Bürokraatlik seaduses pingsalt järge ajav elukauge inimene - umbes nii võiks kokku võtta, mis pilt temast rahva hulgas kujunenud on. Keegi ei eelda, et ta läheks tantsusaatesse jalga keerutama või poseeriks Kroonika esikaanel, küll aga eeldaks, et ta seletaks lihtsas keeles lahti, mis siis tema vaatevinklist Eestis valesti on.

Kui ERR küsis Sepperilt vastulauset EELKi praost Veiko Vihuri süüdistustele, vastas Sepper otsesõnu seadust tsiteerides. "Voliniku ülesanded on sätestatud võrdse kohtlemise seadusega ja soolise võrdõiguslikkuse seadusega..."
Aitab küll. Kel soovi, saab seda lugeda seadustest endist. Ikka paragrahvide kaupa ja põhjalikult. Aga konkreetset vastust Sepperilt ajakirjaniku küsimusele ei tulnudki, pelgalt palju kantseliiti.

Kui Õhtulehe veebis oli üleval gallup "Kas soovolinikku on Eestis vaja?", siis üle 6000st vastajast valdav enamik (90 protsendi ringis) vastas, et nad pole siiani aru saanud, millega volinik tegeleb. Konkreetsete diskrimineerimisjuhtumite kõrval on tegelikult voliniku töökohustuseks ennetavad ülesanded - teadlikkuse tõstmine jms. Paraku seda avalikkus tihtipeale ei näegi.

Tundub, et meediat kui sellist peab Sepper kohati vaenlaseks. Ka Õhtuleht on tundnud voliniku poolt suhtumist, et miks ta peab üldse meie päringutele vastama - tal olla muudki teha. Aga kuidas siis veel peaks ta teadlikkust tõstma? Kontoris pabereid täites?  Kantseliidi asemel võiks ta veelgi enam osaleda avalikus elus. Ei saa ju eeldada, et ta saaks ühe nõuniku kõrvale ka isikliku pressiesindaja. See oleks tobe. Ja ausalt, ilmselt võtaks vähem aega, kui vastata küsimustele lihtsalt ja loogiliselt, mitte ajada taga seadusepügalaid, mida siis meedias tsiteerida.

Nii jääbki mulje, et tegu on väga ülbe inimesega, kes reaalsest elust midagi ei jaga. Ajab mingi asja, aga mis asja? Kas ta mitte nii ise oma tööandjat ehk rahvast ei diskrimineeri, kui nendega suhelda ei taha?

Loodan, et mulje on petlik, et olukord muutub. Muidu pole soovolinikust ja tema tähtsatest seadustest kasu. Bürokraatia järgmine reaalset elu ei muuda.

Aprilli lõpus mõistis Pärnu maakohus, mis paistab viimasel ajal silma oma humaansuse poolest, sisuliselt õigeks AS-i Kihnu Veeteed juhatuse esimehe Toivo Kuldmäe, kes hoidis aastaid oma pere vägivallaga hirmu all ning kasutas oma naisega suhtlemisel muuhulgas ka ahjuroopi.

Kuid Pärnu maakohus otsustas kriminaalasja lõpetada, kuna tegu olevat peresisese konfliktiga ja teise astme kuriteoga, milles süüdistatava süü ei ole suur.

Pärnu maakohtu selline humaansus kutsus esile väikese pinnavirvenduse meedias, leebet otsust taunis nii peaprokurör kui mõned naispoliitikud. Ja sellega asi lõppes.

Kuu aega hiljem mõistis Pärnu Maakohus õigeks Marge Arumäe, keda prokurör süüdistas looma suhtes lubamatu teo toimepanemises julmal viisil. Kuna tõenäoliselt kõik juba teavad seda lugu, siis ei hakka ma seda ümber jutustama.

Kuigi mõlemal puhul on tegemist õigeksmõistva otsusega, oli järgnev reaktsioon nendele kardinaalselt erinev. Kui Kuldmäe pääsemisele järgnes vaid hillitsetud protestilaine, siis Marge Arumäe õigeks mõistva otsuse järel puhkes sõna otseses mõttes torm.

Sotsiaalmeedia vahutas ja nõudis Arumäe avalikku hukkamist ja sisuliselt ka omamoodi hukkas, sest vähemalt praegu tundub, et Eestis saab Arumäe edasi elada pelgalt seinaääri mööda liikudes. Ta ei pruugi siin saada enam haridusele vastavat tööd (Arumäe on teadupärast pedagoog), sest üksi koolidirektor ei riski saada kaela Arumäe-nimelist suhtekorraldusprobleemi.

Kuid mida teeb samas Kuldmäe? Mees maksab ära talle kohtu poolt välja mõistetud 1750 euro suuruse trahvi, elab rahulikult edasi ja juhib Kihnu Veeteid.

Ärge saage minust valesti aru. Ma ei õigusta Marge Arumäed ja ma ei nõua Kuldmäe avalikku hukkamist, kuid ma tahan öelda, et vähemalt ühiskonna poolt vaadatuna on loomadel Eestis rohkem õigusi kui naistel.

Seega on minu meelest viimane aeg nõuda naistele loomaväärset kohtlemist!

Eestis on ilmselt vähe neid, kes pole kuulnud Marge Arumäest. Arvatav loomapiinaja, kes kohtus õigeks mõisteti. Miks ütlen arvatav? Jah, võin ise arvata, et ta süüdi on, kuid inimese kellekski või millekski tembeldamise õigust minul ei ole. Küll aga on paljud tembeldamisestki kaugemale läinud, jutud omakohtust appi võtnud.

Ka Õhtuleht Online üllitas uudise, et Facebookis on Arumäe juba süüdi mõistetud. Lehel "Marge Arumäe süüdi" on tuhandeid jälgijaid. Oma arvamused postitakse sealsele seinale. Sisulise diskussiooni asemel käib pigem virtuaalne omakohus. Hea õppelava roppuste austajatele, kes tahaks oma sõnavara täiendada? Ja tõesõna, räägitakse sellestki, et loodetavasti sureb Marge ise piinarikast surma, saab vaklade poolt puretud. Üks naine kirjutas isegi, et Marge tuleks seina äärde panna, päästikule oleks ta valmis kas või ise vajutama, kui keegi teine ei julge.

Kui ka mõni inimene on seal keskkonnas kritiseerinud ähvardusi, siis on see pigem vallandanud vihalaviini: mis mõttes, tulebki hukka mõista... Loomulikult ka kohtunik, temagi suunas pillutakse negatiivset kriitikat, mis sõnastuse poolest külmavärinaid tekitab. Sama seis on ka antud juhtumitest rääkivate artiklite kommentaariumites.

Saan meelepahast aru. Taoline kohtuotsus riivab avalikkuse õiglustunne. Muidugi, eks häbiväärne tempel on Margele nii ehk naa igaveseks külge pandud. Kui raskelt üldine hukkamõist talle mõjub, seda teab ta vaid ise. Aga reaalsesse karistusse puutuv. Inimlikult olukorda analüüsides, loomuõigusele tuginedes - muidugi on ilmselge, et süütu ta pole. Ja positiivne õigus ehk juriidiline seadusandlus peaks ikkagi vastama loomuõigusele.

Kohtuveskid jätkavad jahvatamist ning vast tuleb viimaks ikka õiglane otsus (tahaks ikka uskuda, naiivne või mitte, kohtusüsteemi toimimisse). Aga selle asemel, et vahepeal kujutada ette Marge piinarikast surma, võiks mõelda probleemi peale laiemalt. Ühiskonnas rohkem rääkida loomapiinamisest. Pole ju tegu üksikjuhtumitega. Küsimuse kõrval - kuidas karistada - võiks küsida ka, miks üldse nii läheb. Mis on viga neil inimestel, kes loomadega julmalt käituvad.

Valimatu sõimamisega võid saavutada vaid selle, et ühel hetkel oled ise see, kes peab vabandama, rahakotirauad avama ja Margele põhjustatud kannatused hüvitama. Ja kuidas vastu vaidlekski, tapmisähvardus ei ole normaalne. Ükskõik kelle suunas sa selle teed, arvatav loomapiinaja kaasa arvatud.

Eestis tegutseb üks venekeelne uudisteportaal Balitija.eu, mille seisukohavõttudega on viisakalt öeldes aeg-ajalt üsna raske nõustuda. Kuid las see olla, oleme vaba maa ja kui parafraseerida klassikuid, siis ma pole ma nõus küll surema Baltija.eu arvamuste eest, kuid ma olen nõus surema selle eest, et vene keelt rääkivad inimesed neid seal vabalt avaldada saaksid.

Tartu rahu aastapäeval ilmus seal üks lugu, mis kandis pealkirja "Eesti tähistab territoriaalsete pretensioonide aastapäeva". Ma pole paljuga nõus, mida seal Petserimaa tagastamise kohta kirjutati, kuid ma olen seda meelt, et me peaksime lõpetama jutud Petserimaa kui põlise Eesti ala tagastamisest.

Neile, kes väidavad, et kogu Petserimaa näol on tegu põlise Eesti alaga, soovitan siiralt tutvuda ajalooürikutega ning kui selleks viitsimist pole, siis võiks pilgu peale visata ühele Wikipedia lingile.

Tuleb välja, et nn põline Eesti ala Petserimaa kuulus juba alates 862. aastast vene vürtsidele ning kuulsas Irboska linnuses valitses väidetavalt varjaag Rjuriku kaaskondlane Truvor. Kusjuures, kui Pihkva vürstiriigi ja Tartu piiskopkonna vahel pandi 13. sajandil paika piir, siis jooksis toonane nö Eesti-Vene piir hoopis Vastseliina kindluse juurest, mille piiskopkond rajas vastukaaluks Irboska kindlusele.

Pihkva vürstiriigi ja Tartu piiskopkonna vaheline piir 13. sajandil. Foto: Wikipedia

Tartu rahuga olukord muutus, kuna rahulepingu sõlmise ajal Eesti ajaloos neid väheseid hetki, mil Venemaale sai midagi jõupositsioonilt peale suruda. Seetõttu sai Eesti rahulepingu kohaselt endale nii Setumaa ning viimasega piirnevad Pihkva kubermangu alad. Eesti valdusse jäi Petseri ning veel mõned suuremad asulad, sealhulgas Irboska ja Laura.

Ka tollal olid Petseri maakonna idapoolsed alad praktiliselt sajaprotsendiliselt venekeelsed ning neil ei olnud setudega mingit seost. Eesti vajas seda piirkonda vaid ühel põhjusel - militaarseks puhvertsooniks, sest nii oli võimalus hoida etnilised Eesti alad eemal tollaste kaugelaskesuurtükkide laskeulatusest. Ja nagu väidab Wikipedia, olid Irboska läheduses olevad künkad heaks kaitsepositsiooniks.

Kuid edasist me teame juba kõik: 1940. aastal võttis Vene NFSV kogu Petserimaa enda haldusalasse lõhkudes sellega setude etnilise ühtsuse. Ja kuigi väidetavalt üritatud siis tõmmata piir etnilisel alusel, ehk need alad, kus ülekaalus olid setud üritatud jätta Eestile, jäid mitmed suured setu külad siiski Venemaale.

Setude jaoks on selline ajalookulg on traagiline, kuid siiski ei saa me siinkohal tugineda väitele, et meilt võeti käest meie põline ala. Kuid teisalt on Petserimaa teema ju osa Tartu rahulepingust, mis on teadupärast ämmaemandate Joffe ja Poska allkirju kandev Eesti vabariigi sünnitunnistus.

Tundub, et Petserimaa tagastamine jääb meil veel pikaks ajaks õhku ja seda vaatamata Eesti ametlikule seisukohale, et Venemaale territoriaalseid nõudmisi pole. Seega saab vene meedia ka järgmisel aastal võimaluse tulla 2. veebruaril välja iroonilise pealkirjaga "2. veebruar - territoriaalsete nõudmiste päev."

Mõistan WikiLeaksi dokumentide lekkimist, kui neis kirjeldatakse meeletuid petuskeeme või tehingute tegelikke motiive, kuid ei saa aru, miks erututakse ametnike arvamuste peale.

Mõneti on ju arusaadav, et kübersõda- või finantspoliitikat puudutavad saladused meieni WikiLeaksi kaudu jõuavad – informatsioon peab olema vaba ja voolav, siis on ta kõige efektiivsem ning jõuab õigete adressaatideni. Küll aga ei näe ma põhjust, miks avaldada eri ametnike arvamusavaldusi või hinnangud, mis ei sisalda absoluutset üldist või enamuse arvamust.

Mis need nn arvamustelegrammid tegelikult on? Ütleme, et ühel päeval on sul hästi paha tuju ning oled parasjagu vihane ülemuse peale. Meenuvad veel vanad seigad ning valmib e-kiri kolleegile. Ehk arutate hoopis seda suusõnaliselt pisut hiljem. Vestluses annad hinnangu ülemusele, tema tegevusele, ettevõttele üleüldiselt ja kiitled, mida kõike sina ära teha saaks. Siis jõuab see vestlus ülemuse kõrvu või kõigi kolleegideni. See ongi WikiLeaks.

Või. Ütleme siis nii, et sul palutakse anda hinnang hetkeolukorrale. Sa koostad raporti ja lisad sinna alla veel omapoolsed märkused (subjektiivsed hinnangud), mis ei ole mõeldud laiemale ringile ("Mari võib küll olla andekas, kuid eile nägin teda puhkenurgas kohvi joomas, kuigi võinuks hoopis tööd teha – ta istus seal lausa viis minutit kauem kui tavaliselt!"). Ka see on WikiLeaks.

Kindlasti on neid, kes käsna moodi seda infot endasse imevad ja kohe seisukoha võtavad, ent enne tuleks veidi mõelda: kas on üldse keegi, kes poleks iial kellegi teise kohta mõnd krõbedamat sõna lendu lasknud? Ja seda isegi ametlikes vestlustes. Nii et sisuliselt ei ole igasugustel WikiLeaksi dokumentidel mingit laiapõhjalisemat seletust või mõju. Meeleolu on muutlik nagu ilm ja mis ühel hetkel võis tunduda halb, võib teisel olla jälle vägagi hea.

Mis mind aga kogu WikiLeaksi asja juures naerma ajab, on see viis, kuidas neid loetakse, esitletakse jne. Pidevalt edastatakse siit-sealt signaale, kuidas kõik kolletub ja inimesed ei soovi kõmu. Aga mis see Wiki siis on? Sulaselge kõmu ja klatš stiilis "naised saunas rääkisid". Ja ega tavainimene neist telegrammidest kasu saagi, pigem jääb see poliitlaste madistamise maaks – kes kelle ämbri varastas ja kes eile liivakastis mängida sai, see täna ei saa.

Nii et kui ahnelt WikiLeaksi "kõmurubriiki" tarbida, tuleks enda vastu aus olla, mida me siis tegelikult ihkame – kõmu ja klatši, et saaks kellelegi ära panna või uudset teavet, mis puudutab julgeolekut või riigi seisukohast tähtsaid asju?

Või mida teie üldse WikiLeaksist ja dokumentide avaldamisest arvate, lugejad?

Silmitsesin enda sõrmede vahel olevat euroraha – noh, nagu oleks midagi. Värviline paberilipakas, millel peal numbrid ja pildid. Raha nagu raha ikka.

Olin aastavahetusel samuti Estonia ees kultuuriprogrammi vaatamas. Väga tore üritus iseenesest, kui pärast südaööd poleks eurovastased seal mingit aktsiooni korraldanud. Korraga lõi kogu plats suitsu täis ja sisuliselt ei näinud peale selle enam midagi. Tunnen kaasa, et kroon sellist südamevalu mõnele põhjustab, ent kas on vaja teiste tuju rikkuda? Päris paljud meie kõrval seisnud (30+ eesti keelt kõnelevad inimesed) kõndisid seepeale lihtsalt minema ning Iirise esinemist ei tahtnud enam keegi kuulata. Või sellele järgnenud programmi. Millest on kahju.

Kroon ON/OLI ilus raha, selle vastu ei vaidle vist keegi ja seda on öelnud ka mitmed väliskülalised, kelle kätte raha sattunud on, kuid mingi paberi kadumise pärast ei tasu veel paanikat teha. Mis neil eurodelgi viga. Oleks nad siis mustvalged lehekesed, saaks veel aru.

Üks asi on muidugi see, mida euro majanduslikus võtmes meile toob. Teine aga emotsionaalne seotus. Eks vanematele inimestele tähendas krooni kasutuselevõtt ühe (valusa) etapi lõppu ja uue algust. Nagu keegi ühes kommentaariumis end väljendas: enne oli meil punane pass ja välisvaluuta, siis tuli sinine pass ja oma raha ning nüüd on taas punane pass ja välisraha. Tegelikult on igasugune emotsionaalne seotus ka üsna subjektiivne teema – inimestel on võime kiinduda igasugu erinevatesse asjadesse, seda võimendada ja kadumisel pisaraid valada. Siis tuleb aga uus ning kordub seesama ring. Keegi ei käse ju kroone hävitada või neid peita, igaüks saab endale meelepärased alles jätta. Ehk võib-olla mitte 500-kroonist, kuid ka sellest on võimalik lasta endale kas või värviline koopia teha.

Eks see ole ilmselt ka lihtsalt trots. Kui paljud meist on seni võtnud rahakotist rahatähti ja neid kohvitassi taga imetlenud – ah, on alles ilusad!? Euro tulekuga nihkus tähelepanu krooni ilule lihtsalt varasemast rohkem. Raha on raha. Paber, millele keegi väärtuse mõelnud-kinnitanud või mis iganes. Ükskõik kas tegu on krooni, euro, dollari või rublaga.

Mul ei ole isiklikult euro vastu midagi. Globaliseerumise tulemusena ei saakski siin vist enam muud varianti olla. Ühisraha on ka reisija seisukohast hea – enam ei pea mööda (välis)riigi linna tiirutama, et vajadusel valuutapunkti leida. Ja kui kunagi tuleb ka see lubatud hindade ühtlustumine, siis mis enam viga. Ehk hakkavad ka palgad tõusma või muidu jookseb Eesti lihtsalt inimestest tühjaks.

Kellele eurod aga väga vastumeelt on, soovitan üht "mängu". Minu tuttav Itaalias kogub eri liidumaade euromünte. Mitte reisidelt, vaid ikka kodumaalt. Näiteks on ta saanud isegi Aostast Soome münte. Tal on enamike maade mündid olemas ning nüüd ootavad teda ka Eesti omad. Kui meil siin euro päris käima läheb, saab igaüks sellega tegeleda. Järgmine kord, kui poodlema lähete, vaadake, kas saite tagasi Eesti või mõne muu maa euromündi. Nii ei tundugi eurod enam nii igavad.

Eilne päev kinnitas, et Edgar Savisaar on Venemaalt raha küsinud ning seda on talle valimiste läbiviimiseks ka lubatud. Eestis, kus suhtumine Venemaasse on pehmelt öeldes pingestatud, on see tõsiasi paljude eesti keelt rääkivate inimeste jaoks ilmselgelt surmapatt.

Seega võiks arvata, et Keskerakond annab Savisaarele Edward Lucase sõnu tsiteerides püstoli ja viskipudeli, et ta saaks poliitikast väärikalt lahkuda.

Kuid mina ei usu, et Savisaar poliitikast lahkub. Tõsi, kuigi tänane päev näitas juba, et ka Keskerakonna mitmete nimekate poliitikute seas on neid, kes julgevad parteiliidrit kritiseerida või mitte vähemalt tuimalt tema süütusest rääkida. Kuid on ka põhiasi, et kui Savisaar läheb valimistele, siis korjab ta näiteks Lasnamäelt ikka vene keelt rääkivate inimeste hääled.

Käivitub ju 2007. aasta fenomen, kus valitsusliidu läbimõtlematu käitumine Pronkssõduri teisaldamisel liitis siinse vene kogukonna. Sama lugu juhtub ka nüüd, kus Savisaar on kogu loo väljamänginud õigeusu kiriku ehitamise peale, mistõttu vene keelt rääkivad inimesed tõlgendavad asja jälle niimoodi, nagu vaenaks Eesti riik nende kiriku ehitust.

Ma olen nõus arvamusega, et tänase sündmuste valguses on raske Edgar Savisaart ette kujutada näiteks valitsusjuhina. Kuid arvata, et see mees poliitikast jäädavalt kaob, on üsna lihtsameelne.

Eesti majanduse makronäitajad on suurepärased ning valitsusliidul on põhjust rahuoluks: eksport kasvab, pangad raporteerivad uute autode müügikasvust ning suurenenud huvist eluasemelaenude vastu. Tundub, et üle mitme-setme aasta saame jälle õhata: elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks.

Paraku näitab Töötukassa statistika, et vähemalt tööpuuduse vallas asi sedavõrd ilus pole.

Kuigi sügisest saadik on registreeritud tööpuudus kahanenud, on ka see vähenemine viimastel nädalatel järjest enam aeglustunud, kusjuures uue registreeritud töötute arv on püsinud stabiilne.

Kui eelnevatel nädalatel vähenes registreeritud töötute arv paarisaja võrra, siis lõppeval nädalal vähenes registreeritud töötute arv vaid 117 võrra. Samas on jätkuvalt stabiilne uute registreeritud arv, keda lõppeval nädalal lisandus 1590.

Seega õigus tundub olevat nendel ekspertidel, kelle ennustuse kohaselt jääb tööpuudus majanduskasvu kiuste veel pikaks ajaks kõrgeks.

Järgmisest aastast kehtima hakkav uus liiklusseadus näitab suurepäraselt, kuidas meil Eestis tahetakse kogu aeg midagi kontrollida või ära keelata.

Pean siinkohal silmas seaduses olevat klauslit, mis keelaks ka väljaspool teid juhilubadeta sõidukijuhtimise. Ehk teisisõnu: kui siiani võisid näituseks talude perepojad maast madalast vanemaid põllul lihtsamatel traktoritöödel aidata, siis uuest aastast on see karmilt keelatud. Äkki juhtub midagi. Kuigi statistikat, mis sellele viitaks, pole seaduseloojatel vist ette näidata.

Ma ei hakka siinkohal rääkima töökasvatusest, traditsioonidest jms. Mind huvitab üks asi: kes taolise keelu täitmist kontrollima hakkab?

Kas politseil on tõesti ressursi, et hakata kammima põlde kontrollimaks traktoristide juhiluba. Eestit teades on selline kampaania isegi võimalik, kuid ka siis ainult korraks. Ilmselgelt politseil selleks vahendeid pole.

Ma võin praegu ausalt tunnistada, et kui mõne aasta pärast on mul poeg piisavalt kaelakandja, siis usaldaksin ma teda küll maal traktori rooli taha, sest on ju noorele inimesehakatisele oluline, kui tal lubatakse teha nn suurte inimeste töid.

Ja mind ei loksuta teadmine, et tegelikult on see keelatud, sest meie kanti politsei lihtsalt ei satu. Viimati nägin politseipatrulli meie hoovis vist 1996. aastal, kui nad tulid teed küsima. Nüüd on politseil GPS-id, mistõttu ka seda hirmu enam pole.

Ma olen surmkindel, et minusuguseid inimesi on Eestis veelgi, mistõttu mul on küsimus: milleks on vaja midagi keelata, mis on terve mõistusega vastuolus ja mille täitmist nii ehk teisiti kontrollida ei saa?

Mina sellele küsimusele vastust ei tea. Kuid kui midagi Eestis kontrollima peaks, siis äkki hoopis seda, mis toimub meie keelulembeliste seadustekirjutajate peades.

...ja näiteks purjus peaga politsei eest läbi varahommikuse linna kihutada. Astuge läbi ka need, kes lihtsalt soovivad kedagi pussitada või kirvega tümitada. Ja ka igasugu majanduskuritegelased võiksid Eestisse asja teha, sest midagi peaks väga viltu minema, kui asi päädiks reaalse vanglakaristusega.

Ma olen nõus väitega, et kohtuotsuse näol peab tegemist olema karistuse, mitte kättemaksuga. Kuid ma siiski keeldun aru saamast, miks pääseb ühiskondliku tööga ka varem purjus peaga sõitmise eest vahele jäänud joodikjuht, kes korraldab hommikuses Tartus täieliku tagaajamismaratoni.

Jutt käib loomulikult Taivo Sillast, kellele kohus mõistis eile kokkuleppemenetluse korras 596 tundi üldkasuliku tööd.

Ma ei taha, et Eesti oleks nagu Gruusia, kus peale Rooside revolutsiooni viidi kuritegevuse ohjamiseks sisse nulltolerants ja kus ülerahvastatud vanglatesse jõudsid ka näiteks vaid mobiili näpanud noorukid.

Kuid siiski on kummastav see seletamatu leebus, mis Eesti kohtutes valitseb. Väitku justiitsministeerium mida iganes, kuid ma olen kindel, et osalt on selle taga vaikne soovitus mitte eriti määrata reaalseid vanglakaristusi, sest vangide ülalpidamine on kallis. Seda enam, et Eesti on vangide arvu pooles 100 000 elaniku kohta üsna Euroopa tipus.

Aga teisalt: igas ühiskonnas on inimesi, kes saavadki aru ainult toorest jõust. Ja kui taoline sotsiaalpuudeline näeb, et purjus peaga sõitmise eest võib ta saada kas trahvi või halvemal juhul tingimisi karistuse, siis ta istub südamerahus autorooli. Seda enam, et ka trahvi ei pruugi meil eriti maksta, millele viitavad need miljonid kroonid, mis trahvidena riigile võlgu ollakse.

Seni on aga kohtute tehtud otsused saatnud ühiskonnale minu meelest üheselt mõistetava signaali: istuge ikka purjus peaga rooli ja põgenege ikka politsei eest ära, sest mingeid karme repressioone sellele ei järgne. Ehk teisisõnu: tulge kõik, kes te teisi tappa tahate!