Vaid vähestele sarjadele olen suutnud hooaeg hooaja järel truuks jääda. Üks neist on "Meeleheitel koduperenaised", millele USAs parajasti hingekella lüüakse. Kas sellest sarjast saab naiste kohvilauajuttudes samasugune surematu legend nagu "Seks ja linn", näitab aeg. Aga potentsiaali on.
"Viimne jalutuskäik Wisteria Lane'il," nagu enne kahe tunni pikkust lõppvaatust USA meelelahutusmeedias nostalgitseti, on alles pooleli, kui neid ridu kirja panema hakkan... Soovides, et see kõik kestaks kauem, ei hakka ma aga enda ootusärevust spoileritega rikkuma, vaid ootan kannatlikult, kuni see ka Eestis Fox Life'is ekraanile jõuab. Ma ei suuda veel hüvasti öelda sarjale, mis on olnud kaheksa aastat mu parim sõbranna. Okei, liialdan, pärissõpru telesarjad ju ei asenda. Aga külla olen teda alati oodanud, poest selleks õhtuks head-paremat ostnud, veini lahti korkinud, hädavalesid kokku vusserdades isegi kohtumisi päriselu sõbrannadega ära jätnud.
Mul on eredalt meeles, kuidas lõppes viis aastat tagasi mu kõige-kõige suurem telelemmik "Sopranod" - Tony oma perekonnaga einestamas ühe ilusa laulu saatel rahulikus restoranis, kus hiilivad ringi kahtlased kujud. Lõpplahendus jättis mulje, nagu oleks televiisoril enne osa lõppu juhe seinast tõmmatud. Mis juhtus? Kas Tony Soprano sai surma? Kes, mis, miks? Kõik otsad jäid lahtiselt õhku rippuma ja sama hästi võiks sari hommepäev end uuesti kokku korjata ja samast punktist jätkata. Kui sel päeval ajas see lahenduseta lahendus mind marru, siis täna mõtlen, et see oli geniaalne. Just nii saabki see kultuslik sari oma fännide hulgas edasi elada, toites lugematuid spekulatsioone ja tõlgendusi. Ma veel ei tea, mis juhtus "Meeleheitel koduperenaiste" viimases osas, aga netist natuke ikka piilusin: keegi saab õnnelikuks, keegi sünnib, keegi sureb, keegi lahkub... Ja tundub, et siingi jääb midagi õhku... Salatsemine Wisteria Lane'il ei lõpe iialgi.
Sarja sünd on legend omaette, tõeline tuhkatriinulugu, kus neljandat aastat töötu ja rahahädas stsenarist Marc Cherry sama käsikirjaga juba mitmendat korda õnne proovib, kuni see lõpuks tähelepaneliku silmapaari leiab, jättes viie suure telekanali bossid, kes olid enne ABC-d "liiga nõrga" skripti hüljanud, kibedasse kahetsusse. ABC, kel polnud enne "Koduperenaisi" tükk aega tõelist hittshow'd olnud, lasi ehitada peagi saladustest kubisema lööva Wisteria Lane'i Hollywoodi Universali stuudiote territooriumile. Samal, peamiselt fassaadidest koosneval filmitänaval, mida kutsutakse Colonial Streetiks, on juba alates 1940ndatest üles võetud mitu filmi ja telesarja. "Koduperenaiste" jaoks kaeti majad värskete mahedate värvidega, lammutati kirikufassaad (tuntud krimisarjast "Mõrv sai teoks") ja üks uhke häärber, et nende asemele rajada Edie Britti maja. Tänavast sai perfektne Ameerika eeslinn, ideaalne kontrast seal peagi pulbitsema löövatele kohutavatele salasepitsustele. Kahjuks oli kunagises hittfilmis "Psycho" kasutatud maja "Koduperenaiste" samuti kohati õõvastavate seikluste filmimise ajaks juba lammutatud...
Sarja looja ja peastsenarist Marc Cherry sai "Meeleheitel koduperenaiste" idee Ameerikas kurikuulsast Andrea Yatesi mõrvaprotsessist. Andrea Yates on Texase koduperenaine, kes väidetavalt sünnitusjärgse depressiooni all kannatades uputas oma viis last vanni. Suure meediakära saatel kulgenud kohtuprotsess inspireeris mitmete telesarjade stsenariste juba enne Cherryt, kes enda sõnul jälgis kohtureportaaži koos oma emaga ja küsis temalt, tulvil hämmingut, kas too suudab kujutleda meeleheidet, milles naine tapab oma lapsed. Cherry ema vastus oli pojale šokk: "Olen ka ise sama tundnud." Siis kuulnud Cherry esimest korda, et kui tema isa ülikoolis magistrikraadi taotles ja ema kolme lapsega tallu üksi jäi, käinud selle musternaise peast läbi pahaendelisi mõtteid.
Nii saigi Cherry idee, et vaikne meeleheide võib varitseda seal, kus me seda oodatagi ei oska, kadestamisväärsetes kodudes ja inimestes, kellel on pealtnäha kõik olemas ja parimas korras.
Et sarja viimane osa läks eetrisse emadepäeval, on tähendusrikas. Cherry on oma ema igas intervjuus ülistanud: "Ma jumaldan teda!" Töötuna käsikirju pusides laenas Cherry emalt raha. Enda ema omadusi on ta ajakirjanduse väitel sisse kirjutanud ka mitmesse "Meeleheitel koduperenaiste" tegelasse, teda võivat leida Lynette'is, aga eriti Brees. Selle põhjal otsustades pidi vaese stsenaristi ema vähemalt mõnikord olema täielik koletis... "Ta on armastusväärne naine, aga mõnikord tegi ta tükke," on Cherry märkinud.
Näiteks on ta meenutanud, et sellal, kui tema infarkti saanud isa kiirabi ootas, tegi ema telesarja Breele omase hoolega voodit üles. Ja seegi, kui Lynette kord oma võrukaeltest pojad autost välja viskas ja teepervele maha jättis, olevat otse elust maha kirjutatud - Cherry oli viieaastane, kui tema ema samamoodi toimis. Aga järele mõeldes, võib-olla on meie kõigi emadel selliseid hetki olnud. Mäletan isegi, kuidas kord väikesena pahandusega hakkama sain ja ema mind terveks õhtuks tuppa luku taha pani, kus lingi küljes rippudes karjusin. Kontekstist väljarebituna jube ja andestamatu lugu, mis on mulle ka eluajaks meelde jäänud, aga ometi ei saa ma kuidagi öelda, et mul oli halb ema. Ülejäänud hetked on ju valdavalt head ja mul pole iialgi olnud kahtlust, et ema mind palavalt armastab. Emade-laste vahelisi vastuolulisi tundeid tekitavaid pingeid on "Koduperenaised" tihti esitlenud ja võimalik, et just selles peitubki sarja fenomen, et mängleva halastamatusega toob see meie silme ette need valgustkartvad hetked, mida me kõik oleme läbi elanud, aga mida me ei taha mäletada ega tunnistada.
Sarja fenomeni, milleks oli kütkestada iga naist planeedil Maa, on püütud korrata, aga seni pole ükski katsetus "Meeleheitel koduperenaiste" menule ligilähedale pääsenud. Kõiki vajalikke komponente pole suudetud lihtsalt nii hoolikalt valida ja doseerida. Pealtnäha lihtne valem - balansseerida realistlikkuse ja üle vindi keeratud draama, huumori ja tragöödia piiril - nõuab tegijalt head tunnetust ja rohkelt õnne. Millal on liiga palju liiga palju? "Koduperenaiste" loojad on seni vastust teadnud ja noateral püsinud. Kriitikud ongi sarja nimetanud mitme erineva žanri kompotiks, kus klassikaline seebiooper kohtub krimisarjaga, kõike kroonimas vaimukas dialoog. Marc Cherry ise on sarja võrrelnud legendaarse musta komöödiaga "American Beauty", kriitikud on näinud seoseid glamuurse "Seksi ja linna" ning sürreaalselt sünge "Twin Peaksiga".
Võib-olla on edu alus olnud täpselt rihitud karakterid, nii et iga naine leiab, kellega samastuda. Lynette, kes ihkaks omada ühekorraga nii lennukat karjääri kui ka õnnelikku peret ja hubast kodu, aga osutub kõigest inimeseks ja kukub läbi. Musterkoduperenaine Bree, kes murrab end vabaks (võlts)moraali kütkeist ja astub uut maailma avastades üle piiri. Vaesusest välja rabelenud Gabrielle, kelle jaoks väline hiilgus tähendab kõike, avastab, et alati ei olegi sellest küllalt. Hädapätakast boheemlane Susan, kes pidevate nurjumiste kiuste visalt püüdleb õnne ja armastuse poole. Või "varalahkunud" Edie, litsakas oportunist, kelle koreda koore all peitub soe süda. Me kõik oleme kedagi sellist päriselus või lausa iseendas kohanud.
Intriigid pole kihama löönud üksnes sarja sisu, vaid ka võtteplatsi ja telgitaguseid.
Meedias räägitakse palju Susanit kehastava Teri Hatcheri ja ülejäänud näitlejate vahelisest vaenust. Ja kõik "Koduperenaiste" fännid mäletavad ühe dramaatilisima hetkena Edie surma sarja viiendal hooajal. Britti kehastanud Nicollette Sheridan ja Marc Cherry ei saanud läbi, Sheridan kaebas mehe väljakannatamatu kohtlemise pärast kohtusse - stsenarist olevat teda koguni näkku löönud.
Cherry väitel käitunud hoopis näitlejatar ise nagu ehtne Edie - olnud võtteplatsil personali vastu ebaviisakas ega suvatsenud korralikult teksti pähe õppida. Ei tea, kas end välja elades, aga Edie surmastseen oli tõesti erakordselt krõbe - algul pääseda vaevu mõrtsuka kägistavast haardest, seejärel põrutada autoga vastu posti ja saada elektrilöök, seda ei juhtu isegi filmis iga päev. Sheridani väitel olevat Cherry talle lubanud, et Edie ei kao sarjast kuhugi. Cherry omakorda väitis, et kaasnäitlejad Felicity Huffman (Lynette) ja Eva Longoria (Gabrielle) tahtsid Sheridanist lahti saada ja olid Edie surmast kuuldes õnnelikud.
Võib-olla köidavad meid, naisi, telesarjas kajastatud probleemipuntrad, mis tabavad peategelasi nii tööl, kodus kui ka sõpraderingis. Kes kaotab armastuse, kes töö, kes raha, tervise või koguni elu. "Meeleheitel koduperenaised" pakkusid kiiret tempot, hoogsaid arenguid, dramaatilisi pöördeid nagu heale seebikale omane. Me kõik ju igatseme televisioonilt muinasjutte, mis piisaval määral meenutaksid ka meie enda elu. Mõnikord meie, kes me ei julge üle ühiskonnas kokku lepitud piiride astuda, loodame, et keegi teine seda meie eest teeb ja meile näitab, mis nõnda võib juhtuda. Mis need kultuslikeks tituleeritud naistesarjad muud ikka on kui meie elamata elu või, kui täpsemalt väljenduda, elu, mida me ise ei julgeks elada.
Milline on järgmine üleilmselt menukas naiste kultussari? Kes teab. Jään põnevusega ootama.
Pauts akkab Lustiks pöörama, obviuosly