Aastaid tagasi sõitsin autoga Põlvast Tartusse ning võtsin Valgemetsa teeristis peale ühe hääletaja. Tegemist oli naisega, kes oli Valgemetsa lastelaagrisse tulnud oma last vaatama. Küüti võetud proua oli jutukas: rääkis, et on pärit Peipsi äärest, noh sealt samast, kus need pätid ära tapeti.

Mäletate ehk seda aastate tagust lugu, kus Pepsi ääres juhtus traagiline sündmus: külapättide jõhkrutsemisest väsinud külamehed võtsid kätte, peksid pätid läbi, sidusid nad ööseks puu külge, kus siis üks neist kurva otsa leidis. Külamehed said sellise omakohtu eest pikad karistused.

Peipsi-veerne proua süüdistas aga selles kõiges kohaliku konstaablit, kes ei võtnud pättide ohjeldamiseks midagi ette. Mistõttu kaagid tegutsesid täiesti karistamatult ja meeleheitele viidud külameestel ei jäänud üle muud, kui õigusemõistmine enda kätte võtta...

Riigil kui institutsioonil on teatud privileegid ja üks neist on õigus karistada neid, kes on eksinud ühiselunormide vastu. Kuid mulle tundub, et Eestis on riik hakanud vabatahtlikult seda privileegi käest ära anda, soodustades sellega sisuliselt omakohtu vohamist.

Oleks ju olnud normaalne, kui näiteks Voldemar Kuslap oleks helistanud politseisse ja teatanud, et naabrid rikuvad öörahu. Politsei oleks tulnud kohale, algatanud väärteomenetluse, noorukile oleks alles jäänud näpuots ning vanahärrale tema väärikus. Kuid Kuslap ei teinud seda ja kas üks põhjus ei võinud peituda selles, et politsei pole teab mis aldis selliste sündmuste peale välja sõitma.

Voldemar Kuslap kohtupingis. Foto: Mati Hiis

Ma ei süüdista siinkohal politseid, kuna öösiti väljasolevate patrullide arv on pigem väike kui suur, siis on ilmselge, et väljakutsetel on oma prioriteedid. Ja öörahu rikkujad ei kuulu kohe kindlasti politsei väljakutsete prioriteetide tippu.

Aga kui politsei ei tule probleemi lahendama, mida siis teha? Üks võimalus ongi sekkuda ja riskida, et sa saad hiljem süüdistuse piltlikult öeldes kellegi näpu giljotineerimise eest.

On veel üks võimalus: kannatada lärmavad naabrid ära ja olla neile tänulik, kui nad kell viis hommikul näituseks maha rahunevad. Sellega me tunnistame aga vaikimisi nende inimeste ülemvõimu, kes robustselt väljendudes meile kõigile kauges kaares pähe lasevad.

Teisalt jälle tundub ka riik kui institutsioon soodustavat sellist allaheitlikust. Näitas ju Kuslapi kohtuasi, et õiguskaitsjate vaateväljast jäid välja noorukid, kes kogu sellise sündmusteahela provotseerisid. Ma küll ei juhtunud kuulma, et nende suhtes oleks mingit väärteomenetlust vms algatatud.

Kohus näitas antud juhul selgelt, initsiatiiv korrarikkujate ohjamiseks saab Eestis karistatud. Kuid samas ei kao meil kuhugi ei ülbikud ega ka loodetavasti Voldemar Kuslapi taolised mehed, kes ei karda sekkuda.

Seega Estonia seltsil on mille jaoks raha koguda, Kuslapi-tegemisi tuleb Eestis ette veel ja küll.

Vodja mõisa oli viis aastat tagasi ühel kaunil sügispäeva kogunenud üle saja inimese, et arutada rohelise erakonna asutamist. Läks mõni aasta ja Vodjal külvatud seeme saigi lihaks.

Eestis on praegu roheline erakond, mis on esindatud isegi parlamendis. Kuigi erakonnal pole kahel viimastel valimistel teab mis hästi läinud, on ta poliitmaastikul täitsa nähtav.

Viis aastat tagasi andsid Vodja kohtumisel tooni grupp kibestunuid inimesi: tegemist oli Res Publica siseheitluses alla jäänud opositsiooniga, kes kibestunult rääkis, kuidas ühel hetkel hakati nende demokraatlikus erakonnas modereerima liste, inimesi erakonnast välja heitma jne-jne.

Vastsed rohelised kuulasid ja vangutasid pead: nii ei saa meie erakonnas külla olema. Viimaste kuude sündmused näitavad, et saavad küll, kusjuures hoopis uues kvaliteedis.

Marek Stranbergi tiiva liigutus kohtu abil enda võimu taastamisel on sedavõrd geniaalne, et läheb kindlasti stiilinäitena politoloogiaõpikutesse. Rääkimata korraga 20 aktiivse erakonna liikme väljaviskamistest, kelle ainus süü seisis selles, et nad polnud võimule ennistatud juhatusega ühte meelt.

Ma ei hakka siinkohal seda sisetüli lahkama, nendin vaid, et taoliste liigutuste valguses pole roheliste erakonna liikmetel järgmistel parlamendi valimistel enam riigikokku asja. See tähendab aga, et kaob ära riigipoolne tugi erakonnale, mis seab niigi mitte just kõige jõukama erakonna väga raskete valikute ette.

Samas ei usu ma, et erakonnast väljavisatud liikmetest tekiks uus roheline partei, sest Eesti oleks kahe konkureeriva erakonna jaoks lihtsalt liialt väike. Küll on aga reaalne see, et erakonnas pettunud aktiivsed rohelised lahkuvad parteist ja liituvad erinevatesse seltsingutesse, et seal oma ideid ellu viia. Seega on alust karta, et rohelisest erakonnast jääb kõige hullemal juhul alles vaid mingi formaal-juriidiline kehand.

Millest oleks aga väga kahju.

Siin-seal kostub ikka vahel, et Eesti meediamaastikul pole ühtegi tõsiseltvõetavat väljaannet ning enamik uudiseid ei kõlba kassi saba allagi.

Kuulen ja loen pidevalt kommentaaridest ning mujalt väiteid, et "tehke normaalseid uudiseid" või "tahan lugeda tõsist ja olulist ajakirjandust" või "keda see huvitab". Tekib küsimus, mille küsin täiesti naiivselt ja häbenemata: mis on too (üli)tõsine-oluline ajakirjandus?

Miks ma seda küsin, on tõik, et inimesed on erinevad ning vastavalt sellele tehakse enamjaolt ka uudiseid või "uudiseid". On suur osa inimesi, kes lihtsalt meelelahutuseks pilte vaatavad või mõnerealist uudist loevad, võtavad teatavaks ja lähevad eluga edasi. Teine osa paistab aga kinni olevat arusaamas, et kõik uudised peaks (ja võiks) olla uurivat laadi. Ajalehedki jagunevad ju vastavalt nišile, mis tähendab, et ühes on kollased, teises roosad ja kolmandas ehk helelillad uudised.

Osa meist eelistab lugeda punasärklastest, teine taas riigikogu tegemistest. Kolmas elab kaasa igasugustele erinevatele tsirkusestaaridele ning neljas avab kultuurilehe. Mõni võtab kõike südamesse, kaaskodanik aga mitte.

Tihtipeale juhtub muidugi ka nii, et kui mõni väljaanne teeb pikalt probleem- või uurivaid lugusid, kostub jälle nurin, et keda see huvitama peaks.

Siin issanda taeva all on inimeste mitmekesisus märgata igaühele ning kõigi meele ja maitse järgi ei saa olla, seda nii ajakirjanduses kui argises elus. Kui tunned, et ei soovi või taha lugeda, ära siis lihtsalt kliki. See on lihtsaim viis lõpetada teatud tüüpi uudiste tootmine. Kuniks jätkub klikk, jätkub ka (paljude meelest too) s**t.

Tegelikult, tulles tagasi algse lause juurde, tahaks ma ikkagi teada, millised on need uudised, mida te lugeda soovite? Ei pea kirjutama konkreetseid isikuid või ettevõtteid, millest tahate/ei taha teada, vaid üleüldiselt – millest on vajaka ja mida loete meelsasti?

Sest ausalt, mina ei tea, aga kohutavalt huvitab küll.

Väljavõte riigikogu eilse istungi stenogrammist:

Esimees Ene Ergma:

Suur tänu, härra rahandusminister! Nüüd küsimuste voor. Palun, kolleeg Arvo Sarapuu! 

Arvo Sarapuu:  

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! 

Esimees Ene Ergma:  

Mina olen aseesimees? 

Arvo Sarapuu:

Lugupeetud Riigikogu esimees, vabandust! 

Rahandusminister Jürgen Ligi:  

Mina ka ei ole! 

Polegi see "poliitteater" nii igav?!
Veidi tõsisemaks minnes ja antud humoorikas seik kõrvale jättes. Soovitaks ka lugejatel end rahvasaadikute tegevusega kursis hoida. Internetiajastul polegi see nii keeruline. Riigikogu istungite stenogrammid on koduleheküljel olemas, infotunni otseülekannet on võimalik jälgida ka ETV vahendusel (kolmapäeviti kell 13).
Rääkimata näiteks valitsuse või ka Tallinna linnavalitsuse pressikonverentsist. Kõik paari hiireklõpsu kaugusel.

Seepeale öeldakse mulle ilmselt: miks, miks on seda vaja? Aga samas, kõik on agarad kiruma. Valmis viibutama näpuga: saavad kõrget palka, aga ei tee seal midagi.

Pole see riigikogu hoone ja Stenbocki maja sugugi pilvepiiril, pole meil ka taoline riik, kus absoluutselt kõike varjatult tehtakse. Ehk avab kemplemise otsene jälgmine silmad isegi enam kui Ojasoo-Semperi psühhoosiga kaasa minemine... 

Kirjutama ajendas mind tänane lehelugu lastest, kes leidsid surnud kutsikad. Juhtusin kommentaare lugema ja ausalt öeldes ei oskagi enam istuda või astuda – kas igasugune inimlikkus on kadunud?

Kommentaarides kirjutavad inimesed, et lapsed ei saa mingit traumat, kui koeralaipu näevad. Mõni kiitleb, et on metsas isegi poodud inimest näinud. Kolmas vastab, et lõi arvu x sipelgaid maha, miks keegi sellest lugu ei tee. 

Argument "see pole midagi, vaat kus mina alles nägin" ei ole midagi, millega uhkeldama peaks. Ja kui nägid? Sinule ei pruugi see ehk šokeeriv olla, kuid on palju nõrgema närviga inimesi, kel süda haledaks läheb. Näiteks keeldub minu oma emagi vaatama telekast uudislõike või filme, mis räägivad väärkohtlemise osaliseks saanud loomadest. Tal tuleb alati pisar silmanurka. Miks ei peakski?

Järgnev on nüüd üsna mustvalge ja tahumatu vaade, ent kui inimene tapab inimese, on jõuvahekord enam-vähem sama. Liigikaaslane tapab liigikaaslase, kusagil struktuurides on neil võrdsed võimalused ja kuigi alati saab kõige üle vaielda, ei ole ta ideeliselt surmanud selle, kes ei suuda ise karjuda või abi kutsuda, ellujäämise korral ise abi saada.

Kui nüüd inimene paneb käe külge koduloomale, olgu see siis lehm, lammas, siga, kass, hamster või koer, on ta oma jõudu kuritarvitanud. Mitte et loom rünnata ei võiks, võib vabalt, ka maha murda. Endast nõrgemat pekstes võib mõnel tekkida tunne, et on tugev ja võimupositsioonil. On ka neid, kes puhtalt sadismist loomi järjepidevalt piinavad.

Enamasti on need inimesed ise elus pettunud, vihased või ei suuda nõrkust tunnistada. Neil on vaja viha välja elada kellegi peal, kes ei karju neile sõnades vastu, vaid vaikselt valu talub. Sestap jõuavadki meieni jutud nendest, kes on kassile haavlid silma lasknud, koera ehitusketiga veriseks peksnud või jänesel hambad välja löönud. Ja mina ütlen, et neid lugusid peaks rohkemgi olema, et inimesed enese kaitseks igasuguseid õigustusi välja ei mõtleks. Õigustusi, mille alla kuuluvad näiteks "miks ma peaks mingist loomast hoolima", "loom ei ole inimene", "neid (mõtle ise koduloom) on niigi nii palju, sigivad pidevalt" jne. Kui oled võtnud kodulooma, on ta täpselt sama palju pereliige kui laps või elukaaslane: ta hingab, sööb, magab ja lohutab, kui vaja. Tegu ei ole karvase mänguloomaga, millest tüdinedes ta lihtsalt prügikasti viskad või kuuri viid.

"Ää, mingi loomaõiguslane kiunub jälle." Ei ole õiguslane, ei ole ka fanaatik. Õiguslaste eesmärgid on laiemad ja võitlusväli enamasti seal, kus tuulikud. Paljud neist on pseudoprobleemid või paratamatus, mida inimeste eluviis nii või naa kaasa toob ja mille ära hoidmiseks oleks vaja kõvasti rohkem ressursse. Minul isiklikult on lihtsalt kahju nendest väikestest karvakeradest, kes julmust taluma peavad. Nemad ei jaga maailma sel viisil kui meie, nad on erinevad, nad ongi ju lemmikloomad, mis tähendab, et vajavad omaniku hoolt ja armastust. Lemmikloomade puhul ei kehti väide, et kes lööb, see armastab. Kui ei taha looma või tüdined temast kiiresti, ära võtagi looma, lase ta steriliseerida, kui poegadega tegelemine sul silme eest virvendama lööb või mis iganes. Loom ei pea kannatama sinu tujude pärast.

Aga mis siin ikka: mõni peksab lapsi, mõni lemmikloomi ja mõlemad leiavad lõpuks teole õigustuse. Ja teised leelotavad kaasa: see pole midagi, minule anti kah metsa all kord vastu lõugu, ärge kiunuge. Ühiskond muutub pidevalt nii või naa ning pealtnäha ebanormaalsed asjad saavad üha tavapärasemaks, mille peale ei kergita keskmine kodanik enam kulmugi. Ja võib-olla tundubki kellelegi kogu see jutt vaid ühe haige inimese virisemisena, kes võiks eluga midagi muud ette võtta ning tegeleda olulisemate asjadega. 

Aldo Luua pildil on vapper Tõrva kass Kusti, kellele õhupüssist silma tulistati.