Eestis tegutseb üks venekeelne uudisteportaal Balitija.eu, mille seisukohavõttudega on viisakalt öeldes aeg-ajalt üsna raske nõustuda. Kuid las see olla, oleme vaba maa ja kui parafraseerida klassikuid, siis ma pole ma nõus küll surema Baltija.eu arvamuste eest, kuid ma olen nõus surema selle eest, et vene keelt rääkivad inimesed neid seal vabalt avaldada saaksid.
Tartu rahu aastapäeval ilmus seal üks lugu, mis kandis pealkirja "Eesti tähistab territoriaalsete pretensioonide aastapäeva". Ma pole paljuga nõus, mida seal Petserimaa tagastamise kohta kirjutati, kuid ma olen seda meelt, et me peaksime lõpetama jutud Petserimaa kui põlise Eesti ala tagastamisest.
Neile, kes väidavad, et kogu Petserimaa näol on tegu põlise Eesti alaga, soovitan siiralt tutvuda ajalooürikutega ning kui selleks viitsimist pole, siis võiks pilgu peale visata ühele Wikipedia lingile.
Tuleb välja, et nn põline Eesti ala Petserimaa kuulus juba alates 862. aastast vene vürtsidele ning kuulsas Irboska linnuses valitses väidetavalt varjaag Rjuriku kaaskondlane Truvor. Kusjuures, kui Pihkva vürstiriigi ja Tartu piiskopkonna vahel pandi 13. sajandil paika piir, siis jooksis toonane nö Eesti-Vene piir hoopis Vastseliina kindluse juurest, mille piiskopkond rajas vastukaaluks Irboska kindlusele.
Pihkva vürstiriigi ja Tartu piiskopkonna vaheline piir 13. sajandil. Foto: Wikipedia
Tartu rahuga olukord muutus, kuna rahulepingu sõlmise ajal Eesti ajaloos neid väheseid hetki, mil Venemaale sai midagi jõupositsioonilt peale suruda. Seetõttu sai Eesti rahulepingu kohaselt endale nii Setumaa ning viimasega piirnevad Pihkva kubermangu alad. Eesti valdusse jäi Petseri ning veel mõned suuremad asulad, sealhulgas Irboska ja Laura.
Ka tollal olid Petseri maakonna idapoolsed alad praktiliselt sajaprotsendiliselt venekeelsed ning neil ei olnud setudega mingit seost. Eesti vajas seda piirkonda vaid ühel põhjusel - militaarseks puhvertsooniks, sest nii oli võimalus hoida etnilised Eesti alad eemal tollaste kaugelaskesuurtükkide laskeulatusest. Ja nagu väidab Wikipedia, olid Irboska läheduses olevad künkad heaks kaitsepositsiooniks.
Kuid edasist me teame juba kõik: 1940. aastal võttis Vene NFSV kogu Petserimaa enda haldusalasse lõhkudes sellega setude etnilise ühtsuse. Ja kuigi väidetavalt üritatud siis tõmmata piir etnilisel alusel, ehk need alad, kus ülekaalus olid setud üritatud jätta Eestile, jäid mitmed suured setu külad siiski Venemaale.
Setude jaoks on selline ajalookulg on traagiline, kuid siiski ei saa me siinkohal tugineda väitele, et meilt võeti käest meie põline ala. Kuid teisalt on Petserimaa teema ju osa Tartu rahulepingust, mis on teadupärast ämmaemandate Joffe ja Poska allkirju kandev Eesti vabariigi sünnitunnistus.
Tundub, et Petserimaa tagastamine jääb meil veel pikaks ajaks õhku ja seda vaatamata Eesti ametlikule seisukohale, et Venemaale territoriaalseid nõudmisi pole. Seega saab vene meedia ka järgmisel aastal võimaluse tulla 2. veebruaril välja iroonilise pealkirjaga "2. veebruar - territoriaalsete nõudmiste päev."
2. Ma ei saa aru, mis tähtsust on sellel, kuidas saksa ja vene vallutajad meie maad jagasid? Tartu rahuleping on teadaolevalt viimane jõustunud Eesti ja Vene vaheline rahu- ja piirileping.
Aga 1994. aasta juulilepete järgi Eesti ei pretendeeri tollastele aladele ja peale selle lepingu ratifitseerimist on probleem lõpetatud.
Siinkohal autor eksib. See toimus 1944. aastal.
Sellest ei järeldu ju, et piir läks otse Vastseliina tagast, vaid pigem ikkagi, et kuskilt kaugemalt ida poolt, küllap ikka kusagilt Võrumaa ja Setumaa piiri kohalt.