"Seks ja linn" 14 aastat hiljem (10)

Esimene "Seksi ja linna" osa läks eetrisse 1998.aastal - terve igavik tagasi. Minu, praegu 30ndates noorte naiste põlvkond kasvas seda vaadates üles, Carrie, Miranda, Samantha ja Charlotte`i eeskujul vormisime oma hoiakuid ja unelmaid. Mäletan, kui glamuurne ja ihaldusväärne tundus New Yorgis ohjeldamatult seiklevate nelja iseseisva ja eduka kaunitari elu maalt kehvadest oludest pärit äsja suurde linna kolinud natuke naiivsele tüdrukule. Tartu polnud küll New York, aga käis kah. Mõni aasta hiljem Tartust Tallinna kolimine näis suisa ametikõrgendusena. Tallinnas olid suuremad poed ja rohkem kohvikuid. Kui lapsepõlvesõbranna teatas, et hakkab mehega talu pidama ning on seejuures rahul ja õnnelik, vahtisin teda üleoleva kaastundega nagu kuutõbist.

Nüüd, palju aastaid hiljem on hoopis seriaal ise see, mis mulle naiivsena tundub. Täpselt nagu paljude omaaegsete kultussarjade või -filmide puhul on selle põhiväärtuseks nostalgia. Olles nüüd lõpuks ise iseseisev ja üsna edukas (kui eduks pidada unistuste tööd ja eneseteostust, mitte üüratut palka) vallaline naine, varsti juba sama vana kui seriaalkangelased võtete ajal, vaatan hämmeldusega, kuidas neli sarjakangelast jaksavad igal õhtul lokaalides lobiseda ja kulistada ühe kokteili teise järel. Kuidas nad hommikuti tööle jõuavad? Kuidas nende maks vastu peab? Aga ega ma sellise suhtumiseni üleöö jõudnud. Ka see, mida eduks ja õnneks pidada, vajas enne lõplikku arusaama pikka peaga vastu seina jooksmist, millest ma ise enne arugi ei saanud, kui ükskord valutava peaga "ärkasin".

Mida "Seks ja linn" meile omal ajal õpetas? Esiteks seda, et 22 ei ole sugugi viimne taks, vaid täiesti okei on 40ndate eluaastateni üksi elada. Järgmised õpetussõnad - vastupidiselt ema ja vanaema manitsustele ei tee igal nädalal eri mehega voodisse kargamine naist veel litsiks. Kolmas õppetund - avalikus kohas seksist kõnelemine ning sekspoes šoppamine pole mitte tabu, vaid rutiin. Neljas õppetund - igal nädalal krediitkaardiga kümme paari kingi osta on iga naissoost olevuse põhiseaduslik õigus. Viies õppetund - igaõhtune napsitamine on sama loomulik nagu hommikune hambapesu. Kas see sari midagi arukat ka õpetas? Kui tagantjärele hinnata, siis vaid üht asja - minna mehele selleks, et iga hinna eest mehele saada on mõttetus.

Mäletan, kuidas majandusbuumi aegses Tallinnas isegi sai sõbrannadega mõrvarliku intressiga pangalaenu eest käekotte ja uusi rõivaid ostetud ja õhtuti pärast tööd kohvikutes tellitud ühe café latte ja veinipokaali teise järel, sest juttu jätkus ju kauemaks. See ei tundunud siis üldse tobe, sest raha näis jätkuvat lõputult - kui mitte tööga teenitut, siis panga varasalvedes vedelevat. Alles siis, kui saabus üleüldine kriis, pohmell ja masendus, tundus neli-viis aastat järjepanu aina kahanevast palgast maksta kümnekordselt kinni kunagi hetketuju ajel ostetud uut mantlit või kleiti järsku täiesti arutu. Kusagilt hakkas koitma, et kapitäis riideid ja kingi polegi ehk õnn ja vabadus ohjeldamatult šopata osutus pigem pärisorjuseks.

Minu meelest võib sama öelda ka "Seksi ja linna" kohta - pärast buumi saabus pohmell ja kainenemine. Raha otsas, paremad mehed ära võetud, arvelduskrediit suletud ja igaõhtune tipsutamine juba liiga heaks harjumuseks saanud, mõtlevad küllap paljud kunagised andunud fännid, et "Seks ja linn" on süüdi terve rikutud põlvkonna ees. "Rikutud" polegi päris õige sõna - pigem "ärahellitatud". Hulk aastaid lihtsalt elu põletatud, istuvad minuvanused naised õhtuti teleka ees ja ootavad odavat veini limpsides kultussarja kordusi. Et vähemalt oma kunagist muretust ja kergemeelsust uuesti läbi elada ja sellele õigustusi otsida. Et kõrvus ei lööks jälle pinisema tüütu tõdemus, et targem olnuks omal ajal hoopis ema sõna kuulata. Võib-olla on 22 siiski viimne taks?