"Nais-saatana" protsess: tõeline reality-tv (6)

Pealtnäha on see nagu fiktsioon, täiuslik krimisari, kus olemas kõik vajalikud elemendid: tegevuspaigaks idülliline, keskaegse hõnguga väikelinn, peakangelaseks jõukast perest pärit kurikaval, noor ja ilus "naiskurat", kes ässitab oma meestuttavaid perverssele seksimängule, mis päädib brutaalse mõrvaga - ohver, kehvast, aga korralikust perekonnast naeruhimuline ja kõigi poolt armastatud kena neiu jääb vereloiku poolalasti lebama, vägistatud ja läbilõigatud kõriga.

Veretööle järgneb uurimine ja kohtuprotsess, mis meenutab pigem keskaegset nõiajahti - kinnismõtteist ja eelarvamusest pimestatud prokurör ning skandaalijanune kõmumeedia maalivad "naiskuradist" kuulmatuid-nägematuid, tülgastusttekitavaid pilte. Meeleheitlikud vanemad võitlevad ennastsalgavalt oma laste nimel.

Ning siis - jahmatav pööre. Vanemate võitlus kannab vilja, asitõendid lükatakse ümber, politseiuurijate käpardlikkus paljastatakse. "Naiskuradist" saab märter, süütu kannataja, kes istus peaaegu neli aastat vanglas roima eest, millega tal polnud vähimatki pistmist. Tuhast tõusnud sangar tuigub pisarsilmi kohtusaalist välja, trotsides hoone ees sajatusi skandeerivat pettunud rahvahulka, vastu palavalt ihaldatud vabadusele. Kõmupressi silme ees ringlevad deemonliku aura asemel nüüd hoopis dollarimärgid - märtrile ennustatakse miljoneid väärt raamatu- ja filmidiile.

Kõik pöördub, hirm muutub üleöö armuks. Meedias tõstavad esimest korda pead vihjed ebaõiglusele, süütu kannatustele. Jõukuritest vanemad osutuvad lähemal vaatlusel kõigest keskklassi kuuluvateks, kes on tütre süütuse tõestamise nimel oma kodud hiigelsumma eest panti pannud. Paljastub, et "naiskurat" ei kasvanudki rahatähtedel püherdades, vaid elas pärast vanemate lahutust üsna kitsastes oludes. Hukkamõistust saab kaastunne, põlgusest mõistmine.

Ainult see ei ole telesarja sünopsis. See on päris elust maha kirjutatud sündmusteahel, kus deemoni rollis ameeriklannast üliõpilane Amanda Knox, tema mõrvatud korterikaaslane, briti tudeng Meredith Kercher ning tegevuspaigaks maaliline Itaalia väikelinn. See on ilmselt lähema ajaloo mõrvaprotsessidest kajastatuim - eile BBC otseülekannet vaadates kuulsin reporterit hämmastunult märkimas, et isegi Vene televisioon olevat kohale sõitnud.

Paadunud krimifännina jälgisin Knoxi protsessi seni online-meedia vahendusel, aga eile õhtul, kui BBC ja CNN pakkusid apellatsiooniprotsessi finaalist live-ülekannet, ei jätnud ma võimalust kasutamata. Protsessist kujunes dramaatiline telesündmus, kus ei puudunud hingemattev pinevus, ülekeevad emotsioonid, pisarad, juubeldamine, raevupuhangud, salapära. "See ei ole jalgpallimatš," manitsenud üks võimuesindajatest meediat mõistlikkusele, kuid sellest polnud mõistagi abi. Ükski telekanal ei keela oma vaatajatele säärast meelelahutust - ja just meelelahutuseks oli see mõrvaprotsess muudetud, seda juba ammu enne Suurt Finaali.

Mõrv meelelahutusena ei ole iseenesest midagi uut, sünge närvikõdi järele on inimkond janunenud läbi ajaloo, gladiaatorite surmaheitlusest keskaegsete avalike hukkamisteni välja. Ainuke vahe, et tol ajal puudusid vahendid, et seda kõike tiražeerida.

Küll aga pani mind mõtlema ja iseendagi uudishimu pärast hetkeks piinlikkust tundma ühe reporteri märkus, et õigeksmõistetud Knox adub ilmselt alles väljaspool vanglat kogu seda tsirkust, mis tema ümber viimase nelja aasta jooksul on keerelnud. Küllap võib tedagi tabada sama agoonia, mis skriptitud tõsielusarjadeski osalejaid - esiteks šokk oma maastleitud kuulsusest aimu saades, siis juba kohanemine (paraku on elu näidanud, et ka kurikuulsust õpitakse nautima) ning enese nautimine, lõpuks halastamatu maaühendus, unustusselangemine ja tõdemus, et see kõik oleks võinud parem olemata olla. Nii juhtub enamasti kõigiga, kes ei saa tuntuks mitte oma talendi ja töö najal, vaid mingi juhusliku (tele)sündmuse tõttu. Mis kergelt tuleb, see kergelt läheb.

Mure noore inimese saatuse ja vaimse tervise pärast on mõistetav.

Aga tõeline põhjus, miks eileõhtust live-vaatemängu nii lummatult jälgisin (ja põhjus, miks sellest teleblogis kirjutan), polnudki niivõrd toimuva sisu, kuivõrd professionaalsus, millega BBC ankrud ja reporterid seda kajastasid. Kohtumaja ees valitses pärast otsuse väljakuulutamist täielik kaos, kuid BBC naisreporter suutis vaatamata kõigele säilitada täiuslikku kontrolli, samaaegselt kaamerasse sündmusi kommenteerida, trügivast rahvamassist protsessi võtmetegelasi üles leida ning kaamera ette tirida. Ise kaamerasse vaadates ja kõneldes eemaldas ta äsjaselt intervjueeritavalt rinnamikrofoni, kinnitas selle sujuvalt järgmisele ega katkestanud hetkekski reportaaži.

Paratamatult mõtlesin, kui paljud Eesti teleuudiste reporterid selleks võimelised oleksid. Liiga tihti olen näinud, et standereid tehakse lihtsalt ilu pärast ja silmapaistmiseks, mitte olulise info edastamiseks ja kohaloleku sedastamiseks. Olen olnud tunnistajaks, kui nooruke eetrinägu pärast eetrit monteerijat hurjutab, sest loo alla ununes lisamata põhikangelase ehk reporteri nimi. Olen kuulnud ankruid kaadri taha peletatavat lihtsalt nende vanuse pärast, samal ajal, kui maailma autoriteetsetes uudistekanalites tundub vanus ja sellest tulenev (elu)kogemus ja usaldusväärsus pigem au- kui häbiasi olevat. Teleuudised pole missivõistlus.