Olen kahe käega poolt, et räägitakse üha enam nendest lastest, kes koolis terrori all kannatavad. Minu poolest võiks sellele teemale anda leheruumi kas või iga päev, rõhutades, kui ebanormaalne on inimesi iseenda dogmade ja uskumuste tõttu kiusata. Ja kohati leian, et koolikiusu võiks laiendada üleüldisele kiusamisterrorile, mis aastatega vaid hoogu kogub.
Kiusamise objektiks võib olla nii rikas kui vaene, peenike kui paks, tark kui loll, see ei sõltu alati vaid ühest tegurist. Erinev on ka see, kuidas kiusamine kiusatule mõjub. Üks ammutab sellest jõudu, samas kui teine asub end vaimselt (ja kurval juhul ka füüsiliselt) hävitama. Kuidas me kiusamisele reageerime, oleneb suuresti meie iseloomust, ümbritsevatest inimestest, eelkõige aga perekonnast.
Lastele õpetatakse maast madalast, millised asjad on head ja halvad või ilusad ja koledad, ent enamjaolt piirdutaksegi nende subjektiivsete arvamustega. Maailma ei saa jagada üksnes välise meeldivuse järgi, kuid kui lapsele ei seletata enamat, hakkabki ta kõike ümbritsevat vaatama pilguga: see mulle meeldib, see mitte, järelikult on mittemeeldiv paha.
Ei tasu alahinnata lapse mõtlemist. Ta ei loo (veel ja enamasti) seoseid nagu täiskasvanu. Laps ei vaata oma klassi kõige viletsamalt riides olevat klassikaaslast ja mõtle: "Hei, riided on tal nõmedad, aga äkki on tal hea süda!". Selle kohati mustvalge pildi tagajärjel eeldab laps, et kuna kaaslane ei ole nagu tema (või nagu talle õpetatud on), on kaaslane erinev ja seega ei sobitu üldpildiga. Kui puudub veel kasvatus, on tagajärjena tekkinud taas üks väike marakratt.
Vanemad kipuvad lapse kiusliku käitumise lükkama klassikaaslaste, õpetaja või sõprade õlule, kuid vahel võiks vaadata ka iseendasse. Kodust saab paraku kõik alguse, ükskõik kui idülliliseks seda peetakse. Oma pere keskelt peaks laps saama ka selle õpetuse, millise sõbra sõnade järgi tegutseda ning millise mitte. Muidugi on ju olukordi, kus minnakse heast kasvatusest hoolimata sõprade "nõmedustega" kaasa, see on kasvamise juures loomulik osa. Ettevaatlik peaks olema siis, kui käitumine hakkab korduma.
Mida vanemad teha saaksid? Ma kirjutaksin selle hea meelega suurtähtedes: KUULAKE OMA LAPSI JA RÄÄKIGE NENDEGA! See on suhtluse üks alustalasid. Isegi kui ta on teismeline, isegi kui ta ei suuda teiega veel päevakajalistel teemadel rääkida. Oma lapse mõttemustri ja võimaliku käitumise tundmine aitab teil ise tajuda olukordade ennetamist, kus kuulamiseks võib olla juba liiga hilja.
Paljud lapsevanemad imestavad, miks ja kuidas nende võsukestest sai kiusaja või kiusatav. Tõsi, et on lapsi, kes oskavad koolikiusamist kodus väga hästi varjata. Laps on ju ikka oma vanemate silmatera ning nii valusa asja tunnistamine nõuab ka neilt suurt julgust, kartes, et rääkides võivad nad purustada teie südame. Olen kuulnud, et osad lapsed kardavad, et vanemad lähevad nende juurest ära või ütlevad lahti, kui koolikiustust kuulevad. Täiskasvanu mõtleb selle peale, "milline jabur kartus", ent laps võib seda tõsimeeli tunda. Isegi kui vanemad on tema jaoks alati olemas olnud. Ka see on osa kasvamisest ja suureks saamisest.
Aga kuidas saab lapsest kiusaja? Eks sellekski ole mitmeid põhjuseid, kuid levinum on siiski vanemate ükskõiksus. Siinkohal pean tähtsaks märkida, et antud väide tuleneb minu enda vaatlustest ja tuttavate kogemustest. Vanemate kiire eluviis jätab lapse jaoks vähe mänguruumi, mis tähendab, et laps areneb televiisori, interneti ja/või sõprade "abil". Ja kus levitatakse enim klišeesid? Ikka filmides. Sealt õpib laps ära, kuidas ebanormaalsetele (ja kellegi meelest pahadele) tuleb säru teha, misjärel saabub õnnistus, kus märulimeest kiidetakse ovatsioonide saatel. Pärast teevad veel kõik pai ja kallistavad kah.
Olgu. Kiusaja võib lapsest saada ka siis, kui vanemad lubavad kõike teha, igal pool käia ning ei valva ega huvitu laste tegemisest. Vastupidiselt osade arvamusele, vajab laps siiski teatud reegleid, mida järgida. Need ei pea olema ilmatuma ranged. Vabakasvatus on vahva idee, nagu ka liberaalsus poliitikas, ent toob endaga kaasa palju soovimatuid tagajärgi. Kui sead lapsele piirid, võib ta sinu peale küll vihastada, kuid usu, et tulevikus on ta tänulik. Teatud kogus rangust hoiab ka lapse vaos.
Veel üks põhjus, miks kiusamine alguse saab, tuleneb taas kodust. See juhtub siis, kui üks (või mõlemad) vanematest on ise kiusaja rollis. Laps ei hakka kodus vanematele vastu, vaid elab oma frusteeritust välja koolis, pekstes või narrides teisi. Kuna tal ei ole kodus sõnaõigust, tuleb see kehtestada koolis, ükskõik milliste vahenditega.
Seega jõuan ma tagasi selleni, et lapsi PEAB kuulama ja nendega rääkima. Vaid nii saab ennetada või vähendada nende kiusajaks muutumist. Ideaalset keskteed või nõuannet ei ole olemas, kuna iga inimene on eraldi isiksus ja nõuab erinevat tähelepanu. Selleks ongi lastel vanemad, kes selle toreda isikupära neis avastama peaksid.
Igaks juhuks märgin ära, millised on põhilised tunnused, kuidas ära tunda, kas sinu last kiusatakse ning mida ette võtta. Näpunäited on pärit raamatust "Bullying at School: What We Know and What We Can Do (Understanding Children's Worlds)". Usun, et need kehtivad ka Eesti puhul.
Laps on tõenäoliselt kiusamise ohver, kui:
* ta tuleb koju ja ta riided on rebenenud või mustad (siin peab vanem iseennast usaldama, sest laste mängud võivad lõppeda üsna mudaste rõivastega), ta raamatud või teised talle kuuluvad esemed on järsku "kadunud";
* tal on kätel-jalgadel või kehal marrastusi, sinikaid või kriimustusi (jällegi, tegu võib olla ka mängu käigus saadud vigastustega);
* ta kardab kooli, sinna minemist, tulemist või koos klassikaaslastega ühistele väljasõitudele ja koosviibimistele minemist;
* ta kõnnib koolist koju "ebanormaalselt" suure ringiga või väldib teatud teid;
* ta on kaotanud huvi koolitööde vastu ning ta hinded halvenevad ühtäkki;
* ta tundub kurb, pisarais või masendunud, kui koju jõuab;
* ta kurdab sageli pea- või kõhuvalude üle, või väidab tihti, et on palavikus;
* tal on probleeme unega või näeb tihti õudusunenägusid;
* tal puudub söögiisu;
* ta tundub pidevalt ärev ja/või kannatab madala enesehinnangu käes.
Mida teha, kui oled tuvastanud, et sinu last kiusatakse koolis:
1. Usu, mida laps sulle räägib. See on esimene oluline samm, mis kinnitab lapsele, et ta saab sinu poole oma murega pöörduda.
2. Anna oma lapsele teada, et ta ei ole oma murega üksi. Kinnita lapsele, et tema ei ole kiusamise põhjus ning tema tegevus ei kutsunud kiusamist esile.
3. Kui sinu last kiusatakse füüsiliselt, anna sellest kooli teada. Su laps ei soovi kindlasti, et selle sammu ette võtaksid või ei taha kool väiteid uskuda, ent füüsiline vägivald ei tohi jääda tähelepanuta. Kui valid käed rüpes istumise, õpib laps sinult sama käitumismustri ehk et kellelegi vastu astumine on mõttetu ning kiusajad võivad, peavad ja tohivad kiusata.
4. Õpeta lapsele, kuidas olla enesekindel ja kuidas väiksematest narrimisepisoodidest üle olla. Ütle lapsele, et iseenda mõtete ja õiguste eest seismine ei ole sellisel juhul vale tegevus.
5. (Seostub eelmise punktiga) Julgusta last kiusajale mitte alistuma ja õpeta, kuidas saaks olukorda paremini lahendada. Ära õpeta lapsele rusikatega vehkimist. Isegi lastele mõjub "viisakas üleolek" paremini kui lõuahaak.
Kui sinu laps on kiusaja, tuleks sinul kui vanemal uurida, miks ta täpsemalt nõrgemaid kiusab. Lapsele õigesti lähenedes võib ta sulle kenasti ära seletada, miks ta kellelegi jala ette pani või juustest sakutas. Kui oled selgitanud probleemi allika, asu seda lahendama, võttes õppust eelmisest viiest punktist. Näiteks kui sinu laps on saanud kiusajaks seetõttu, et teda ennast kiusatakse, õpeta talle, kuidas asjadest üle olla seda kiusamata lahendades.
Niisiis.
Mul ei ole doktorikraadi või valmis kirjutatud teadustööd, ent olles ise kiusamisega kokku puutunud ja seda lähedalt näinud, võin kinnitada, et tegu ei ole "mingi suvalise" teemaga, millesse võiks kergelt suhtuda. Siin on mängus inimelud - olukord, kus loeb iga liigutus ja sõna.
Täiskasvanuks saades oskad kunagisest kiusamisest küll üle olla, kuid sisimas ei unusta seda iialgi. Teatud lõhnad või isegi laulud võivad kõik kogetu taas meelde tuua. Oluliseks muutub siin see, mida sa taasleitud mälestustega peale hakkad. Seega ongi sul kaks võimalust: a) kas lüüa pea kuklasse ja tunda end kannustatuna või b) olla elu lõpuni masendunud. Usun, et esimene variant on kordi parem "kättemaks" sinu kunagistele kiusajatele.
Vaatame või vanglate kontingenti - väga-väga paljud vangid on... vägagi lühikest kasvu!
Lisaks peab mainima, et ei räägi need kiusajad vanematele ühti ausalt, miks nad midagi teevad. Hakatakse valetama ja vassima, kiusatavat süüdistama.
Mina kinnitan ka, et kiusamise vastu aitab ainult füüsiline vägivald ja väga tugev vägivald ja kiusaja ära hirmutamine.
Kiusajaid ei huvita mitte miski, neid hoiab tagais vaid hirm peksa saada või häbistatud saada.
Peksa saamine mõjub rohkem.
Üks löök ütleb rohkem, kui 1000sõna.
Olin ise koolis kiusatav tean mida see tähendab ja kui raske on vastu astuda.
Ma üritasin vastu astuda, aga kõik mu vastuastumised suruti väga valusalt maha.
Ei julgenud ka kellelegi rääkida kuna kartsin häbi.
samuti pole ma kunagi olnug viriseja tüüpi, et iga väiksemagi asjaga kuskile virisema tõttan ja töinama, nii ma kannatasin seda kiusamist.
Haavad on siiani, arvasin vahepeal et haavad on läinud, aga ei tulid välja mõned aastad hiljem ja on aru saada, et need ei kao mul või siis alles pika peale ja suurte pingutustega.
Koolikiusamise jaoks tuleks luua eraldi üksus, mis sellega tegelema hakkab ja kiusajaid tuleks hakata karistama väga mõjuval moel.
Mingi last vangilaager, sunnitöö jne.
Kahjuks vanemad kaitsevad oma lapsi ja ei usu midagi paha oma lapse kohta, sama kehtib ka kiusajate laste vanemate kohta, kahjuks paljud lapsevanemad on sellised.
ja et lotila võiks teile õuduslugusid eesti koolist sadade kaupa vorpida?
mis on ses arvamuses (rõhutan - arvamuses!) ebasobivat?
Just tänu sellele artiklile hakkasin taas mõtlema,et minu laps annab märku appi karjest.Kuna ta vägagi kinnine laps siis selle teksti põhjal mõistsin,et laps annab märku sellest,et tal on taas hirm kooli ees..Hakkasin just mõtlema,kuidas laps just eile rääkis,et ta näeb ainult koledaid unenägusid ja täna hommikul hambapesu aeg ütles,et tal kõht valutab...???
Kui laps koolist tuleb,tean,et pean temaga kindlasti rääkima ja uurima mis tema väikest hinge taas piinab.Ei taha taas seda läbi elada mida ükskord juba elasime.
Olge mõistvamad ja andestavamad,sest sellest teemast peab rääkima,et asi kunagi muutuks.
Kõike ilusat kõigile!
Lapsevanemad,kelle lapsi piinatakse koolis : Ärge hakake seda asja direktorite või õpetajatega rääkima,uurige parem välja kes need kiusajad on ja las mõni teie tuttav,kes kiusajale võõras on,teda natuke "raputada".
Selles suhtes on see ikka tõsi küll, et need samused kiusajad kardavad alandust ja vägivalda rohkemgi kui kiusatavad.
Kord oli minulgi lapsevanem, kes kodus õpetas kodus last: kui keegi kipub kätt tõstma, võta taburett ja kohe viruta...
Paraku selline olukord meil riigis on.
Kui tahad, et su laps ei oleks kiusatav tuleb järgida vangla seadust ja ennast kohe maksma panna.
Vägivalla vastu aitab ainult vägivald, nii kurb kui see ka ei ole.
Kuidas siis täpselt? Mul on just selline probleem. Minu poega kiusati eelmine aasta. Käsivarred puukatest sinised kogu aeg. Vetsupotti topiti ja muid sellesarnaseid kiusamisi tehti. Direktor ütles, et poisid ikka vahel kraaklevad. See aasta on minu pojast saanud kiusaja. Ütleb, et kui ta ei aita teistel kiusata, kiusatakse teda ennast. Eelmine aasta leidis ta lõpuks endale vanemast klassist kaitsja, see aasta on ta üksi. Keegi ju tegelikult ei kuula ega aita, öeldakse lihtsalt et ei tohi kiusata ja kõik. Ja mulle tundub, et ta ei naudi teiste kiusamist ja on üldse väga piiri lähedal juba endast väljaminemisele ja ahastusele. Kuidas ma teda aidata saan? Keegi võiks kusagil konkreetselt öelda, mida teha?
Nii et soovitan su lapsel kooli vahetada. Tean väga palju juhtumeid, kus sellest on abi olnud. Kroonilisi kiusajaid ei õpeta nii kergesti ümber ja kui lihtsamad vahendid ei aita, ei jäägi muud üle. Loodan, et leiate lahenduse. :)
Kooli lõpetasin ikkagi edukalt ja hakkasin roppumoodi ennast edasi treenima. Olen küll jätkuvalt suur ja tugev, kuid haavad on sellised, et oma nina ma teiste konfliktidesse ei pista.
Teistele kogemuseks, et vägivalla vastu saab tõesti ainult vägivallaga. See töötab. Teiseks pead sa olema millestki väga hea - ehk sind ei vii ennast välja mingid tühikraaklejad, sest nemad ei ole kaugeltki nii hea kui sina (kas spordis, klubis, või mõnes muus tegevuses) - see annab jõudu.
Minu probleem ongi selles, et poisist endast on saanud kiusaja. Ta ei ole hetkel kiusatav, sest on kuidagi saanud kiusajate punti ja sellega seoses teda ennast enam ei kiusata. Ma ei tahaks oodata ja loota ,et asjad iseenest paranevad. Aga mis siis kui talle kiusamine ja nõrgemate ahistamine meeldima hakkab ja kuhu ta siis jõuda võib. Praegu ta veel räägib, et tal on isegi kahju mõnest ,keda kiusatakse aga ta ei julge teistele midagi öelda, muidu on järgmine ja parem aitab kaasa. Väga nõme mõtlemine, aga nii on. Kuid mis siis kui varsti ei ole tal kellestki kahju vaid naudib peksmist. Kuidagi peab olema võimalik seda peatada. Ka teistel kiusajatel on vanemad, vaevalt nendelegi meeldib, et nende laps on vägivaldne, aga ei osata midagi peale hakata. Suurim probleem ongi ju mitte kiusatavates , vaid kiusajates.
Kiusaja on üldjuhul madala eneshinnanguga, kelle kodune elu on kergelt öeldes segane. Seal ei ole loota vanematele. Sellisel juhul parandab küürakat vaid haud. Sellised paadunud vennad jäävadki elulõpuni vaimselt kiiksuga.
Lapsele tuleb aga leida mingi tegevus või eesmärk, et tal ei oleks aega sellise pundiga ringi töllerdada. Me käisime igal pausil alati korvpalli loopimas, et koridor peal ajuhiiglastega ei peaks tegelema. Tulemuseks oli kokkuhoidev korvpallurite punt ja kogemus eluks, mis kunagi päädis poolprofikarjääriga.
Ise arvan ka ,et oleks vaja leida kooli tegevus, mis lapsi huvitaks ja ühtsustunde tekitaks. Lähen ikkagi kooli, aga mitte kedagi süüdistama ega kaitsma vaid vaatan, kas saab asja direktori ja õpetajaga arutada ja mida nemad lahenduseks pakuvad. Ei saa ju olla et kõik on metslased, kellega tegeledes tulemusi ei tule. Eks näeb, kas on tühi käik või saan mingi lootuse. Kiusaja vanemana on mul ka kergem minna, seda ei võeta kui kaebamas käimist ja poisil ehk mingeid jamasid sellest ei tule teistega.
Pikk jutt lühikeseks: Kõik algab kodunt, ning vägivalt on see kõige-kõige-KÕIGE viimane lahendus.