Kaugustest on meelde jäänud mõte: saate teada, mida vaenlane enim kardab, kui panete tähele, millega ta teid hirmutada püüab. Kas ei ole see ka koolikiusamise üks alustalasid? Olen kahe käega poolt, et räägitakse üha enam nendest lastest, kes koolis terrori all kannatavad. Minu poolest võiks sellele teemale anda leheruumi kas või iga päev, rõhutades, kui ebanormaalne on inimesi iseenda dogmade ja uskumuste tõttu kiusata. Ja kohati leian, et koolikiusu võiks laiendada üleüldisele kiusamisterrorile, mis aastatega vaid hoogu kogub.
Kiusamise objektiks võib olla nii rikas kui vaene, peenike kui paks, tark kui loll, see ei sõltu alati vaid ühest tegurist. Erinev on ka see, kuidas kiusamine kiusatule mõjub. Üks ammutab sellest jõudu, samas kui teine asub end vaimselt (ja kurval juhul ka füüsiliselt) hävitama. Kuidas me kiusamisele reageerime, oleneb suuresti meie iseloomust, ümbritsevatest inimestest, eelkõige aga perekonnast.
Lastele õpetatakse maast madalast, millised asjad on head ja halvad või ilusad ja koledad, ent enamjaolt piirdutaksegi nende subjektiivsete arvamustega. Maailma ei saa jagada üksnes välise meeldivuse järgi, kuid kui lapsele ei seletata enamat, hakkabki ta kõike ümbritsevat vaatama pilguga: see mulle meeldib, see mitte, järelikult on mittemeeldiv paha.
Ei tasu alahinnata lapse mõtlemist. Ta ei loo (veel ja enamasti) seoseid nagu täiskasvanu. Laps ei vaata oma klassi kõige viletsamalt riides olevat klassikaaslast ja mõtle: "Hei, riided on tal nõmedad, aga äkki on tal hea süda!". Selle kohati mustvalge pildi tagajärjel eeldab laps, et kuna kaaslane ei ole nagu tema (või nagu talle õpetatud on), on kaaslane erinev ja seega ei sobitu üldpildiga. Kui puudub veel kasvatus, on tagajärjena tekkinud taas üks väike marakratt.
Vanemad kipuvad lapse kiusliku käitumise lükkama klassikaaslaste, õpetaja või sõprade õlule, kuid vahel võiks vaadata ka iseendasse. Kodust saab paraku kõik alguse, ükskõik kui idülliliseks seda peetakse. Oma pere keskelt peaks laps saama ka selle õpetuse, millise sõbra sõnade järgi tegutseda ning millise mitte. Muidugi on ju olukordi, kus minnakse heast kasvatusest hoolimata sõprade "nõmedustega" kaasa, see on kasvamise juures loomulik osa. Ettevaatlik peaks olema siis, kui käitumine hakkab korduma.
Mida vanemad teha saaksid? Ma kirjutaksin selle hea meelega suurtähtedes: KUULAKE OMA LAPSI JA RÄÄKIGE NENDEGA! See on suhtluse üks alustalasid. Isegi kui ta on teismeline, isegi kui ta ei suuda teiega veel päevakajalistel teemadel rääkida. Oma lapse mõttemustri ja võimaliku käitumise tundmine aitab teil ise tajuda olukordade ennetamist, kus kuulamiseks võib olla juba liiga hilja.
Paljud lapsevanemad imestavad, miks ja kuidas nende võsukestest sai kiusaja või kiusatav. Tõsi, et on lapsi, kes oskavad koolikiusamist kodus väga hästi varjata. Laps on ju ikka oma vanemate silmatera ning nii valusa asja tunnistamine nõuab ka neilt suurt julgust, kartes, et rääkides võivad nad purustada teie südame. Olen kuulnud, et osad lapsed kardavad, et vanemad lähevad nende juurest ära või ütlevad lahti, kui koolikiustust kuulevad. Täiskasvanu mõtleb selle peale, "milline jabur kartus", ent laps võib seda tõsimeeli tunda. Isegi kui vanemad on tema jaoks alati olemas olnud. Ka see on osa kasvamisest ja suureks saamisest.
Aga kuidas saab lapsest kiusaja? Eks sellekski ole mitmeid põhjuseid, kuid levinum on siiski vanemate ükskõiksus. Siinkohal pean tähtsaks märkida, et antud väide tuleneb minu enda vaatlustest ja tuttavate kogemustest. Vanemate kiire eluviis jätab lapse jaoks vähe mänguruumi, mis tähendab, et laps areneb televiisori, interneti ja/või sõprade "abil". Ja kus levitatakse enim klišeesid? Ikka filmides. Sealt õpib laps ära, kuidas ebanormaalsetele (ja kellegi meelest pahadele) tuleb säru teha, misjärel saabub õnnistus, kus märulimeest kiidetakse ovatsioonide saatel. Pärast teevad veel kõik pai ja kallistavad kah.
Olgu. Kiusaja võib lapsest saada ka siis, kui vanemad lubavad kõike teha, igal pool käia ning ei valva ega huvitu laste tegemisest. Vastupidiselt osade arvamusele, vajab laps siiski teatud reegleid, mida järgida. Need ei pea olema ilmatuma ranged. Vabakasvatus on vahva idee, nagu ka liberaalsus poliitikas, ent toob endaga kaasa palju soovimatuid tagajärgi. Kui sead lapsele piirid, võib ta sinu peale küll vihastada, kuid usu, et tulevikus on ta tänulik. Teatud kogus rangust hoiab ka lapse vaos.
Veel üks põhjus, miks kiusamine alguse saab, tuleneb taas kodust. See juhtub siis, kui üks (või mõlemad) vanematest on ise kiusaja rollis. Laps ei hakka kodus vanematele vastu, vaid elab oma frusteeritust välja koolis, pekstes või narrides teisi. Kuna tal ei ole kodus sõnaõigust, tuleb see kehtestada koolis, ükskõik milliste vahenditega.
Seega jõuan ma tagasi selleni, et lapsi PEAB kuulama ja nendega rääkima. Vaid nii saab ennetada või vähendada nende kiusajaks muutumist. Ideaalset keskteed või nõuannet ei ole olemas, kuna iga inimene on eraldi isiksus ja nõuab erinevat tähelepanu. Selleks ongi lastel vanemad, kes selle toreda isikupära neis avastama peaksid.
Igaks juhuks märgin ära, millised on põhilised tunnused, kuidas ära tunda, kas sinu last kiusatakse ning mida ette võtta. Näpunäited on pärit raamatust "Bullying at School: What We Know and What We Can Do (Understanding Children's Worlds)". Usun, et need kehtivad ka Eesti puhul.
Laps on tõenäoliselt kiusamise ohver, kui:
* ta tuleb koju ja ta riided on rebenenud või mustad (siin peab vanem iseennast usaldama, sest laste mängud võivad lõppeda üsna mudaste rõivastega), ta raamatud või teised talle kuuluvad esemed on järsku "kadunud";
* tal on kätel-jalgadel või kehal marrastusi, sinikaid või kriimustusi (jällegi, tegu võib olla ka mängu käigus saadud vigastustega);
* ta kardab kooli, sinna minemist, tulemist või koos klassikaaslastega ühistele väljasõitudele ja koosviibimistele minemist;
* ta kõnnib koolist koju "ebanormaalselt" suure ringiga või väldib teatud teid;
* ta on kaotanud huvi koolitööde vastu ning ta hinded halvenevad ühtäkki;
* ta tundub kurb, pisarais või masendunud, kui koju jõuab;
* ta kurdab sageli pea- või kõhuvalude üle, või väidab tihti, et on palavikus;
* tal on probleeme unega või näeb tihti õudusunenägusid;
* tal puudub söögiisu;
* ta tundub pidevalt ärev ja/või kannatab madala enesehinnangu käes.
Mida teha, kui oled tuvastanud, et sinu last kiusatakse koolis:
1. Usu, mida laps sulle räägib. See on esimene oluline samm, mis kinnitab lapsele, et ta saab sinu poole oma murega pöörduda.
2. Anna oma lapsele teada, et ta ei ole oma murega üksi. Kinnita lapsele, et tema ei ole kiusamise põhjus ning tema tegevus ei kutsunud kiusamist esile.
3. Kui sinu last kiusatakse füüsiliselt, anna sellest kooli teada. Su laps ei soovi kindlasti, et selle sammu ette võtaksid või ei taha kool väiteid uskuda, ent füüsiline vägivald ei tohi jääda tähelepanuta. Kui valid käed rüpes istumise, õpib laps sinult sama käitumismustri ehk et kellelegi vastu astumine on mõttetu ning kiusajad võivad, peavad ja tohivad kiusata.
4. Õpeta lapsele, kuidas olla enesekindel ja kuidas väiksematest narrimisepisoodidest üle olla. Ütle lapsele, et iseenda mõtete ja õiguste eest seismine ei ole sellisel juhul vale tegevus.
5. (Seostub eelmise punktiga) Julgusta last kiusajale mitte alistuma ja õpeta, kuidas saaks olukorda paremini lahendada. Ära õpeta lapsele rusikatega vehkimist. Isegi lastele mõjub "viisakas üleolek" paremini kui lõuahaak.
Kui sinu laps on kiusaja, tuleks sinul kui vanemal uurida, miks ta täpsemalt nõrgemaid kiusab. Lapsele õigesti lähenedes võib ta sulle kenasti ära seletada, miks ta kellelegi jala ette pani või juustest sakutas. Kui oled selgitanud probleemi allika, asu seda lahendama, võttes õppust eelmisest viiest punktist. Näiteks kui sinu laps on saanud kiusajaks seetõttu, et teda ennast kiusatakse, õpeta talle, kuidas asjadest üle olla seda kiusamata lahendades.
Niisiis.
Mul ei ole doktorikraadi või valmis kirjutatud teadustööd, ent olles ise kiusamisega kokku puutunud ja seda lähedalt näinud, võin kinnitada, et tegu ei ole "mingi suvalise" teemaga, millesse võiks kergelt suhtuda. Siin on mängus inimelud - olukord, kus loeb iga liigutus ja sõna.
Täiskasvanuks saades oskad kunagisest kiusamisest küll üle olla, kuid sisimas ei unusta seda iialgi. Teatud lõhnad või isegi laulud võivad kõik kogetu taas meelde tuua. Oluliseks muutub siin see, mida sa taasleitud mälestustega peale hakkad. Seega ongi sul kaks võimalust: a) kas lüüa pea kuklasse ja tunda end kannustatuna või b) olla elu lõpuni masendunud. Usun, et esimene variant on kordi parem "kättemaks" sinu kunagistele kiusajatele.
Miks mitte ei võiks seda proovida Taavi Rõivas (pildil), kes Reformierakonna pressiteates kuulutas, et "Taavi Rõivase hinnangul paraneb selle sammuga OLULISELT majanduslikesse raskustesse sattunud perede igapäevane toimetulek".
