"Vahva sõduri Švejki juhtumistes" tegutses ülemvälipreester Otto Katz, kes vahetpidamata jõi, ropendas ja jutlustas okkalisest patuteest. Need, kes nautisid kultusteose kuulsat troskastseeni, kus Švejk maani täis välipreestrit läbi linna transpordib, naudivad kindlasti ka Tuuli Roosma uut tõsielusarja. Puritaanidele ei soovita.
Kuulujutud räägivad, et teleprodutsent Roosma kontoris võib iga töötaja päise päeva ajal külmikust õlut võtta ja seda vabalt kaanida. Miks ka mitte – ise olen Õhtulehe toimetuses isegi puhast viina joonud. Tuuli pole mingi pire aadlidaam. Veel olen Tuulilt oma kõrvaga kuulnud, kui vahva oleks Venemaal telesaateid teha. On seal alles rahvas, mitte ara verega kuivikud nagu eestlased, kes ei julge avalikult isegi oma ämma kiruda.
Sellise eelhäälestatusega varustatult ootasin mehe ja kolmeaastaste kaksikutega Siberisse elama põrutanud Tuuli dokaruannet suure elevusega. Täna õhtul kell 21 jõudiski avaosa Kanal 2 ekraanile.
Selle sarja näol on tegemist sisuliselt koduvideoga – ja ega teisiti ette kujutakski. Sarja promo lubas erakordselt avameelset ja lustlikku tükki. Avameelne see tõesti on, puritaanide meelest ehk liigagi. Üleüldse võiks lastekaitse vahele astuda ja karskusseltsi esimehel oleks ka kindlasti Tuuli ja Arbo lapsekasvatamismeetodite kohta üht-teist öelda. Juba võtavad šokeeritud televaatajad sõna ka Buduaari ja Perekooli foorumis.
Ma ise ei pea end samuti mingiks aadlipreiliks ja olen ropendamise eest korduvalt noomida saanud, aga mindki tabas tülgastusehetk, kui Tuuli mees kodusel lahkumispeol nina täis tõmbas ja kaksikute ees oksendas. Öäk. Aga noh, kui nüüd meenutada...
Lapsepõlves käisin tihti matustel – mis teha, külas elas palju vanainimesi. Ja nõukaaegsed matused olid ikka korralikud seltskonnasündmused, kus põhirõhk kartulisalatil, süldil ja joomisel. Hea, kui kadunuke üldse maamulda jõudis. Ühesõnaga, kui keegi peokülalistest oksendama juhtus, tormasime naabritüdrukuga kohe asja uurima ja mäletan tänaseni elevust, kui leidsime, et lahkunu mehe õepoeg oli suutnud terve tomati alla neelata... Niisiis, järgmine kord, kui Tuuli sarja ajal teleka avate, vaadake ette, et te parajasti õhtusöögilauas ei istuks.
No vaevalt nüüd Roosma ja Tammiksaar mingid paadunud joodikukaltsud on. Ilmselt oli rajude kaadrite eesmärgiks maalida pilt dekadentlikust elust manduval kapitalismimaal, et tekiks võimalikult vinge kontrast kasina ja ürgse Siberiga.
Avaosa kuluski Tuuli perega tutvumisele, asjade pakkimisele, rongisõidule (arvatavasti valitigi transpordiks rong just seetõttu, et kauem juua saaks – Siberis see enam võimalik ei ole) ja lõpuks jõuti ka kohale. Tibake pikk sissejuhatus ehk, kui nuriseda. Aga lõputiiser andis aimu, et järgmises osas saab juba ehedat kolkaelu näha. Küll kuuleme siis ka lähemalt vissarionlastest, keda uurima-filmima sõitis Tuuli mees Arbo Tammiksaar (seetõttu pere õieti Siberisse koliski).
Saab siis imet näha, kas hedonistliku paarikese okkaline patutee saab ususekti valvsa pilgu all läbi või ei.
Mõnus ja ehe :) Ma olen kindel, et need muidu tavaliste Eesti telekanalite viisakad saatejuhid oskavad küll juua ja ropendada, aga seda lihtsalt tehakse salaja,et keegi ei teaks ja näeks. :) Mina teistele inimestele moraali ei loe ja sellepärast oli eilne saade puhas muhe komöödia :)))
sellelt saatelt hoopis midagi muud kui joodikute koduvideo.Kahju!
*
Ja ära rohkem siin kommi ka,looda edasi ja nätsuta tekiserva = küll siga pori leiab... Mutt, 11:04, sinuga olen ühel nõul. Väga vahva,väga mõnus ja tuult tiibadesse. Ometi midagi,mis on vaadatav ja inimlähedane.
Paater Lacina :)
Nõuab suurt julgust oma pereelu niimoodi ilustamata kajastada, aga just selline ausus teebki saate sümpaatseks.
Kui targad ja arenenud on lapsed!!!Mis joomisest jutt on? Joodik varjab,et joodik on.
Edu ja palju armastust kogu perele!TUBLI,TUULI!