"Jade`i matustel mängitakse Aerosmithi lugu!", "Jade kannab kirstus oma pulmakleiti!", "Jade`i abikaasa lastakse matuste ajaks siiski vangist välja!". Selliseid hüüdlauseid hõiskavad viimastel päevadel tabloidide pealkirjad üle kogu maailma. See, mis toimub, on nagu telesari "Mulla all", ainult reality-võtmes.
Briti tõsielustaari Jade Goody (kas keegi tuhandeist eestlasist, kes temast kirjutatud lugudel klikivad, on üldse teda staariks teinud sarja "Big Brother" näinud või omavad sellest õrna ettekujutustki - kahtlen!) surma ümber keev kära on isegi mulle, paadunud kõmuleherotile liig mis liig. Ma ei imesta, et Briti "valge ajakirjanduse" emalaev BBC Jade`i surma ülemäärase kajastamise eest sugeda sai. Hurjutajate meelest kuuluvat see teema kõmuajakirjandusele, vastuväitjad avaldavad aga nördimust - Jade olevat BBC tähelepanu kuhjaga ära teeninud, kuna tema avalikul suremisel olnud üllas eesmärk teavitada noori naisi emakakaelavähist.
Ma ei kahtle, et väljahõigatu teeniski ausalt oma eesmärki, sest kindlasti on günekoloogidel nüüd tegemist, et enda ukse taga looklevat kontrollile soovijate järjekorda ära teenindada. Aga ometi usun, et mis puutub Jade`i isiklikult, oli tegu tüüpilise kuulsusesõltlasega, kes ei suutnud kaamerate surinast isegi surres loobuda. Kui inimene planeerib endale matused, mis on edevamad kui mõnel rokkstaaril (ja mille update`idest avalikkust järjepidevalt teavitatakse, nagu oleks tegu Eurovisioniga - mulle tundub, et isegi detailide avaldamise plaan oli Jade`il ja tema abilistel juba varakult kalendrisse märgitud), siis pole ainuüksi ülla eesmärgi nimel avalikkuse tähelepanu väljakannatamisest enam juttugi.
Ma ei targuta siin, et Jade`i üle ilkuda. Mul on temast ja temasugustest kahju. Nad on tegelikult õnnetud inimesed, need kuulsusenarrid. Kui nende saatusesse süüvida, leiab sealt tavaliselt portsu traagikat ja komplekse - pärit vaesest või asotsiaalsest perest, lapsena allasurutud, ei saanud vanematelt igatsetud tähelepanu, koolis narriti, isa vägistas, ema oli litsakas narkomaan... Mida iganes. Variante on palju, aga Jade`i kaliibriga tõsielutähtede (ma ei pea silmas ühe-saate-liblikaid, kes pärast sarjast väljalangemist telekuulsuse ootamatuist mõõtmeist eluks ajaks ärahirmutatuna orbiidilt kaovad) pürgimisvajadusele leiab nende lapsepõlvest tavaliselt masendava seletuse. Teine eeldus on muidugi lihtsakoeline natuur - intelligentsed inimesed kompenseerivad oma õnnetut lapsepõlve teisiti kui kuulsust otsides (ja tavaliselt, peab möönma, tulevad nad endaga kehvemini toime, lõpetades kurvalt).
Kõige nukram on minu meelest see, et niisugused inimesed ei taju päris adekvaatselt, miks avalikkus neile nii suurt tähelepanu pöörab. Mitte kuigi intelligentsetel tekib ju kergesti põhjendamatult kõrge enesehinnang, millele hiljem võib järgneda valus pilvist prantsatamine, kui selgub, et kuulsus võib sulada nagu märtsikuine lumi. Või saab neile läbi mingi juhuse ootamatult selgeks, et tegelikult ei ole nende maine üldse selline, nagu nad on endale oma soovunelmais ette kujutanud. Publik armastab neid, sest tõsielusarjakangelased pakuvad meile suurepärast võimalust üleoleva irve saatel endale vastu rinda taguda: vähemalt kellestki olen siiski arukam!
Sellest kõigest endale aru andes tundub otseülekanne reality-staari matustelt mulle kirjeldamatult tülgastav. Lihtsad inimesed on tõmmatud täistuuridel keerlevale karussellile, kust nad enam maha ei oska astuda ning pideva peapöörituse tõttu ei anna nad endale enam selgelt aru, mida oma eluga teevad. Minu meelest on üks piir, kust isegi kõmuajakirjandus ei tohi üle astuda - ei tohi ära kasutada haigeid ja totukesi. Ma ei saa panna kätt südamele ja öelda, et pole seda iialgi ise teinud, aga julgen öelda, et kõigi nende kordade pärast on mul tagantjärele olnud häbi. Mina teadsin, mida teen, nendel polnud (ja suurel osal pole õieti siiamaani) sellest õrna aimugi. Pahaaimamatult elavad nad oma suures kuulsuses edasi, adumata, et nende üle vaid naerdakse.
Oleks minu olemine, keelaksin tõsielusarjad üldse ära, sest eks Jade`i suguseid sünni ju pidevalt, iga jumala päev võib mõnel õnnetul tulla mõte (nagu välipreester Otto Katzil mu lemmikraamatust, ainult tema oli seda kuulutades purjus): "Mulle sobiksid hästi tähed ümber pea!"
See et nii tehakse ei tähenda et peaksid.
"hea inimene" on ise teinud selleks kõik, et tema matustest saaks meelelahutussündmus
Vnad soomlased saadavad ka teile tervidi ning soovitavad: ÄLÄ HIKOILE!
Jade tegi seda vähemalt eesmärkidega, sinul , Kati, on aga oluline kopikas või tuntus ,mis sa selle pasa eest siin omale saad.
Tegelikus elus on sul täiesti savi. Tunnista.
Suure tõenäosusega pole sa ema, pole siis ka ime, miks sa nii kitsarinnaline oled.
Kerge on mingil unknown "kirve-katil" surnud inimest nöökida, sest tõenäoliselt suuremaid kloune, nagu liis lassist või lilitist või tissi.katist ta lihtsalt kirjutada ei mana, sest oh jumal, nii võib vastu päid ja jalgu saada.
Ära topi oma siis nedesse lugudesse, kui sul tülgastus peale tuleb.
See on sinu sitane arvamus, viimaste nädalate eesti sitase ajakirjanduse põhjal.
Mõtle, KAtikene, kui kaua sa sellest naisest teadlik oled.
Kuu, kaks, aasta? Teadisd temast enne tema haigestumist midagi?
Mine parem armasta oma bemarit ja pea tasakesioma blogi.
Homme uurin asja lähemalt, kas mul on millestki kinni võtta või on loetakse seda siiski "ühe inimese arvamuseks" mis sul siin kirjas on.
Kui midagi leiame võid oma läppari rõõmasalt kokkupakkida ja edaspidi oma solki päevikutesse kirja panna.
Häbi-Häbi, Kirve-Kati :D
aga kuulsusenarrid ja muud tegelased peavad jääma, sest nendeta oleks elu kohe kindlasti igavam.
Teiseks - ma ei arva, et üldse ei peaks kirjutama. Kirjutan sellistest kangelastest edaspidi ka ise ja teevad seda mu kolleegid üle kogu maailma. Asi on mõõtmetes - see, millised mastaabid on Jade`i lugu omandanud, on minu jaoks kuulmatu.
Häbeneda ei kavatse.