Rahvusvahelise Olümpiakomitee kihk piirata sportlaste tegutsemisvabadust sotsiaalmeedias päädib ebaõnnestumisega. Kui mitte Londoni olümpial, siis järgmistel mängudel juba kindlasti.

Kui vapper poiss pidi Hollandi päästmiseks toppima näpu viljapõlde kaitsnud tammi ühteainumasse lekkesse, siis sotsiaalmeedia jõud on sootuks võimsam ning tolle peatamiseks ei piisa ühest punnist, vaid ROKil tuleks (ja temale ja temast sõltuvad alluvad ehk rahvuslikud olümpiakomiteed sh EOK) palgata totalitaarsetele režiimidele omase nuhkidearmee.

Inglise ajalehel The Guardian on väga menukas rubriik Secret Footballer, kus üks Inglise jalgpalli kõrgliiga tippmängijaid kirjutab anonüümselt ja väga avameelselt tippvuti tegelikust elust. Usun siiralt, et juba Londoni olümpiamängudel näeme Twitteris ja miks mitte ka Facebook'is sarnaseid projekte.

Menu oleks garanteeritud, sest lisaks põnevatele ja äkki suisa pikantsetele üksikasjadele pakuks tohutut rõõmu ka äraarvamine, kellega täpselt tegu. Anonüümse autori motivatsiooni kergitaks lisaks menule ka keelatud asjadega (nagu õunaraksus käimine ja Ülemiste järves suplemine) kaasnev adrenaliin.

ROK keelab sportlastel postitada pilte olümpiakülast ning rääkida oma võistlustulemustest ja -muljetest. Info eksklusiivõigus peab jääma meediale, kes selle eest maksnud. Kui „sportlased mängivad ajakirjanikke" (EOK presidendi Mart Siimanni sõnastus), ei saa ROK info levikut kontrollida ning jääb rahast ilma.

ROKi võitlus on vapper ja olümpiamängude toodetavast tulust suures sõltuvuses spordialade (loe: enamiku olümpiaalade) jaoks siiralt tarvilik, ent sama kindlalt ka ette kaotatud. Info kinnihoidmine ei ole demokraatlikus lääne ühiskonnas lihtsalt võimalik nagu pole lahendus üleastumise eest karistamine.

Iseasi, kui keegi sotsiaalmeedias sigatseb - Kreeka kolmikhüppaja Paraskevi Papachristou olümpiamängudelt kojusaatmine rassistliku Twitteri-postituse eest ei aja kedagi pöördesse.

Küll aga vihastab publiku välja oma fännidega sotsiaalmeedia kaudu siiralt ja vahetult suhelnud sportlase diskvalifitseerimine (või muu tuntav karistus... näiteks 100 meetri jooksus nihutada sportlane iga illegaalse Twitteri-säutsu eest stardis meetrijagu tahapoole). Kui aga lihtsad inimesed olümpia peale tigedad on, on pahased ka sadu miljoneid välja köhinud mängude suurtoetajad. See ei lähe mitte.

Igasuguse spordivõistluse menu tagab võimalikult otsene side oma vaatajaga. Et üha enam ja enam suhtlus kolib sotsiaalmeediasse, on see hõlpsamaid kanaleid publiku köitmiseks. Võetagu olümpiasportlastel päitsed peast.

Jalgpalli U19 EM-finaalturniiri jõuab täna lõpule, kui kell 21.30 on Lilleküla staadionil vastamisi Hispaania ja Kreeka. Kahjuks lasub finaalkohtumise peal karjuva ebaõigluse vari.

Põikpäine UEFA

Poolfinaali Kreeka - Inglismaa esimese poolaja viimasel minutil pääses inglaste ründaja Benik Afobe (Londoni Arsenal) läbimurdele, mille peatas Kreeka väravavaht Stefanos Kapino (pildil). Taani kohtunik Kenn Hanseni arvates veaga ning taskust tõusis punane kaart.

Kordused näitasid selgelt, et Hansen eksis. Kreeka väravavaht sai käe pallile ette ning Afobe (kes ei teeselnud!) lihtsalt jooksis Kapinole otsa. Olgu öeldud, et penaltit ja ammugi punast kaarti nimetasid ebaõigluseks ka inglastest Eurospordi kommentaatorid, kelle reportaaži hoiak oli "meie vs nemad".

Sügisel 17 aasta ja 241 päeva vanusena Kreeka A-koondises debüteerinud Kapinot karistati ebaõiglaselt, sest UEFA noorteturniire vilistavate talentkohtunike peas vasardab kirjutamata reegel, mille kohaselt antakse liigne karmus vaatlejate poolt kergemini andeks kui liigne leebus.

Kui Hanseni eksimuses puudub pahatahtlikkus, siis Kapino karistuses mitte. Hoolimata absoluutselt selgest tema kasuks rääkivast videotõendist peab ta tänase finaalkohtumise vahele jätma. Põhjuseks Euroopa Jalgpalliliidu põikpäisus, mis jätab jõusse isegi ebaõiglaselt antud kaardid.

Rumala poliitika tõttu jääb finaal lisaks Kapinole ära ka poolkaitsjal Vasilis Bouzasel, kelle asemel kutsuti meeskonda varuväravavahiks Panagiotis Tsintotas.

UEFA saeb oksa, millel ise istub. President Michel Platini (pildil) on teatavasti kindlalt igasuguse tehnoloogilise abi (k a väravajoonetehnoloogia) kasutamise vastu. Säärased näkkukarjuvad ebaõiglused nagu Kapino tänane mängukeeld ainult suurendavad tõenäosust, et Platini & Co püha üritus lõpeb põrumisega.

Kes vilistab 2020. aasta EMi finaali?

Hispaania - Kreeka kohtumise vilistamine usaldati 29aastasele Hollandi kohtunikule Danny Makkelie'le (pildil), kes ütles intervjuus uefa.com'ile: "Tean, et Pedro Proenca vilistas 2004. aasta U19 EMi finaali ja tänavu olid tema hallata Meistrite liiga ja EMi finaalid. See on minu jaoks ammendav inspiratsioon!"

Hollandi kohtunik-konnal kuluks tasemel esinumber ära. Pärast legendaarse Dick Joli loobumist pole Hollandist säravaid kohtunikke sirgunud.

2002 MMil tegutsenud Jan Wegereef piirdus seal ühe matšiga, EM 2004 ja MM 2006 möödusid Hollandi kohtunike osaluseta, EMil 2008 vilistas Pieter Vink kaks mängu ja saadeti koju, MM 2010 oli Hollandile taas nulliring ning tänavusel EMil ei saanud Björn Kuipers play-off'is vilistada hoolimata tõigast, et Holland seal ei osalenud.

Kas Makkelie suudab Hollandi vilemeeste ebaõnnestumiste jada lõpetada?

Platini puudub

UEFA president Michel Platini tänast finaalmatši ei külasta, sest valmistub teisipäeval Zürichis toimuvaks Rahvusvahelise Jalgpalliliidu täitevkomitee (loe: juhatus) erakorraliseks koosolekuks, kus muuhulgas arutatakse Kosovo jalgpalli tulevikku. Nagu kirjutab tunnustatud jalgpalliajakirjanik Keir Radnedge, kujutab teema Platini jaoks parajat miinivälja.

Palju õnne, Priit Pullerits! Su suur soov ja tahtmine on täitunud - Tour de France ilmub uuest suvest ETV ekraanile. Aga...

Tegelikult tuleb austet õppejõule-ajakirjandusprofessorile mitte ainult õnne soovida, vaid (veidi) ka tänada. No milline tõeliselt siiras spordisõber siis ei sooviks, et kodumaiselt, -meelselt ja -keelselt telekanalilt tuleb võimalikult palju sporti!? Ma nüüd küll ei kipu otseti järeldama, et Kaljuveer&Co võttis Taaramäe&Co programmi "tänu" Pulleritsule, aga las see olla.

Pullerits rõhus Taaramäele ja Tourile eetriaega nõudes vastandamisteooriale. Elik: milleks meile jalgpalli EM võõraste riikide esituses, aga mitte Tour oma kangelasega?

Iseenesest pole käsitlus ju liiga väär: vähemalt on autor endale kas teadlikult või kogemata aru andnud, et isegi ERRil pole raha lõputult ja tuleb teha raskeid valikuid. (Erinevalt mõnest plähmijast, kes nõuab ülekandeid kõigist ja kõikjalt).

Aga reaalsuses Kaljuveer&Co otseselt siiski Taaramäe ja vuti vahel valima ei pea. Ehk Taaramäe tulek ei tähenda jalgpalli suurturniiride kadumist. Vähemalt mitte seni, kuni need õigused ERRi käes. Aga arvan, et vaataja ei pea ülemäära muretsema, kui ühel ilusal (või koledal) päeval peaks nood õigused siinmail ka omanikku vahetama - küll näitaja leidub, vean kihla.

Seega on vaidlus teljel Taaramäe vs vuti EM (või MM) mu meelest tarbetu ja kaunis sisutühi.

Küll aga: Touri näitamine on erinevalt emmast-kummast jalgpalli suurvõistlusest väga suur riskibisnis. Miks, küsite.

Olgem ausad: kuivõrd oleks pidevaid ja andunud jälgijaid alates tänasest, mil Taaramäe suurest pildist langes? Paadunud rattafännid vaatavad alati ja iga ilmaga, selge see. Aga kui suur on too sihtgrupp? Kindlasti leidub veel teadmata suuruses nn teise järgu huvilisi, kes on valmis ca kell 17 end teleri ette sättima (aga mitte mitmeks tunniks!) ja ootama-vaatama: kas etapivõit tuleb meite mehele või ei?

Siin paljastubki suurim erinevus: jalgpalli EM jälgib algusest lõpuni märksa kindlam ja ka suurem auditoorium. Põnevust jätkub igal juhul. Risk puudub, vaataja on garanteeritud. Ja see on ülekande ostja seisukohalt äärmiselt suur erinevus.

Näiteks tennise suurturniiridega on ETV leidnud hea lahenduse: näidatakse vaid Kaia Kanepi mänge ja kogu lugu. Lihtne ja lööv. Lisatagu edaspidi vaid menüüsse Jürgen Zopp ja on lausa suurepärane. Aga vahest tasuks samamoodi käituda ka Touriga (kui võimalik) - kui ikka Taaramäe tõesti suurest mängust kaob, pole ju mõtet üle nädala aja iga päev mitut tundi kallist eetriaega kulutada.

Jalgpalli U19 EM-finaalturniiri alagrupiturniir on lõppenud ja Eesti oodatult konkurentsist langenud. Mida sellest järeldada, kuidas elavad korraldajad ja kuidas VIPid tsiuhh-tsäuhh Eestit külastavad.

Kärsitud ahastajad

Eesti meeskond kaotas kodusel EM-finaalturniiril kõik kolm kohtumist väravate vahega 1:9. Hästi mängiti Portugali vastu teisel poolajal, Kreeka vastu esimesel poolajal ning Hispaania vastu. Väga meeldiv oli just Hispaania vastu üles näidatud distsipliin - paikapandud korrast peeti kinni esimesest minutist viimaseni.

Kõigile kärsitutele ahastajatele meenutuseks ja teadmiseks, et Eesti U17 ja U19 noortekoondiste jaoks on Euroopa TOP8 liiga kõva pähkel ning keeruline näha, et see tulevikus muutuks, sest rahvaarvust tingitud väike valik võimendub noorteklassides oluliselt.

Kui Eesti A-koondis hõlmab endas 15 aastakäiku (Sergei Pareiko sündinud 1977, Henrik Ojamaa 1991), siis antud U19 meeskond 1 aastakäiku (1993) ühe erandiga (1994. aastal sündinud varuväravavaht Riido Reiman).

Et Eesti jalgpallur sirgub põhjamaises kliimas, kus muruväljakut jagub aastas viieks-kuueks kuuks ning väljakute üldine kvaliteet on pigem kehv, siis ei tasu loota, et kunagi hakataks sama filigraanselt söötu lükkama nagu Hispaania.

Virtuoosidele võime meie vastu saada eelkõige tarkusega, mida Eesti U19 meeskonna esitusest Hispaania vastu õnneks jagus. Hoiduti rumalustest ja hurraa-optimismist. Kui (vahel harva) võimalus avanes, hoiti palli, et saada vastase avaldatud survest puhkamiseks hingetõmbeaega.

Lähtekohad, mis viisid Tarmo Rüütli juhendatud Eesti A-koondise viimati EMi play-off'i, on muuseas samad. Lihtsalt materjal on mitmekülgsem ja parem. Kui Eesti saab ühest aastakäigust kolm A-koondislast, on tegu õnnestumisega.

Korraldustöö hari möödas

Kuigi kolm tähtsaimat kohtumist ootavad ees, saavad finaalturniiri korraldamisega ametis olevad inimesed pärast esmaspäevast viimast alagrupivooru märksa rahulikumalt hingata.

Et mitmed UEFA ametnikud on seotud konkreetse staadioniga ning Rakvere, Haapsalu ja Kadrioru staadionid poolfinaale ega finaali ei võõrusta, sõidab palju ametnikke Eestist minema. Samuti lahkuvad poolfinaalidesse mittejõudnud Serbia, Horvaatia, Portugali ja Eesti koondised ning ka osad kohtunikud.

Korraldajate koormus langeb märgatavalt. Näiteks kui seni koosnes turniiri ametnike transpordivajadusi teenindav autopark 30 masinast, siis alagrupiturniiri järel taandub see 10 masinale.

Nobe visiit

Kes vaatas Eurospordist esmaspäeva õhtul Kadriorus toimunud B-alagrupi kohtumist Inglismaa - Prantsusmaa, nägi, kuidas kaamera peatus ühel härrasmehel ning ekraanile ilmus kiri "Sir Trevor Brooking, Inglismaa Jalgpalliliidu arendusdirektor".

West Ham Unitedi legendaarse mängija Brookingi (pildil) visiit oli väga kiire. Ta saabus Tallinnasse eile õhtul kell 18, lahkus täna hommikul, et osaleda tähtsal koosolekul ning naaseb neljapäeval Eestisse, et vaadata poolfinaali Inglismaa ja Kreeka vahel.

UEFA otsuse kohaselt on päeva avakohtumine (kell 16.45) just Inglismaa - Kreeka. Ettearvatav, sest teine kohtumine (kell 20.00) Hispaania - Prantsusmaa on märgatavalt atraktiivsem ning nii UEFAt kui ka Eurosporti huvitab, et köitvam kohtumine toimuks Kesk-Euroopa (meiega võrreldes miinus üks tund) parimal teleajal.

Jalgpalli U19 EM-finaalturniiri alagrupid saavad esmaspäeval lõpplahenduse. Rinderaport: Inglise meeskonda hullutab erootiline bestseller, Luksemburgi julm jalgpalliröövel Marco Tropeano on Eestis ning tribüünid on endiselt rahvast täis.

Erootikalembesed inglased

Kahe vooruga on koha poolfinaalis taganud vaid Prantsusmaa, kes kohtub esmaspäeval Inglismaaga, kes vajab edasipääsuks viiki, mis omakorda kindlustaks Prantsusmaale alagrupi esikoha. Prantslased võivad kohtumise eel kindlad olla, et inglaste veri vemmeldab nagu Austria Annat ihaldanud Buckinghami hertsogil.

Nimelt annab Inglismaa Jalgpalliliidu ajakirjanik Nicholas Veevers oma blogis teada, et kui U19 koondis eelmisel nädalal Londoni Heathrow lennujaamast Tallinnasse teele asus, soetasid mitmed noored jalgpallurid endale raamatupoest E.L. Jamesi menuteose "Fifty Shades Of Grey".

"Seejärel on raamatuid üha tõusvas trendis käest kätte edasi antud," raporteerib Veevers. "Fifty Shades Of Grey" on esimene osa erootilisest triloogiast, mis on vallutanud müügiedetabelid nii USAs, Suurbritannias kui ka mujal maailmas. Müüdud enam kui 20 miljoni eksemplari teevad triloogiast kõigi aegade edukaima bestselleri, mis on seljatanud ka J.K. Rowlingu Harry Potteri seeria.

Valgete ööde turniir

Valgeim aastaaeg pole Eesti külalistel märkamata jäänud ning toosama Veevers säutsus ühel õhtul Twitteris: "Kell on pool kaksteist, aga ikka pole pime!"

Turniiri avapäeval sai võistlus endale hellitusnime, kui ajakirja Jalka peatoimetaja Indrek Schwede lausus Lilleküla staadioni pressitribüünil Eesti - Portugali mängu ja taustal punetanud taevast vaadates: "Valgete ööde turniir."

Platsis on ka jalgpalliröövel Tropeano

Kui Kalle Blomqvist, Nero Wolfe või Sherlock Holmes oleks seotud Eesti jalgpalliga, poleks ükski neist pidanud pool minutit juurdlema, et miks on Eesti - Portugal kohtumise äärekohtuniku Marco Tropeano (pildil) nimi nii tuttav? Meisterdetektiividele meenunuks kohe, et selle Luksemburgi mehe röögatu viga 2009. aasta 28. märtsil Jerevanis röövis Eesti koondiselt võidu Armeenia üle.

Eesti juhtis MM-valikmängu tänu Konstantin Vassiljevi ja Sergei Zenjovi väravatele 2:1, kui 87. minutil luges Tropeano Armeenia kasuks värava, kuigi kordus näitas selgelt, et pall polnud väravajoont ületanud, kui Taavi Rähn selle klaariks lõi. "Julm jalgpallirööv Jerevani linnas!" kirjutas Õhtuleht.

Tropeano eksis kohtunike põhireegli - ära vilista/fikseeri seda, mida sa ei näe - vastu ja Eesti pidi võidu asemel leppima viigiga. Erinevalt paljukirutud Viktor Kassaist tegi Tropeano Eesti meeskonnale tõestatult liiga.

37aastane Tropeano on üks kaheksast U19 EM-finaalturniirile määratud abikohtunikust. Lisaks Eesti - Portugali kohtumisele teenindas ta matši Hispaania - Portugal ning on ametis ka esmaspäeval.

Eestlane vaatab jalgpalli küll!

Finaalturniiri esimest kaheksat kohtumist on külastanud 21 157 pealtvaatajat (keskmiselt 2645) mis kinnitab, et Eesti inimene vaatab jalgpalli hea meelega. Meistriliigaklubid ja jalgpalliliit mõelgu, miks käis 2011. aasta 180 meistriliigamängu vaatamas vaid 36 585 (keskmiselt 203) inimest...

Teisipäeval Eestis alanud U19 noormeeste jalgpalli EM-finaalturniiril toimub üht-teist põnevat ka jalgpalliplatsidest väljaspool. Kerge pilguheit telgitagustesse.

Tõeliselt suur publikumenu

U19 EM-finaalturniiri eel seadsid korraldajad publiku osas kõrgeid eesmärke - Rakvere ja Haapsalu mängudel ihati näha täismaja ning Tallinnas 50% täituvust. Teisipäevased mängud annavad põhjust loota, et ootused täituvad. Nelja kohtumist jälgis kokku 11 138 pealtvaatajat (Eesti - Portugal 6691, Inglismaa - Horvaatia 1270, Kreeka - Hispaania 1350 ja Serbia - Prantsusmaa 1827).

Tuul tehti alla nii Tartu maratonile, Otepää MK-etapile kui ka Simple Sessionile. Samuti kevadisele korvpalli meistriliiga finaalseeriale, mille nelja mängu külastas kokku 10 800 inimest.

Hollandi distsipliin

Kui Eesti rahvusmeeskonda asus juhendama islandlane Teitur Thordarsson, õpetas ta Eesti jalgpalluritele nii mõndagi euroopaliku sportliku distsipliini kohta. Järgnes hollandlaste Arno Pijpersi ja Jelle Goesi ajastu, kus kruvisid veelgi enam kinni keerati.

Nüüd saab vaid A-koondise kõige kogenenumate tegijate mälestustes kangastuvat Hollandi distsipliini tunda ka U19 meeskond, keda Eesti Jalgpalli Liidu tehniline direktor Pijpers kevadel koduse finaalturniiri eel juhendama asus.

Kõik kaheksa meeskonda elavad hotellis Meriton Grand, kõige karmim kord valitseb võõrustaja Eesti leeris. Näiteks söögilauas on Eesti naabriks homne vastane Kreeka. Kui Hellenitemaa pojad käivad ringi plätades ja lühikestes pükstes, siis Eesti meeskonnas on kord karm - söögikorrad pikkades pükstes. Kõik muud ametlikud üritused samuti.

Jalgpallurid koolipingis

U19 EM-finaalturniir pakub noortele jalgpalluritele lisaks väljakul omandatavatele kogemustele ka platsikõrvaseid teadmisi. Neljapäeva hommikul läbis Eesti meeskond Euroopa Jalgpalliliidu (UEFA) korraldatud koolituse, kus tutvustati põhjalikult kahte tähtsat teemat: antidoping ja kokkuleppemängud. Sama koolituse läbivad kohustuslikus korras kõik kaheksa finaalturniiril osalevat meeskonda.

Lilleküla staadion, mitte A. le Coq Arena

Vastavalt UEFA reeglitele ei tohi staadionil nende korraldatavatel võistlustel kanda kommertsnime. Nii näiteks ei toimunud tänavune Meistrite liiga finaal Münchenis mitte Allianz Arenal, vaid Fußball Arena München nimelisel staadionil. Samal põhjusel ei kanna ka A. le Coq Arena turniiri vältel oma tavapärast nime, vaid kõigis ametlikes kanalites on U19 EM-finaalturniiri vältel areeni nimeks Lilleküla staadion. Tartu Õlletehas olla reeglist kuuldes veidi kurvastanud.

Üllatuslikult lugesin tänasest Eesti Päevalehest, et olümpiavõitja Erki Nool seab kahtluse alla vigastusest paraneva Mikk Pahapilli saatmise Londoni olümpiale.

Noole argumentatsioon on järgmine: kevadel õlaoperatsioonil käinud Pahapill pole tänavu võistelnud ega seetõttu ka normi täitnud, kahtlane, kas ta tase praegu 8000 punktini küündib ja alla selle pole olümpiale minna mõtet.

Huvitav, kuidas inimese mälu nii lühike on ja empaatiavõime mõne aastaga hääbub. Oma viimasele mitmevõistlusele läks Nool ise 2005. aasta talvel vastu täiesti lootusetus seisus: eelnevalt oli ta tõsiselt vigastanud kannakõõlust ja arstid soovitasid lõikust. Ta lükkas selle sise-EMi nimel edasi ja treenis basseinis, et vigastatud jalale vähem koormust anda. Et aga saaks veelkord medali eest võidelda! Tõsi, Nool oli tol hooajal enne vigastust kogunud seitsmevõistluses 6070 silma, kuid see on fakt: Madridi läks ta poolsandina. Tulemus oli 5712 punkti, 12. koht. Kas Noole viimane võitlus oli mõttetu? Kaugeltki mitte, see oli uskumatult vapper eneseületus, mis läks hinge rohkemgi kui ta medalivõidud.

Kuid miks leiab olümpiavõitja nüüd, et Pahapillil pole põhjust Londonisse (võimalik, et oma karjääri viimasele olümpiale) sõita? Mina arvan, et mulluse hooaja maailma neljas mees peaks saama samasuguse võimaluse nagu Nool omal ajal. Ja kui tuleb traumale alla vanduda ja näiteks katkestada, pole ka midagi katki. 2009. aasta sise-EMi tiitlit ebaõnnestunud võistlus Pahapillilt ära ei võta, samamoodi nagu Noole renomeed ei määrinud Madridi kahvatu tulemus. Pahapill pole küll Noole klassist spordisangar, kui üks Eesti tippudest ometi ja pole vähimatki põhjust talle kaikaid kodaratesse loopida.

Esmaspäeva õhtul saabus Saksamaalt uudis, et Ragnar Klavan (pildil) on sõlminud lepingu kõrgliigaklubiga FC Augsburg. Lõppes viieaastane paus, mille jooksul ei kuulunud Euroopa viie tippliiga klubidesse ükski Eesti jalgpallur.

Viimati oli Eesti nii kõrgel tasemel esindatud 2007. aastal, kui Mart Poom oli Londoni Arsenali kolmas väravavaht. Seejärel on Euroopa viis tippliigat (Inglismaa, Hispaania, Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa) Eesti jalgpalluritest puutumata.

Ometi kuulsin täna väidet, et siirdudes AZ Alkmaarist FC Augsburgi andis Klavan tasemes tagasi. Klubi on ju nõrgem ja Euroopa liigas ei mängi, kõlas põhiline argument. Euroopa liiga argumendile vastu vaielda ei saa, aga puude taga tuleb näha ka metsa, mis on Saksamaal tihe ja väärtuslik.

Hollandi kõrgliiga (Eredivisie) asetseb Euroopa Jalgpalliliidu (UEFA) vastavas pingereas kaheksandal ja Saksamaa kõrgliiga (1. Bundesliga) kolmandal kohal. Viis kohta pole suur vahe Euroopa kolmandas, neljandas või Eesti meistriliigat võõrustavas viiendas kümnes, ent esikümnes on see tohutu.

Kiire guugeldamine pakkus, et AZ Alkmaari eelmise hooaja eelarve oli väidetavalt 26 miljonit eurot, Augsburgil kulus aga ainuüksi mängijate palkadeks 15,5 miljonit eurot, mis lubab eeldada vähemalt sama suurt kogueelarvet. Bundesliga tippude käsutuses olevad ressursid on juba hoopis teisest maailmas.

Mida rohkem raha, seda enam paremaid mängijaid. Mida rohkem häid mängijaid, seda tihedam konkurents ja tugevamad mängud. Mida enam tugevaid mänge, seda parem võimalus arenemiseks. Ning 26aastasel Klavanil pole lagi kindlasti käes. Samm Bundesligasse on Eesti koondise kapteni jaoks kindlasti oluline samm edasi.

***

Eestis hakatakse täna selgitama noorte Euroopa jalgpallimeistrit. Postimehe esikaas: korvpallikoondis hakkas trenni tegema. Algavast U19 EM-finaalturniirist mitte ridagi. Piinlik ja tagurlik.

Ju ei kahtle keegi, et jalgpall on ülikindlalt maailma harrastatuim ja levinuim sport. Mis muudab ühe meeskonna NIIVÕRD võimsa - nelja-aastase - jäägitu valitsemise kahtlemata ainulaadseks.

Igav?

Ma pole õigupoolest täpselt aru saanud, kas Hispaaniast ja igavusest kõneldes on eelkõige silmas peetud nende võiduseeriast või mängustiilist tüdinemist.

Kahtlemata ihkab publik intriigi - ihkan isegi. Aga tõesti: kui üks tiim on jõudnud oma mängu ja artistide valikuga taolisele tasemele ehk saavutanud loodud kunstiga vaat et täiuse, siis kuidas saab see olla igav?

Ma ei kõrvutaks Hispaaniat FC Barcelonaga sel lihtsal põhjusel, et Hispaania teod on märksa võimsamad. Miks? Loomulikult seepärast, et mängida NII igapäevase lihvimise järel on hoomamatult hõlpsam kui puhuti kokku tulles.

Jumal tänatud, et Hispaania eile õhtul kogu sellele etendusele täisvõimsa kogupaugu, tõelise grande finale andis. Kui mõni varasem mäng (alagrupis Itaalia ja Horvaatia, play-off'is Portugaliga) jättis õhku mõne küsimärgi, siis lõppakord kustutas viimsegi kahtluse.

Hispaania on kätte võidelnud Unistuste Meeskonda staatuse. Mäletate, kui korvpalli Dream Team maale laskus ehk hakkas olümpiatel käima, vaadati neid alt üles. Imetleti sügavalt. Siiani jälgitakse suure huviga, millised NBA staarid koosseisu mahuvad, millised mitte. Ei mingit igavust, vastupidi.

Sarnast austust väärib ka Hispaania jalgpallikoondis. Sest kindlasti ei kesta tema valitsemisaeg igavesti.