata, siis mõni Eesti edukam kanal on otsekui õpikunäide.

Aga nipp, millest lugedes tabas mind deja vu ehk sain lõpuks vastuse oma diivanielu suurimale müsteeriumile, on nn crossover. Mis tähendab, et eri telesarjade tegelased hüppavad läbi mingist teisest telesarjast ja vastupidi.
Meenus skisofreeniline juhtum, kus jäin oma lemmik-"CSI"-sarja vaadates tukkuma ja ärgates leidsin end tõtt vahtimas hoopis ühe teise krimisarja, "Jälgi jätmata" peategelasega. Et Eestis jooksevad need sarjad eri kanalitel, tabas mind -küllap ka unise pea tõttu - heidutav segadus. Klõpsisin pulti ja kontrollisin, kas lahmakas maastikumaal ripub endiselt diivani kohal seinal või on vahepeal mulle pähe sadanud. Mõistatasin, miks on Kanal 2 saade äkki TV3 eetris ja kas ma ometi endiselt und ei näe.  

Tegelikult, nagu teada sain, on see Ameerikas levinud võte. Eriti süüdimatult ja lõdva randmega miksib oma sarju USA suurim telekanal CBS. "CSI"-sarjade tegelased jooksevad Miamist New Yorki ja New Yorgist Las Vegasesse (kus asjatavad "CSI: Kriminalistid") ning "Jälgi jätmata" peategelane Jack Malone ilmub heast peast juhtumit lahendama "Kriminalistide" areenile... Kõige kummalisema ristsugutamise näitele juhtis mu tähelepanu üks mu tuttav: "CSI: Kriminalistid" kohtub "Kahe ja poole mehega"!
Kõlas nagu õudus kuuendas astmes. Tormasin - nagu enne vaenulikele allikatelegi helistamist alati teen - marseljeesi viisil "Oh valmista mu vaim end küll" ümisedes internetti ja sain guugeldades teada, et "Kahe ja poole mehe" Charlie leiab hotellitoast laiba ning kui kriminalistid spermajälgi otsides kuriteopaiga kemikaaliga üle pihustavad, lööb Charlie tuba mõistagi helendama nagu jõulupuu...

Iga roju jäägu oma koju
Eesti sarjades on "Kelgukoeri" ristatud "Võsareporteriga" (Võsa mängis "Kelgukoertes" laipa ja tegi sellest oma saatesse loo) ja veel näpuotsaga üht-teist. Õnneks pole liiale mindud, sest ei meeldi see ristamine mulle kohe üldse. Vist samal põhjusel, miks Briti krimisarjad tunduvad mulle hingelähedasemad kui Ameerika omad - eestlane on eurooplane, ja eurooplane kipub traditsioone hindama. Asjad püsigu oma kohal.

Kujutlege pilti, kui Hercule Poirot ja kapten Hastingsi kõrvale ilmuks äkki juhtivinspektor Tom Barnaby "Midsomeri mõrvadest" või komöödiasarja "Minu pere" hambaarstist pereisa närvid ei pea enam vastu, ta tapab oma sõgeda naise ning juhtumit saabub analüüsima Sherlock Holmes käsikäes - no miks ka mitte - Andres Västrikuga "Ohtlikust lennust"?
Kõlab nagu halvaksläinud rosolje. Pealegi tekitab õõva - nagu olekski tele-elu terve omavahel läbipõimunud paralleeluniversum, kus kõik tegelinskid üksteist tunnevad ja sündmused üksteisest ära ripuvad. See on ikka pagana creepy.
Mulle, eurooplasele, meeldib, kui sokid püsivad ühes, pesu teises sahtlis ning armukest peetakse komandeeringus, aga naist kodulinnas, ja issand hoidku õgimast seda segaputru, kui nad peaksid omavahel tuttavaks saama!

P.S. Ennast harida kavatsen edaspidigi. Tulemustest annan - austuse ja hirmuga, nagu ütleb üks meie juhtivtoimetaja - teada teilegi.

 

 

 

 

 

 

 

Kui möödunud aasta lõpus Eesti ilmselt kõigi aegade edukaima teleprodutsendi Raivo Suvistega intervjuud tegin, võrdles ta TV3 rahamängu "Võta või jäta" saatejuhti Alari Kivisaart oma sõbra, legendaarse Urmas Otiga.

Kui asjal poleks ivagi alust, ei oleks Raivo niisugust võrdlust letti löönud - Oti nimi ja mälestus on tema jaoks püha. Mis Kivisaarel ja Otil ühist? Pühendumine ja põhjalikkus. Pole palju neid algajaid saatejuhte, kes pärast iga saadet end lindilt üha ja üha üle vaataksid (nagu tegi Ott), et täiendada ja lihvida seda, mis puudu jääb. Kuulaksid tähelepanelikult, kui kogenumad neile nõu annavad, ja võtaksid seda arvesse. Aga Alari on just selline. Täpsus ja täiuseiha näib tal veres olevat - vaadake kas või tema loodusfotosid. Detaile tabab ta hästi.

Pean tunnistama, et enne, kui Kivisaar telesse tuli, ei mõistnud ma temast suurt midagi arvata. Oli lihtsalt üks lobeda jutuga raadiodiskor. Selliseid on teisigi, ja iidolistaatusesse tõusevad nad pigem, arvan, teismeliste hulgas. Saates "Naabrist parem" vedas Alari välja, aga väga eredalt meelde ei jäänud. Eks tõsielusarjas kulub kogu aur ikkagi osalistele. Ja väheke kaamerakrampi oli temas siis ka.

Siis aga tuli "Võta või jäta", üks vähestest TV3 saadetest, mis on suutnud end tele-edetabelite esikümnesse murda. Minu jaoks on see niisugune saade, mida sa ei oota spetsiaalselt nagu laps jõuluvana, aga kui telekas juhtub lahti olema, unustad end vaatama küll. See, kui kaua vaadata jaksad, oleneb selles saates eriti palju just saatejuhist; sellest, kuidas ta suudab mängijaga haakuda, pinget kütta ja varrukast vaimukat dialoogi puistata. Kivisaar läheb selles kunstis aina paremaks, mida tõestas ka äsja eetris olnud uue hooaja avasaade.

Ja pealegi, Kivisaar näeb ülikonnas isegi Hannes Võrnost või Mart Sanderist šikim välja. Mina näeks teda vabalt tantsusaates Sanderi asetäitjana või miks mitte, Võrno asemel "Tõehetke" juhtimas. Et Sky Plusi hommikuprogrammis on allapoole vööd tögamised ja maalähedased kõrtsinaljad ju ikka au sees olnud, siis ei tekiks mingit moraalset dilemmat. Mis ongi Kivisaare puhul tore - ta pole üritanud jätta muljet, et on keegi, kes ta tegelikult pole. Meedias on ta rääkinud suhteliselt avameelselt oma peretragöödiast ja tervisemuredest, aga ka liigutava õhinaga enda loodusfotograafiahuvist. Seejuures mitte millegagi üle pingutades, vaid jäädes iseendaks. Kas pole sümpaatne, kui ekraanilt vaatab vastu päris inimene?

Ühel heal päeval tuli mulle pähe välja uurida, miks kõige paremad saated on esmaspäeviti, kolmapäeviti ja pühapäeviti. Seevastu neljapäeviti kõlbab telekas vaid selle ees magama jäämiseks.

Esmaspäev on Kanal 2 "Saladuste", "Ameerika supermodelli", "Meeleheitel koduperenaiste", "Inetu Betty", "Kõmulehe raisakotkaste" ja TV3 "Suure filmi" päev, ETV-s "Välisilma" dokumentaalfilmid. Oleks vahva, kui saaksin kõik need korraga lahti teha nagu Windowsi aknad.
Esmaspäevale järgneb kahjuks teisipäev, mis minu arvates on sügavalt meestepäev. Karmid krimisarjad, ulme (täielik meestevärk, sest ainult mehed suudavad tüütuseni filosofeerida asjade ümber, mida pole tegelikult olemas - kääbikud, tulnukad ja Luke Skywalker) ja möllufilmid. Kuidas mehed küll jaksavad lõputult Steven Seagali või Van Damme filme vaadata, üht teise järel, kui need on ju kõik absoluutselt ühesugused? Ühel mehel on püss ja teine jookseb eest ära. Ülipõnev...

Kolmapäev on tore päev. ETV "Pealtnägija", TV3 naistekas "Huulepulgadžungel" (vaese naise "Seks ja linn" - pole päris see, aga käib kah), Kanal 2 "Jälgi jätmata", TV3 "Top Gear" (müstiliselt köitev autosaade, mida isegi naised vaatavad). Hilisõhtuti vanade lemmikute "Mulla all" ja "NYPD Blue" kordused. Vahepeal "Kaks ja pool meest" (vaat see on "Seks ja linn"!). Pärast öösse veninud õhtut vaarun kurnatuna patjadele, peas tiksumas õudne mõte - aga homme on ju neljapäev!
Õhtused istumised sõpradega üritan ikka neljapäevale nihverdada, sest pole paanikat, et miskit maha magaks. Mitte kui midagi pole vaadata! Ühel meeleheitlikul neljapäeval, kui keegi polnud mind kõrtsi kutsunud ja igavusest küüsi närisin, hakkasingi juurdlema, miks asjad on nagu on. Millise loogika järgi on võetud otsustada, millised päevad peaksin tahtma teleka ees veeta, millistel on aga parem midagi muud teha?

Neljapäev = kala. Kala = vastik.
Kõigepealt üritasin internetist infot otsida, aga peagi taipasin, et nii võib inimene peast segi minna. Õnneks aitab mul teleasjades orienteeruda siil, kes põõsast õpetab: "Serviti, ikka serviti!" (Kui ikkagi mõnikord lapiti virutan, on see puhtalt minu juhmus, mitte siili süü - juhuks, kui mõni teleasjatundja peaks sissekannet lugedes minestama.) Kui talle neljapäeva peale kaebasin, tegi ta suured silmad ja luges ette, mis head saated meie kanalitel puha neljapäeviti on (olnud) - "Paar", "Tuulepealne maa", "Selgeltnägijate tuleproov", "Talendijaht", "Värske Ekspress"... Mõnelgi nimetatuist korralikud reitingud.
Oma suureks jahmatuseks sain teada, et näiteks Ameerikas on neljapäev vastuoksa hinnatuim telepäev - reklaamiandjad jooksvat sellele tormi, sest inimesed hakkavat just neljapäeviti mõtlema, kus nädalavahetusel oma raha kõige mõnusamalt laiaks lüüa. Et mis probleem siis minul selle va neljapäevaga on?!
Kui mitte... Õigus! Telesaadete õigetele päevadele ja järjekorda lükkimine olevat teatavasti enam-vähem hiromantia. Inimene, kes sellega tegeleb, peab, nagu aru sain, tundma statistikat ja samal ajal olema inimhinge insener ja pendlimees Veeliks... Aga - kalapäev, kas te seda ei osanud ette näha?! Head saated lähevad nüüd vähemalt minu jaoks täiega raisku, sest peen psühholoogia ütleb: neljapäev = kalapäev. Kala = vastik.

Pühapäevaõhtune tormijooks
Reeded ja laupäevad olevat heade saadete majutamiseks suhteliselt lootusetud, sest kedagi pole kodus. Pühapäeval jälle vastuoksa on kõik kodus ja sellepärast absoluutselt loogiliselt nägime meiegi just pühapäevaõhtuti ühelt kanalilt laule ja teiselt tantse tähtedega ning netikommentaariumid pakatasid nördimusest, miks programmi eest vastutavad inimesed küll nii kiuslikud on, et kõik hittsaated üksteise otsa hunnikusse kuhjati. Nojah, kui nüüd neljapäevale tagasi mõelda, siis... Miks ei võinud "Laulud tähtedega" eetris olla neljapäeviti, kui see tõepoolest nii hea ja hinnaline päev on?

Ent miks peaksid naised tahtma telekat vaadata just esmaspäeviti ja kolmapäeviti, jäi mu jaoks ikkagi mõistatuseks. Ainult sellele sain pihta, et kui kord juba selline meganaistekas nagu "Meeleheitel koduperenaised" on seatud esmaspäevale, siis loogiliselt võttes teeb õrnem sugu endale nagunii terve teleõhtu vabaks ja küllap ta siis vaatab ka "Saladusi" ja hilisõhtuti Hugh Granti filmi.
Samas, nõretava romantikaõhtu vastu pole minul küll miskit, eriti esmaspäeviti. Sest kui telekas on esmaspäev naistepäev, siis tööl on see nädala nõmepäev - ülemused on pärast sadat koosolekut pahurad ja närvilised ja eesootav töönädal tundub lõputu õudus nagu seitsme peaga lohe. Ilma Hugh Grantita veedaksin esmaspäevaõhtu patja ulgudes ja ennast haletsedes.
Kui teie lemmiksaated langevad seletamatu järjekindlusega teistele nädalapäevadele, ootan huviga teateid, mis päevad ja saated need on. Kas kalapäeva sündroom on tõesti vaid minu sügavalt isiklik probleem?!

 

 

 

Puutusin hiljuti kokku enneolematu probleemiga - kuidas küll teha Tõehetke-Lilitist Printsessi-Lilit? Kahtlemata on uue telesarja "Unistuste printsess" tegijad huvitatud, et Lilitit ei nimetataks enam konkureeriva telekanali hittsaate järgi. Aga ei saa ju ometi rahvast segadusse ajada?

Muidugi meeldiks Lilitile ilmselt, kui teda lihtsalt Lilitiks nimetataks, aga mis parata, Lilit lihtsalt pole veel sama kuulus kui Madonna. Pole vist vajalik mainidagi, et nimi Lilit Kaaret ei ütle suuremale osale inimestest midagi - kes see veel on?! Aga maini vaid Tõehetke-Lilitit, kui igaühe peas süttib lambike.
Eile, kui temast esiküljelugu kirjutasin, anti mulle mõista, kui kiiduväärt oleks Tõehetke-Liliti asemel teda rahva mällu hoopis Printsessi-Lilitina kinnistada. Pole vist kuigi tore, kui TV3-s mürgeldab Kanal 2 saate järgi nime saanud tegelane.
Oli aga paras peavalu! Sest oh häda, ka Printsessi-Lilit ei ütle kellelegi veel midagi - telesari pole eetrissegi jõudnud. Viimaks leiutasin lahenduse: Printsessi- (endine Tõehetke-) Lilit. Ennustan, et sellise nimekuju juurde tuleb pikemaks pidama jääda, kuni "Unistuste printsessi" skandaalid ükskord "Tõehetke" unustusse vajutavad.

Nagu näts talla all
Paraku näitab elu, et kuulsus on nagu talla alla kleepunud näts - millega oled kord tuntuks saanud, sellest pole sul pääsu elu lõpuni. Näiteks Farmi-Gabriel tegeleb juba ammu striptiisiga - eriala, mil pole põllumajandusega mingit pistmist - aga oma needuseks torkas Gabriel kunagi aegade hämaruses varba "Farmi"-nimelisse tõsielusarja. Kas Gabriel Kubjase nimelist kodanikku üldse keegi teab?
Kes on Madis Räästas? Ei tunne? Baari-Madis loomulikult! Nagu Paavo Pärn on Baari-Paavo, Birjo Piiroja Bussi-Birjo, Pirjo Elbrecht Salasuhte-Pirjo jne. Isegi Sass Henno, kultusteose staatusesse tõusnud noorteromaani "Mina olin siin" autor, pidi pikka aega taluma, et ka auhinnatud romaanikirjanikuna nimetati teda endiselt Salasuhte-Sassiks...
Kuidas ja miks sellised nimed üldse tekivad? Põhimõtte selgitab imetoredasti ära Muhu saare kuulsaim kirjanik Juhan Smuul oma "Muhu monoloogides". Nimelt polnud kolhoosi karjatalitaja Salme (minu andmetel kirjanikuhärra lihane õde) rahul nimedega, mis vasikatele oli pandud - "põle kenad, oo igavad ja teist-kolmandat-moodi".

Nimi kui CV
Niisiis läksid Ärni (teda tunnete kultusfilmist "Siin me oleme", aga ta elas ka päriselt), Voldemar Panso ja Salme vasikatele uusi ja paremaid nimesid panema. Panso torkas endale pidulikult rukkilille rinda ja võttis pullide ristimise enda peale. Nimed pani ta pullidele selle järgi, mida nood olid korda saatnud ja kõige paremini oskasid.
Näiteks pull, kes kadakate vahel suvitavate kunstnike telki tungis, nende toidumoona pintslisse keeras ja omale ristikheinapõlluga maali ja roosa ämbri sarve torkas, sai Pansolt nimeks Initsiatiiv.
Teine, kes üle kiviaedade erasektori peedipõldu kargas, sai nimeks Ballett. Pull, kes armastas kaldale kuivama seatud kalamõrda ronida, et - Salme jutu järgi - seal ette kujutada, mis tunne on hülgel või haugil, ristiti Unistajaks. ("Sellel sarvilisel on palju väärtusi. Ta kujutab ette, et on see, kes ta ei ole, ja oskab oma osasse sisse elada," sai Panso siinkohal maha universaalse mõtteteraga.)

Ootan Tõehetke-Janarit!
Täpselt nõndamoodi on ka telesarjade kangelaste nimedega. Meie, ajakirjanikud, ristime neid samade põhimõtete järgi - mida oled teinud, selle järgi nime saad. Sõidad kapotil, oled Kapoti-Arvo. Trügid telesarja, oled Baari-Paavo.
Aga postskriptumis loodan, et viimati "Tõehetkes" nähtud Janarist tulevikuski kuulda saab - tahtis ta ju telesaatejuhiks. Viimane "Tõehetk" oli täitsa tore. Kui inimesel eksisteerib eneseiroonia-soolikas ehk ta iseenda äparduste ja keerulise saatuse üle muiata mõistab, jääb ta "Tõehetke" toolil ellu - teda vaadata pole piinlik, vaid lõbus. Mis siis, et pärast saadet jäi kriipima küsimus: kas Janar mängis pornofilmis või mitte? Sest teatavasti, kui etenduse algul on püss seinal, tuleb sealt viimases vaatuses ka pauk!