Hea blogilugeja! See sissekanne jääb minu poolt viimaseks, küll aga loodan, et telemõtteid pajatavad siin edaspidi minu kolleegid ja tühjaks see koht ei jää. Allpool selgitan pisut põhjusi. 

Olen tegelikult samas punktis juba seisnud ja blogimises pausi pidanud (selle postituse leiate huvi korral arhiivist). Paratamatult on huvi teleteemade vastu tekitanud olukorra, kus tunnen paljusid teletegijaid ja -tegelasi ka isiklikult. Paraku võib isiklike sidemete tekkimine viia karidele. Ette tuleb solvumisi, vääritimõistmisi. Ka mul endal on valida kaks varianti, millest mõlemad on erineval viisil kehvad. Võin muutuda erapoolikuks, kaotada teravuse ning julguse, mis minu silmis tähendaks selle inimese reetmist, kellele on mu sissekanded ennekõike mõeldud – tavaline Eestimaa televaataja. Teine võimalus olla aus lugeja vastu, olla otsekohene ja öelda välja oma tegelikud mõtted ning argumendid. Ent risk on veel valusam – kaotada oma sõbrad-tuttavad, teha neile haiget.

Olen end üsna tugevaks ja põhimõttekindlaks inimeseks pidanud, samuti on mind ajendanud kirg selle ala vastu. Olen seni uskunud, et suudan astuda sellele poolele, mis minu meelest on tähtsam – teenida oma lugejat ja televaatajat. Aga pean tõdema, et olen siiski inimene, inimene teatavasti on nõrk. Sõprade negatiivsed tunded teevad mullegi valu ja kuigi mu mõistus ning kõik objektiivsed argumendid ütlevad, et saade on kehv või võiks olla parem, ütleb mu süda, et olen teinud kellelegi liiga. Kuigi olen enda meelest rääkinud tõtt, väljendanud otsekoheselt oma tegelikke mõtteid, on mul ometi närune tunne. Seega, kõik sõbrad-tuttavad, kes te töötate televisioonis, palun andke mu karmid sõnad andeks ning teadke, et see kõik on olnud armastuse pärast. Tahaksin tõepoolest paremat ja kvaliteetsemat televisiooni. Tahaksin, et see püüdleks täiuslikkuse poole ja aina tõstaks oma taset, mitte ei jääks mugavustsooni toppama. Mida kriitika puudumine paratamatult soosib.

Kriitikataluvusega on teleinimestel lood, nagu igal teiselgi – kellel paremini, kellel kehvasti. Üldiselt on see ala aga väga tundlik, nagu olen mõistnud. Olen siin ka varasemates sissekannetes kirjutanud, et televisioonitegemine nõuab suurt pühendumist, aja- ja rahalist panust. Kui tulemus on vaatamata sellele nigel, siis tundub kriitika haavale soola puistamisena, olgugi, et tehtud on seda vaid eesmärgiga kõrvaltvaataja pilgu läbi puudustele tähelepanu juhtida. Olgu öeldud, et kriitika ei olegi ülistamine. Kriitika olemus ja mõte on otsida nõrku kohti ning neile tähelepanu juhtida. See teenib head eesmärki.

Veel kord, minu vabandused neile, keda olen häirinud. Siirad tervitused neile, kes on seda blogi järjepidevalt lugenud ning mulle kirju ja küsimusi saatnud. Edu ja õnne neile teletöötajatele, kes on siit leidnud mõne iva, mis on töös kasuks tulnud - teile minu suurim tänu, eriti neile, kes on mulle ka "aitäh" öelnud. Neid pole õnneks olnud vähe.

Hüvasti ja kirgastavaid teleelamusi!

Miks Toomas, kes kohtunike sõnul laulab häbematult mustalt, pole ikka veel staarisaatest välja kukkunud? Kas (nais)fänne pimestab vaid Fredi naeratus või võlub noormees siiski lauluoskusega? Miljon miksi, vastuseid vaid üks – taarikvaliteet ehk salapärane x-faktor, millest oleneb niisuguses saates peaaegu kõik ("peaaegu", sest viisi võiks võitja ikka ka pidada). Kellel on ja kellel pole. Aga mis see x-faktor üldse on? 

X-faktor on see, mis sunnib meid Fredit kuulama, kuigi ta ei püüa laval nahast välja pugeda nagu mõni teine ning võib-olla ei tunne ka nii hästi nooti. Tuli poiss metsast (või õigemini Põltsamaalt), nägi ja vallutas telepubliku südame. Usun, et Fredit ootab ees veel palju vallutusi, sest peale pimestava naeratuse on temas nii palju seda "miskit". Ta lummab. Loodan nii väga, et ta suudab endas hoida lihtsust ja ehedust ega kaota tähesäras pead, mis on mõnele staarisaatest võrsunud paljutõotavale muusikule saatuslikuks saanud. Kui ta suudab jääda selleks, kes ta on, aga lisaks veel veidi lauluoskust lihvida, ootab teda suur tulevik.

X-faktor hoiab ka ooperit õppivat Toomast saates visalt kinni, kuigi tal ei ole vist ükski poplugu seni välja kukkunud päris nii, nagu peaks ja kohtunikud näikse juba ammu igatsevat temast lahti saada. Aga midagi pole parata, rahvas on Toomase sarmist võlutud. Kuigi ilmselgelt ei saa temast iialgi poplauljat, on ta vaieldamatult tulevane staar. Mingil teisel alal: ooperilaval, aga miks mitte saatejuhi või filminäitlejana – teist nii fotogeenilist noormeest, kes pole pealegi suu peale kukkunud, ei ole ma staarisaate ajaloo jooksul näinudki. Olen sada protsenti kindel, et Toomasest me veel kuuleme. Ka tal endal ei näi tuntuse vastu midagi olevat, seega on tänu telesaatele kokku saanud lahutamatu paar, armastus esimesest silmapilgust - Toomas ja kuulsus. Mäletate, ta eristus juba eelvoorus, kui ta pärast kella kukkumist, rind bravuurikalt puhevil, uksest sisse sadas nagu Arno isaga koolimajja ning kohtunikke endale erandit tegema meelitas.

Superstaarisaatest esimesena välja langenud Katrin kurtis hiljem Delfi Publiku intervjuus, et aimas seda ette – tütarlaps pani nukrusega tähele, et temast ei kirjutatud ajakirjanduses üldse nii palju kui teistest. Tuttav ajakirjanik tõdes, et tõepoolest ei olnud ta enne saatuslikku hääletust Katrinit õieti märganudki, kuigi teda kuulama jäädes ei tekkinud kahtlustki, et tüdrukul on omapärane hääl ja esinemismaneer, ta on tõesti andekas. Ent millestki jäi puudu.

Öeldakse, et staarifaktor on defineerimatu. Ei olevat võimalik sõnadesse panna, miks üks inimene köidab ka siis, kui tegevusetult toanurgas sussi kõlgutab, keegi teine aga, kellele pealtnäha antud nii välimust kui ka annet, ei suuda end kuidagi publiku mällu söövitada. Mis see "miski" ometi on? Veebilehelt musicbizacademy.com leidsin artikli, milles väidetakse, et kuigi atraktiivne välimus ei tule staarihakatisele kahjuks, ei pruugi sellestki piisata. Tõelist staari iseloomustavat magnetism, mis kätkevat endas muu hulgas järgmisi komponente: sotsiaalsus, enesekindlus, sarm, sisemine rahu, mässumeelsus, intelligentsus, intensiivsus, autoriteet, huumorimeel. Terve kuhi sõnu, mis moodustavad ikkagi mingi ebamäärase kompoti. Autor möönab, et ega tegelikult olegi kirjeldust. Selle "miski" tundvat aga hoobilt ära igaüks, kes on sellega kunagi kokku puutunud.

Need, kelles pesitseb x-faktor, omavad mõjuvõimu inimeste üle. Nad vaimustavad, inspireerivad, ajavad närvi, vihastavad – kes kuidas ja kellele. Ilmselt on nemad need, kelle kohta kehtib ütlemine, et teda võib kas armastada või vihata, aga ükskõikseks ei jäta ta küll kedagi. Ma ei hakka nimesid ette lugema, et noorte inimeste habrastele hingedele mitte haiget teha, aga ka superstaarisaates on mõned toredad ja andekad noored, kellel on hea hääl ja kes peavad imehästi viisi, ent saate lõpuks on nende nimed ja näod juba silme eest ja meelest hajunud.

Eelmainitud veebilehel kirjutab autor, et kui tahes kõvasti andekas muusik või näitleja ka ei töötaks, on tema tähelennu kõrgus juba sündides ette määratud – staarikvaliteet antakse looduse poolt kaasa. Ande ja tööga võib seda küll kompenseerida ja isegi üsna edukaks saada, aga kui sul puudub staarikvaliteet, ei saa sinust popimaailmas kunagi legendi nagu Michael Jackson, Madonna, Anne Veski või Ivo Linna.

Mida Sina arvad, blogilugeja? Kellele staarisaate tänavustest finalistidest ennustad pikimat tähelendu?

Kanal 2 uisusaates on aga vist küll kõik juba nähtud – olgu, järgmises saates võib-olla tasub veel vaadata, millega saab hakkama uus võistleja Rolf Roosalu. Ent minu silmis on see saade taandunud vanamoodsaks estraadiks, mis ei saa enam millegagi üllatada.

Mulle tundub, et mis uisutamist puudutab, siis tänaseks on kunstjääl liuglevate tähtede oskused ja nende piir juba ära nähtud – kui imet ei juhtu, siis palju kõrgemale nad ju sel keerulisel alal tehniliselt areneda ei saagi. Sestap panustabki saade pompoossele šõule ja kostüümidraamale ja kogu see kupatus meenutab retromaigulist estraadi. Ootan nüüd huvi ja hasardiga, kui jätkusuutlikuks see formaat osutub – kas vaatajat suudetakse siiski veel üllatada (muidugi võib üllatusi-jahmatusi tuua ka elu ise, nagu juhtus Emil Rutikuga)?

Televaataja, anna teada, kuidas Sulle tundub? Kas uisutajatel on juba praegu lagi saavutatud või ootad neilt veel imetrikke? Kas Sulle läheb korda uisutamine või loeb hoopis rohkem see lugu, mida uisutajad oma kavas jutustavad?

Kui enne eilset oli TV3 suuršõul "Eesti otsib superstaari" Kanal 2 uisusaate ees vähemalt eetriaja eelis, siis nüüd on nad selle eelise endalt võtnud. Kus on strateegia ja taktika? Või ei oldagi valmis konkurendiga lahingut pidama?

Kui üle-eelmisel pühapäeval lülitasin end kell 20 superstaarilainele ja elasin saatesse nii sisse, et isegi peaaegu unustasin poole tunni pärast Kanal 2 alanud "Tähed jääl", siis sel pühapäeval nõudis juba suurt meelekindlust, et puldi näppimisest hoiduda. Enam ei leidnud ma kell 20 eest mitte laulu-, vaid erisaate. Ehk pool tunnikest niisama sagimist ja jutumullli.

Kui poole tunni pärast põhisaade algas, kas siis hakati kohe laulmisega pihta? Oh ei! Televaataja pidi veel 12 minutit (televisioonis kohutavalt pikk aeg!) kannatama, kuni saade sisse juhatatakse ja endiselt jutumulli veeretatakse. Kuigi sissejuhatus oli erisaate näol juba nagunii pikalt kestnud. Kui siis lõpuks pärast pikka nihelemist esimese esituse ära oodata suutsin, tuli kohe peale reklaamipaus...

No võtke ometi aru pähe, kui soovite vaatajat hoida. Sellest saatest ei oota inimesed mitte pikka möla, vaid ägedaid esinemisi. Ja kui järgmine kord sama taktikaga peale roomate (leiutasin käigupealt "peale lendamise" vastandi), siis ärgu noored lauljad minu häältega küll arvestagu, sest otsin mingi tempokama ajaviite

Kui täna üle väga pika aja (no ikka aastaid jäi vahele!) "Vapraid ja ilusaid" vaatama juhtusin, tõdesin, et miski pole muutunud, kui mõned kosmeetilised kõpitsemised välja arvata. Tegelikult on see tore.

Olgu muude seebikatega, kuidas on, ent "Vaprad ja ilusad" on legend. Kasvasin koos Ridge'i ja Brooke'iga üles. Kui meie telekas rikki läks, muntserdasime end naabrinaise juurde seebikasessioonile, ülepäeviti küpsetasime seks tähtsaks puhuks kooki, naabrinaine tegi kohvi või avas pidulikult veinipudeli. Meie külas vaatasid seda seriaali vist küll kõik naised. Kord läks ema pahaaimamatult ühele naaberküla memmekesele külla ja leidis ta diivanil kägaras kibedaid pisaraid valamas. "Issand, mis on juhtunud? Kes ära suri?" küsis ema ehmunult. Mutike luristas nina ja pahvatas: "Küll see Stefaania on igavene siga naine! Mõtle, mis ta Brookele tegi!" Langes uuesti diivanile patjade vahele ja nuuksus, et too sari olevat täpselt nagu tema enda elu. 

Tegelikult ei meenutanud "Vaprad ja ilusad" meie küla päriselu muidugi kuidagi. Ei olnud siin kellelgi kalleid disaineririideid, palju raha ega jõudeaega lakkamatult omavahelistest suhetest heietada. Asjad olid nii, nagu nad olid, mis seal ikka heietada. 

Mulle oli see glamuurne seebikas pigem unistus linnaelust nii, nagu seda tollal ette kujutasin. Vahtisin Brooke'i ja Taylori kleite ning mõtlesin, et küll see Ridge on ikka täiuslik mees – nii kannatlikult naisterahvaid kuulata! 

Selleks, et "Vaprate ja ilusate" üle muiata, pidin teismeliseeast välja kasvama. Aga siis toimis see mõnusa huumorisarjana. Toimib tänagi. Mu näpp sattus kohvikõrvast meelelahutust otsides TV3 lainele ja esimese asjana kuulsin, et kellegi abielu lõpeb täpselt südaööl. Kõik vaatasid närviliselt kella ja punusid intriige. Mind ei häirinud üldse, et vahepeal ei olnud ma sarja mitu aastat vaadanud. 

"Kas see on Brooke'i tütar?" uuris teleka ees seisatanud ema. "Huvitav, millise mehega see tal oligi?" Pakkusin, et vaevalt Brooke seda isegi mäletab. Leidsime üksmeelselt ja kergendusohkega, et Brooke on ikka enda nägu, kuigi silmnähtavalt vananenud. See-eest Taylori kumminaisenägu ehmatas meid poolsurnuks – hea, et seriaali valgel ajal näidatakse, pimedas hakkaks hirm. Ometi oli see brünett kunagi muinasjutuliselt hurmav, oh, kui kade ta peale olin. Ja Ridge! Tema pole üldse vananenud. Juuksed tunduvad tal, vastupidiselt teistele tema eas meestele, aina tumedamaks tõmbuvat. Stephanie on nagu Surematu Kaštšei, aga seda ämmad üldiselt olevatki. 

Spetsiaalselt teleka ette ma seda segasummasuvilat vaatama enam ei istuks, olen sellest east välja kasvanud. Aga mõnikord viskan vast edaspidigi pilgu peale. Ja kui vahepeal raputas meelelahutusuudiseid teade, et Ridge viskab peagi lusika nurka, oleks ma peaaegu südamerabanduse saanud. Mu ema teatas, et tema seda sarja sel juhul enam ei vaata – kuigi ta polnud seda ju nagunii juba aastaid teinud. Mingil märkamatul moel oli Ridge'ist saanud justkui kauge sugulane, kes elab küll eemal ja kellega suhtled juhuslike jõulukaartide kaudu, aga kui tuleb tema matuseteade, tõmbab see korraga vaiba jalge alt. Hakkad mõtlema ja heietama, meenuvad helged mälupildid... 

Lugeja, millised on Sinu mälestused ja mõtted seoses "Vaprate ja ilusatega"?

Vastukaja põhjal tundub, et "Tähed jääl" on vaatamata kõrgetele reitingunumbritele vastuoluline saade - näib, et televaatajal on tegemist, et tantsusaate asemikuga harjuda. Värskest Ekspressist lugesin veel ühest pettumusest, nimelt leidsid Kaagvere erikooli tüdrukud oma suureks pettumuseks, et "Nurjatud tüdrukud" ei meenuta ju üldse nende elu.

"Nurjatutest tüdrukutest" olen peale avaosa siin juba kirjutanud, ka mulle tundus, nagu ütleb Eesti Ekspressis erikooli direktor, et hea teema on ära lörtsitud. Direktor nimelt kirjeldab Kirsti Vainküla artiklis, kuidas Kaagvere tüdrukud elevusega telerite ette istusid, sest uskusid, et sari räägib nende elust. Pealegi käinud ju produtsent koolieluga kohapeal tutvumas. Ent äratundmishetk jäi ära.

"Tähed jääl" on juba leierdatud teema, kuid üks tähelepanek siiski, mille eest tänan Õhtulehe veebitoimetusele kommentaari andnud Lauri Pedajat. Kui ta välja ütles, et uisusaade ei pakkunud võrreldes tantsusaatega midagi uut, tähtedele oli vaid uisud jalga pandud, tabas mind heureka-hetk. Just nimelt see mind selle saate juures ilmselt häiribki - lootsin suuremat vaheldust ja midagi uut ning ägedat, aga tegelikult ei olnudki miski muutunud ja loodetud värskendust see saade ei toonud. Pigem osutus see kirkalt glamuurse tantsusaate kahvatuks ja külmast tardunud nooremaks velleks. Hädapärast kõlbab küll, sest paremat ju ka ei ole, aga samas pole ikka see.

Kanal 2 põneviku "Süvahavva" teekonda olen samuti huviga jälginud, samuti seda, mida pajatavad fännid saate Facebooki lehel. Sealt hakkab silma nii kiidusõnu kui ka nurinat, et kui hooaja keskpaik ületatud, hakkab sari ära vajuma - mis juhtuvat Eesti seriaalidega alatasa.

Mis puudutab vana hitti "Kelgukoerad", siis selle kohta märkis mu sõbranna, et tema jaoks kaotas sari oma võlu uurijate pideva vaheldumisega ning pärast Mait Malmsteni ja Ivo Uukkivi lahkumist on seriaal tasapisi maha käinud, selle hooajaga saabki mõõt ilmselt lõplikult täis.

Hääleta nüüd aga sina, milline neist uutest sügishooaja saadetest (või millise vana olija uus hooaeg) on Sulle suurimaks pettumuseks? Kommentaarides võiksid oma otsust ka põhjendada.

Seekord ei arvusta ma telesaateid, vaid siit tuleb sissekanne rubriigist "Maailmavalu nurgake". Mul on nimelt tunne, nagu oleksin uisuga vastu pead saanud. Mul on selle saate suhtes tekkinud tõrge, mida saade iseenesest võib-olla polegi ära teeninud. 

Täna on kummaline mõelda, et uisusaade "Tähed jääl" on eetris käinud ainult kaks korda. Mul tunne, et see on kestnud juba aastaid. Ja mind kohutavalt ära väsitanud. Mis on seda kummalisem, et vaatasin ju ainult avasaadet, järgmise jaoks mul enam rammu ei jätkunud. Aga see saade lihtsalt vaatab mulle igalt poolt vastu. Telekanal ise näitab promosid ja kajastab uisutähtede tegemisi "Reporteris". Ning veebimeedias elab saade täiesti oma elu. Kui püüaksin esmaspäeval Elu24s ja teistes veebiväljaannetes uisusaatest tehtud nuppe ja nupukesi kokku lugeda, jõuaks jääaeg enne kätte, kui valmis saaksin.

Tegelikult juhtus pühapäevases saates ainult kaks kõneväärset sündmust. Üks osaleja langes välja, mis väärinuks meelelahutusmeedias tõesti nupukest või ka miskit suuremat juhul, kui kaotuspisarad osutuvad eriti kibedaks. Põhisündmus oli Emil Rutiku kokkuvarisemine. Kõik muu, mis peale selle õhku paisati, oli müra. Väsitav, risustav, dramaatiliselt sündmuselt tähelepanu hajutav. Mis peamine – kohutavalt tüütu. Ühel hetkel tekitab see sellise efekti, et veebimudru väsitab niivõrd, et samu nägusid veel televiisorist üle vaadata tundub juba liig.

Mulle tundus esmaspäeval, et olen uisuga vastu ajusid saanud. Ükskõik, mis portaali ma ka pahaaimamatult ei avanud, sain uiskudega näkku. Minul tekkis saate suhtes tugev tõrge, mingi trotslik häälestatus, millest ma vist ei suudagi end enam lahti rebida.

Ma ei teagi, mis on sellise olukorra tinginud. Kas reporterite laiskus või on meie turundajad lihtsalt liiga head ja niivõrd harjunud oma tahtmist saama, et enam ei adu piiri? Eks muu elu ja melu peale telesaadete ole ka ikka olemas, aga selle leidmisega on vist tõesti vaja rohkem vaeva näha kui tagumikuga tooli nühkides internetile otsa vaadata. Olen oma töö tõttu tihti ninapidi USA ja Suurbritannia meelelahutusportaalides ja sealt küll sellist teleuputust ei leia. Muidugi kirjutatakse kohalikest seebistaaridest ja mõnikord ka tantsusaatest, kui keegi seal pea ära lööb, aga niisama tühja vahtu ei klopita.

Olen tundnud ehedusest ja siirusest viimasel ajal nii suurt puudust, seepärast mulle sellised saated nagu Tuuli Roosma "Meie aasta Siberis" ja TV3 "Ment" nii väga meeldivadki. Tihti tunnen meeleheidet, kui palju võltsi ja ülespuhutut on nii televisioonis kui ka mujal meedias. Pseudosündmused, pseudostaarid, mingi pseudomaailm, mida meile reaaluse pähe peale surutakse. Tahaks vahelduseks asju, mis on päriselt olemas, mitte kunstlikult tekitatud. Tahaks saateid päris elust, päris uudiseid, päris sündmusi. Ülesvuhvitud paabulinnu asemel lihtsat maatõugu kana, mis muneks tervisele kasulikke ökomune (kust mul need võrdlused küll tulevad?).

Staarisaate finaalvoorudesse pääses tänasest lohutusvoorust ka üks minu lemmik, kõmiseva häälega Toomas – aitäh, televaataja! Rõõm tõdeda, et superstaarisaade on sel hooajal mingi uue hingamise leidnud ja usun, et sel on nüüd, finaalide alates, suur võimalus pühapäevase teleõhtu tõeliseks tegijaks tõusta. 

Tunnistan, et uisusaate vaatamiseni ma täna ei jõudnudki, nägin poole silmaga vaid etteasteid, mis olid pärast "Eesti otsib superstaari" lõppu veel esitamata. Seega ei oska ma öelda, kas saade oli põnevam kui avapauk – mulle meeldis Marilyn Jurmani esinemine, aga häiris, et sähviv stuudiovalgustus suutis uisutajad ekraanil kohati täielikult nähtamatuks muuta. Mulle siiski näib, et kuigi see saade on ilmselt täiesti okei meelelahutus, jääb sel puudu see "miski", mis võlus "Tantsud tähtedega" juures. Tal oleks nagu üks kiht puudu – ja ma ei oska isegi sõnadesse seada, mida see tähendab. Ehk oskad Sina, blogilugeja?

Kuid naaberkanali "Eesti otsib superstaari", mille puhul olen paaril viimasel hooajal juba mõelda jõudnud, et saadet on tabanud kõigi tõsielusarjadega varem või hiljem juhtuv haigus nimega eetriväsimus, on leidnud uue hingamise. Esiteks on see väga kvaliteetne telesaade, kogenud produtsentide kätetöö, mis endale tehnilisi libastumisi ei luba. Saatejuhid, kellest ma algul midagi arvatagi ei osanud, mõjuvad muhedalt ja neis on mingi väga mõnus eneseiroonia, mis võib-olla on osalt toimetaja poolt paberile kirjutatud, osalt aga kindlasti sisimast tulev.

Ning mis peamine: noored lauljad, kes on sel aastal tõesti suurepärased. Mitu sellisel tasemel lauljat, kellesugused varem on jõudnud esiviisikusse, jäid seekord isegi eelvoorudest välja, rääkimata stuudiovoorust, kus, mõned üksikud erandid välja arvatud, oli kahju kõigist, kes edasi ei pääsenud. Usun, et finaalid tulevad põnevad. Ja usun, et tegelikult on staarisaatel päris head šansid ka "Tähed jääl" vastu, kuigi ennustada poleks ma seda enne viimatimainitu esmaeetrit küll osanud.

"Mis? Kuidas see võimalik on?" vahutasid imestunud netikommentaatorid, kui läinud teisipäeval saabus teade, et "Tähed jääl" avasaade püstitas viimase kolme aasta parima uue saatesarja rekordi. Paljud väitsid, et esimene saade jäi vastu ootusi kahvatuks: "Kuna paremat polnud, vaatasin lõpuni. Aga enam küll ei vaata." Täna peab uisusaade end televaatajale tõestama. 

Nagu siin juba mainisin, tundub uisusaate vaadatavus näitavat, et tõepoolest ei õnnestu "Tantsud tähtedega" sarnast fenomeni meie teleekraanidele vähemalt lähitulevikus enam tuua. Võib-olla ongi nii televaatajad kui ka olen ise selles võrdluses liiga kinni ja seepärast ka avasaates pettusimegi. "Uimane" ja "veniv" olid televaatajate pakutud märksõnad.

Vaatan veel ka tänast saadet, mis peab otsustama, kummale saatele pühendan pühapäevaõhtu, kumba vaatan esmaspäeviti kordusest (kui üldse) – kas võitjaks tuleb "Tähed jääl" või "Eesti otsib superstaari"? "Tähed jääl" peab minu tähelepanu ärateenimiseks krambist vabanema, muutuma tardunud jäämängust elavaks, rõõmsaks ja emotsionaalseks saateks. Loodetavasti näeb ka uisukavades rohkem elu ja mu hirm, et need saavad saatest saatesse väga üheülbalised olema, ei lähe siiski tõeks.

Võib-olla toob televaataja vähemalt saate lõpuks (superstaarilainelt tagasi) teadmine, et tänases saates selgub ka esimene väljalangeja. Kes see olla võiks, mina küll ennustama ei hakka, sest ausalt öeldes ei ole võistlejad mulle veel nii omaseks saanud, et keegi neist eriliselt korda läheks. Küll aga häirib mind väga tuutuluututamine, et Kristina Šmigun-Vähi nagunii võidab – nägime niigi oma silmaga, et avasaates seisis ta teistest kindlamini uiskudel, aga kui võitja on juba etteaimatav, siis vabandust, aga keda see saade veel huvitama peaks.

Kui ka uisusaade täna eelmist ületada ei suuda, siis ühte eesmärki teenib see ometi – "Tantsud tähtedega" naasmine teeks televaatajale selle võrdluse taustal nii suurt rõõmu, et tantsusaade tunduks jälle nagu uus.

Maalehes jäi silma Karl Martin Sinijärve arutlus paberkandjal telekava üle – et milleks tänapäeval veel see? No tõepoolest. Aga mul on üks unistus, mida tahaks küll paberkandjal näha. 

Mis telekava puudutab, siis pean ka ise tõdema, et mulle piisab täiesti internetist ja digitelevisiooni paketid pakuvad juba ammu sama suuri võimalusi kui trükitud telelehed – näed nii saatekava kui ka sisututvustusi.

Millest Eestis on puudu (vähemalt mulle, kirglikule telehuvilisele), on hoopis üks korralik teleajakiri. Mis arutleks televisioonist ausalt ja huvitavalt, mitte ei avaldaks peamiselt vaid pressiesindajate mahitatud lipitsevaid promolugusid.

Mida arvad, lugeja? Kas tahaksid samuti televisioonist ja selle telgitagustest ning probleemidest rohkem ja pikemalt lugeda või huvitab Sind vaid see, mida oma silmaga ekraanilt näed?