"Ment" – täielik šokk! (14)

Pärast eilset närvivapustust, mille põhjustas minu meelest viimase aja pretensioonikamaid põrumisi "Nurjatud tüdrukud", olin TV3 järgmise uue sarja "Ment" eel valmis veel hullemaks. Promotreileri põhjal ootasin tüüpilist Eesti läbukomöödiat, lolle "nalju", mis sunnivad häbist voodi alla ronima, piinlikke osatäitmisi – kõike seda, mis iseloomustab halba kodumaist televisiooni. Raske ohkega vajutasin pulti – ja milline pettumus! 

Nagu pealkirjas kuulutasin, ootas mind vastu kõiki ootusi positiivne šokk. Kas tõesti on kodumaised tegijad saanud hakkama hea komöödiasarjaga, mis ei panegi punastama, vaid, vastupidi, istuksin lausa teine kordki teleka ette? Juba esimestel minutitel sai selgeks, et peaosatäitja Ago Anderson on tabamus otse kümnesse. Väike déjà vu hetk "Õnne 13" Allaniga (mis on minu meelest üks Eesti tele õnnestunumaid rolle) – tüüpiline keskeakriisis ja alaväärsustundes siplev eesti mees, kelle naine pole temaga rahul ja kes ise pole oma eluga rahul. Anderson ei mänginud üle, vaid pakkus kamaluga irooniat, teisega sooja äratundmist paljudesse Eesti peredesse. Ärge kartke – see ei ole sugugi ainult mendisari, vaid "ment" Ago Andersoni kehastuses võib olla ka nii torumees kui ka ehitaja.

Häid osatäitmisi, õigupoolest õnnestunult valitud näitlejaid oli veelgi. Kiidan ka tabloididele seni Trimmi-Annana tuntud Anna Jankelevitšit, kelle puhul poleks sarja avaosa puhta lehena vaadates kahtlustadagi osanud, et tegemist ei olegi professionaalse näitlejaga. Koomikutalent on Annal täiesti olemas, eelise annab talle ka see, et tõenäoliselt (kuigi ma Annat isiklikult ei tunne) saab ta oma rollis olla selline, nagu ta päriselt ongi – elujanust pulbitsev, heas mõttes lihtsameelne ja relvitukstegevalt otsekohene vene naine.

Mis sarja avaosa juures kõige enam meeldis, oli nüansside abil edasi antud huumor. Kõike ei pea otsesõnu ütlema ega üle võlli keerama. Ega jalaga tagumikku virutama. Võib ka näidata. Öelda pigem vähem kui rohkem. Suurepärane huumor sünnib vähesest, mille väljamängimiseks on vaja suurt annet. Lolli nalja viljeldakse siinmail juba niigi liiga palju ja suure tõenäosusega ei aja Henrik Normanni taolised "koomikud" peale huumorimeeleta inimeste enam kedagi naerma. Tõsi, "Mendi" mõnusad detailid võivad keskmise televaataja jaoks ka tabamatuks jääda – kui nii, siis on mul televaatajast kahju.

Erinevalt "Nurjatutest tüdrukutest", mille kohmakas ja võõristamapanev skript minu jaoks üldse tööle ei hakanud, jookseb "Mendis" ladus ja eluline lugu – eks see olegi telesarja puhul elementaarne, et hakatuseks peab olema hea lugu. Alles sellest sünnib kõik muu – operaatori- ja režissööritöö, montaaž. Hästi jooksva loo puhul on kõik tehniline ausalt öeldes isegi tähtsusetu. Ja ka vastupidi – kui lugu ei jookse, pole nipitamisest õrnagi kasu. Ainuüksi maneeridest ja pretensioonikusest ei piisa. Stsenarist Martin Algus, minu lugupidamine! Ärge laske latti alla, tahan kindlasti ka järgmist osa näha.