"Köögikubjas" ehk Soome tippkokk Juha Rantanen luusib Kanal 2 vahendusel Eestimaa köökides ja mekib ühe "vastiku" roa teise järel. Eesmärk on sama, mis palavalt vihatud Eesti-kriitikul Sami Lotilalgi - teha Eestimaa paremaks. Tõeline armastus käib läbi valusa vitsa!
Seda, mis tähendab hirmus sõim tulise pliidi ääres, tean ma köögikäpardina suurepäraselt. Olles korduvalt ühe roa teise järel lootusetult hukka ajanud (mu koer on isegi sushit söönud), armastan igal võimalusel restorane külastada ja iga kord teen seda lootusega, et ametit õppinud kokal kukub toiduvalmistamine paremini välja kui mul.
Mõnikord saan mõnes täielikus kolkas, kus loogika kohaselt peaks pakutama hapuksläinud suppi ja kuivanud kartuleid, säärase gurmee osaliseks, et silmad löövad imestusest pöörlema. Hiljuti pakkus säärast elamust näiteks restoran Kiudoski Räpinas.
Sageli on lootus, et profid minust paremini toitu vaaritada mõistavad, paraku asjatu. Pärast viimast jõle-elamust Jõhvi kontserdimajas pretensioonikalt Mozarti nime kandvas restoranis, kus esimest korda elus söögikõlbmatu prae kööki tagasi saatsin, mõjus Põltsamaal (äärmiselt tagasihoidliku õhustikuga) Hullava Naise Pubis rippuvast televiisorist nähtud "Köögikubjas" nagu vastus minu palvetele.
Tavaline eestimaine kokasaade on maru igav. Valges kitlis tegelane liigutab loiult leemekulpi ja pobiseb retsepti ette lugeda nagu Tõnu Aav "Onu Remuse jutte", mille peale mul lapsena alati hea uni tuli. Sekka demonstreeritakse sponsorite ettekirjutatud maitse- ja toiduaineid nii innukalt, et see mõjub läägemalt kui reklaamipaus ise. Keedus saab valmis, tegelane kahmab lusika ja proovib järele, matsutab heakskiitvalt suud ja soovib head isu. Ja kogu lugu. Seni parimad köögisaate-elamused Eesti teleekraanidel on paraku välismaine toodang - ETV-s mürgeldab Jamie Oliver ja Kanal 11-s Nigella.
Aga nüüd istub Kanal 2 uues kokasaates "Köögikubjas" Tartu restorani Volga laua taga aktsendiga eesti keelt kõnelev prillidega ninatark, heidab lusika käest ja nähvab: "Vastik!" Ei kõlba talle üks roog, ei ka teine. Tusase moega kohalik kokahärra tänitab seepeale, et mõnele meeldivatki ainult vinguda. Teinud maha ühe toidu teise järel, kargab prillipapa püsti ja sööstab kööki, et veelgi vinguda. Ja siis ettepanekuid teha, kuidas kogu kupatust paremaks muuta.
Natuke häirib see, et episood jääb poolikuks ja vaatamata soomlase tervitatavalt otsekohesele kõnepruugile ja kohaliku köögipersonali meeldivalt hapudele nägudele kipub saade veidike venima. Tahaks ühes episoodis saada tervikut - köögikubjas võtab ette järgmise ohvri, laidab road maha, annab oma juhtnöörid ning lõppakordina kiidavad kunded uuenenud menüüd ja restoranipidajad koogutavad soome guru ees tänulikult maani. Aga siin tuleb vist mängu tõsiasi, et kes see ikka selleks restorani peab, et telekaamerad üle ukse lubada ja kogu vabariigile kuulutada lasta, et senine menüü ja teenindus ei kõlba koera tagumikkugi. Selline etteaste nõuab omajagu julgust.
Kogu selle kupatuse peale meenub Õhtulehe kolumnist Sami Lotila (need kaks härrat on isegi silmatorkavalt ühte nägu), kes endale eestlaste sisiseva viha kaela tõmbas, julgedes väita, et meie meeste aluspüksid on räpased ja üleüldse olevat soomlaste ülelahenaabrid alandlikud lambad, kes nõustuvat lahkesti igasuguse p---ga, millega kallis Eesti riik neid üle kallab. Seepeale sai lehetoimetus massiliselt kõnesid ja kirju kategoorilise nõudmisega rahvavaenlasest hullvaimu kirjutisi enam mitte avaldada. Lotila aga teatas, et eestlane ei talu absoluutselt kriitikat.
Nagu "köögikubjas" Rantanen, nii soovis ka Lotila - vähemalt tema enda kinnitusel - halastamatu kriitikaga Eestimaad ainult paremaks muuta. Mina aga mõtlen lohutu kurbusega, et miskipärast peame alati soomlased appi kutsuma, kui miski parandamist vajab. Sest vaevalt sellest nüüd päriselt midagi muutub, pigem koonduvad solvunud eestlased ühiselt mütsi alla ja hurjutavad "lolli soomlast", kes maailma asjadest mõhkugi ei jaga. Võtkem või siinsamas kõrval asuva Katrin Lusti blogi - piiga tümitab rahvuskaaslasi soolvees ligunenud kasevitsaga õelate ja roppude netikommentaaride eest, mispeale talle vabanduste ja kahetsuse asemel üha uued ja uued õelused ja roppused kaela sajavad. Meie, eestlased, oleme ju harjunud, et meid imetletakse ja kogu maailmale eeskujuks tõstetakse. Vaevalt nõustunuks meie tippkokad Dmitri Demjanov või Imre Kose säherdust verist ristiretke ette võtma. Kriitikataluvus on üks asi, teine teema on see, et enesekriitikaga on Maarjamaal samuti kehvad lood.
Sina võib-olla oled harjunud? Nüüd harju siis sellega, et sind per*e saadetakse! :D:D
1. Olukord Volgas oli ikka üsna nähtavalt pekkis /samas, ei saa väga nõudagi esimesi nädalaid tööl olevatelt kokkadelt suhteliselt peataolevas restoranis/, et seda ühte saatesse panna EI OLE usutav. Saab otsi lahti jätta küll, vaata või Mentalisti eelmine hooaeg /õnneks algab esmaspäeval uus !/ lõppes ka lahtiste otstega.
2. Sami L lansseerimisest ühes eesti ajalehes kirjutas oma blogis Mahvalda. Ei saa küll päris objektiivseks pidada siinset olukorra seletust
3. Asi pole soomlastes, pigem selles, et sellist konsultandi tööd on lihtsam teha vähemkohalikul mehel, eesti restoranispetsidel on ju omad söögikohad, nad ei saa nii ringi rännata, nagu keskaegsed ehitusmeistrid, aga tihtilugu on just kõrvaltvaataja pilt muutuste leidmisel efektiivne, ellu viimisekson vaja muidugi oskuseid
Kahju küll öelda, kuid jääb mulje, et Katrin kui telekokk saadab lauda soojendatud makarone, kui ise köögis stuuvitud köögivilju vitsutab :) Tahaks lugeda Supermodelli castingutest, nagu näitas pilte produktsioonitiimist delfi, miks mitte ka "ootamatust vallandamisest" Filmimehes, okei sellest ilmselt Katrin tõesti ei saa kirjutada Küll oleks teemaks kindlasti Getteri "tõsielu"seriaal, mida arvatakse teleringkondades?- Katrin kui sa ei viita allikatele ja kasutad umbisikulist tegumood ja moonutad mõõdukalt jälgede segamiseks infoträfikut, nagu see toimub kuulujuttude levikul, siis saad ju ikka kirjutada - vaatasin just kordust, kohati tundub et tegu on uskumatu rämpsuga. Aga see selleks, blogeri lauseehituse belletristika paneb endiselt tahtmatult neelatama Car`ramba!
Maassa maan tavalla tai maasta pois.
OK, see viimane ei olnud ehk teab mis poliitkorrektne... aga siiski: oled teisel maal külas, siis oled külas ja ei ülbitse, isegi kui kohalikud meedianeegrid selle eest maksavad. Kui perenaine sulle söögi ette paneb, siis neelad alla, mitte ei hakka lambist sõimama.
Ja see on muidugi ka huvitav, et Tõnu Aav on siis nüüd pobisejaks tehtud.
Kule Katrin, kas need eesti mehe aluspüksid siis ka tegelikult ongi nii räpased kui Lotila ütleb? Võib-olla on et Lotilal on laialdased kogemused ja võib statistikat teha, aga kas sinul on?
On huvitav, et eesti blogosfäär paistab olevat tõesti suht süüdimatute tibinate kätte antud...
“Otsisime spetsialisti, kellel oleks teadmised ja maailmakogemus. Kes oskaks kaardistada olukorra ja aidata pankrotiohus söögikoha uuele elule. Uurisime nii toiduajakirjadest kui ka igalt poolt mujalt ja jõudsime Juha Rantanenini, kes on käivitanud Tallinnas sellised tuntud restoranid nagu Oldehansa, Clazz ja Ö. Ta on oma töös professionaal, samas väga hea suhtleja, kelle kasuks räägib globaalselt mõtlemine ning Eestis elamine. Ta naine on eestlane ja ta räägib eesti keelt. Ta on näinud Eesti elu edenemist, seetõttu on tal võimalik meie söögikultuuri arengut ka mõista ja edendada.”
artikli link http://www.nadal.ee/?page=article_show&id=33628