Suurim oht, mis varitseb Kanal 2 sügispõneviku "Süvahavva" sarnaste müstikahõnguga sarjade puhul, on paroodiaks muutumine – kui õudus ei too kananahka ihule, vaid ajab naeru peale. "Süvahavva" balansseeris hetkiti õhkõrnal piiril, aga vedas välja.
Esiteks – see on ilmselt mingi uue koolkonna arusaam suurest kunstist (mida mina teatavasti ei mõista), igatahes tehakse tohutuid ponnistusi, et lugu võimalikult segaselt jookseks, hüpleks sinna-tänna ja peksaks segast nagu hüsteeriline vanaeit. Hüva, "Süvahavvas" suutsin pusle siiski veel kokku panna. Trend on aga ohtlik. Arvatavasti pean Fox Crime'i juurde pidama jääma, kui see nähtus süveneb ehk Balti Filmi- ja Meediakooli koolkond vanade tegijate üle võimust võtab. Vana hobune on kaertega harjunud, ei tema mingit geneetiliselt muundatud sojat puutu.
"Süvahavva" sissejuhatus mulle ei meeldinud, liiga reibas trullallaa, nagu algaks kohe karaokeõhtu või "Ennu ratas" – kui teete õudukat, tehke seda algusest peale, ärge reostage meeleolu mingi onu Elmari diskomuusikaga. Kräppmuusikat eksis saundträkki veel mõnelgi korral – olen nõus, et horrori-element seegi, aga palun, ärge enam tehke!
Lugu oli olemas (vist oli, õigemini – vahepeal kaotasin järje, sest noorte režissööride arvatavasti moodne ja kunstipärane lähenemine sunnib pingsalt jälgima ja nuputama, mida tahetakse öelda). Harglat lugenud tuttavate sõnul olevat Eesti menukaima krimikirjaniku käekirja tunda. Pilt, mille suutsin kokku panna, oli selline: perekond kolib linnast sugulaselt päranduseks saadud "Süvahavva" tallu, mille eelmine peremees põles mingitel segastel asjaoludel sauna sisse. Miskipärast arvavad kohalikud, et talus kummitab. Pererahva noorem laps on nähtavasti ülitundlik sell, tema hakkab kohe tonte nägema. Enne pererahva saabumist läheb külas kaduma poisike Kevin, mis polevat esimene kord, kui nii juhtub. Avaosa lõpus ilmub Kevin limasena nagu tulnukapoeg Süvahavva pööningul jälle välja. Avaosa lõpp oli päris äkiline – erinevalt kohati talumatult veninud algusest.
Müstikat loovad elemendid ja muusika meenutasid Jaapani stiilis psühholoogilisi tondilugusid à la "Ring". Mõni koht tundus ka üle võlli jabur, juba eelmainitud paroodia kanti, aga ega's kodumaiselt teletoodangult julgegi täiuslikkust ihata. Hea, et niigi läks ja päris naerma ei ajanud.
Väga meeldis, et oli suudetud leida näitlejad, keda pole Eesti seriaalides veel ülekasutatud (Märt Avandist ja Ivo Uukkivist hakkab vaikselt villand saama). Aarne Mägi meespeaosatäitjana oli hea, mõjus loomulikult. Ka perepoeg Arnot kehastanud Toomas Parra tundus õnnestunud leiuna. Kohmakat näitlemist, mis säärases minu meelest ülinõudlikus žanris eriti meeleolu lörtsivalt mõjub, oli paraku ka.
Kokkuvõtteks: ei olnud nii kole, kui kartsin, aga ka mitte midagi hiilgavat. Huvi, mis selles loos edasi juhtub, siiski veel säilis ja küllap suur osa neist, kes avaosa jälgisid, tulevad tagasi – iseasi, kui kaua nad vastu peavad, sest mingi peavoolukrimi see ju pole. Samas täidab "Süvahavva" Eesti tele üleküllastunud krimisarjade maastikul viimase tühja augu, müstiline põnevik oli tõesti veel puudu. Nüüd peaks olema igaühele midagi ja aitab ehk krimist mõneks ajaks küll. Tahaks hoopis originaalse looga draamat näha.
P.S. Üks viktoriiniküsimus ka: miks on Eesti telesarjades nii jubeda kvaliteediga heli? "Süvahavvas" oli kohti, kus pool lauset läks täielikult kaduma. Või on see, et tegelased nagu läbi vati räägivad ja kohati jutt hoopis kuulmatuks sumbub, taas mingi moodne stiilivõte, millest minusugune igand enam aru ei saa?
Ma ei tea, kus siin seda paroodiat näha, kui Eestis sellesarnast tehtud varem pole.
värvi kuivamise vaatamine on ka "tempokam".
ühendusse astuda. See, et loos paljud otsad lahti jäävad, on muidugi teretulnud, siis hakkab ka kujutlusvõime tööle, pöörded on suht ettearvatavad. Kes on see salapärane Felix Luxs ja mis salapärane seos on tal kadunud Andrusega. Peretütre tegelaskuju on väljapeetud ja pisut ülemängitud, aga Katariina Lauk-Tamm on väga sobiv valik sellesse seriaali. Tema liigutustes on midagi meeldivalt salapärast.