Küllap pole ma ainus, kes sattus eile TV3 kanalile "Menti" vaatama pooljuhuslikult, et mõnda muud saadet oodates aega tappa või ununes kanal vahetamata. Tunnistan ausalt – sihilikult nimelt seda sarja poleks ma iialgi taibanud vaatama istuda, sest promo põhjal veendusin, et tegemist pole, brittidelt kujundit laenates, "minu teetassikesega".
Tõtt-öelda mõjub peletavalt juba pealkiri – kuigi tõsi, et avaosast selgus, miks selline valik ning kui see juba selgeks sai, ei hakanudki "Ment" enam vastu. Aga mitmed mu Facebooki-sõbrad olid juba enne sarja eetrissejõudmist tusased, et kasutatakse põhjakihi ja rullnokkade slängi, mis mõnitab korrakaitsjate mundriau ning eesti keelt. Ja seetõttu ootasid nad ka seda slängi pruukivale sihtrühmale rihitud sisu. Ega vaadanudki.
Mind heidutas esiteks telekanali kodulehe lubadus, et tegu on sitcom'iga – Eestis õnnetul tasemel žanr, mille viljad ajavad enamasti pigem nutma kui naerma. Teiseks oli treiler sääraselt kokku monteeritud, et jäi mulje tavalisest labasest ja mittenaljakast kodumaisest "komöödiast". Tulemus oli üle paljude ootuste, aga ei olnud see, mida lubati. Netikommentaare lugedes nägin, et tagumiku-nalja sihtrühm, kes õhinaga vastavat šedöövrit vaatama istus, sai enda sõnul hoopis mingisuguse sünge tragöödia. Nemad olid pettunud ja elasid seda ka kommentaarides välja.
Õnneks oli positiivset üllatumist siiski rohkem kui pettumust ja "Mendi" suur pluss on see, et kui koomikat üles ei leia (mis ei ole tingimata peavooluhuumor, vaid pigem detailidest punutud iroonia), kõlbab see sellegipoolest vaadata. Õpikunäide äpardunud promost võiks see olla aga küll.
Politsei juhtkonnale kohustuslik vaadata!