Suur osa Nokia kontserdimajast täitus eile kutsutud külalistega, kuid müüki paisati ka 500 piletit, mille „tavainimesed" said tagasihoidliku 20 euro eest soetada, et tulla vaatama Eesti muusikaelu tähtsaimat õhtut.

Ausalt öeldes on mul inimestest, kes sellele raha kulutasid, kahju! Üks asi on lemmikmuusikute nägemine või mittenägemine, sest kuna lava sätiti pidevalt järgmise esineja grandioosse šõu tarbeks võtsid enamik auhinnasaajaid trofee vastu seljaga rahva poole.

Teine ja minu jaoks palju olulisem küsimus on aga etteasted ise. Viimasena lavale astunud Kukerpillid ütlesid seda vast kõige paremini: „Meil ei ole kahjuks kaasas noori ilusaid tüdrukuid ja suitsu, aga pillid on otse!"

Kurb on vaadata muusikuid suud maigutamas, samal ajal kui laul tuleb lindilt. Kuulata on muidugi hea, sest kõik on kliiniline ja klaar, aga ikkagi kurb.

Ja siis on need hetked, kui ka enam kuulata hea ei ole. Siin on teie ees Terminaatori laul Rakett nii nagu kuulsid seda eile saalisviibinud.

Kui hakati tegema otseülekandeid Eesti jalgpallimeistrivõistlustelt, kardeti, et nüüd, kui inimesed mänge telekapurgist näevad, jätavad need vähesedki pealtvaatajad staadionile tulemata. Jalgpallis näete iga mäng midagi uut ja see, mis toimub, on alati otse ja vahetu. Pigem võiks käimata jätta muusikaauhindadel, sest enam pole kindelgi, et muusika hästi kuulda on!

Kuidas asi telepurgist paistis?

Üldiselt ma telekanalite aastalõpuponnistustest eriti ei hooli, vaid üritan end hoida kanalitel, millel pole pühadest sooja ega külma. Mind ei köida aastavahetussaadete võltspidulik paatos (sest need salvestatakse alati ammu enne, kui pühad kätte jõuavad) ja vaatan parema meelega oma argipäevaseid lemmiksaateid või laenutan filme. Aga on üks erand, mida ootan nagu kallist külalist - ETV "Tujurikkuja".

Lugesin hämmeldusega, kuidas ETV ähvardas kahe aasta tagusest "Tujurikkujast" tsenseerida küüditamissketši - minu meelest ühe parima, millega Ott Sepp ja Märt Avandi on hakkama saanud. Tänavu kästi televaatajal sketšid üle lugeda - kui neid on vähem kui kaheksa, olla tsensuuri karvased käpad saatel kallal käinud.

Kahjuks läks ülelugemine sassi, sest osa sketše olid nii igavad, et kasutasin aega külmkapiuksega kolistamiseks. Kahjuks muutub palavalt oodatud saade iga aastaga aina magedamaks. Kui tavaliselt on igal aastal vähemalt üks sketš vaimustusest kiljuma pannud, siis seekord puudus kompoti hulgas tõeliselt särav täht, mis kauaks meelde jääks ja kirgi kütaks. Liiga püüdlikult oldi kinni nn ühiskonna valupunktides, mille iga hinna eest tabamine muutis kogu kupatuse üsna tavaliseks nüri hambaga kistud sotsiaalpornoks. Võib-olla hakkab meestel ehe mängulust kaduma ja iga-aastane tükk on muutumas pigem sunnitööks? Või olin ma ise teleri ette istudes liiga kaine?

Oleksin saate otsemaid poole lühemaks lõiganud, sest umbes pooled sketšid kannatasid vähemalt vaatamist ega ajanud kohe haigutama. Täitsa tore oli lastekarja aretava talunik Väino raske juhtum. Vahva puändiga lõppes hakatuseks näidatud "Knight Rideri" paroodia, kus joodiku superautost sai politsei küüsis mingi tavaline käula - seda juhtub elus sageli. Lõppakord ehk Hiid-Ansipi ja Haloneni verine võitlus oli pildiliselt efektne, kuigi asja ivale eriti hästi pihta ei saanudki.

Kahjuks iga hea asi väsib kord ja see on lõpuks juhtunud ka "Tujurikkujaga", mis seekord Henrik Normanni igihaljast tüütusest "Edekabelist" eriti ei erinenud.

"Armastus või raha"
Kanal 2-s jooksvalt seebiooperilt laenatud pealkirja all annab teha ka löövat tõsielusarja, mis ühendaks endas "Sind otsides" ja "Võlast vabaks" parima osa - meeleheitel üksikvanemad saavad võimaluse kas või Siberist või Kongost üles leida alimentide maksmisest viilivad rongaisad. Tõotab palju pisaraid ja vägivalda - puhas reality-kuld!

"Köögikäpard"
Jõhkrate meetoditega "Köögikubjas" Juha Rantanen ei külasta seekord mitte virelevaid restorane, vaid viimse piirini viidud mehi, kelle köögikäparditest naised on köögis lootusetumad kui Evelyn Sepp ehk ei oska isegi muna praadida. Nädalaga saab köögikäpardist hiilgav perenaine, kõik on õnnelikud ja rahul. Täiuslik peresari!

"Vabandust, aga see on lastesaade"
Uus kuum tõsielusari, mis meenutab kultussarja "Lost" ja maailmakuulsat reality-formaati "Survivor": täiskasvanu suletakse kuuks ajaks lasteaeda viieste rühma, kus tal tuleb endale küünarnukkide ja hammastega välja võidelda õigus mängida nukunurga parima Barbiega või oma kambaga vastu astuda kaaslasi terroriseerivale mürsikule ja tema seltsimeestele. Sarja osalisi võivad soovitada kõik firmad, kus ollakse hädas distsiplineerimatute töötajatega. Nutmise eest pannakse nurka!

"Minu kapp"
Ehkki kõlaliselt sarnane, ei oma see formaat vähimatki - aga võib-olla siiski õhkõrna - seost Adolf Hitleri "Mein Kampfiga". "Stiilipäevikust" tuntud Ženja Fokin tormaks siin appi jõleda maitsega poliitikutele, ärimeestele, seltskonnastaaridele ja muudele kuulsustele ja näitaks, kuidas peab. Riidekapp süüdatakse pidulikult põlema, kuulsus saab veelgi kuulsamaks ja kõik on elu lõpuni õnnelikud.

"Eks ja küla"
"Seksi ja küla" jätkusaade, kus Kadri Kõusaar saaks võimaluse külastada kodusängist võõrsile rännanud mehi-naisi, et lahata eestimaise seksuaalelu valupunkte petnu ja petetu perspektiivist ja rohke näitliku materjaliga ilmestatud õige soorituse koolituste abil ärakaranuid oma abikaasa juurde tagasi meelitada.

"Unelmate ülemus"
"Unistuste printsessist" ajendatud tõsieluformaat, kus juhmi ja tigeda bossi poolt vaevatud kollektiiv otsib endale unelmate ülemust. Igal täiskuul kukub nõrgim kandidaat välja, mõnedki kupatatakse ukse taha otse bikiinivoorust.

"Ropp"
Uus kultuurisaade, kus luuletajad ja kunstnikud saavad sünges ja kõledas stuudios, kus lahtistest ustest-akendest ulub tõmbtuul ja räämas seintel ronivad prussakad, esitleda oma kõige ropumaid teoseid. Et saade oleks võimalikult kultuurne, tuleb seda näidata mustvalgena. Muutmaks kultuuri interaktiivseks, ootab luuletaja ka televaatajate kõnesid. Helistaja, kes etteloetud teose mõttele pihta ei saa, annetab automaatselt kulkale 10 eurot.

"Võta ja jookse"
Rahamängu idee, kus ei jaurata mingite totrate küsimuste-vastustega, vaid kõik on väga lihtne ja selge: stardijoonel kaks võistlejat, võidab see, kes suudab saatejuht Alari Kivisaare taskust kõige kiiremini rahakoti haarata ja sellega kõige kaugemale joosta. Kui võistleja jõuab enne tabamist lennujaama punasesse ringi, võidab ta korteri Monacos ja tulumaksuvaba elu.

Kes ikka jõulupühade ajal telekat vaatab? Eks vist ennekõike need, kellel pole jõuludega muud tarka peale hakata. Kes ei salli oma sugulasi või keda sugulased ei seedi. Vanatüdrukud ja -poisid, kes väldivad vanematekodu külastamist tüütute küsimuste vältimiseks. Need, kes lihtsalt jõuludest ei hooli ning võtavad süllesadanud puhkeaega kui iga teist.

Kuhu ennast liigitada, ei teagi. Õieti vist peaks kõigi kolme väite ette risti tõmbama. Jumal tänatud, tänavu põeb Eestimaa vist majandusbuumist kosumise järgset pohmakat, igatahes pole jõuluootusega peast segi mindud ja kaubanduskeskustes on saanud isegi täiesti normaalselt liigelda. Võib-olla on suuremal osal inimestest lihtsalt hea meel, et seekord ei tulnud jõulud valged - ehkki täna õhtul töölt koju kulgedes potsatas mu ninaotsale hõredalt valgeid helbeid. Eelmine tuumatalv tõi ühes lume ja jääga peamiselt vaid muret ja häda. Igavesel sügisel on oma plussid, vähemalt ei pea enam pühadele hirmuga vastu minema, kas kodul katus püsib ja ega räästast purikat pähe saja.

Pakkisin juba asjad, et pühadeks maapagendusse põgeneda ja uurisin lootusrikkalt telekava. Äkki on tänavu siingi juhtunud jõuluime ja näidatakse mõnda jõulufilmi, mida ma poleks veel kümme korda näinud. Aga nagu ikka - reede õhtul seisab Kanal 2 real igihaljas "Politseiakadeemia", TV3 sekundeerib "Visa hingega". Laupäeval annab Kanal 2 rohkem lootust, sest filmi "Fred Claus: jõuluvana vend" ees seisab "teleesilinastus". Suure tõenäosusega on tegu filmiga, mida ma polegi varem näinud ja Vince Vaughni tegelaskuju, jõuluvana sandi iseloomuga vend, kes peab Jõulumaal ausalt tööd rügama kukkuma, tõotab olla päris muhe. Loodetavasti leian lõpuks midagi, mis suudaks konkureerida minu senise jõuluaegse tippelamuse, "Vastiku vanaga", mille peakangelasest jõulumees on lastevihkajast alkohoolik.

Pühapäeval jätkab TV3 "Visa hingega", Kanal 2 pakub "Benjamin Buttoni uskumatut elu", mille ees samuti - tõepoolest üllatus! - seisab märkus, et tegemist on teleesilinastusega. Ilmselt on vähemalt ühes kanalis saabunud kauaoodatud jõuluime ja ei näidatagi vaid sada aastat nähtud tükke. Äkki on jõuluvana siiski olemas ja mõne minu roppustest kubiseva tigekirja kätte saanud?

Õnneks või õnnetuseks ei jää klassika austajad omast siiski ilma, iga-aastased must-be`d "Üksinda kodus" on kavas täitsa olemas, samuti "Pöörane jõulupuhkus", "Nuhtlus nimega Dennis", "Kuidas Grinch jõulud varastas", "Mr.Bean: täitsa lõpp film" ja, kui ropendavad napsininadest jõuluvanad kõrvale jätta, minu isiklik soosik ilusate ja maagiliste jõulufilmide hulgast - lummav animatsioon "Polaarekspress".

Oma jõuluõudust, Bridget Jonesi filme ma seekord Eesti kanalite kavas ei silmanudki. Elu on niigi piisavalt jube, ebaõiglane ja tulvil eraelulisi katastroofe, ei ole vaja seda veel ekstra inimesele nina alla hõõruda. Jõulud olgu siiski imede ja libategelikkuse aeg.

Õnn, et tänu digilevile on olemas kanalid, mis jõule ei tunnista - kui piparkook suus keerama hakkab ja aisakellad läilaks muutuvad, saab end sättida Fox Crime`i lainele, kus iga päev on argipäev, tulvil kosutavat kuritegevust.

Kuid kõige tõenäolisem, et ise võtan saabuval jõuluajal siiski hoopis raamatu nina ette kapi otsas kõrguvast lugemist ootavast kuhilast. Minu jaoks on jõulud alati olnud sissepoole vaatamise püha, rahulik endagaolemise aeg, mida ma ei soovigi jagada terve hulga sugulastega, keda ma peaaegu ei tunnegi. Ma ei ole siiski Grinch. Ma ei ole kellegi teise jõule varastanud, kaitsen vaid kiivalt enda omi. Mu jõulud kuuluvad mulle.

Täiuslikku jõuluraamatut on pealegi palju kergem leida kui täiuslikku filmi.

Esimene "Seksi ja linna" osa läks eetrisse 1998.aastal - terve igavik tagasi. Minu, praegu 30ndates noorte naiste põlvkond kasvas seda vaadates üles, Carrie, Miranda, Samantha ja Charlotte`i eeskujul vormisime oma hoiakuid ja unelmaid. Mäletan, kui glamuurne ja ihaldusväärne tundus New Yorgis ohjeldamatult seiklevate nelja iseseisva ja eduka kaunitari elu maalt kehvadest oludest pärit äsja suurde linna kolinud natuke naiivsele tüdrukule. Tartu polnud küll New York, aga käis kah. Mõni aasta hiljem Tartust Tallinna kolimine näis suisa ametikõrgendusena. Tallinnas olid suuremad poed ja rohkem kohvikuid. Kui lapsepõlvesõbranna teatas, et hakkab mehega talu pidama ning on seejuures rahul ja õnnelik, vahtisin teda üleoleva kaastundega nagu kuutõbist.

Nüüd, palju aastaid hiljem on hoopis seriaal ise see, mis mulle naiivsena tundub. Täpselt nagu paljude omaaegsete kultussarjade või -filmide puhul on selle põhiväärtuseks nostalgia. Olles nüüd lõpuks ise iseseisev ja üsna edukas (kui eduks pidada unistuste tööd ja eneseteostust, mitte üüratut palka) vallaline naine, varsti juba sama vana kui seriaalkangelased võtete ajal, vaatan hämmeldusega, kuidas neli sarjakangelast jaksavad igal õhtul lokaalides lobiseda ja kulistada ühe kokteili teise järel. Kuidas nad hommikuti tööle jõuavad? Kuidas nende maks vastu peab? Aga ega ma sellise suhtumiseni üleöö jõudnud. Ka see, mida eduks ja õnneks pidada, vajas enne lõplikku arusaama pikka peaga vastu seina jooksmist, millest ma ise enne arugi ei saanud, kui ükskord valutava peaga "ärkasin".

Mida "Seks ja linn" meile omal ajal õpetas? Esiteks seda, et 22 ei ole sugugi viimne taks, vaid täiesti okei on 40ndate eluaastateni üksi elada. Järgmised õpetussõnad - vastupidiselt ema ja vanaema manitsustele ei tee igal nädalal eri mehega voodisse kargamine naist veel litsiks. Kolmas õppetund - avalikus kohas seksist kõnelemine ning sekspoes šoppamine pole mitte tabu, vaid rutiin. Neljas õppetund - igal nädalal krediitkaardiga kümme paari kingi osta on iga naissoost olevuse põhiseaduslik õigus. Viies õppetund - igaõhtune napsitamine on sama loomulik nagu hommikune hambapesu. Kas see sari midagi arukat ka õpetas? Kui tagantjärele hinnata, siis vaid üht asja - minna mehele selleks, et iga hinna eest mehele saada on mõttetus.

Mäletan, kuidas majandusbuumi aegses Tallinnas isegi sai sõbrannadega mõrvarliku intressiga pangalaenu eest käekotte ja uusi rõivaid ostetud ja õhtuti pärast tööd kohvikutes tellitud ühe café latte ja veinipokaali teise järel, sest juttu jätkus ju kauemaks. See ei tundunud siis üldse tobe, sest raha näis jätkuvat lõputult - kui mitte tööga teenitut, siis panga varasalvedes vedelevat. Alles siis, kui saabus üleüldine kriis, pohmell ja masendus, tundus neli-viis aastat järjepanu aina kahanevast palgast maksta kümnekordselt kinni kunagi hetketuju ajel ostetud uut mantlit või kleiti järsku täiesti arutu. Kusagilt hakkas koitma, et kapitäis riideid ja kingi polegi ehk õnn ja vabadus ohjeldamatult šopata osutus pigem pärisorjuseks.

Minu meelest võib sama öelda ka "Seksi ja linna" kohta - pärast buumi saabus pohmell ja kainenemine. Raha otsas, paremad mehed ära võetud, arvelduskrediit suletud ja igaõhtune tipsutamine juba liiga heaks harjumuseks saanud, mõtlevad küllap paljud kunagised andunud fännid, et "Seks ja linn" on süüdi terve rikutud põlvkonna ees. "Rikutud" polegi päris õige sõna - pigem "ärahellitatud". Hulk aastaid lihtsalt elu põletatud, istuvad minuvanused naised õhtuti teleka ees ja ootavad odavat veini limpsides kultussarja kordusi. Et vähemalt oma kunagist muretust ja kergemeelsust uuesti läbi elada ja sellele õigustusi otsida. Et kõrvus ei lööks jälle pinisema tüütu tõdemus, et targem olnuks omal ajal hoopis ema sõna kuulata. Võib-olla on 22 siiski viimne taks?

"Köögikubjas" ehk Soome tippkokk Juha Rantanen luusib Kanal 2 vahendusel Eestimaa köökides ja mekib ühe "vastiku" roa teise järel. Eesmärk on sama, mis palavalt vihatud Eesti-kriitikul Sami Lotilalgi - teha Eestimaa paremaks. Tõeline armastus käib läbi valusa vitsa!

Seda, mis tähendab hirmus sõim tulise pliidi ääres, tean ma köögikäpardina suurepäraselt. Olles korduvalt ühe roa teise järel lootusetult hukka ajanud (mu koer on isegi sushit söönud), armastan igal võimalusel restorane külastada ja iga kord teen seda lootusega, et ametit õppinud kokal kukub toiduvalmistamine paremini välja kui mul.

Mõnikord saan mõnes täielikus kolkas, kus loogika kohaselt peaks pakutama hapuksläinud suppi ja kuivanud kartuleid, säärase gurmee osaliseks, et silmad löövad imestusest pöörlema. Hiljuti pakkus säärast elamust näiteks restoran Kiudoski Räpinas.

Sageli on lootus, et profid minust paremini toitu vaaritada mõistavad, paraku asjatu. Pärast viimast jõle-elamust Jõhvi kontserdimajas pretensioonikalt Mozarti nime kandvas restoranis, kus esimest korda elus söögikõlbmatu prae kööki tagasi saatsin, mõjus Põltsamaal (äärmiselt tagasihoidliku õhustikuga) Hullava Naise Pubis rippuvast televiisorist nähtud "Köögikubjas" nagu vastus minu palvetele.

Tavaline eestimaine kokasaade on maru igav. Valges kitlis tegelane liigutab loiult leemekulpi ja pobiseb retsepti ette lugeda nagu Tõnu Aav "Onu Remuse jutte", mille peale mul lapsena alati hea uni tuli. Sekka demonstreeritakse sponsorite ettekirjutatud maitse- ja toiduaineid nii innukalt, et see mõjub läägemalt kui reklaamipaus ise. Keedus saab valmis, tegelane kahmab lusika ja proovib järele, matsutab heakskiitvalt suud ja soovib head isu. Ja kogu lugu. Seni parimad köögisaate-elamused Eesti teleekraanidel on paraku välismaine toodang - ETV-s mürgeldab Jamie Oliver ja Kanal 11-s Nigella.

Aga nüüd istub Kanal 2 uues kokasaates "Köögikubjas" Tartu restorani Volga laua taga aktsendiga eesti keelt kõnelev prillidega ninatark, heidab lusika käest ja nähvab: "Vastik!" Ei kõlba talle üks roog, ei ka teine. Tusase moega kohalik kokahärra tänitab seepeale, et mõnele meeldivatki ainult vinguda. Teinud maha ühe toidu teise järel, kargab prillipapa püsti ja sööstab kööki, et veelgi vinguda. Ja siis ettepanekuid teha, kuidas kogu kupatust paremaks muuta.

Natuke häirib see, et episood jääb poolikuks ja vaatamata soomlase tervitatavalt otsekohesele kõnepruugile ja kohaliku köögipersonali meeldivalt hapudele nägudele kipub saade veidike venima. Tahaks ühes episoodis saada tervikut - köögikubjas võtab ette järgmise ohvri, laidab road maha, annab oma juhtnöörid ning lõppakordina kiidavad kunded uuenenud menüüd ja restoranipidajad koogutavad soome guru ees tänulikult maani. Aga siin tuleb vist mängu tõsiasi, et kes see ikka selleks restorani peab, et telekaamerad üle ukse lubada ja kogu vabariigile kuulutada lasta, et senine menüü ja teenindus ei kõlba koera tagumikkugi. Selline etteaste nõuab omajagu julgust.

Kogu selle kupatuse peale meenub Õhtulehe kolumnist Sami Lotila (need kaks härrat on isegi silmatorkavalt ühte nägu), kes endale eestlaste sisiseva viha kaela tõmbas, julgedes väita, et meie meeste aluspüksid on räpased ja üleüldse olevat soomlaste ülelahenaabrid alandlikud lambad, kes nõustuvat lahkesti igasuguse p---ga, millega kallis Eesti riik neid üle kallab. Seepeale sai lehetoimetus massiliselt kõnesid ja kirju kategoorilise nõudmisega rahvavaenlasest hullvaimu kirjutisi enam mitte avaldada. Lotila aga teatas, et eestlane ei talu absoluutselt kriitikat.

Nagu "köögikubjas" Rantanen, nii soovis ka Lotila - vähemalt tema enda kinnitusel - halastamatu kriitikaga Eestimaad ainult paremaks muuta. Mina aga mõtlen lohutu kurbusega, et miskipärast peame alati soomlased appi kutsuma, kui miski parandamist vajab. Sest vaevalt sellest nüüd päriselt midagi muutub, pigem koonduvad solvunud eestlased ühiselt mütsi alla ja hurjutavad "lolli soomlast", kes maailma asjadest mõhkugi ei jaga. Võtkem või siinsamas kõrval asuva Katrin Lusti blogi - piiga tümitab rahvuskaaslasi soolvees ligunenud kasevitsaga õelate ja roppude netikommentaaride eest, mispeale talle vabanduste ja kahetsuse asemel üha uued ja uued õelused ja roppused kaela sajavad. Meie, eestlased, oleme ju harjunud, et meid imetletakse ja kogu maailmale eeskujuks tõstetakse. Vaevalt nõustunuks meie tippkokad Dmitri Demjanov või Imre Kose säherdust verist ristiretke ette võtma. Kriitikataluvus on üks asi, teine teema on see, et enesekriitikaga on Maarjamaal samuti kehvad lood.

Hannes Võrno telekarjäär on pärast "Kreisiraadio" ja TV3 miljonimängu lõppu aina allamäge käinud. Imselt on pettunud nii mees ise kui ka teda viimati palgalehel pidanud Kanal 2, sest pärast mitut aastat otsimist ja katsetamist päris õiget formaati Võrnole ei leitudki. Neid püüdeid läbikukkumisteks nimetada oleks ebaõiglane, sest kuigi reiting pole olnud hiilgav, on see siiski olnud rahuldav. Aga kui keegi üritab väita, et just sellist tulemust oodatigi ja "rahuldav" on hea küllalt, siis pole mina küll nii naiivne, et uskuma jääda. Loomulikult lootis kanal Võrnost masside alistajat ja telejaama lipukandjat, sama sirgeselgset ja silmatorkavat nagu Võrno etteasted võidupühaparaadil.

Kuluaarides sosistatakse müstilisest palganumbrist, mis võrduvat mõnegi saatesarja kogueelarvega. Ilmselt oleks neid juttegi täie tõe pähe võtta sula naiivsus, aga liiga väikest palka tõenäoliselt ei küsinud.

Mis juhtus? Kas Eesti televaataja ei väärinud Võrnot? Või vastupidi - kas Võrno ei läinud Eesti televaatajale korda? Esitatagu küsimust, mispidi tahes, vastus on ju ikka üks ja sama - Võrno aura ei osutunud kaugeltki nii võimsaks, et sellega tervet saadet käima tõmmata. Kui teemad ega persoonid ei erutanud, jäi ka saade kaugeks ja võõraks nagu juhtus mammutjutusaatega "Hannes Võrno Q". Kui teema erutas nagu praeguse hooaja "20 aastat hiljem" puhul, tuli ka vaataja ligi.

Arvatavasti on tõde lihtne - Võrno lahkus, sest lepingu tähtaeg sai ümber ja kanal ning võib-olla ka Võrno ise ei näinud enam mõtet samas vaimus jätkata.

See kõik tõestas minu jaoks lõplikult, et pärast Urmas Oti lahkumist ei ole Eestis esile kerkinud ühtki saatejuhti, kelle puhul tõmbaks televaatajat nagu kärbest meepotile ainuüksi saatejuhi nimi. Keegi neist pole n-ö persoon iseeneses. Ei ole mitte kedagi, kes võiks hiilata omanimelise jutusaatega. Ainus, mis loeb, on saate sisu. Kui saade televaatajat huvitab, siis küll sellele ka juhi leiab.

Pealtnäha on see nagu fiktsioon, täiuslik krimisari, kus olemas kõik vajalikud elemendid: tegevuspaigaks idülliline, keskaegse hõnguga väikelinn, peakangelaseks jõukast perest pärit kurikaval, noor ja ilus "naiskurat", kes ässitab oma meestuttavaid perverssele seksimängule, mis päädib brutaalse mõrvaga - ohver, kehvast, aga korralikust perekonnast naeruhimuline ja kõigi poolt armastatud kena neiu jääb vereloiku poolalasti lebama, vägistatud ja läbilõigatud kõriga.

Veretööle järgneb uurimine ja kohtuprotsess, mis meenutab pigem keskaegset nõiajahti - kinnismõtteist ja eelarvamusest pimestatud prokurör ning skandaalijanune kõmumeedia maalivad "naiskuradist" kuulmatuid-nägematuid, tülgastusttekitavaid pilte. Meeleheitlikud vanemad võitlevad ennastsalgavalt oma laste nimel.

Ning siis - jahmatav pööre. Vanemate võitlus kannab vilja, asitõendid lükatakse ümber, politseiuurijate käpardlikkus paljastatakse. "Naiskuradist" saab märter, süütu kannataja, kes istus peaaegu neli aastat vanglas roima eest, millega tal polnud vähimatki pistmist. Tuhast tõusnud sangar tuigub pisarsilmi kohtusaalist välja, trotsides hoone ees sajatusi skandeerivat pettunud rahvahulka, vastu palavalt ihaldatud vabadusele. Kõmupressi silme ees ringlevad deemonliku aura asemel nüüd hoopis dollarimärgid - märtrile ennustatakse miljoneid väärt raamatu- ja filmidiile.

Kõik pöördub, hirm muutub üleöö armuks. Meedias tõstavad esimest korda pead vihjed ebaõiglusele, süütu kannatustele. Jõukuritest vanemad osutuvad lähemal vaatlusel kõigest keskklassi kuuluvateks, kes on tütre süütuse tõestamise nimel oma kodud hiigelsumma eest panti pannud. Paljastub, et "naiskurat" ei kasvanudki rahatähtedel püherdades, vaid elas pärast vanemate lahutust üsna kitsastes oludes. Hukkamõistust saab kaastunne, põlgusest mõistmine.

Ainult see ei ole telesarja sünopsis. See on päris elust maha kirjutatud sündmusteahel, kus deemoni rollis ameeriklannast üliõpilane Amanda Knox, tema mõrvatud korterikaaslane, briti tudeng Meredith Kercher ning tegevuspaigaks maaliline Itaalia väikelinn. See on ilmselt lähema ajaloo mõrvaprotsessidest kajastatuim - eile BBC otseülekannet vaadates kuulsin reporterit hämmastunult märkimas, et isegi Vene televisioon olevat kohale sõitnud.

Paadunud krimifännina jälgisin Knoxi protsessi seni online-meedia vahendusel, aga eile õhtul, kui BBC ja CNN pakkusid apellatsiooniprotsessi finaalist live-ülekannet, ei jätnud ma võimalust kasutamata. Protsessist kujunes dramaatiline telesündmus, kus ei puudunud hingemattev pinevus, ülekeevad emotsioonid, pisarad, juubeldamine, raevupuhangud, salapära. "See ei ole jalgpallimatš," manitsenud üks võimuesindajatest meediat mõistlikkusele, kuid sellest polnud mõistagi abi. Ükski telekanal ei keela oma vaatajatele säärast meelelahutust - ja just meelelahutuseks oli see mõrvaprotsess muudetud, seda juba ammu enne Suurt Finaali.

Mõrv meelelahutusena ei ole iseenesest midagi uut, sünge närvikõdi järele on inimkond janunenud läbi ajaloo, gladiaatorite surmaheitlusest keskaegsete avalike hukkamisteni välja. Ainuke vahe, et tol ajal puudusid vahendid, et seda kõike tiražeerida.

Küll aga pani mind mõtlema ja iseendagi uudishimu pärast hetkeks piinlikkust tundma ühe reporteri märkus, et õigeksmõistetud Knox adub ilmselt alles väljaspool vanglat kogu seda tsirkust, mis tema ümber viimase nelja aasta jooksul on keerelnud. Küllap võib tedagi tabada sama agoonia, mis skriptitud tõsielusarjadeski osalejaid - esiteks šokk oma maastleitud kuulsusest aimu saades, siis juba kohanemine (paraku on elu näidanud, et ka kurikuulsust õpitakse nautima) ning enese nautimine, lõpuks halastamatu maaühendus, unustusselangemine ja tõdemus, et see kõik oleks võinud parem olemata olla. Nii juhtub enamasti kõigiga, kes ei saa tuntuks mitte oma talendi ja töö najal, vaid mingi juhusliku (tele)sündmuse tõttu. Mis kergelt tuleb, see kergelt läheb.

Mure noore inimese saatuse ja vaimse tervise pärast on mõistetav.

Aga tõeline põhjus, miks eileõhtust live-vaatemängu nii lummatult jälgisin (ja põhjus, miks sellest teleblogis kirjutan), polnudki niivõrd toimuva sisu, kuivõrd professionaalsus, millega BBC ankrud ja reporterid seda kajastasid. Kohtumaja ees valitses pärast otsuse väljakuulutamist täielik kaos, kuid BBC naisreporter suutis vaatamata kõigele säilitada täiuslikku kontrolli, samaaegselt kaamerasse sündmusi kommenteerida, trügivast rahvamassist protsessi võtmetegelasi üles leida ning kaamera ette tirida. Ise kaamerasse vaadates ja kõneldes eemaldas ta äsjaselt intervjueeritavalt rinnamikrofoni, kinnitas selle sujuvalt järgmisele ega katkestanud hetkekski reportaaži.

Paratamatult mõtlesin, kui paljud Eesti teleuudiste reporterid selleks võimelised oleksid. Liiga tihti olen näinud, et standereid tehakse lihtsalt ilu pärast ja silmapaistmiseks, mitte olulise info edastamiseks ja kohaloleku sedastamiseks. Olen olnud tunnistajaks, kui nooruke eetrinägu pärast eetrit monteerijat hurjutab, sest loo alla ununes lisamata põhikangelase ehk reporteri nimi. Olen kuulnud ankruid kaadri taha peletatavat lihtsalt nende vanuse pärast, samal ajal, kui maailma autoriteetsetes uudistekanalites tundub vanus ja sellest tulenev (elu)kogemus ja usaldusväärsus pigem au- kui häbiasi olevat. Teleuudised pole missivõistlus.

Kanal 2 uus sari "Kalevipojad" põhineb geniaalsel ideel. See lihtsalt puudutab kõiki - ma ei tea kedagi, kes ei teaks kedagi, kelle sugulane või tuttav poleks Soomes tööl käinud.

Hiljuti Soomes käies sattusin sealt naasma reedeõhtuse "orjalaevaga", viimase suure laevaga, mis tuubil täis eestlastest ehitusmehi. Autodekil mürtsus avatud autoustest mage tantsumuusika, jalus kakerdas eesti keeles räuskavaid purjus nolke ja õel keel paindus irisema - etskae, "talendid" saabuvad tagasi kodumaale! Aga tegelikult olid nad erandid. Enamasti peatus mu pilk lihtsalt väsinud, tülpinud nägudel. Autos maalepääsu oodates - mis võivat kuulujuttude järgi aega võtta ka mitu tundi - tundsin kaasa kõigile, kes oma pere parema tuleviku nimel selle reisi igal nädalal ette võtavad. Pakivad reedel oma kompsud ja sõidavad poole ööni koju. Tõstavad lapse korraks põlvedele, annavad naisele nädala söögiraha, pakivad asjad ja asuvad jälle tagasiteele.

Eks telesarja teeb heaks ikka äratundmisrõõm. Näiteks ei kujuta ma ette, kes suutnuks end samastada TV3 mulluse läbikukkumisega, naistekaga "Unistuste agentuur", mida teleasjatundjad tehniliselt ülikvaliteetseks ja vormilt stiilseks hindasid, aga mis ei läinud lihtsalt mitte kellelegi korda. "Kalevipoegadel" on raske kedagi puudutamata jätta. Ka minu vend on Soomes ehitamas käinud, kõik sellest tulenev on mulle tema kaudu tuttav. Südametunnistuse piinad kodumaale jäänud pere pärast, häda mõnitava ülemusega. Raha, mille eest tuleb vastu anda väga palju, ja ma ei räägi mitte ainult tööst. Ainest draamasarjaks on võõrtööliste elu juures küllaga ja nüüd, kui keegi on lõpuks selle idee peale tulnud, paneb imestama, et seda pole juba varem tehtud.

Natuke tuletab see sari meelde kultusfilme "Vene kalapüügi eripära" ja "Vene jahi eripära", mis omal koomilisel moel tegelikult päris korralikult sotsiaalset närvi puudutasid. Seos kangastus mulle ka "Kalevipoegade" soomlasest ülemuse jutu alt subtiitreid avastades, mis veidi selle sarja võlu vähendab. Kuigi ma ei saa soome keelest mõhkugi aru, oli selles mittearusaamises oma võlu. Ja tuletas see meelde "Kalapüügi eripära", kus soomlane ja venelane viinapitsi taga kumbki omas keeles, aga teineteist suurepäraselt mõistes pikad jutud maha pidasid.

Kahju, et soomlasest ülemuse osatäitjaga, Asko Sahlmaniga nii kurvalt läks, sest tegemist on tõesti suurepärase näitlejaga, kes tundis end oma rollis nagu kala vees ja mõjub ekraanil ehedalt ja maalähedaselt. Hea meel on aga taas ekraanil näha Ivo Uukkivi, kelle lahkumist "Kelgukoertest" leinasin kaua.

Sisu tundub veidi uimane, sest potentsiaali on ju küllaga. Võib-olla on mindud kohati isegi liiga sügavamõtteliseks, rahvamassid ei pruugi liiga kõrge kunstiga haakuda. Tean paljusid, kes lootsid sellest sarjast muhedat komöödiat ja pettusid.

Samas polegi sisu kallal seni põhjust norida, kuni teema ise on aktuaalne - küllap ikkagi igas peres vaadatakse ja otsitakse seoseid enda või sõprade kogemustega. Telesari pajatab oma lugu, kuid meenutustes ja diivanil räägitud juttudes tõusevad igas kodus hoopis oma teemad, rulluvad lahti igaühe enda lood. Vot see on tõeliselt tähtis - saade suhestub ja paneb suhtlema.

Minagi mõtlesin üle tüki aja taas oma venna peale, kel aasta algul tuli rinda pista surmaga. Mõtlesin, mis ta ütleks täna - kas need paar aastat äraolekut ja esialgu suurena tundunud raha oli väärt seda, millest ta ilma jäi? Loobuda paarist aastast oma perega, et osta uus auto või remontida kodu? Peaksin temalt küsima. Soomes töötamine on minu silmis nagu muistend, kus Kalevipoeg ehitas päeval terve linna, aga Vanapagan lõhkus selle öö varjus ikkagi maha. Raha sulab ruttu, aga seda saab jälle. Kaotatud aega ei saa aga kunagi tagasi. Neid väikesi argiseid hetki naise ja lastega, milles peitubki elu tegelik sisu ja ilu.

Kui miski on piisavalt jõuline, et tekitada arutelu, siis on see järelikult õige asi ja ka kõrge koht tele-edetabelis räägib enda eest. Vana ütlemine, mida mu telekolleegist sõber korrata armastab - võitjate üle kohut ei mõisteta.

Kui Liis Lass pealkirjastas oma skandaalse raamatu "Kes sandistas lugeja?", siis mul on kiusatus küsida sama, aga "lugeja" asendada "televaatajaga". Ajendiks Delfi (lugejate arvamuse põhjal) koostatud Eesti kehvimate telesaadete edetabel.

Delfi edetabel on seda kummalisem, et seal figureerivad telesaated, mida vähemalt reitingunumbrite põhjal peaaegu keegi ei vaata, kõrvuti teletopi suurimate hittidega. Sealsamas kõrval seisab "Kelgukoerte" produtsendi Toomas Kirsi halastamatu hinnang, et Eesti televaataja neelab kõige meelsamini labast saasta.

Üldiselt olen sellega nõus. Ja sellest, et Eesti televaataja sõimab kõige ägedamalt seda, mida ise kõige meelsamini vaatab, ei mõista ma järeldada muud, kui televiisori ees istub masohhistide kamp, kes naudib enesepiinamist ja hurjutab hiljem netikommentaarides iseenda halba maitset.

Tuntud reklaamispets kommenteeris hiljuti Facebookis, et pole iialgi vaadanud Hannes Võrno jutusaateid ega ole ka tähele pannud, et need suhtluskeskkondades või meedias erilist kajastust leiaksid - järelikult olevat saade kas liiga intelligentne või liiga igav.

Ilmselt nii ongi. Tähendada võib see ka seda, et meil ei osata intelligentseid saateid kohaliku televaataja jaoks piisavalt atraktiivsesse vormi suruda. Või teine variant - eestlaste maitse on tõepoolest ära rikutud, liiga kaua oma publikut odava ja labasega toidetud. Ning siis imestatakse, miks loom, keda on talle peost hamburgerit toites kodustatud, ei taipa peenelt serveeritavatest a la carte roogadest enam mõhkugi arvata.

On ka kolmas vaatenurk: iga rahvas on oma meelelahutust väärt. Mõte on sama, mis vanal ütlemisel, et tutvusta mulle oma sõpru ja ma ütlen, kes sa ise oled.

Kirsil on õigus ka selles, et liiga tihti tehakse saateid lihtsalt selleks, et saadet teha. Olen näinud välismaalt ostetud formaate, mida punnitatakse väe ja võimuga toota, aga mille kohta on tegelikult juba ette teada, et see meie oludes tööle ei hakka. Ei sobi eestlase temperamendi ega olemusega. Ei leita õigeid osalejaid, saatejuhti, meeskonda. Aga ikkagi tehakse.

Olen ise küll veel vähe saateid teha jõudnud, aga see napp kogemus on mulle ometi tõestanud, et televisiooni tehakse siin pahatihti olematute vahenditega ja põlve otsas. Hiljuti tuli mul ühe tuntud eetrinäoga jutuks raha ja ta tõdes, et tuttavad ilmselt peaksid teda hulluks, kui ta neile ausalt ütleks, kui vähe ta oma tööga teenib. Mitte keegi ei usuks. Kui tööpäevast puruväsinud müüja või koristaja istub teleka ette ja näeb seal tuttavat naeratavat, täiuslikuks meigitud nägu, mõtleb ta ilmselt kadedalt hiigelpalgale, mida too oma pealtnäha lihtsa tööga teenib. Tegelikkus on midagi muud - vabalt võib müüja töötasu kõrgemgi olla kui see, mida tema lemmiksaatejuht saadete eest teenib. Ainult saatejuhtimisest ei ela Eestis vist ükski eetrinägu ära (mõni erand ilmselt on).

On kindlasti veelgi alasid, kus töötasu on võrreldes -panusega nii madal, et eeldab tegijalt meeletus koguses fanatismi, aga kindlasti on televisioon vähemalt minu silmis selle nimekirja tipus. Ma ei tea ühtki teist valdkonda, mille väline glamuur oleks - vähemalt Eestis - sama petlik. Siin on seda tööd võimalik teha vaid suurest armastusest ala vastu või siis ükskõikselt juhusliku haltuurana. Kahjuks olen näinud ja kogenud, et liiga sageli tuleb ette ka viimast.

Kui loen telesarja "piiblist" (formaadiomaniku juhised tootjale), milliste tehniliste ja rahaliste vahenditega tehakse saateid mujal, hakkab endast ja televaatajast kahju. Seega, kui mõni telesaade kukub Eestis välja "nagu välismaal", siis tuleb tegijate ees teha sügav kummardus, sest ma ei tihka mõeldagi, mis hinnaga see tulemus saavutati.

Kõik eelnev on ka põhjuseks, miks olen siin blogis nüüd tunduvalt leebem, kui olin siis, kui ma veel ise ei pidanud põlve otsas s---st saia tegema.

Mõnikord, väga suure masenduse hetkel, kui mulle on jälle ette jäänud mitu kassetitäit praakmaterjali või näen telerist kellegi ülejala tehtud tööd, imestan, et siin riigis üldse telekanalid funktsioneerivad ja keegi viitsibki mingeid saateid teha.

Kogu eelneva jutu mõte lühidalt kokku võetuna oleks, et televaataja peaks asjaolusid arvestades tänulik olema, et talle ülepea midagi näidata suvatsetakse. Tihti põrkun sama mõttega (kuigi seda püütakse eufemismide taha peita) ka vaieldes telekolleegidega, keda nende saatele osaks langenud karm kriitika on hingepõhjani solvanud. (Ääremärkusena - teletegijad on kõige kriitikatundlikumad inimesed, keda tean, ja seda ilmselt just kõige pärast, mida enne kirjeldasin.)

Tegelikult ei meeldi mulle see suhtumine, ehkki mul endalgi on olnud kiusatusehetki, kus tahaksin kõik kuradile saata ja tagasi vanade liistude juurde ehk mugavale leheneegritööle pöörduda.

Nii rikutud ma veel pole, et ei usuks - kahtlemata naiivselt - seda, et kui tiivad ei kanna, pole vaja ka teatud saateid teha. Alati saab ette võtta midagi, mille tegemiseks on käeulatuses jõukohased vahendid, (inim)materjal ja ajupotentsiaal.

Eesti televisiooni needus on see, et paljud produtsendid ronivad tabureti otsa, et end üle upitada latist, milleni enda tegelik hüppevõime kuidagi ei vii. Eriti kehtib see kodumaiste lavastuslike telesarjade kohta (üksikud erandid välja arvatud, näiteks "Kättemaksukontor").

Olen alati arvanud, et kõrge koht teletopis ei võrdu tingimata saate kõrge kvaliteediga ja - loodetavasti jätkub seda kauaks - pole isiklik kogemus mind veel siingi teelt hälvitanud. Usun seda siiamaani. Rahvas vaatab tõesti meelsasti ka väga halbu ja (tehniliselt) ebakvaliteetseid saateid. Miks - jumal teab. Võib-olla meeldibki eestlastele ennast piinata.

Need olid siis - nagu ütleb "ärapanija" Mart Juur - hommikused südamevaluminutid. Järgmistel kordadel jälle optimistlikumalt!