Mõistan WikiLeaksi dokumentide lekkimist, kui neis kirjeldatakse meeletuid petuskeeme või tehingute tegelikke motiive, kuid ei saa aru, miks erututakse ametnike arvamuste peale.
Mõneti on ju arusaadav, et kübersõda- või finantspoliitikat puudutavad saladused meieni WikiLeaksi kaudu jõuavad – informatsioon peab olema vaba ja voolav, siis on ta kõige efektiivsem ning jõuab õigete adressaatideni. Küll aga ei näe ma põhjust, miks avaldada eri ametnike arvamusavaldusi või hinnangud, mis ei sisalda absoluutset üldist või enamuse arvamust.
Mis need nn arvamustelegrammid tegelikult on? Ütleme, et ühel päeval on sul hästi paha tuju ning oled parasjagu vihane ülemuse peale. Meenuvad veel vanad seigad ning valmib e-kiri kolleegile. Ehk arutate hoopis seda suusõnaliselt pisut hiljem. Vestluses annad hinnangu ülemusele, tema tegevusele, ettevõttele üleüldiselt ja kiitled, mida kõike sina ära teha saaks. Siis jõuab see vestlus ülemuse kõrvu või kõigi kolleegideni. See ongi WikiLeaks.
Või. Ütleme siis nii, et sul palutakse anda hinnang hetkeolukorrale. Sa koostad raporti ja lisad sinna alla veel omapoolsed märkused (subjektiivsed hinnangud), mis ei ole mõeldud laiemale ringile ("Mari võib küll olla andekas, kuid eile nägin teda puhkenurgas kohvi joomas, kuigi võinuks hoopis tööd teha – ta istus seal lausa viis minutit kauem kui tavaliselt!"). Ka see on WikiLeaks.
Kindlasti on neid, kes käsna moodi seda infot endasse imevad ja kohe seisukoha võtavad, ent enne tuleks veidi mõelda: kas on üldse keegi, kes poleks iial kellegi teise kohta mõnd krõbedamat sõna lendu lasknud? Ja seda isegi ametlikes vestlustes. Nii et sisuliselt ei ole igasugustel WikiLeaksi dokumentidel mingit laiapõhjalisemat seletust või mõju. Meeleolu on muutlik nagu ilm ja mis ühel hetkel võis tunduda halb, võib teisel olla jälle vägagi hea.
Mis mind aga kogu WikiLeaksi asja juures naerma ajab, on see viis, kuidas neid loetakse, esitletakse jne. Pidevalt edastatakse siit-sealt signaale, kuidas kõik kolletub ja inimesed ei soovi kõmu. Aga mis see Wiki siis on? Sulaselge kõmu ja klatš stiilis "naised saunas rääkisid". Ja ega tavainimene neist telegrammidest kasu saagi, pigem jääb see poliitlaste madistamise maaks – kes kelle ämbri varastas ja kes eile liivakastis mängida sai, see täna ei saa.
Nii et kui ahnelt WikiLeaksi "kõmurubriiki" tarbida, tuleks enda vastu aus olla, mida me siis tegelikult ihkame – kõmu ja klatši, et saaks kellelegi ära panna või uudset teavet, mis puudutab julgeolekut või riigi seisukohast tähtsaid asju?
Või mida teie üldse WikiLeaksist ja dokumentide avaldamisest arvate, lugejad?
