"Mispärast ta läigib?"
"See oli see eilane Eurovision."
Küllap näinuks Kiire ja Tootsi saunastseeni avaakord välja säherdune, kui tol hallil ajal oleks midagi teatud Eurovisioni lauluvõistlusest.
Seekord jõudis igakevadine kitšipralle Eurovision minuni teisiti - läbi interneti. Kehastusin tulevikutelevaatajaks, ühes läptopiaknas avatud ERRi ülekanne, teises Facebook, et virtuaalsete sõpradega reaalajas loba ajada. Ühtepidi väga üksildane kogemus, arvestades, et varem sai pärissõpradega ühisvaatamisi korraldatud, mille juurde kuulusid snäkid, napsid ja pidutuju. Aga teisalt olin tõepoolest ajast ees, sest kõigi eelduste kohaselt säärane, nagu minu eilne õhtu, televisioonitarbimine tulevikus välja nägema hakkabki - igaüks istub üksipäini omaenese meedias.
Filosoofiliselt lainelt tagasi maisemale: kuna netiühendus jättis soovida (netipulk otsepildi striimimiseks siiski ei sobi, kuna levi kõigub ja seega ka ühenduse kvaliteet), jõudis lauluvõistlus minuni lünklikult. Tavaliselt kippusid katkestused saabuma siis, kui neid kõige vähem soovisin ja Oti laul jäigi nägemata. Üldmulje sain siiski kätte. Ja väga kahju, et Kreeka või Hispaania ei võitnud - see nali oleks mind rõõmustanud isegi enam kui Eesti võit, seda enam, et meedias levinud kõmu kohaselt (mida asjaosalised nüüd salgavad) olevat Hispaania esindajal võitmine suisa ära keelatud. See, et järgmine Eurovision toimub igavas ja turvalises Rootsis, jätab mind sama külmaks, kui see laval rütmiliselt karglev tuust, kes neile võidu tõi.
Aserid olid eelmise aasta võiduga sülle kukkunud võimalust end kümnetele miljonitele televaatajatele presenteerida päris hästi ära kasutanud. Areen oli tõepoolest muljetavaldav, maitsekalt glamuurne, suursugune ja pildis oli meeldivalt rohkesti avarust ja õhku. Kas keelebarjääri või tohutu publiku tõttu tundusid saatejuhid veidi puised, aga eriti nende kohalolek ei häirinud. Kohapeal viibinud ajakirjanike (foto)reportaažid andsid küll aimu teistsugusest Aserbaidžaanist kui ilmarahvale näidatud klantspilt võimsast ja rikkast naftariigist. Kõlanud on koguni väited, et Euroopa pidanuks inimõigustel trampivalt ja korrumpeerunud riigilt suursündmuse korraldamise au ära võtma. Kui Marko Reikop kurtis teist poolfinaali kommenteerides, et tal polevat lubatud jalgsi sadat meetritki astuda, vaid topitud peaaegu vägisi autosse, siis vaevalt säärane pealtnäha ülihoolitsev käitumine vaid ligimesearmastusest tulenes - arusaadav, et fassaadi taha piilumist ehk ajakirjanike omapäi kooserdamist tahtnuks korraldajad vältida, kui vähegi võimalik. Säravasse kuvandisse oli naftariik investeerinud ju palju - ehitanud võimsa Kristallhalli (meedia väitel inimesi oma kodudest ära ajades), tekitanud Eurovisionile rekordilise eelarve.
Aga ma tahaks näha riiki, kes sellist võimalust kasutades esitleks oma räpaseid nurgataguseid, vaesust ja muid hädasid. Vaevalt Eestigi omal ajal nii aus oli, näitasime samamoodi fassaadi nagu nüüd aseridki. Kuigi poliitiliselt tundlikumad ajakirjanikud lootsid, et omal moel toob Eurovision korraldajamaa teisitimõtlejatele kasu, kelle jaoks oleks see võimalus rahvusvahelisse pilti pääseda, ei huvitanud poliitika lõppkokkuvõttes eriti kedagi. Briti leht Independent kirjutab, et ainsa esinejana näitas protestimeelsete vastu huvi üles rootslanna Loreen, kes olevat kohalike opositsionääridega kohtunud ja lubanud nende toetuseks paar sõna kosta. Kuid avalikul pressikonverentsil pandud tal suu kinni ja inimõigusi puudutavaid küsimusi polevat talle esitada lubatud. Loodetud tähelepanu ürituse staaridelt dissidendid ei saanudki.
Mis puudutab muusikat, siis minu isiklik arvamus on, et see, kes vaatab Eurovisioni muusikalise elamuse pärast, on kas kuu pealt sadanud või väga halva maitsega. Nagu ütles muusikakriitik Mart Juur, oligi Eurovision tänavu igav. Võistluse algusse järjepanu sattunud nutused ballaadid ajasid lõpuks iiveldama ja tekitas mõtte, et esinemisjärjekord võiks olla ikkagi kaalutletult paika pandud, nii et lauludest tekiks tempot ja tooni arvestades mingi tasakaalustatud kompott ballaadidest ja tantsust-trallist.
See traagika, et võistlusel kõlab häbematult vähe muusikaks kvalifitseeruvat, on stsenaariumi aga nii lootusetult sisse kirjutatud, et ei vääri pikemat arutelu. Vana Euroopa, slaavi riikide ja islamimaade maitsed on ju loomulikult erinevad ja püüded leida lugusid, mis meeldiksid kõigile, tekitavad imelikke laululaadseid nähtusi. Sestap võtan mina Eurovisioni juba ammu spordivõistlusena, kus iga fänn toetab võistkonda, mis on talle südamelähedane sõltumata sellest, kuidas nad konkreetsel korral esinevad. Kui Kreeka kannaks ette ka vaid heliredeli, kuuluksid Küprose maksimumpunktid ikkagi neile ja Soome eraldaks meile midagi isegi siis, kui solist vaikides mikrofoni mäluks. Minu meelest ongi suur osa Eurovisioni võlust selles, et see joonistab väga selgesti välja, kes armastab keda ja kes keda silmaotsaski ei seedi, olgu sel siis ajaloolised või hetkepoliitilised põhjused. Et muusikaga pole sel kõigel eriti pistmist ja keegi seda nii väga ei eeldagi, näitasid kas või Reikopi kommentaarid, kus kõlas lootust, et "Gruusia on meisse ju alati hästi suhtunud" või "küll Soome meile ikka kümme punkti annab".
Tõelise naudingu saab Eurovisionist ilmselt see, kes kitšiparaadi huumorivõtmes nautida suudab ja sellesse veidrusse ülearu pühalik-tõsiselt ei suhtu. Õnneks tõestab Juure ja Kivirähki kommentaaride jätkuv populaarsus, et eestlased on ses osas valdavalt eluterve suhtumisega. Ma ise eelistasin seekord küll Reikopi kommentaare, sest minu meelest on tema stiil võluv. Kord langeb ta hetkega musta matusemeeleollu, kui mõni riik Eestile ainsatki punkti ei anna. Piisab aga vaid paarist punktikesest, kui kommentaatorihärra meeleolu pilvepiirini kerkib, jättes mulje, et võit on sisuliselt käeulatuses.
Kuigi on heaks tavaks suhtuda Eurovisioni irooniliselt muigava üleolekuga, oleks ikkagi kahju, kui seda ühtäkki enam ei toimuks. Traditsioonina on sel juba pea sama väärtus nagu rahvuspühadel. Efekt on sama, mis heal napsil - kuigi juba ette tead, et pärast pea valutab ja süda läigib, ei jäeta ometi pitsi tõstmata.
