Olen arvamusel, et mõnd aega eemal olnu suudab teatud asju adekvaatsemalt hinnata. Ise asja sees liiga kaua olles ei suudagi enam aru saada, mis täpsemalt mõjutab ja mis mitte.

Näiteks sattusin mitmele artiklile, mis rääkisid homoseksuaalsusest ja samasooliste abielust. Ja ma lihtsalt enam ei või: kui kaua jaksatakse sama trummi taguda? Pidevalt käib üks sõim või kisa või virin, selmet asju rahulikult läbi rääkida. Omasooiharad kirjutavad võistu kommentaare ja arvamuslugusid, kommentaatorid sõimavad teiselt poolt, aga kuskile välja see ei jõua.

Räägitakse tolerantsusest ja sellest, kuidas Eestlased üldiselt "kõrvalekallete" pihta näpuga ei näita. Tegelikkuses ikka näidatakse küll, tänaval ehk jah mitte, ent kodus (või arvuti taga) võib kuulda õiget arvamust.

Minul isiklikult ei ole homoseksuaalsete inimeste vastu midagi, las nad olla, suurem osa neist on toredad inimesed. Küll aga ei meeldi mulle see järjepidev kampaania, millega üritatakse peale suruda uusi norme ja võetakse sõna kõigi omasooiharate eest. Asju inimlikumalt ja rahumeelsemalt võttes leiaks asjaliku lahenduse, vastupidiselt praegusele demagoogiale.

Partnerlusseadusest lähtudes meenub ka teine teema - sooline ebavõrdsus, palkade erinevus soo järgi jne. Andke nüüd andeks, aga ühinen kõigi nendega, kes leiavad, et tegu on pseudoprobleemiga. Vähemalt Eesti mastaabis. Ega ikka igal maal saa naine ise üsna edukalt firma püsti panna, olla kõrgetel ametipositsioonidel või näiteks käia tööl. Meil on selles osas isegi hästi vedanud, aga näe - ikka peab virisema, kuna inimene ei ole pea kunagi millegagi rahul.

Mustvalge, ent kas ei peaks esmalt lihtsalt looma-tekitama töökohti? Praegusel hetkel on meil ligi 100 000 töötut ja sealjuures vaielda palgaerinevuse üle on ikka üsna silmakirjalik. Mis vahet on hetkel sellel, kas mõni naine saab firmajuhiks või mitte, kui ei ole inimestele anda isegi tööd lüpsja või ehitajana? Ja lõppude lõpuks - lihtsalt on loodud nii, et teatud töödele sobivad mehed, teisele jälle naised paremini. Ma tahaks näha kõiki neid naisi, kes "sugude kaotamise" järel teeks samu töid mis mehed, või siis vastupidi. Neid on, ja enamik on väga tublid, aga usun siiski, et suurem osa ei sooviks vastassoo tööd üle võtta.

Suuremas plaanis võttes on selliseid pseudoprobleeme veelgi - on probleeme, mis on vaja justkui maha suruda, määrides nende asemele midagi, mille lahendamine on kerge, sellele kulub vähe raha (aga samas saab kulutada palju seda n-ö maksumaksja raha promomisele) ning mis paneks vaidlema kõik osapooled, tekitades nii tasuta PR-kampaania.

Mistõttu küsingi, kas mu ülal nimetet probleemid on ikka nii teravad või annaks nendega oodata ja tegeleda esmalt asjadega, mis tõesti midagi ühiskonnale ka juurde annaks?

Justiitsministeerium näitas punast tuld mitteabielulise kooselu õiguslikule reguleerimisele, mille vajadust on enim rõhutanud seksuaalvähemused. Ministeerium põhjendas otsust IRLi vastuseisuga. Aga tõesti, kas teised parteid kipuks - eriti veel enne valimisi - antud küsimuses rohelise tule poole kalduma? Kahtlen.

IRLi eest võttis "Aktuaalses kaameras" sõna tuntud nii-öelda vanade pereväärtuste eestkõneleja Liisa-Ly Pakosta: "Meie ei pea vajalikuks samasooliste abielu regulatsiooni kehtestamist. Ja mis puudutab vabaabielude osa, siis on olemasolev regulatsioon meie arvates piisav ning igal mehel ja naisel on soovi korral võimalik abielluda. Nii et me ei pea seda põletavaks probleemiks, millele Eesti riik peaks oma ressursse praegu suunama."

Partnerlusseadust toetav Jurist Reimo Mets ütles, et jätkab võitlust antud küsimuses ning jäi lootma, et järgmine valitsuskoalitsioon, kus IRL enam sees ei ole, seaduse siiski vastu võtab.

Tekib küsimus - milline see koalitsioon siis oleks? Kuigi IRL julges suu avada, ei näe ma ühtegi teist erakonda, kes jõuliselt vastu punniks. Veel vähem kaaluks, et seksuaalvähemuste probleeme oma valimisrakendi ette panna. Kui monopolide ohjeldamise seaduse üle arutlemiselgi muutus riigikogusaal võitlustandriks, siis mainitud küsimuses on vaikus.

Kuhu jäi Sepa vikerkaarevärviline vihmavari?

Näiteks keskerakondlane Evelyn Sepp väisas maikuus Vilniuses toimunud inimõiguste konverentsi, kus peamiseks fookuseks olid seksuaalvähemuste põhiõigused. Toona kuulutas ta oma ajaveebis, et inimõiguste vihmavari on kõigile ning lisas selle illustreerimiseks juurde vikerkaarevärvilise vihmavarju pildi... Aga nüüd ta seda vihmavarju tõstma ei kipu.

Mõeldes valijaskonna peale, Keskpartei ju samasooliste õiguste eest seistes ei võidaks. Milline partei üldse võidaks? Kui ka tuleval aastal valimised peetud, ei usu, et antud küsimus kohe taas päevakorda kerkiks, kui ka kerkiks, ilmselt peagi hääbuks. Kuigi sotsid on öelnud, et toetavad samasooliste kooselu registreerimist, on nende põhimõtted viimasel ajal kõike muud kui läbipaistvad. Kas aasta tagasi olid nende toetajad valmis uskuma, et sotsid Tallinnas Keskpartei võimusaatjateks lähevad? Oma vilju nad "suure venna" kandikule enam lisada praktiliselt ei saanudki.

Kokkuvõttes taandub asi siiski ka sellele, et Eesti ühiskond pole ilmselgelt hetkel valmis seksuaalvähemuste pereõigusi toetavaks partnerlusseaduseks. Ja massi tahe reguleerib vähemasti selles küsimuses ka poliitikute tahet. Ja üldse - kas täpselt teataksegi, mille üle vaieldakse? Ka need kommentaatorid, kes sel teemal internetis südant puistavad, on neil aimu, mis selle salapärase regulatsiooni sisu on? Kas kõik geidki teavad...

Lugejad, mis arvate, kas Eestis diskrimineeritakse seksuaalvähemusi? Kas seadused peaks nende suhteid enam toetama?

Täna võtsid väikesed ninasarvikud kätte ja käisid töötukassa ette protestima. Kesknoorte esimehe Raivo Tammuse sõnul võidaksid astmelisest tulumaksust kõik kuni Eesti keskmist palka teenivad inimesed.

Ma olen enam kui kindel, et suuremal osal kohalolevatest noortest on sellest küsimusest ükskõik seni, kuni astmeline tulumaks käes ja nad reaalselt suure osa oma palgast ära peavad maksma. Neil on lihtsalt tähelepanu vaja.

Pressiteade:

„Käesoleva aasta 14. juunil andis Keskerakonna fraktsioon Riigikogus sisse astmelise tulumaksu eelnõu, mis vastab euroopalikule arusaamale tulumaksust. 15. juulil jättis Valitsus rahandusministri ettepanekul Keskerakonna eelnõu toetuseta."

Olen kategooriliselt vastu.

Mäletan, et aastaid tagasi, kui elasin Saksamaal, siis blogisin sellest. Inimesed läksid marru ja tõid näiteks ärimees Oliver Kruuda, kellel raha nagu muda - et miks tema ei võiks maksta 49 protsenti tulumaksu? Aga miks ta peaks? Kui ta on olnud piisavalt nutikas ja osanud raha teenida, siis miks peaks mõni vähemedukam tema arvelt rohkem raha saama?

Mu endine äi on terve elu töötanud Lufthansas, läks sinna tööle 16aastasena tehniku abiks. Aastatega on ta oma ametikohal tõusnud ja on nüüdseks töötanud seal 40 aastat, jõudnud välja kontorisse ja on oma ala spetsialist. 

Loomulikult on tema 17margasest palgast saanud 7000eurone sissetulek, millest ta 49 protsenti riigile maksab.

Samas on Saksamaal inimesi, kes 20 aastat töötud ja teatavad teleriekraanil: Warum muss ich arbeiten?! (miks ma pean töötama?) Nad saavad töötu abiraha (mida meie omaga ei anna võrreldagi), nende elamiskulud makstakse kinni. Tõesti, nii on lihtsam elada. Aga kinni maksavad nende elamise need, kes pool elu rabanud, vaeva näinud ja hiigelsummasid tulumaksuks maksavad.

Mu sõber kolis Soome, asus seal koheselt tööle haiglatöötajana, maksis makse 8 protsenti. Nüüd, olles teinud ületunde ja rüganud kahel kohal, tõusis kuue kuuga tema palk suuremaks kui kaheksaprotsendiline tulumaks lubaks ja alates juulist kaotab ta oma palgast 24 protsenti. Kas tõesti selleks, et mõni Eestis läbi kukkunu saaks end Soomes arvele võtta ja töötu abiraha kasseerida?

Olenemata sellest, palju on minul haridust, leian ma, et olen väärt maksma sama palju makse kui minust laisem koristaja või minust tublim jurist. Miks peaks jurist maksma rohkem, et minu ja laisa koristaja elu kergemaks teha? Ei pea - igaüks on oma õnne sepp ja elab, nagu oskab. Ehk siis kui palju ta viitsib ja oskab oma heaolu nimel vaeva näha.

Kommentaatorid - kas olete astmelise tulumaksu poolt või vastu?