Kreeka järjest süvenev majanduskriis viitab juba praegu sellele, et juhul, kui me peaksime järgmisel aastal eurotsooniga liituma, siis lähevad Kreekast alguse saanud probleemid meile sõna otseses mõttes kalliks maksma.

Nimelt on eurotsooni riigid kokku leppinud Kreekale 45 miljardi euro suuruse abipaketi andmises, kuid juba praegu on näha, et sellest 45 miljardist ei piisa kauaks. Soome majandusväljaande Taloussanomat hinnangul võib tegelik abisumma kasvada kahe või isegi kolmekordseks. See tähendaks aga näiteks Soome puhul seda, et ainuüksi Soome peaks panustama Kreeka abipaketti üle 1,5 miljardi euro.

Praeguses, 45 miljardi euro suuruses abipaketis on Soome osakaal 550 miljonit eurot, mis tähendab, et iga soomlane maksab sisuliselt Kreekale 103 eurot ehk 1600 krooni.

Miks ma seda räägin? Aga sellepärast, et kui Eesti järgmisel aastal euroga liitub, siis hakkame ka meie omast taskust lahendama kreeklaste probleeme.

 Foto: Arvo Meeks/Valgamaalane

Ja mitte ainult nende probleeme. Juba praegu on õhus märgid, et Kreekast alguse saanud finantskriis on levinud ka teistesse eurotsooni maadesse, mida on näha nii valuuta- kui aktsiaturgudel.

Finantskriisi järgmised peatuskohad on tõenäoliselt Hispaania, Iirimaa, Portugal ja Itaalia, kus investorite lahkumine on tõstnud juba riigi võlakirjade intresse. See tähendab, et nende riikide võlakirjad pole investorite arvates enam väga turvaline investeering.

Seega vaadates praegu Kreeka ümber toimuvat, ei saa ma üle ega ümber hirmust, et järgmisel aastal euroga liitudes satub Eesti tõenäoliselt mingi suurema jama otsa.

Ma tean, et eurole ülemineku masinavärk käib täie hooga ja juba paari nädala pärast peaksime eurotsoonist kuulma kauaoodatud jah-sõna, kuid paraku on üsna tõenäoline, et SEE euro teab mis õnne küll meie õuele ei too. 

Ansipil on töökoht, sul pole – tal ükskõik. Pesupulber X peseb plekid välja, Y mitte. Meie lubame rikkust, teised on lollid. Ja nii edasi, edasi, edasi ... Laiaulatuslik ärapanemine, mis üha enam kanda kinnitab.

Mind ajendas postitust tegema Keskerakonna uus "reklaam" (no reklaam/kampaania või mis iganes nad selle nimeks pannud ei ole, nii seda nimetada ei saa), mida Delfist nägin. Jäin mõtlema, et kes on see sihtgrupp, kelle jaoks selliseid plakateid tehakse? Miks peaks selline hüüdlause ühel pildil üldse mõnd inimest mõtlema panema, välja arvatud muidugi sellele, et kes on too poolearuline (?) autor. Kuidas aitab töötuse leevendamisele kaasa mingisugune Photoshopis kokku pandud pilt "kõva statement'i" ja peaministri pildiga? Ei usu, et töötus hakkab vähenema, valitsus kibekiirelt tegutsema, töötute arv kokku kuivama või majandus paranema. Ei. Pigem heidab see tumeda varju plakati autoreile.

Milleks teha suure raha eest plakat, kus virisetakse, et keegi ei tee midagi töötuse kaotamiseks? Kas ei tundu neile endile irooniline, et sadu tuhandeid maksev (täiesti ebavajalik) kampaania töötuse vastu võitleb? Selle raha võinuks paigaldada sinna, kus see tõesti vajalik on. Teha (hea)tegusid, mitte suuri sõnu või pugeda karikatuuri ja pila taha. Andnud-suunanud see raha kas või töötutele ja naernud pärast näkku, et "näe, vaat kus aitasime inimesi selle rahaga, aga mida teie tegite?".

Tarbijakäitumise kohta on tehtud mitmeid uuringuid, sealhulgas ka reageerimist igasugustele reklaamidele. (Ühe inglisekeelse saab kätte näiteks siit.) On reklaame, mida vaatad ikka ja jälle, vahel lausa hiljem YouTube'ist üle. On konkursse maailma mastaabis, kus reklaamid, mis ei alanda tarbijat, vaid moodustavad omaette lühifilmi. Kolmas osa on reklaamid laiatarbekaupadega, mis tegelikkuses siiski tavainimese seisukohalt loodud selleks, et laimata konkurenti ja ülistada enda oma, luues kohati ikka täiesti utoopilisi ettekujutusi (ühe tõmbega puhtaks, ühe pesuga säravvalgeks jne).

Need konkurenti otseselt või kaudselt maha tegevad reklaamid peegeldavad tegelikult väga hästi seda, mis ühiskonnas toimub ja mille poole ta liikumas on. Poliitreklaam on alati olnud kergelt konkurenti salvav, ent üha enam leiab sama mõttega reklaame ka täiesti tavaliste toodete puhul. Selmet mõelda ise midagi uut või parendavat, on alati ju lihtsam sõimata naabril nägu täis, miks ta midagi ei tee, süüdistada kedagi teist või loota, et kõrgem võim tuleb appi.

Mõneti on kõrvalt üsna kurb jälgida, kuidas võimuladviku mängud sarnanevad sellele, mis üldiselt lasteaedade liivakastides toimub. Ja tegelikult ei ole see üldse üksnes Eesti, vaid kogu maailma probleem (nimetagem seda nii). Võim muudab inimesi: mida lähemal katlale, seda rohkem. Alguses arukatena tunduvad inimesed võivadki lõpuks tulla välja loosungite või ideedega, mis sarnanevad kolmeaastaste kaklusele, kus üks joonistab teisele foto peale sarved (reklaam), teine aga esimesele saba taha (vastus esimese reklaamile). Pärast naeravad mõlemad mõnuga – küll sai aga hästi ära tehtud!

Poliitika on ala, mille puhul ma üldiselt sõna ei võta, sest tunnistan, olen rumal nende süsteemide ja eesmärkide osas, mida saavutada tahetakse. Ei meeldi need inimesed, kes oma hinge maha müünud ja kes oma peaga ei mõtle, sestap ei pööra üldiselt ka tähelepanu. Kui see mäng aga igal pool näkku kargab ja lämmatab, vaatad temaga paratamatult silmitsi. Seejärel jäädki mõtlema, kas ja kelle jaoks mänge mängitakse. Miks ei võiks vahel muuta oma strateegiat või tulla sealt ülalt veidikeseks alla inimeste sekka ja ringi vaadata – kord olite ise samasugused "tavalised", kuid kas teie valiks iseenda, kui võtate arvesse kõik oma tehtud teod ja viisid võimule saada?

Ajal, mil isegi oluliselt odavamate kaupade müüjad tunnetavad väga hästi oma nahal, kuidas kuu alguse palgapäevade järel käibed kasvavad ja kuu lõpus kahanevad, leidub Eesti tippjuhtide seas ikka neid, kellele näib uudisena tulevat, et Eestis on väga palju vaevu palgast palgani või pensionist pensionini välja tulevaid inimesi.

Vähemalt üks juht on nüüd siiski saanud valgustatuks - Haigekassa juhatuse esimees Hannes Danilov (pildil), kes tunnistas teisipäevases Reporteris digiretseptidest rääkides, kuidas talle tuli üllatusena, et palga- ja pensionipäevade järel ravimite müük tõuseb ja retseptisüsteemi toetavad serverid võiksid selleks ka valmis olla.

"Jah, see selgus meile ka. Me enne seda ei teadnud," vastas Danilov küsimusele, kas inimesed sõltuvad rohtude ostmisel palga- ja pensionipäevadest. "Kuu algused on meil olnud alati väga keerulised, koormused tõusnud rohkem, kui oleme plaaninud."

Tere tulemast Eestisse.

Kauplusekett Rimi lükkas täna ümber ka väited, nagu oleksid nad hinnanud Eesti tootjate toorliha kvaliteeti madalaks, samas võib nende varem välja saadetud pressiteatest välja lugeda just sellist vihjet.

"Rimi lükkab kategooriliselt ümber väite, nagu oleks Rimi hinnanud Eesti tootjate toorliha kvaliteeti madalaks või mitte piisavalt kvaliteetseks. Rimi ei ole seesugust hinnangut andnud ega selline põhjus ei ole mingil viisil mõjutanud Rimi lihatoodete valikut," seisis nende täna saadetud pressiteates.

Samas 19. märtsil laiali saadetud teates, milles Rimi teavitas oma märgitoodete valiku suurenemisest, võis välja lugeda ja paljud loomapidajad lugesidki välja, suisa vastupidist. Nimelt ütles Rimi Eesti Food turundus- ja kommunikatsioonijuht Evelin Mägioja toonases pressiteates sõnaselgelt, et importveiseliha müük Rimi keti poodides aitab eestlaste toidulauda mitmekesisemaks muuta.

Mägioja ütles, et kuigi eestlased eelistavad ilmselt ka edaspidi ikkagi peamiselt sealiha, on senini veiseliha vähese tarbimise põhjused olnud kvaliteetse veiseliha väikeses valikus. "Turule tuleva Rimi oma märgibrändi impordime küll sisse, kuid see-eest saame alati kliendile garanteerida lihaveise kvaliteetse liha ja võime olla kindlad, et pakutavad lihatooted ei pärine piimaveiselt", ütles ta.

Seega võis ju välja lugeda, et Eesti veiseliha baasil ei saa Rimi garanteerida oma klientidele kindlat kvaliteeti?

Juba mitmendat nädalat tuleb kõikjalt meie kauni kodumaa nurkadest teateid selle kohta, kuidas liigivesi on üleujutanud kas mõne teelõigu, maa-aluse kütusehoidla või vallamaja.

Nende rindeuudiste seas on oma kindel rubriik uusarendustel, mida samuti liigvesi kiusab. Ja kui muidu võib veehädades tõesti süüdistada lumerohket talve ja kiiret kevadealgust, siis paljude uusasunduste liigveestumise põhjuseks on elementaarne lollus ja ahnus.

Kui ma sõidan Tartust oma maakoju, siis jääb tee äärde võsa sisse peitunud järjekordne arendusprojekt, kuhu pole küll kerkinud veel ühtegi maja, kuid kus on olemas algeline tee ning samuti on viidud sinna elekter. Sisuliselt on soosse rajamisel järjekordne elamurajoon. Möödunud kevadel, mis polnud kaugeltki üks veerohkemaid, lainetas kogu see arendus sirgelt vee all. Rääkimata siis tänavu kevadest.

Veel mõned aastad tagasi ujutas kevadine lumesulamisvesi üle Tartu lähedal Ülenurme vallas asuva Aasa elamurajooni, kuna arendaja oli jätnud lihtsalt sademete kogumise süsteemi rajamata. Sama lugu juhtus sellel kevadel ka Tallinna külje all Peetri külas, kus puuduliku sademeveejuhtimise süsteemi tõttu tungis vesi majadesse. Parem pole olukord ka Lagedil asuvas uuselamurajoonis, kus eelmisel nädalalõpul sai liigelda vaid kalamehesaabastes

Mul on nendest inimestest, kes peavad oma uutes kodudes liigveega võitlema, siiralt kahju. Esiteks on ostetud kalli raha eest majad ja korterid, mida peab hakkama otsast veekahjustuste tõttu kõpitsema. Teiseks on nad muutunud omalaadseteks vetevalla vangideks, kuna väga raske on müüa kinnisvara kohas, kus teatakse, et iga kevad võib tulla veega mingi jama.

Ja nii tulebki neil iga kevad ja sügis vajutada neil tugevasti päkad pihku ja loota, et vast seekord uputust ei tule.

Kusjuures tundub, et selle jama eest ei vastuta mitte keegi.

Kevadine üleujutus Peetri külas. (Kaarel Tigas)