Riskides tõmmata endale tantsufanaatikute viha, tunnistan ausalt, et Kanal 2 hittshow "Tantsud tähtedega" oli minu jaoks põnevaim siis, kui seal mürgeldasid Andrus Värnik, Aivar Riisalu ja Lauri Pedaja. Õnneks tõotab senistest hooaegadest kõige lahjem ehk mullune peagi unustusehõlma langeda - juhul, kui kuuldused Jan Uuspõllu osalusest tõele vastavad.
Vabandan, et olen blogimisse pika vahe jätnud - tõsielusarja "Peremees otsib perenaist" võtteplatsil möödunud suvi hääbus märkamatult sügiseks. Teleri ette pole ma õigupoolest tänasekski veel sattunud - ses mõttes olen nagu kingsepp, kel pole kingi. Küll olen veebist uudiseid jälginud. Õnneks on tänavusügisene telehooaeg rikkalik ja peaks igale maitsele midagi pakkuma. On realityt, on rahamänge, jätkuvad armsaks saanud naiste- ja krimisarjad, saab nalja, tuleb tantsu- ja laulusaateid ning ka sotsiaalporno, mida Eesti televaataja palavalt armastab, pole kuhugi kadunud.
Kui mullune sügishooaeg tundus minu maitsele pisut liiga hall ja üksluine, siis tänavu näivad telekanalite programmid mitmekesisemad. Südame teeb rõõmsaks, et tantsusaatesse on naasmas tähed, sest lõppude lõpuks on ka saate pealkiri "Tantsud tähtedega", mitte mullu sügisel välja kukkunud "Tantsud tundmatutega" (tunnusmuusikaks sobinuks Frank Sinatra surematu "Strangers in the Night"). Tänaseks välja käidud kuuest nimest viit tean unepealt, mis on mulluse agooniaga võrreldes juba vägagi lootustandev näitaja. Arvestades, et saade on kaotanud tegelikult enda suurima staari, teravkeelse ja -meelse kohtuniku Ants Taela, ei olekski teisiti võimalik. Ilma korraliku kompensatsioonita kannataks saade ilmselt veel kaua tuimestussüsti halvava mõju all.
Kõige intrigeerivam nimi on kahtlemata Jan Uuspõld, sest temas loodan näha väärilist mantlipärijat oma vanale lemmikule Andrus Värnikule. Kindlasti leidub ka Uuspõllul sõpru, kes on valmis tantsusaate stuudios mürgeldama ning pühalik-glamuurset õhkkonda mõne kerge kultuurišokiga veidi tuulutama. Loodan vaid, et Uuspõld ei muundu tantsupõrandal samasuguseks püüdlik-igavaks hüpiknukuks nagu üks eelmise hooaja täht, kellest loodeti palju, aga kes võistlustantsija kingadesse astudes oma rolli paraku liiga sisse elas. Halloo, see pole ju mingi tõsine tantsuvõistlus! Ennekõike on see reality-programm, tõsielutelevisioon koos oma kohustuslike elementidega, mille järele rahvas ju januneb. (Mis need "kohustuslikud elemendid" on, võtab tabavalt kokku üks Ameerika telekriitik - populaarseim tõsielutelevisioon on läbi aegade olnud säärane, kus osalejad püüavad kogu hingest teha midagi, mida nad tegelikult ei suuda, ja põruvad.)
Loodan, et tänavu leidub tantsutähtede hulgas lõpuks ometi ka üks korralik kaalulangetaja. Mul poleks õrna aimugi, kui keegi küsiks, kes tuli sel või tol hooajal USA versiooni võitjaks, küll aga oskan iga kell ette vuristada, kui mitu kleidisuurust kahanesid karmi trenni tagajärjel Kelly Osbourne või Kirstie Alley. Nüüd spekuleeritakse ookeani taga, kui palju suudab oma hiiglaslikku keha vähendada tänavune skandaalseim osaleja, lauljatar Cheri transseksuaalist järeltulija Chaz Bono.
Kevadel kirjutas USA ajakirjanik Meaghan Murphy, et glamuursest tantsusaatest on kujunenud kuulsuste-versioon populaarsest tõsielusarjast "Biggest Loser" (jooksnud ka TV3-s "Kaalust alla" nime all). Eestis ei ole Alley ega Osbourne´i moodi kaalustaari veel olnudki, kuigi niigi kõhn Evelyn Sepp jäi saates veelgi kõhnemaks ja mullu sai ümarapõsksest "ühikarotist" Liina Vahterist meie kõigi silme all peente näojoontega elegantne luik.
Aga lõpuks ongi ju ükskõik, milles inimene ennast ületab. Peamine, et ta püüab ja neid püüdlusi ka teistel huvitav jälgida oleks.
Andrus Värnik, odaviskaja? Temast rohkem jäid mulle meelde Gerli Padar ja Martin Parmas. Millal see pilkude mäng oligi? 2006? Jummal, kuis aeg lendab!