Kas oskame enam üldse siirast huvi/rõõmu/kurbust üles näidata, ilma et peaksime mõtte taha panema MSNist tuntud emoticoni?
Mäletan aega, kui tulid korralikumad arvutid ja kodudesse paigaldati dial-up internet, kus sai heal juhul viibida vaid tunnike päevas. Sõpradega suhtlemiseks kasutati ikka telefoni või mindi lihtsalt ukse taha. Nüüd? Nüüd on meil MSN, Skype, Yahoo ja sada muud erinevat programmi, mille abil hoida lähedastega ühendust, ilma et neid füüsiliselt kohtama peaks.
Mõneti on kõiksugu suhtlusprogrammid kindlasti väga kasulikud ja head. Seda eriti juhul, kui sõber elab välisriigis või on lihtsam suure telefoniarve tegemise asemel Skype'is kõnelda. Mis mind kõige selle juures häirima jääb on lähedus. Just see, et sa ei või iial teada, mida teine inimene teisel pool ekraani teeb ja kas ta ikka räägib sinuga heast tahtest või kirjutab niisama midagi vastuseks.
Silmast silma kohtudes taipab enamik meist ära, milline on vestluskaaslase tuju ning kuidas tema poole pöörduda. Kui ta on pahur, võtame tooni madalamaks ja ei räägi üht "jõle head anekdooti", mis on veidi ropp ja mis talle teisel puhul kindlasti nalja teeks. Päriselus oskame paremini reageerida sõnadele, lausetele ja arutlustele, ilma et peaks neid erinevate naerunägudega ehtima.
Just see viimane mõte teeb mulle muret - on juhtusid, kus tahaks isegi ametlike dokumentide (või vastuste, ja isegi uudiste) alla kirjutada ":)", et ikka aru saadaks, milline täpselt see lause või mõte on. Tihtipeale kuulen, kuidas räägitakse, et vastus meilile tundus tõrges. Aga kui sellele oleks lisatud alla ":)" või ":D" või ":P"? Kas siis oleks asi selgem?
Tundub, et paljud ei kipu enam aru saama naljast, kui see pole rikastatud vastavate märkidega. Irooniast, kui sel pole lõpus vastavat märki. Soovist, kui selle järele ei ole lisatud vastavaid märke.
Tuttav õpetaja rääkis, et nii põhi- kui keskkooli lapsed tahavad naerunägusid kirjutada ka kirjandite alla, kodutöödest rääkimata. Seda ikka selleks, et "õpetaja aru saaks, mida ma mõtlen".
MSNis tekivad vahel vaidlused just seetõttu, et üks osapooltest ei lisanud neid kollaseid klibakaid lause lõppu. Ja kui sa neid ei lisa, oled tingimata õel, tige või pahas tujus. Absurd? Mõne jaoks ei ole.
See, milline on internetikeel, on omaette asi, keel on nii või naa pidevas muutumises ning uuendusi tehakse iga päev. Küll aga paneb mõtlema see, kuidas internet meilt igapäevaelu emotsioonid röövib.
Mõni võib ehk mõelda, et see ei ole üldse oluline või tõsine probleem, ent üha laienev sellegi poolest. Britid ja jänkid on pikemat aega hädas sellega, et lapsed oskavad omavahel rääkida vaid emoticonide või netikeele abil, suuremal osal jääb ka leksika vajaka.
Ja siis ühel hetkel jääd mõtlema - kuidas saadi ametlike või vähemametlike kirjadega hakkama siis, kui naerunägude lisamine veel populaarne ei olnud? Kas saajad ja saatjad solvusid sama moodi?
Ja mida me teeks siis, kui ühel hetkel ei olekski enam emoticone? Suurem osa meist saaks hakkama, ent teine vaevaks pool päeva pead, kas teda mõnitati, solvati või oli tegu hoopis naljaga ...
Kuidas on teiega lood, lugejad?
tunnete väljendamist koolis ei öpetata, see tuleb kodust v loomulikust intelligentsist, v paljudel tundub pole ei yht ega teist. pöhjamaa inimene ei ole emotsionaalne ja hoiab tunded vaka all, muidugi juhul kui tal yldse mingi tunde elu on. olen alati öelnud et vähemalt eestis vöiksid paljud selles osas riigile puudetoetust kysida.
aga tänapäeva kyynilist ja materiaalset suhtumist arvestades. vöib enam vähem kindel olla et nii 95 prossa ulatuses on tegemist mönitusega, ylejäänud 5 juhul lihtsalt naljaga. nii lihtne see ongi..
Veelgi enam: mingis mõttes arvan isegi, et emoticionid võivad suhtlust rikastada. Varem polnud ehk oluline, millises "meeleolus" keegi oli, tähtis oli sisu, kuid kas ei saa öelda, et emoticon on justkui teatav lisand/võimalus, et sellele sisule lisata teatavat "emotsiooni"?
Siis on muidugi halb kui too "lisatud emotsioon" muutub olulisemaks kui sisu ise ja selle peale hakatakse solvuma või seda tõlgendma millenagi, mida sõnumis tegelikult pole.
Tõesti, mina ei näe siin otseselt probleemi, samas siiski tundub, et teatav eneseväljendusoskus on kannatanud, kuid ma ei arva, et selle põhjuseks saaks lugeda üksnes emoticonide olemasolu: samuti ju ka vähene lugemus, liigne harjumus nelilühenditega jne jne.
Pigem MSN ja emoticonid ja siiski suhtlus kui üldse kontaktita olemine, kas pole? Jah, järgmine kohtumine oleks ehk rõõmsam kui pole vahepeal suhelnud, võib-olla räägitaks rohkem telefoniga, aga see ei tarvitse ju ilmtingimata nõnda olla: vahetu suhtlus MSNi teel võib ka järgmise kohtumise toredamaks teha, ehk olid seeläbi vahendatud mitmed toredad vestlused, mis said omakorda vürtsitatud mõne toreda emoticoniga, mis mõlemaid naerma ajas (ja mida oleks olnud ehk võimatu (või vähemalt tarbetu) nii või naa hakata tekstina lisama).
Lihtsalt üks nägemisviis ja tõlgendus antud probleemile.
Mart Kalvet kirjutas nii Rada7 foorumis.
Kthxbye :3
(Aitäh ja nägemist! (nunnu rõõmus naeratus))