Televisiooni ja üleüldse meedia kontekstis räägitakse viimastel aastatel palju fragmenteerumisest, killustumisest, mis hävitavat pikapeale televiisori ja paberlehed. Sest publik saab oma meelelahutuse kätte sadadest erinevatest kanalitest ja viisil. Vähe sellest – infot ei pea isegi otsima, vaid see ründab sind suisa vägivaldselt. Kuigi oled pähe võtnud, et sind ei huvita sel konkreetsel aastal näiteks "Tantsud tähtedega", pole võimalik sellest mööda vaadata, sest avades ilmateadet või viimaseid välisuudiste arenguid otsides netiportaali, jõllitavad ka värskeimad telesaated sealt otse näkku – treilerid, tiiserid, fotogaleriid, üksikasjalikud eetrijärgsed "protokollid"... Sul pole võimalik põgeneda, sest vähemalt pealkirju näed sa ikkagi. Teleri ette istumiseks ja süvenemiseks ei jää enam energiatki.
Tagantjärele lugesin läbi märtsi keskel suhtekorraldaja Allar Tankleri arvamusloo blogist Memokraat, kus ta arutleb teemal, miks ajalehed kuulekalt televisiooni sabas sörgivad, kuigi tegelikult on telesarjade võitjad ajakirjanikele ju ammu teada ja selmet avaldada nädal nädala järel "ülipõnevaid" arenguid, võiks ju kohe põrutada esilehele uudispommi, kes on Eesti järgmine tippmodell ja rikkuda sellega telekanalil kõik ära. Kuigi Tankler toob näiteks Kanal 2 "Eesti tippmodelli", ei ole tal antud juhul õigus, sest selle tõsielusarja puhul finaali ette ei salvestatud ja seda just nimelt põhjusel – ses osas on Tankleril õigus –, et Eesti-suguses konnatiigis, kus, eriti meedias, käsi kätt peseb, ei ole võimalik midagi saladuses hoida.
Meenutades ammuseid aegu, kui TV3-s jooksis "Unistuste printsess", saatis "headsoovija" Õhtulehele juba enne avaosa eetrissejõudmist vihje, kes saab viimase osa lõpus Roberto väljavalituks. Vihje osutus tõeks ja produktsioonifirma oli ka üsna ehmunud, aga ehmatust ei jätkunud kuigi kauaks, sest siinses meedias tähendaks säärane kärukeeramine teisele meediakanalile, et magusamad lood ja uudised antakse järgmine kord kellelegi teisele. Käru lihtsalt ei keerata ja kõik asjaosalised võivad rahulikult hingata.
Eesti on suhtekorraldajate paradiis. Kui Tankler kirjutab, et siinset meediat, nii telekanaleid kui ka ajalehti, omab paar suurt kontserni ja needsamad kanalid ja meediaväljaanded on omavahel sõna otseses mõttes veresidemetega seotud, siis tõsijutt. Nii ongi. Ajakirjanike sõltumatus on nii väikeses ühiskonnas illusioon. Eriti keeruline on siin teha tabloidmeediat, mis sõltub staaridest, tuntud nägudest, seltskonnatähtedest. Paljukest neid Eestis siis ikka on? Enamasti on nad kas muusikud, näitlejad, telesaatejuhid või – vägagi sageli – kõike seda korraga. Muusik saab rolli seriaalis, näitleja juhib saadet. Krõbedaid intriige ei õnnestu siinsetelt staaridelt-staarikestelt eriti välja õngitseda ja meedias esinemiseks on neil huvi reeglina siis, kui see tähendab promo mõnele uuele nendega seotud projektile. Nii tulebki meelelahutusreporteritel kuulekalt suhtekorraldajate-turundajate peost süüa, sest turundaja käes on võim. Tema võib korraldada intervjuu ja võib selle ka ära keelata. Nii teevadki turundusjuhid täie enesestmõistetavusega meediaplaane, kavandades juba ette, milline staar millisele väljaandele esikaaneloo annab jne. Toimetustel ei ole siin eriti sõnaõigust või vähemalt ei ole nad seda endale võtnud.
Saan neid ridu nii vabalt kirjutada vaid seepärast, et hetkel ei ole ma isiklikult ühegi meediaväljaande ametlikus hingekirjas. Seepärast saan endale lubada ka otse välja öelda, et turundajate meelevallas siplev online- ja eriti trükimeedia hakkab mulle vastu. Kui oleksin peatoimetaja, otsustaksin ise, kes on minu juhitava väljaande järgmine esikaanestaar, mitte ei laseks seda endale mõnel telekanali turundusjuhil või kontserdipromootoril pähe määrida, sest see, et ajalehe artiklite sisu üle otsustatakse toimetuse asemel mingi muu asutuse turunduskoosolekul, ei ole minu meelest normaalne. Turundajate peremehetsemine on võimalikuks saanud suuresti ka seetõttu, et kirjutav meedia on muutunud nii mugavaks, et häbilugu. Nii mugavaks, et tihti taban end mõttelt – milleks peatoimetajad ja toimetajad? Parem juba anda ajalehe juhtimine otsejoones mõne suhtekorraldusbüroo kätte, hoiaks palgakulusid kokku.
Koolipingist tulnud verisulis reporteritel pole õrna aimugi, kuidas ise infot leida. Mille ma ajan tänapäeva noorte üldise saamatuse kraesse – tehes "Eesti tippmodelli", saime aru, kui abitud ollakse. Kui noor ei suuda kodunt eemale sattudes külmkapist leiduvast toitugi valmistada ja arvab, et on ilma kartulikrõpsudeta nälga jäetud, siis mis iseseisvust on neilt oodata ükspuha, milles? Meediat, eriti online'i ja meelelahutust, teevad tänapäeval enamasti väga noored inimesed, ärahellitatud Pampersi-põlvkond.
Mulle tundub, et toimetajad-reporterid on ise ohjad käest andnud, sest kui mõtlen end kümne aasta tagusesse Õhtulehe toimetusse, siis kirjutati samuti väga palju televisioonist, aga sugugi mitte nii kuulekalt etteantud rida pidi nagu täna. Siis otsis tabloidmeedia intriigi. Enamasti ka leidis. Telekanalil polnud artiklite sisu üle mingit sõnaõigust ja reporterid ei käinud turundajate uksi kaapimas, vaid vastupidi. Kui telesarja võitja olnuks siis reporterile ette teada, poleks leht seda ka vaka all hoidnud.
