Kui ma eile-täna toimetasin uudist Jõgevamaal aset leidnud veretööst, tulid mulle silmade ette pildid Eesti lugematutest külakestest, kus inimestel pole tööd ja kui olekski, ei viitsiks keegi seda enam teha.
Kuhu sõidab buss paremal juhul vaid korra päevas ja kus lähim kauplus asub maakonnakeskus. Ja kus masendavat oleskelu aitab mööda saata vaid alkohol. See pole süüdistus, lihtsalt konstanteering. Ma usun, et igaüks meist teab vähemalt üht taolist küla.
Ma tean ka lapsi, kes õpivad meeletult, et pääseda peale kooli mõnda korraliku ülikooli, soovitavalt Eestist väljas, et siis harituna jäädavalt siit lahkuda. Neid toetavad pereliikmed, kelle arvates on Eesti üks hädaorg, kust tuleb tagasi vaatamata tuld tõmmata. Vahemärkusena: tegemist on majanduslikus mõttes hästi toimetuleva perega.
Vaadates ülikiiresti kasvavat n-ö uue põlvkonna väliseestlaste arvu kasvu, tekib küsimus, milleks oli vaja Eestile osta 80 soomukit. Tundub ju, et paljude inimeste peades on Eesti juba loovutatud. Ja miks? Aga sellepärast, et mujal on ju parem. Kas või näiteks naaberriigis Soomes, mis kuulub elukvaliteedilt maailma absoluutsesse tippu.
Kuid vahetame dekoratsioone. Ma käisin eelmisel nädalal keskkonnaorganisatsiooni Friends of the Earth meediaseminaril, kus kuuldu taustal tundub Eesti elu täieliku paradiisina.
Meil pole õnneks naftat, mille jääke pumpaksid hiidkorporatsioonid sirgelt vette, nagu näiteks on juhtunud Nigeerias. Ega kasvatata meil ka massiliselt soja, nagu Paraguais, kus põliselanikud on sunnitud sojapõldude laiendes kolima slummidesse ning pestitsiidimürgitused on elanike hulgas norm.
Või mis me räägime sedavõrd äärmuslikest asjadest. Mu hea tuttav, kes elab aastaid Brüsselis, võib pikalt rääkida välismaal elamise stressist, mille üks peamisi põhjustajaid on sealne bürokraatia. Ma usun, et paljud nõustuvad minuga, kui ma ütlen, et Eesti ametnikud on paljude oma Euroopa kolleegidega võrreldes üliavatud ja üliabivalmis.
Seetõttu ongi mul väike ettepanek: enne kui me hakkame jälle kõike siin Eestis maapõhja kiruma, üritame vaadata asja laiemalt. Ja siis me korraga näeme, et laia pilti paigutatuna on Eesti täiesti normaalne riik oma puuduste ja voorustega ning Sami Lotila taolistele kurjamanajatele pole mingit põhjust kaasa karjuda.
Lõpetuseks üks asi veel. Kui milleski Eestis tõesti puudus on, siis pole see mitte raha ega töö, vaid lihtne inimlik hoolime. Lihtsalt teiste inimeste märkamine enda kõrval. Uskuge, kui me suudaks sellega hakkama saada, oleks Eesti maamunal üks parimaid kohti elamiseks.
Tahaks Teid kuidagi lohutada. Teie kommentaarist on aru saada, et oskate asju nutikalt omavahel seostada. Arvan, et seda võiks nimetada abstraheerimisvõimeks. Seda oskust peavad psühholoogid kõige olulisemaks teguriks, millest sõltub inimese hakkamasaamine linnakeskkonnas, mis on keeruline, kuna selles keskkonnas on palju rohkem erilaadseid tegureid, kui maal. Samuti on seda oskust vaja igasugusel asjaajamsiel, korraldamsiel ja läbirääkimistel j amuutuste loomisel. Kui te püüaksite seda oskust kasutada uute võimaluste leidmisel? Ja et suudkasite natuke puhata ka ja väikestest asjadest rõõmu tunda. Niipalju, kui ma olen tähele pannud, on maal praegu palju igasuguseid algatusi, nagu külaseltsid, LEADER programmi asjad, igasugu vabatahtlikkuse alusel toimivad asjad. Äkki te saaksite sellsite asjade kaudu leida mingeid uusi võimalusi, et luua endale parem elu. Muidugi väga raske on niimoodi midagi arvata, aga proovige ikka hakkama saada, eks? Kõike head!
Kui raha pole ravimite jaoks, müüge arvuti maha.
Mul oli ka tükk aega tunne, et enam sitemini ei saaa asjad minna. Nägin, et asju parandada oleks nagu teoreetilislt võimalik, kuid jõudu lihtsalt pole. Ravimid andsid jõudu oma asju parandada. Tingimusel, et kasutad nende mõju just oma elujärje parandamsieks, mitte lihtsalt ei naudi nende tekitatud heaolutunnet. Kuid enne oma elu lõpetamist tasuks küll üks ravimikuur ära proovida, pole ju midagi kaotada.
Aga psühhiaatril lasta määrata ravi, mitte perearstil.
Edu ja ärge kartke meditsiini poole pöörduda. Elu aeg olete ju ravikindlustust maksnud, nüüd on aeg midagi tagasi saada. Ka paljud terviseprobleemid leebuvad, kui stresi ja depressiooni vähendada. Ja raha annab alati leida. On olemas ka peaaegu tasuta depressiooniravikuure igasugu haiglates, natuke on vaja otsida ja uurida. Las su laps aitab, oskab ehk paremini internetis tuhnida.
Sul on tegelikult lihtsalt paljude asjade kuhjumine, millest iga asi eraldi tundub siiski lahendatav. Tean omast käest, et kõige rohkem häirinb tuksis tervis, mitte pangalaenud või väike palk. Kui aga stress/masendus välja ravida, võivad ka teised sümptomid kaduda.
Võta üks päev korraga ja õpi end välja lülitama. Leia endale mingi tegevus, mis aitab igapäevased jamad unustada. Enamus läbipõlemisi saabki alguse sellest, et ei osata end välja lülitada. Su kommentaar jätabki pigem läbipõlemise mulje, kui midagi muud.
Olen nõus, et kui oleks suurem palk, oleksid probleemid kergemini lahendatavad. Aga raha on selline asi, mida saab ikka kuidagi leida. Erinevalt sõpradest, lastest, armastusest, elutahtest. Nii et ära lase oam elul jääda raha taha.