EM-finaalturniiri poolfinaalis taastas kaks väravat löönud Mario Balotelli lootuse, et klassikalise ründaja amet on varjusurmast tõusmas ning annab metronoomilisele tika-taka'le tõsise lahingu.

Aasta 1996 oli jalgpalliliselt põnev aeg. Karel Poborsky lõi Portugali võrku EM-ajaloo iluduselt teise värava (Marco van Basten 1988 finaalis Nõukogude Liidu vastu jääb usutavasti aegade lõpuni ületamatuks), Inglismaa omas reaalselt tiitlišanssi ning väravaid lõid ründajad.

Toonase EM-finaalturniiri staarmängijateks tõusid Alan Shearer, Oliver Bierhoff, Jürgen Klinsmann, Davor Šuker ja Hristo Stoichkov. Kõik puhtakujulised ründajad.

Mehed, kes külvasid ja lõikasid vilju eelkõige vastase karistusalas. Ei peadpööritavaid ja vastase jalgusõlmivaid triblinguid või metsiku vindiga karistuslööke, vaid piisavalt osav ja jõuline mäng, mis võimaldas lüüa lihtsaid väravaid, millega võideti mänge ja tiitleid.

Kerime aega 15-16 aastat edasi ning olukord on muutunud. Maailma parima jalgpalluri valimisel - kahjuks võetakse seda konkurssi ebamõistlikult tõsiselt - andsid viimati tooni Cristiano Ronaldo, Lionel Messi, Xavi Hernandez ja Andres Iniesta.

Lõppeva EM-finaalturniiri eel toodi lisaks eelpool mainitud nelikule võistluse eeldatavate oluliste mõjutajatena sagedamini välja Arjen Robben, Franck Ribery, Mesut Özil, Bastian Scweinsteiger. Kõik ametilt söödumeistritest poolkaitsjad või viimasel seitsmel-kaheksal aastal kõige suuremas hinnas olevad elegantsed ääreründajad (ing k winger).

Portugal, Holland, Prantsusmaa ja Saksamaa mängisid kõik EMil ühe ründajaga, keda toetavad kiired ja osavad ääremängijad. Finaali jõudis nende asemel aga ääreründajateta mänginud Itaalia. Neljakordse maailmameistri edu arhitektideks on peatreener Cesare Prandelli ja geniaalne poolkaitsja Andrea Pirlo, tööriistaks aga nauditavalt ettearvamatu Mario Balotelli (pildil).

Kas Balotelli on mees, kes peatab ääreründajate domineerimise ja tõstab uuesti au sisse klassikalise ründaja ameti? Neljapäevase ürgjõust pakatanud esituse valguses on ta selleks kahtlemata võimeline.

Pühapäevane finaalmatš võib kujuneda esimeseks vaatuseks võitluses, kus jõulise ja julge ründemänguga - sümboliks ja elluviijaks Balotelli - üritatakse seljatada Hispaania elegants.

Soome pealinnas Helsingis jätkuval kergejõustiku EMil hoiab kätt pulsil Deivil Tserbi päevik.

Midagi ei ole teha: spordikuningas jalgpall on endiselt kuningannast kergejõustikust populaarsem. Neljapäeva hommikul räägiti Soome televisiooni spordistuudios esmalt pikalt ja laialt jalgpalli EMi esimese poolfinaalmängu võtmehetkedest.

Kui kõik oli peensusteni läbi nämmutatud, vahetati lõpuks plaati ning reporter teatas: ka meil, Soomes, toimub EM - kergejõustiku EM. No comments.

***

Helsingi olümpiastaadioni kurikuulus tagakurv, mille teravmeelsemad kergejõustikusõbrad hoobilt mõrvarikurviks ristisid, küttis EMi avapäeval kired lõkkele. Nimelt diskvalifitseeriti koguni seitse jooksjat, nende hulgas ka veerandmailer Maris Mägi (pildil).

Reeglina sai saatuslikuks just see paljukirutud kurv. Võistluste korraldajad tõttasid selgitama, et staadion vastab kõigile nõuetele. Samas soovitati vältida rajajoone vahetus läheduses jooksmist, sest jalg võib tavapärasest kergemalt joonele sattuda.

Eesti parim tõkkejooksja Rasmus Mägi märkis juba võistluseelsel päeval, et esmatutvus mõrvarikurviga pani mitmed sportlased ahastama.

Nagu spordiblogis mõni päeva tagasi kirjutatud - Hispaania jalgpallikoondisele pole MMi ja EMi play-off'is väravat löödud kaheksa kohtumist ja 780 minutit järjest. Järelikult vajab valitsevate meistrite tänane vastane Portugal väga erilist sõjaplaani.

Kui Portugal ei soovi just panustada penaltitele - nad on oma ajaloo mõlemad penaltiseeriad võitnud, aga mõlemal puhul oli vastaseks Inglismaa ehk võit oli sama suur saavutus nagu Usain Bolt'ile oleks 100 meetri kuld paraolümpial - tuleb neil täna Hispaaniale värav lüüa.

Viimati sai sellega hakkama toonane Madridi Reali staar Zinedine Zidane. Täna lasuvad peamised lootused Hispaania koondise löömiseks Hispaania kuningliku klubi Reali praegusel teemandil Cristiano Ronaldol (pildil).

Samas on Hispaania mäng vastast metsikult lämmatav. Inglise jalgpalli-podcasti Red, White & Blue eilses saates käidi välja teooria, et Portugali parim võimalus Hispaaniale vastu saada on lüüa neid viimaste oma relva ehk mängida taktikaga 4-6-0 (loe: ründaja kohal oleks seni vasakul äärel tegutsenud Ronaldo).

Järgneb Podcasti stuudiopaneeli arutelu visand: "Ronaldo imelistest jalgadest on enim kasu, kui ta suudab palli vastase väljakupoole peal hoida. Suurim probleem Hispaania vastu mängides on, et keskväljalt pole võimalik edasi liikuda.

Ronaldo võiks poolfinaalis mängida mitte vasakul äärel, vaid ründajana, kus ta saaks oma kiirust ja jõudu ära kasutades palli hoida ning võimaldada seeläbi tervel Portugali meeskonnal väljuda plindrist, kuhu Hispaania kõik oma vastased surub!

Portugalil pole ju niikuinii ühtegi korralikku ründajat. Vigastuse tõttu poolfinaalist eemale jääv Helder Postiga on kohatäide. Hugo Almeida pole parem. Nad ise ülistavad Nelson Oliveirat, kuid olles näinud tema vahetusest sekkumisi EMil, ei saa ma aru, millest selline kära. Portugal võiks samuti ründajata mängida - väljakul oleks kaks meeskonda asetusega 4-6-0.

Alvaro Arbeloa ja Jordi Alba ei ole suurepärased mängijad ning Sergio Ramos on õnnetus, mis ootab juhtumist. Aga nende mängijate puudused saab välja tuua vaid väljaku viimasel kolmandikul, kuhu meeskonna aga Hispaania vastu mängides enamasti ei jõua!"

Kõndisin seda juttu kuulates mööda Narva maanteed ja oleksin peaaegu autole ette astunud, sest jutu loogilisus lummas. Jäävad kaks suurt "aga": 1) vähemalt 90% kindel, et Paulo Bento ei kasuta antud plaani, 2) isegi kui kasutab, on üks asi teooria, aga teine praktika.

Nagu õpilane Jorh Aadniel Kiir (loe: Portugal) peremees Joosep Tootsi (loe: Hispaania) juures teada sai, on see teine ikka tunduvalt keerulisem kui esimene.

Soomlased võtavad eile Helsingis alanud Euroopa kergejõustikumeistrivõistlusi üldjuhul täie tõsidusega. Kolmapäeval oli televisiooni kutsutud auväärne seltskond eesotsas odaviske olümpiavõitja Tapio Korjusega.

Stuudios räägiti asjalikku (spordi)juttu, kui ühtäkki paisati ekraanile meenutuskild 1994. aastal samuti Helsingis toimunud EMist. Mitu korda näidati käijat Valentin Kononeni, kes ajas keset võistlust näpud kurku ja oksendas nagu tormi kätte sattunud kehv merekaru. Neid õõvastavaid öökimisi ja oksepurskeid serveeriti kell 8, kui mõnigi inimene sõi hommikust.

* * *

Esimese võistluspäeva alguses trehvasin staadionil vana tuttavat, Valgevene Kergejõustikuliidu pressiesindajat. Ta uuris, kus on Eesti parimad kümnevõistlejad. Kuulnud, et Mikk Pahapill ja Andres Raja kosuvad operatsioonist, teatas naine, et ka nende esinumber Andrei Kravtšenko käis lõikuslaual ja peab olümpiaetteastest loobuma.

Nii hämmastav kui see pole, on valgevenelastel suur mure vasaraheitjate pärast. Nimelt on olümpiamängude A-normi täitnud koguni kuus meest. Neist parim, Ivan Tihhon juhib maailma edetabelit 82.81ga. Ja kõige kehvem, Valeri Sviatoha on samas pingereas 78.44ga 16. kohal. Valgevenelased peavad kibekiiresti otsustama, keda Londonisse saata.

Kui Tallinna Levadia kaotas eelmisel aastal Euroopa liiga eelringis Luksemburgi klubile Differdange, võeti seda kui suurt põrumist. Ebameeldival kombel pole peagi selleks enam põhjust - kui praegu Eesti klubivutt Luksemburgi veel edestab, siis peagi kardetavasti mitte.

Eesti jalgpalliklubid pole suutnud kaks hooaega järjest eurosarjas järgmisse ringi pääseda. 2010. aastal jäid esimesel tõkkel toppama Levadia (kahe mängu kokkuvõttes 3:4 kaotus Debrecenile), Tallinna Flora (1:2 Tbilisi Dünamole), Narva Trans (0:7 MyPa-le) ja Sillamäe Kalev (1:10 Minski Dinamole).

2011. aastal osalesid ja kaotasid Nõmme Kalju (0:2 Espoo Honkale), Trans (1:7 Rabotnickile), Levadia (0:1 Differdangele) ja Flora (0:1 Shamrock Roversile). Kahe eelmise eurohooaja jooksul pidasid Eesti klubid 16 kohtumist, millest viigistati viis (neist neli 0:0) ja kaotati 11.

Rõõmutu seeria tõttu terendab Eesti klubijalgpallile (loe: meistriliigale) mudaliiga ehk pudenemine Euroopa kuue viimase sekka, mis tähendaks, et meisterklubi alustab Meistrite liiga mitte teisest, vaid esimesest eelringist koos San Marino, Andorra ja Fääri saarte meistriga.

Sisuliselt ei tähendaks esimesse eelringi pudenemine midagi katastroofilist. Kaks lisamängu juuni lõpus/juuli alguses pingestaksid küll niigi tihedat kodust kalendrit, ent peamine oleks ikkagi sümboolne põnts, mis kaasneks Luksemburgist tahapoole langemisega ja teadmisega, et Läti-Leedu paiknevad valgusaasta jagu kõrgemal.

Eurosarjadesse jagatakse kohti vastavalt Euroopa Jalgpalliliidu rahvusliigade edetabelile, mis töötab süsteemil „viie eelmise hooaja tulemused määravad tabelikoha järgmiseks hooajaks" ehk Eesti staatuse kohe algavaks eurohooajaks 2012-13 määrasid tulemused hooaegadel 2006-07 kuni 2010-11.

UEFA 53 liikmesriigi seas oli Eesti nende viie hooaja jooksul oma klubide poolt eurosarjades näidatud tulemuste põhjal 45. kohal. Juba praegu on teada pingerivi ka hooajaks 2013-14, kus Eesti on pudenenud 47. kohale ehk edestatakse täpselt kuute riiki, kes alustavad Meistrite liigat esimesest eelringist (Eesti meister Flora pääses tänavu seega viimasena teise eelringi).

Algava eurohooaja tulemused mõjutavad asetusi hooajaks 2014-15. Tolleks suveks viimase kuue sekka vajumise vältimiseks peavad Eesti klubid tänavu väga hästi esinema.

Iga riik saab iga eurohooaja eest punkte lihtsa valemi alusel. Iga mängu võidu eest 2 ja iga viigi eest 1 punkt, kusjuures eelringides antakse poole vähem punkte. Iga riigi klubide teenitud punktid liidetakse ja jagatakse eurosarjades osalenud klubide arvuga. Tulem ongi tolle hooaja punktide summa.

Nagu allolevast tabelist näha, teenis Eesti hooaja 2006-07 (Intertoto sarja (TVMK) ei arvestatud) eest 0,833 punkti (Levadia vs Prilepi Pobeda 1,5 p (1:0 ja 0:0), vs Crvena Zvezda 1 p (0:1, 2:1); Flora vs Valerenga 0 p (0:1, 0:1), Trans vs Helsingborg 0 p (0:6, 0:3); kokku 2,5 p/3=0,833).

Hooaja 2014-15 eurosarjakohtade arvutamisel nood punktid kaovad ja asemele tulevad käesoleval suvel teenitud. Et meie lähimad jälitajad Põhja-Iirimaa ja Luksemburg kaotavad vastavalt 0,500 ja 0,333 punkti, langeb Eesti neist virtuaalses tabelis tahapoole: 47. Põhja-Iirimaa 2,083, 48. Luksemburg 2,000, 49. Eesti 1,833.

Et jääda Euroopa 47 parema sekka (nii madal Eesti eesmärk ongi!), tuleb algaval eurohooajal koguda 0,25 punkti rohkem kui Põhja-Iirimaa ja 0,167 punkti rohkem kui Luksemburg. Kahel eelmisel hooajal (vt tulpasid 2010-11 ja 2011-12) oleme mõlemale alati (pikalt) alla jäänud.

Spekuleerides, et Põhja-Iirimaa ja Luksemburg koguvad oma viimase kahe hooaja keskmise summa ehk ca 0,725 punkti, vajab Eesti tabelisse 1 punkti, mille saavutamiseks on nelja klubi (Flora, Kalju, Trans, Levadia) peale vaja nelja võitu või kaheksat viiki.

Transilt (vastane Bakuu Inter) ei tasu traditsiooniliselt midagi oodata, Floralt (vastane kevadine Meistrite liiga 1/8-finalist FC Basel) on tulemust raske nõuda. Äkki mingi ime läbi saadakse kahepeale kätte üks viik.

Põhiline lootus lasub Eest meistriliiga tabeli kahel tipmisel meeskonnal. Kalju kohtub Lenkarani Hazariga ja Levadia Šiauliaiga. Mõlemal on šansid edasipääsuks olemas. Aga kas nad suudavad kahe peale koguda mainitud neli võitu või kaheksa viiki?

Ausalt öeldes keeruline uskuda, mis panebki järeldama, et eurohooaega 2014-15 alustab Eesti jalgpallimeister mudaliigast.

Hispaania filigraanne esitus ei jätnud eile õhtul Prantsusmaale võimalusepojukestki, ent ometi kostub urahtusi - igav olevat. Ma ei saa aru, mis õigusega süüdistatakse Hispaania koondist igavas jalgpallis? Süüdi on ju hoopis nende vastased, kel jänes püksis!

Hispaania jalgpallikoondis pole endale lubanud EMi ja MMi play-off'is kaheksa kohtumist väravat lüüa. Viimati sai sellega hakkama maestro Zinedine Zidane 2006. aasta 27. juunil MMi 1/8-finaalis, kui Hispaania kaotas 1:3 Prantsusmaale.

Seejärel on Hispaania värav püsinud play-off'is puutumatuna: EMil 2008 langesid Itaalia 0:0 (penaltid 4:2), Venemaa 3:0 ja Saksamaa 1:0 ning MMil 2010 Portugal 1:0, Paraguai 1:0, Saksamaa 1:0 ja Holland 1:0. Eile siis Prantsusmaa 2:0.

Kaheksa kohtumise jooksul on vastastel olnud võimalik Iker Casillase valvatavat väravat rünnata kokku 780 minutit, aga saldoks on ümmargune null! Ning tegu pole ninnu-nännu vastastega, vaid tõsiste tegijatega!

Arusaadav, et ühe võistkonna domineerimine kipub igavaks muutuma. Näiteks FC Barcelona vaatamine on tõesti väga ilus, aga lõppenud klubihooajal soovisin siiralt, et nad enam ei võidaks. Õnneks leidus Madridi Reali näol vastane, kes suutis ja oskas Barcelonast jagu saada. Liigatabel ei valeta kunagi - Real oli hooajal 2011/12 Barcast parem.

Vahemärkus: kõik need, kelle jalgpallimaailma defineerib Lionel Messi ja Cristiano Ronaldo vastasseis ning kes eelmisest lõigust närvi suutsid minna, võtke sõõm mehu ja kui soov lärmi lüüa ei rauge, otsige mõni vaikne kohake ja valage seal välja kogu viha, mida tekitavad need uskmatud, kes Ronaldo/Messi (kriipsuta sobiv variant läbi) kohta midagi kriitilist julgevad öelda. Ütlemata lapsik suhtumine.

Aga kui Real oleks taas Barcelona alistamisel põrunud, poleks selles kindlasti süüdi olnud Barcelona, vaid just Real ja kõik teised Hispaania kõrgliiga klubid. Iga meeskond mängib täpselt nii hästi, kui vastane lubab neil mängida.

Hispaania koondise potentsiaal on nii hirmutav, et isegi eksmaailmameister Prantsusmaa läks nende vastu ülimalt passiivse plaaniga. Hispaaniat see ei morjendanud - vastase nõrgad kohad leiti üles ja kasutati lakooniliselt ära. Järjekordne võit, järjekordne nullimäng.

Hispaania koondise mängud oleksid mängijate tehnilist võimekust arvestades täiesti suurepärased vaadata, kui vastased julgeksid neile vastu hakata. Paraku ei julge. Hispaania selles süüdi pole.

Tänaõhtune Itaalia - Inglismaa veerandfinaal tõotab senistest suuremat põnevust, kuid seda vaid juhul, kui inglased suudavad hoida ohjes vanameister Andrea Pirlo.

Kolm esimest play-off mängu lõppenud ühe poole parajalt selge seljavõiduga, hoiab küllap iga jalkafänn pöialt: et täna õhtul ometi sünniks Suur Võitlus. Inglismaa ja Itaalia, kaks grandi, annavad lootuse täitumiseks kõik eeldused. Ning eks toda paari ju peetudki kõige tasavägisemaks.

Ent samal ajal, kui suur osa meediast jahvatab endistviisi kõmuliste Manchesteri kukkede Wayne Rooney ja Mario Balotelli ümber, pööraks siinkohal tähelepanu hoopis väärikale vanahärrale.

Lõppeva hooaja hakul tõusis Andrea Pirlo Itaalias pealkirjakangelaseks. AC Milan kandis ta maha (ehk lubas tasuta lahkuda) ning suurrivaal Torino Juventus tänas kingituse eest. Järgnenud hooaeg reetis, et Milan oli saanud hakkama kümnendi suurima lolluse ja Juve lotovõiduga. Pirlo oli Torino meistritiitli vaieldamatu peaarhitekt.

Suurmeistri valusat söödujalga ja endiselt teravat kullipilku sai tunda ka Eesti koondis - Modena 3:0-mängus kehastus Pirlo taaskord kõigi traagelniitide kokkutõmbajaks.

Azzurri võtmemängija on Pirlo ka sel EMil. Põhjus ei peitu kaugeltki ainult tema ülitähtsa väravas Horvaatia võrku. Kui ühegi meeskonna käekiri kellestki sõltub, on selleks ühendiks Itaalia ja Pirlo. 33aastane maestro mängib kui esimeses nooruses: jagab sööte lähemale ja kaugemale, ja keegi ei suuda tema pilli häälest ajada.

Kas Inglismaa suudab? Elu on näidanud, et terve meeskonnaga Pirlot ei ohjelda. Aga kes on Inglismaal too üks mängija?

Wayne Rooney? Positsiooni järgi tõenäoline, aga Rooney pole iial olnud mingi kaitsespets. Lisaks: kui Inglsmaa vajab kedagi loovas plaanis, on see just Rooney. Tema peatähelepanu peab minema palliga, mitte pallita mängule.

Steven Gerrard (pildil koos Pirloga) Enam-vähem samad sõnad, mis Rooney puhul, ehkki tänases mängus ilmselt tema enim Pirloga trehvabki.

Scott Parker? Neist kolmest mängijaomaduste poolest kindlasti parim variant, aga asetseb väljakul tavaformatsioonis Pirlost lihtsalt liiga kaugel.

Summa summarum: väga head varianti ei näegi ja ennustan Inglismaale ses vallas vähemalt keskmist peavalu.

Kas kõige vingem on see, kui jalgpalli suurriik EMil või MMil ootamatult vastu nosplit saab või see, kui titaanid võimalikult kaua elus püsivad ja lõpufaasis omavahel arveid klaarivad?

Mõlemal stsenaariumil on oma fännklubi. Ise kuulun esimeste sekka ja olen 1992. aasta EMist alates nautinud ja kaasa elanud end medalimängudele võidelnud autsaideri(te)le - Taani 1992, Rootsi 1994, Tšehhi 1996, Horvaatia 1998, Lõuna-Korea ja Türgi 2002, Kreeka 2004, Türgi 2008, Uruguai 2010.

Ent loetelus on tühikud ning ega polnud midagi viga ka EMil 2000 (poolfinaalid Holland - Itaalia ja Prantsusmaa - Portugal) või MMil 2006 (poolfinaalid Saksamaa - Itaalia, Portugal - Prantsusmaa), mis olid turniirid, kus medalimängud olid suurte tegijate siseasi.

Tõsi, erinevalt kõigist teistest äratoodutest pole Portugal küll kunagi ühtegi tiitlit võitnud, kuid ei tihka kuidagi Portugali meeskonda anno 2000 (Vitor Baia, Luis Figo, Nuno Gomes, Costinha, Rui Costa, Fernando Couto, Joao Pinto jt) või 2006  (Luis Figo, Pauleta, Ricardo Carvalho, Cristiano Ronaldo, Deco jt) Portugali koondist suurte tegijate seast välja jätta.

Pärast eilset Saksamaa - Kreeka kohtumist (4:2) võib kindlalt väita, et EM 2012 liigitub samasse ritta 2000. aasta EMi ja 2006. aasta MMiga - medalimängud on suurte tegijate siseasi. Autsaiderid-üllatajad on juba koju sõitnud.

Ühes poolfinaalis kohtuvad Portugal ning Hispaania või Prantsusmaa, teises Saksamaa ning Inglismaa või Itaalia. Garanteeritud maiuspalad, järjekordsed peatükid klassikalises vastasseisus. Konkurentsis on viis maailmameistrit ja Portugal - pole paha!

Et õues mässab suvetorm, on tänasel jaaniõhtul kahjuks keeruline nautida eestlaste muistset kombestikku. Jalgpalligurmee on aga serveeritud, nautigem!

Spordis peab alati olema kriipsuke õnne - jalgpalli EMil oli Tšehhil ja Kreekal õnne, et nad nii nõrka alagruppi sattusid. Aga nüüd on mõlema õnn otsas.

Paljud vaimustusid, kui Venemaa A-grupi avavoorus 4:1 tšehhe nüpeldas - ilus, võimas, tiitlinõudleja mäng! Tegelikult olid tšehhid tolles mängus masendavalt saamatud, tegid ise kõik, et Venemaa saaks täiel rinnal lustida.

Hiljem selgus, et Venemaa pole teps mitte imemeeskond ning suuresti tänu sellele pääsesid Tšehhi ja Kreeka äärmiselt ühtlasest, aga veel rohkem kehvakesest kvartetist edasi.

Eile õhtul paljastus tegelikkus: Tšehhi ei saanud Portugalile sisuliselt üldse vastu. Ja läbi selle paljastus nõrgima ja surmagrupi meeletu tasemevahe.

Mis siin üllatavat, küsite. Oli küll natuke ootamatu, et Michal Bileki meeskond nii saamatu oli. Pärast esimest paarikümmet minutit sai ju Ronaldo&Co teha sisuliselt mida ise tahtis, ja seda EMi veerandfinaalis. Kahju.

Ründefaasis ei suudetud ega osatud midagi ette võtta. Selge see, et Tomaš Rosickyst tunti megapuudust, ent nappis ka julgust. Äärekaitsjad ei tõusnud sisuliselt üldse (see olnuks võimalus Ronaldot ja Nanit natukenegi oma väravast eemale sundida), keskväljal anti Portugalile kogu maailma aeg (sestap ka Joao Moutinho supermäng), samuti polnud üheselt arusaadav, kas taheti palli hoida või rõhuda kontratele.

Portugal aga on kasvanud küll tiitlinõudlejaks. Ronaldo on leinud mängulusti ja väravasoone, lisaks tegutsetakse meeskondlikult: viimases kuues tähtsas kohtumises (neli mängu finaalturniiril ja play-off'ides Bosniaga) on Paulo Bento kasutanud alati sama algkoosseisu.

Täna õhtul juhtub kahjuks või õnneks sama Kreekaga. Võimas võitlus on auväärt, aga Saksamaa pole Venemaa, vaid meeskond ja masin, mis oskab klassivahet ära kasutada.

EM-finaalturniiri teenindavate kohtunike ülemus Pierluigi Collina (pildil) pidas tänasel pressikonverentsil kaitsekõne väravajoone- ehk täiendavate abikohtunike süsteemile, mis teisipäevases kohtumises Inglismaa - Ukraina terve maailma silme ees põrus.

"Jutt käib mõnedest sentimeetritest. Tegu oli inimliku veaga, mille tegi inimene. Aga rõhutan, et täiendavate abikohtunike eksperiment hõlmab enam kui 1000 jalgpallikohtumist ning Inglismaa - Ukraina kohtumise viga oli ainuke suurem probleem," rääkis Collina.

Samuti rõhutas itaallane, et väravajooneotsused on vaid üks osa täiendavate abikohtunike tööst. "Meistrite liigas ja Euroopa liigas langetati nende abil olulisi ja õigeid otsuseid. Näiteks John Terry punane kaart poolfinaalis Chelsea - Barcelona poolfinaalis."

Collina sõnul langetasid väljakukohtunikud alagrupiturniiri 24 mängus otsuse tänu täiendavatelt abikohtunikelt saadud infole 16 tähtsat otsust. Väravajooneotsuseid oli nende seas kolm - õiged mängudes Saksamaa - Holland ja Itaalia - Iirimaa ning vale mängus Inglismaa - Prantsusmaa.

Nagu ütleb Eesti juhtiv vilemees Hannes Kaasik - jalgpallikohtunikutöö on peen bisnis. Maailma legendaarseim kohtunik Collina teab seda väga hästi ning ei hakanud pressikonverentsil eksimusi tagasi ajama (Eestis teame kahjuks vägagi hästi, et see on vale tee), vaid garneeris nad pehmendava statistikaga.

Ise arvan, et täiendavad abikohtunikud on samm õiges suunas. Nende kaasamine ei välista vigu, aga kindlasti vähendab neid. Samuti leian, et väike penaltite hulk on otseselt seotud kaitsjatel kuklas kummitava teadmisega, et neid jälgib veel üks silmapaar.

***

Samal pressikonverentsil nimetas Collina ka need neli kohtunikebrigaadi, kelle töö EM-finaalturniiril lõppes alagrupikohtumistega. Koju sõitsid ungarlase Viktor Kassai, hollandlase Björn Kuipersi, sakslase Wolfgang Starki ja hispaanlase Carlos Velasco Carballo juhitud brigaadid.

Hispaania - Itaalia kohtumises väga hästi tegutsenud Kassai brigaadi (rõhutada tuleb sõna brigaad, sest Ukraina värava mittelugemine ja vahetult sellele eelnenud Ukraina suluseis olid Kassai abiliste, mitte peakohtuniku enda eksimused!) lahkumise põhjus on ilmne (pildil).

Carballo saatus oli enamvähem teada juba äpardunud Poola - Kreeka mänguga, Stark võib kojusõidus süüdistada kohtumist Horvaatia - Hispaania, kus horvaatidel jäi saamata kaks penaltit (vead Mario Mandzukicile ja Vedran Corlukale). Kuipersist loobumise põhjus on veidi ebaselgem. Eriti arvestades, et Holland play-off'is ei osale.

***

Veerandfinaalide kohtunikeks nimetati Howard Webb (Tšehhi - Portugal), Damir Skomina (Saksamaa - Kreeka), Nicola Rizzoli (Hispaania - Prantsusmaa) ja Pedro Proenca (Inglismaa - Itaalia). Kõigi eelduste kohaselt vilistab üks mees just neist neljast ka 1. juulil Kiievis toimuvat finaalkohtumist.

Kas üheks kandidaadiks jääb Webb või Rizzoli, selgub pärast Inglismaa - Itaalia kohtumist, sest poolfinaalidesse jõudnud riikide brigaadid välistatakse edasisest tööst automaatselt. Samuti on Proenca finaalivõimalused pöördvõrdelises seoses Cristiano Ronaldo esitusega.

Kõige õnnetum päev oli eile õhtul muidugi Ungari kohtunikebrigaadil, ent samas peab Inglismaa - Ukraina mängus juhtunu ees vähemalt sama otsest vastust tundma Michel Platini.

Prantslasest vutilegend, tänane Euroopa jalgpalliissi on jätnud enda väljaütlemiste ja tegudega mulje, et enne sureb, kui võetakse kasutusele videokordused.

Sestap kutsuti veidi vähem kui kolme aasta eest Euroopa Liiga mängudes ellu lisa (või viie, kuidas soovite) kohtuniku süsteem. Et ikka vähegi säilitada jalgpalli algupära ja jääda nui neljaks inimjõu juurde. Koos tema võlude ja valude, ka eksimustega.

Kui nii, siis nii. Põhjendus kui just mitte lõpuni heakskiidetav, siis vähemalt (hea tahtmise korral) arusaadav ja teatava loogikaalgega.

Aga üleeile ehk täpselt päev enne Inglismaa - Ukraina jooneskandaali lubas toosama monsjöör Platini endale taolised laused:

"Miks näeme sel turniiril tavalisest rohkem väravaid? Arvan, et teate vastust: viie kohtuniku kasutamine teeb asju lihtsamaks. Viiekesi näevad nad kõike."

Julge avaldus. Ent tänases olukorras paraku hale harakiri.

Eirates jäärapäiselt tehnoloogiat kui abikätt ja mõeldes ise välja "abiprogrammi", pidi Platini&Co olema surmveendunud, et taolisi apsakaid ette ei tule. Aga nüüd peab Platini&Co andma vastust küsimusele: "Kuidas on võimalik, et kodanik ungarlane kuue meetri kauguselt ei näinud, et pall on pool meetrit üle joone?"

Ehk sõnaga: Platini&Co on haledalt püksid täis teinud. Veel haledamalt kui meie nii armastatud Kassai&Co.

Elu ja mõtlemine suurorganisatsioonides on ikka sageli veider: palju päid, palju segadust. Näiteks Euroopa jalgpalli ohjav UEFA karistab EMil enda alaliite selmet trahvida iseennast.

Näiteks Venemaad trahvides heideti muuhulgas ette, et "nende koondise poolehoidjad tõid staadionile lubatust suuremas mõõdus sümboolikat". Ehk tõlgituna: jutt käis 30 meetrisest lipust, mis viimase mängu ajal Kreekaga staadionil lahti rulliti.

Horvaatia alaliidule saadeti pärast heitlust Iirimaaga tšekk 25 000 euro nõudega - talle pandi pahaks fännide rakettide läitmist ja pildumist ning ühe mehe väljakule jooksmist."

Pärast EMi Horvaatia vutielu juhtimise legendaarsele Davor Šukerile usaldav tänane president Vlatko Markovic avaldas imestust, ehkki lisas, et mõnelgi puhul tuleb ka fännide tegevust tõsiselt taunida. Ta tõi välja, et sealne alaliit on viimase kümne aasta jooksul pidanud maksma UEFA-le trahvideks üle miljoni euro.

Ent minu küsimus on lihtsamast lihtsam: miks ja kuidas saab ja peab suvaline kohalik alaliit vastutada selle eest, mis toimub EMi mängu raames staadionil? Milleks on UEFA palganud terve arvee turvamehi? Kas pole mitte nende töö tagada, et midagi keelatud tribüünidele ei jõua? Ja kui siiski jõuab, siis mille pagana pärast ei vastuta konkreetse kohtumise korraldaja ehk EMil alati UEFA ise?

Kui fännid kaklevad tänavatel või lasevad juba staadionile sisenenuna lendu rassistlikke hüüdeid või banaanikoori (taas Horvaatia näide), on iseasi. Siis vastutagu tõesti a) kõnealused fännid ise; b) nende kodune alaliit. Aga trahvida keelatud kauba areeniletoomise eest kedagi kolmandat - ennekuulmatu!

Taolise loogikaga võib jõuda absurdini. Igatahes soovitaks soojalt mõni järgmine kord, kui Lilleküla staadionil peaks midagi keelatud juhtuma, saata Eesti Jalgpalli Liidul UEFA-sse trahvinõue. Lihtsalt niisama - ega vahet ju ole, kes vastutab!

Euroopa meistrivõistlustel lõpeb täna alagrupiturniir, mis paneb ausalt öelda kergelt nördima - polegi veel jõudnud totaalsesse vutideliiriumisse langeda, kui enamik lõbu juba läbi. Nördimust süvendab tõik, et turniir on olnud tõesti väga hea.

Võiks suisa öelda, et EMide ja MMide arvestuses selle aastatuhande parim. Sest asjad, mis jalgpallielamuse rikuvad, pole seni peole trüginud. Vigastusohtlikud sissesõitmised ja petmisüritused (nii penaltite kui ka vastasele kaartide väljavõlumiseks) on olnud meeldivalt harvad, kohtunike töö standard enamasti hea ja väga hea vahepeal.

Aga peamine on ikkagi sportlik pinge, mis on tõesti olnud super! Alagrupiturniiri viimane voor on kolm päeva järjest sundinud jälgima kahte kohtumist korraga ning pidevalt arvutama, kes pärast järjekordset mänguseisu muudatust ikkagi edasi pääsevad ja mis peab juhtuma, et need, kes hetkel ei pääse, ikkagi pääseksid.

EM 2012 teeb selles vallas kõigile käimasoleva aastatuhande suurturniiridele silmad ette. Alagrupiturniiri kahe vooru järel polnud selgunud ainsatki edasipääsejat ning turniir oli lõppenud vaid kahe koondise (Iirimaa ja Rootsi) jaoks.

Kui MM 2010 ja EM 2004 suudavad konkureerida (alagrupiturniiri kahe vooruga olid 2010. aastal selged 2 edasipääsejat ja 2 väljalangejat ning 2004. aastal 1 edasipääseja ja 2 väljalangejat), siis ülejäänud mitte.

EM 2000 ja EM 2008 puhul oli kahe vooruga teada 4 edasipääsejat (pooled!) ja 2 väljalangejat. MM 2002 puhul olid vastavad numbrid 2 ja 5. Eriti põnevusvaba oli selle statistika valguses MM 2006 (8 ja 7), kus viimases voorus võitlesid 32 koondisest eluõiguse eest vaid 17. Meenutame, et praegusel EMil on see suhe 16st 14.

Kõnekate numbrite ja liblikaid kõhtu toonud põnevuse valguses teeb ettevaatlikuks, et Euroopa Jalgpalliliit (UEFA) on otsustanud suurendada EMil osalevate riikide arvu 24ni.

Väikeriik Eestile see kindlasti sobib - suurenevad ju meie võimalused finaalturniirile pääseda ning saada osa kaasnevast melust ja rahast. Samuti on sutsu reaalsem, et Aivar Pohlak teebki ära võimatu viguri ning 2024. aasta EMi korraldavad Soome, Rootsi ja Eesti. 16 osalejaga EMi kolmele riigile ei antaks, 24 osaleja puhul äkki isegi antaks...

24 osalejaga EM-finaalturniiril pääsevad senise 50% asemel pääsevad alagrupist edasi kaks kolmandikku meeskondadest. See muutus on Euroopa jalgpalli jaoks väga suur väljakutse, sest kui kaob põnevus, väheneb huvi (loe: raha).

Kui Saksamaa täna õhtul Taanile ei kaota, kohtuvad jalgpalli EMi veerandfinaalis Saksamaa ja Kreeka, mis on Euroopa hetke majanduspoliitilises olukorras kahtlemata väga sümboolne vastasseis. Märkimisväärne, et Kreeka rühkis kaheksa parema sekka kohtunike valeotsuste kaskaadi kiuste.

Rootsi vilemehe Jonas Erikssoni töö finaalturniiril lõppes usutavasti eilse kohtumisega Kreeka - Venemaa, sest kolm jämedat eksimust Kreeka kahjuks ja Venemaa kasuks olid ilmsed. Õnneks ei mõjutanud Erikssoni halb partii õiglast lõpptulemust - Kreeka veerandfinaali ja Venemaa koju.

Esmalt tagasipõige kohtumisesse Poola - Kreeka, kus avamängust selgelt liiga elevil Hispaania vilemees Carlos Velasco Carballo näitas Kreeka keskkaitsjale Sokratis Papastathopoulosele esimesel poolajal kahte kollast kaarti. Ilmselge liialdus, mõlemas olukorras oli keeruline vigagi näha.

Vähemusest hoolimata suutis Kreeka 0:1 kaotusseisust väljuda ning oli lähedal ka võidule, ent Giorgios Karagounis (pildil) ei saanud sisse (õigesti määratud) penaltit. Ebaõiglase punase kaardita olnuks Kreeka võiduvõimalused kindlasti suuremad. Kahju sellega ei piirdunud - põhimees Papastathopoulos ei saanud kaasa teha kohtumist Tšehhiga, mille Kreeka 1:2 kaotas.

Ebaõiglus jätkus kohtumises Kreeka - Venemaa, kus Kreeka 1:0 eduseisul tehti Karagounisele (pildil) Venemaa karistusalas selge viga, ent Eriksson ei määranud penaltit (esimene vale otsus), vaid karistas kreeklast kollase kaardiga (teine vale otsus).

Paarkümmend minutit hiljem vastase kastis penaltit õngitseda üritanud venelane Juri Žirkov aga kollast ei saanud (kolmas vale otsus). Eriksson näitas vaid, et tõuse püsti ja mängime edasi. Miks? Sest Žirkovil oli juba kollane kaart all. Ilmselge märk, et Eriksson kartis vastu võtta suuri otsuseid. Sellise kohtuniku koht pole suurturniiril.

Kohtunike valed otsused kärpisid Kreeka tiibu kõigis kolmes alagrupikohtumises ning teevad seda Karagounise ebaõiglase mängukeelu läbi ka veerandfinaalis. Kas Kreeka suudab selle kiuste ületada veel ühe tõkke?

Igatahes suur töö on juba tehtud, sest nagu seesama Karagounis enne turniiri ütles, on EMil kõige raskem alagrupist edasipääsemine. Veerandfinaalides sõltub kõik ühest mängust ja šansid seeläbi tunduvamalt võrdsemad. Isegi siis, kui vastased tulevad surmavaks ristitud B-alagrupist.

Vähemalt Ukrainas seni kogetu põhjal võib öelda, et iga korraldajalinn annab EMi mängudele ja melule oma näo.

Donetskis nähti palju vaeva puhtuse hoidmisega. Iga tualeti juures istus mammike, kes siis pidevalt koristamas käis. Kümneid tuhandeid fänne mahutanud väljakule saadeti prügikoristuskomando peale juba mängu poolajal jne.
Harkov lisas enda poolt teatud kaootilisuse, mida ühele miljonilinnale võiks omaseks pidada. Fännitsooni lasti sisse suurema läbiotsimiseta, samas kui Donetskis kombiti kõik sisenejad põhjalikult läbi ning otsiti isegi reisikaaslase mütsi seest keelatud esemeid.

Võib-olla selle lõdvema turvakontrolli tõttu tekkis ka Harkovi ülikoolide väljakul Saksamaa-Hollandi mängu 50. minutil hetk, kus ülekanne katkestati ning teatati, et turvakaalutlustel ei lasta enam alale inimesi ... ühesõnaga linna üks suuremaid väljakuid oli saanud täis.

Metalisti staadionil, kus sama mäng peeti, võis kohata sarnast pilti, kui Donetskis. Tohutult vene fänne, paljud neist riietunud üleni oranži või valgesse ning maalinud näod Hollandi ja Saksamaa lipuvärvidesse.

Siiski sai näha ka ühe korraliku põlisfännide etteaste, kui rühm saksa fänne oma laagri Hollandi toetajate vallutatud kohviku ees üles seadsid ning siis sadade vastasmeeskondade fännide ees sõjatantsu lahti lasid.

Esimest korda oli linnapildis ka esindatud kõik see, mille vastu FEMEN siin usinalt protestinud on - tänaval vilistasid asutuste ees ülinappides rõivastes neiud ja kutsusid õlut jooma ja „suhtlema" nagu nad ise nimetasid seda. Mõlemal pool 50 meetri kaugusel seisis miilitsapatrull, kelle jaoks ei olnud selle midagi imelikku.

Ei tea, kas asi on Poolas toimunud fännide vägivallas, kuid Donetskiga võrreldes oli Harkovis uskumatult palju miilitsaid tänavatele toodud. Iga 100 meetri järel oli tänavatel neljane grupp miilitsaid ning lähemal staadionile veelgi tihedamalt.
Harkovis sai räägitud ka kohalike noortega, kes moodustasid peamise osa keskväljakul mängu vaadanud massist. Ehk mängis rolli, et tegemist suure ülikoolilinnaga, kuid pea iga ei jätnud puudutamata ka poliitika teemat. Selgus, et ukrainlaste seas levib arusaam, justkui oleks riigijuhid suurema osa EMi korraldusrahadest taskusse panid. See oli esimene kord Ukrainas, kui keegi juhtis tähelepanu, et kõigel sellel melul võib olla ka tumedam pool.

Harkovi metroos olid seintel niinimetatud jalgpalliluuletused riigi noorema põlvkonna parimatelt autoritelt ning needki olid pigem tumedates toonides. Lõpetuseks ühed read metroo seinalt:

This light win't make us closer,
Nor will it make us better
It wont make us forget those things
Without which sleep comes faster
Still, we swallow it like pills on an empty stomach,
And chokewith it -transient, unsurpassed.

Tähelepanu, järjekordne kokkuleppemäng on ülilähedal: kui Hispaania võidab kohe algavas kohtumises Iirimaad ja teeb seejärel 2:2 (või suurema) viigi Horvaatiaga, on koos Horvaatiaga igal juhul edasi.

Kes ei mäletaks kuulsat Rootsi ja Taani 2:2 viiki 2004. aasta EMil? Just selline tulemus viis mõlemad edasi, ja just sellise tulemuse armsad naabrid pärast tulist heitlust ka sepistasid.

Nüüd oleme ühe sammu kaugusel ajaloo kordumisest. Niipea, kui Hispaania täna õhtul Iirimaad võidab - ükspuha, kui suurelt -, ongi olukord täpselt sama. Teevad Hispaania - Horvaatia viimases voorus 2:2 või suurema viigi ning Itaaliat ei päästa enam miski.

Teatavasti eelistab UEFA reeglistik võrdselt punkte kogunud meeskondade omavahelist, mitte üldist väravate vahet (nagu näiteks FIFA kasutab MMil). Ja just seetõttu taolised kombineerimised võimalikuks osutuvadki. Ja just seepärast UEFA süsteem mäda ongi.

Ühest skandaalist Euroopa jalgpallihärradele ei piisanud. Arutati küll reeglimuutust pärast Rootsi - Taani kaks-kahte, aga kus sa sellega: jalgpall ju konservatiivne mäng, kus sa saad midagi muuta!

Nüüd, olgem ausad, on teine taoline juhtum väga lähedal. Sest, olgem ausad, Hispaania peaks ju ometi Iirimaad võitma.

Või...

Olgu kuidas tahes: ausa mängu huvides tuleb igatahes olla Iirimaa poolt. Või just vastupidi: loota, et korraldataksegi järjekord kokkuleppeviik, ja siis võtavad härrad ükskord ometi mõistuse pähe. Liiga naiivne lootus mu meelest. Seega loodame ikka iirlastele.

Lisaväärtus on muidugi tõsiasjal, et kui aastal 2004 oli kannatajaks Itaalia, siis stsenaariumi kordumise korral jääks veerandfinaali ukse taha taas Itaalia. Eriti tähelepanuväärne, et saapamaa enda jalgpall piinleb ise parasjagu erinevate kokkulepete püünistes.

Portugal oli omal ajal orjapidamises kõva käpp - oma hüvanguks sunniti rügama nii hiinlasi, jaapanlasi kui ka aafriklasi. 1761. aastal orjapidamine keelustati, ent ometi on üks väga kuulus mees praegu, 251 aastat hiljem oma tahte vastaselt Portugali külge aheldatud.

See mees on jalgpallur Cristiano Ronaldo (pildil). Ebaõnnestunud mänguline sooritus EM-finaalturniiril on ootamatu, ent mõistetav - kõigil võib juhtuda. Eriti väsitava klubihooaja järel. Üleolev suhtumine rahvuskoondise kaasmängijate ja toetajate suhtes ning rivaali mõnitamine on aga lubamatu.

Pärast 0:1 kaotust Saksamaale keeldus Ronaldo hoolimata peatreener Paolo Bento märkusest fänne tänamast. Eilse 3:2 võidu järel oli tal vaja halvustada Lionel Messit, kes polnud mitte mingilgi moel süüdi ei Ronaldo kahes pahvatamapanevas eksimuses ega Taani fännide heas huumorisoones.

Ronaldo tegudest õhkub viha ja trotsi. Mitte kübekestki rõõmu. Tõsi, Manchester Unitedis ja Madridi Realis mängides oli meeskonnakaaslaste tase kõrgem kui praegu Portugali koondises. Õigustus tujutsemisele? Egomaniaki jaoks küll, aga tõeline spordimees mõtleb: mida suurem väljakutse, seda kõrgem motivatsioon ja pühendumus.

Meenutage, kuidas heitlesid oma rahvuskoondise eest Jari Litmanen või Mart Poom. Oma karjääri tipul lahutas neid oma koondisekaaslastest röögatu kuristik - Litmanen mängis Amsterdami Ajaxis ja Barcelonas ning Poom Inglise kõrgliigas, millest ülejäänud Soome ja Eesti koondislased ainult und võisid näha. Ometi olid superstaarid Litmanen ja Poom alati kohal ja alati meeskondlikule edule pühendunud.

Ronaldo kolmapäevane esitus oli jämedalt enesekeskne. Taani teine värav tuli ju selle pealt, et Ronaldo ei töötanud tagasi ning vasakkaitsja Fabio Coentrao jäi nii mitu korda järjest üksinda kahe taanlase vastu, et lõpuks Lars Jacobsen selle täpse tsenderduse Nicklas Bendtneri suunas ka teele saatis.

Kui Realis võib Ronaldo endale kaitsesse mittetöötamist lubada, siis Portugali koondises mitte. Meeskond ei ole nii tugev, et endale säherdust luksust lubada. 27aastane jalgpallur, kel kogemust 92 maavõistluse jagu, võiks sellest aru saada. Ja kui ei saa, siis miks üldse mängida?

Tegelikult Ronaldo ei mängigi, vaid jonnib. Jonnib, et ta ei kuulu näiteks Hispaania koondisesse, mis TEMAle rohkem sobiks ja kus TEMA võimalused tiitleid võita oleksid suuremad. Kodumaa Portugali eest mängib Ronaldo olude sunnil ning vastu tahtmist.

Teisipäeva õhtul kell veerand kümme Kassisabast Vabaduse väljaku poole sammudes erines teekond tavapärasest jalgpallifännide kontsentratsiooni poolest. Neid oli palju ja nad toetasid Venemaad.

Vabaduse väljaku treppidel avanenud pilt oli muljetavaldav. Venemaa meeskonna toetajaid oli nii palju, et pool kümme platsi jõudnud hindasid olukorda ning seadsid sammud vanalinna kõrtside poole - treppidel enam häid istekohti polnud ning mehitatud ja naisutatud olid ka seisukohtade esimesed rivid.

Venemaa hümni ajal kaasalauljaid eriti ei leidunud, aga skandeerida "Ros-si-ja! Ros-si-ja! Ros-si-ja!" osati ja taheti. Nii Alan Dzagoevi avavärava kui ka Jakub Błaszczykowski viigitabamuse järel. Lõpuvile kõlades vallandus kerge aplaus - ju on mälestus võimsast 4:1 võidust Tšehhi üle piisavalt värske, et 1:1 viik Poolaga oli vastuvõetav tulemus.

A-alagrupi seis on aga põnev ning laupäeval mängitav viimane voor - mängud toimuvad paralleelselt - kujuneb kahtlemata väga põnevaks. Venemaa ja Tšehhi peavad edasipääsu tagamiseks vältima kaotust, Kreeka ja Poola teavad, et võit viib nad veerandfinaali.

Võimalik on ka surnud ring Venemaa, Tšehhi ja Kreeka vahel (kui Kreeka võidab ja Tšehhi viigistab Poolaga), mispuhul jääb omavaheliste mängu võrdluses kolmandaks ja veerandfinaalis välja Tšehhi.

"Neil on ju Ronaldo!" "Seal on nii palju staare!" kuulen ikka ja jälle põhjendusi, miks vastavalt Portugalile ja Hollandile peaks olema edasipääsuks lilleline aas palistatud. Tegelikkus on risti vastupidine.

Tegelikkus on sootuks maalähedasem ja reedab ilmekalt, milline jõud, mõju ja tähendus on meeskonnaspordis sõnadel "meeskond" ja "üksmeel". Portugal, aga eriti Holland, ei tea õigest tiimivaimust tuhkagi.

Vaidlete vastu ja rõhutate: Portugal mängis ju Saksamaa vastu küll distsiplineeritult, ehkki kaotas!? Täiesti nõus, aga viis, kuidas superstaar Ronaldo pärast lahingut meeskonnast eraldus ega allunud ka treeneri korraldusele tulla fänne tänama, reedab enamat kui tuhat sõnu. Seda enam, et ilma õiges tujus ja vormis Ronaldota ei jõua Portugal niiehknaa mitte kuhugi.

Ent Hollandi leeris on olukord juba palju-palju hullem. Iseenesest pole siin midagi enneolematut, vastupidi. Ei möödu ainsatki suurturniiri, kui Oranje leerist ei tule teateid omavahelistest hõõrumistest ja kriitikast.

"Treener on otsuse langetanud. Mina tema eelistuste hulka kahjuks ei kuulu. Ma ei suuda teha midagi, et tema meelt muuta. Tunnistan: see pole mulle kerge olukord. Olen pettunud."

Nii rääkis vahetusest sekkunud Rafael van der Vaart (pildil) pärast avamängu kaotust Taanile. Ning lisas veidi hiljem, et Saksamaa koondises on vaid kolm (Özil, Schweinsteiger ja Götze) väljapaistvat jalgpallurit.

Kas 97 korda sünnimaad esindanud abikaptenil on niigi keerulisel hetkel just paslik tulla lagedale taolise jutuga? Kindlasti mitte. Ent hollandlaste õnnetuseks näitavad säärased avaldused ilmekalt, et eneseimetlus ja ego on meeskonna parimast käekäigust tähtsamad.

Kiikame, mis toimub samal ajal Saksamaa leeris. Miroslav Klose (pildil) ja Per Mertesacker ei ole just prügikalad - aga nemadki on seni pidanud leppima pingipoisi rolliga.

Klose: "Pean olema kannatlik ja ootama oma võimalust. See võimalus kindlasti tuleb. Mul puudub Mario Gomezi suhtes igasugune kadedus. Taoline suhtumine oleks täiesti vastuvõtmatu. Ta on supervormis ja näitas seda taas Portugali vastu."

Võrrelgem van der Vaarti ja Klose juttu. Või vabandust: siin pole midagi võrrelda. Üks on meeskonnamängija, teine isetsev staar või lihtsalt laps, kuidas soovite.

Lisades Taani kambavaimu ja teadmise, et tasemelõhe nende algrivistuse ja varumeeste vahel on päris pirakas, saamegi järeldada: Saksamaa ja Taani rühivad surmagrupist tänu ühtsusele edasi.

Kui Kreeka jalgpallurid suutnuks ka esimestel minutitel korralikult mängida, oleksid praegu täiseduga alagrupi liidrid. Aga ei suutnud ja on peaaegu audis.

Avapäeva mängus Poolaga uinuti esimesel paarikümnel minutil ja jäädi kaotusseisu. Pärast puhkepausi ärgati, suudeti - poolakate endi abiga - viigistada ja peaaegu isegi võita.

Täna tšehhide vastu oli käivitumine veel aeglasem. Juba kuue (!) minutiga oldi 0:2 taga, ärgati teisel poolajal taas võitlusele, ent seekord oli lootusetult hilja.

Kõik see kokku tähendab, et viimases voorus tuleb võita alagrupi soosikut Venemaad (kuidas küll?) ja ka siis pole kreeklaste edasipääs tingimata nende endi kätes.

Turniiri alguses kirjutas kolleeg Ott Järvela siinsamas blogis, et Kreeka jalgpallimeeskond lunastab riigi ja rahva muid patte. Ent paratamatult tekib küsimus: kas majandussurutis ja sotsiaalne äng on jätnud vutimeestele hoopis vastupidise jälje? No ei ole ju võimalik, et kuumaverelised lõunamaalased mängude alguses järjepanu tukuvad.

Aga päris süütud need Hellase pojad siiski vist ei ole. Keegi sealmail pesitsevatest kõrgetest jumalatest on igatahes otsustanud neid karistada. Avamängus langes kaitsjaid kui loogu, täna lisandus kadude nimistusse turniiri vanim mängija, väravavaht Konstantinos Chalkias.

Või vihastati hoopis Kreeka meeskonna liidri Giorgios Karagounise (pildil) käitumise peale, kui ta Tomaš Rosickylt õrna vopsu saanuna kui kuulist tabatuna murul vähkres ja peas kuues erinevas kohas verd otsis - tulutult.

Võidurõõmu on keeruline mõõta, aga kehtib vast reegel, et see on pöördvõrdelises seoses võidu tõenäosusega - eile Okeaania jalgpallimeistriks tulnud Tahiti irdus esikohta tähistades reaalsusest rohkem kui Hispaania koondis MM-tiitlit võites. Üks oli täiesti ootamatu sündmus, teine mitte nii väga.

Autsaideri toetamine võrdub oaasi otsimisega Sahaara kõrbes. Vaatame kasvõi Eesti jalgpallikoondise fännide saatust. Aastaid reisiti meeskonnaga kaasa ja nähti üldjuhul kaotuseid. Eelmises valiksarjas esmalt võit Serbias, siis näotud kaotused Itaalias ja Fääri saartel, siis võidud Sloveenias ja Põhja-Iirimaal.

Fantastiline ja unustamatu kaif, ent mõnu hajudes - play-off'i avamäng Iirimaaga - asus peas vasardama teadmine, et järgmist sarnast triumfi tuleb kardetavasti oodata aasta(kümne)id. Väikeriigi toetaja saatuseks on rohked kannatused. Lunastavad harvad triumfid on see-eest ääretult magusad.

Kardan, et sakslane või brasiillane ei oska jalgpallikoondise edu üle nii väga rõõmustada, sest on enamiku ajast hõivatud muretsemisega, et mis siis saab, kui võitu ei tule. Igatahes toetab siinkirjutaja väikeriike ja väikeseid tegijaid ka rahvusvahelises jalgpallis ning soovitab seda soojalt kõigile teistelegi.

Äge, et Meistrite liigas jõudsid play-off'i Nicosia APOEL ja FC Basel. Veel ägedam, et 2010. aasta MMil jõudis poolfinaali ja mullu tuli Lõuna-Ameerika meistriks Uruguai. Sama äge, kui käimasoleva jalgpalli EMi võidaks Horvaatia!

Vähem kui 5 miljoni elanikuga riigi saavutused pärast iseseisvumist on imetlusväärsed. Lisaks 1998. aasta MMi pronksmedalile jõuti 1996. ja 2008. aasta EMil veerandfinaali. Kõrvale on jäädud vaid kahest finaalturniirist: EM 2000 ja MM 2010.

Kuigi endise Jugoslaavia võimsast jalgpallipärandist sai suurima ampsu Serbia (Belgradi Crvena Zvezda tuli ju 1991. aastal suisa Euroopa meistriks), on kommunistliku liitriigi lagunemise järel enim silma paistnud just Horvaatia. Ning kui 1998. aasta MM-pronksi võis vähemalt osaliselt kirjutada endise Jugoslaavia spordivabriku arvele, siis viimaste aastate järjekindlat FIFA edetabeli esikümnes püsimist enam mitte.

See on iseseisva Horvaatia töö ja võit, mis saavutatud raskuste kiuste. Riik pole rikas ning võimalused jalgpalli arendamiseks võrdlust teiste tippudega välja ei kannata. "Esimene asi, mille ise väikesele lapsele annab, on jalgpall. See on meil veres. Elatakse jalgpalli nimel," rääkis EMi eel BBCle kaitsja Vedran Corluka.

Horvaatia spordipäevalehe - teeb kadedaks, eksole! - ajakirjanik Anton Samovojska sõnas samas artiklis: "Meie noormängijaid kasvatatakse erilise filosoofia vaimus. Rõhutakse osavusele ja tehnikale, taktika või füüsisega neid esialgu ei koormata. Barcelonal on La Masia, meie filosoofia on sarnane - sööt, liikumine, platsinägemine, tehnika, väljakul vaba ruumi leidmine."

Luka Modrici (pildil) mängujuhtimine eilses mängus Iirimaaga kinnitas Samovojska juttu. Horvaatia osavust täiendavad kirg ja uhkus, millega jalgpalli ja oma riiki suhtutakse. Väike ja vapper, mulle sobib!

Palavus, kohutav palavus. Selline on esimene mulje Donetskist, mille Donbass Arenal kohtuvad peagi Prantsusmaa ja Inglismaa.

Asfalt sulab ja punaseks kõrbenud Inglismaa fänne leiab igalt tänavanurgalt. Õieti võiks öelda linnas liikuvate masside põhjal, et kohtuvad hoopis Inglismaa ja Venemaa, sest hiljuti Eestit nahutanud Prantsusmaa fänne on näha vähe. "Rossija! Rossija!" jääb aga korduvalt Inglismaa fännide laulude vastuseks kõrva. Pole ka ime - kes meist ei läheks Riiga vaatama EM-finaalturniiri kohtumist selliste jalgpallihiidude vahel.

Lisaks Donbass Arenale on linnas jalgpallifännide jaoks veel kaks olulist kohta, kus elu keeb: tohutu fännitsoon kesklinnas Donetski Šahtari staadioni juures ning linna servas suur telklaager, mis mõõtudelt ja toidu ning õllemüüjate arvult ei jää alla Viljandi linnale folgi ajal.

Pühapäeval Ukrainasse jõudes suurlinnadest eemal ei saagi esialgu aru, et siin midagi nii suurt toimub. Kuni teed juttu mõne kohalikuga. Olgu see siis parkla valvur, müüja või miilits - jutt jõuab alati jalgpallini ja küsimuseni: kelle poolt siis oled? Kusjuures vastus ei pea olema üldse "Ukraina". Kodumeeskonna mängud on viimased, mis pole läbi müüdud.

Donetskisse sisse sõites aga olukord muutub. Reklaamtahvlitel üritatakse müüa jalgpalli abil kõike: alates külmkappidest ja lõpetades tavapärase õlle ja televiisoriga. Reklaamibüroodel pole selgelt olnud vajadust sel aastal pingutada.

Donetsk ise on tore. Lenin hoiab keskväljakul pilku peal sadadel Inglismaa fännidel, kes ühe välikohviku vallutanud. Mitte väga kaugel saab kollasest ratastega vaadist kalja. Nagu vanasti.

Mänguni on jäänud mõni tund, kõrvallauas istuvad Inglismaa fännid on odava õlle ohvriks langenud ega paista olevat konditsioonis, et staadionile minna.

Mis toimub - maailma parim koondis Hispaania ei kasuta ainsatki ründajat ning alati kaitsele rõhunud Itaalia saadab tulle kaks edurivimeest?

Just selline, esmapilgul veidravõitu, vaatepilt avanes tänase EM-päeva alguses. Kahe tiitlitega pärjatud meeskonna heitlus kulges mitmete (taktikaliste) kurvidega ning igati õiglase 1:1 viigiga.

Ent kui reedese avamängu Poola - Kreeka 1:1 sündis pärast mõlemapoolseid suuri eksimusi, siis Hispaania - Itaalia 1:1 pakkus kõrgtaset algusest lõpuni. Teisisõnu: veidi aega tagasi lõppes senise EMi kvaliteetseim pallilahing.

Hispaania peatreeneri Vicente Del Bosque'i otsus jätta ründaja-Fernandod pingile reetis selgelt: üht (Torrest) ta ei usalda, teine (Llorente) ei sobi lihtsalt ideaalselt tiki-taka skeemi ning on pigem varuvariant.

Nii läksidki maailma- ja Euroopa meistrid platsile skeemis 4-6-0. Ründajata.

Itaalia vastas 3-5-2ga. Seega oli keskväljal ühtekokku 11 (!) ehk terve tiimijagu mehi. Ei imet, et Hispaanial ei leidunud seal lihtsalt piisavalt ruumi ega aega oma lühisööte tavapärases headuses lükata.

Seevastu itaallaste plaan töötas kui õlitatult. Kasutati ka ääri, oldi märksa sirgjoonelisemad ning asuti meisterliku kombinatsiooni Pirlo - Di Natale järel teenitult juhtima.

Kui juba jõudis pähe sigineda mõte, kas tõesti alustab Hispaania ka EMi kaotusega (MMil starditi kaotusega Šveitsile), anti vastulöök. Itaalia kaitse uinus viivuks ning sellest Cesc Fabregasile piisas.

Lõpp oli märkimisväärne. Hispaania tõi platsile Jesus Navase ja Fernando Torrese (pildil) ehk naasis tavamudeli manu. Ning ehkki Torres luhtas võimalusi, võttis soosiku mängupilt sootuks teise ja hoopis teravama näo.

Siit suur küsimus: kas Hispaania jätkab ründajaga või ründajata?

Itaalia küsimus on sootuks teiselaadne: kellele kvartetist Balotelli, Cassano, Di Natale, Giovinco rõhuda?

Lähen väga tigedaks, kui kohtan sõnas või pildis kreeklasi, kel on täiesti poogen, kuidas võlad makstud saavad. Järjekordne rahvus/riik, kes arvab, et neil on mingil ainult neid endeid kõigutaval põhjusel õigus teis(t)e peal lösutada. Aga Kreeka jalgpallimeeskond mulle meeldib!

2004. aastal šokeeris Kreeka Euroopa meistritiitel eranditult kõiki. Meil sõpradega on kombeks omavahelisse ennustusvõistlusesse kaasata ka lauamäng Kimble - mängime turniiri läbi nii, et täring ennustab skoore. 2004. aasta EMi eel jõudis Kimble järeldusele, et võidab Kreeka ja kõigil oli lõbu laialt...

Kaheksa aasta eest võitis Kreeka stiiliga, mis tembeldati antijalgpalliks. Sakslasest peatreener Otto Rehhagel hindas kainelt oma käsutuses olevaid ressursse, surus nad ülirangetesse raamidesse ning mis kõige tähtsam - suutis meeskonda veenda, et tema valitud tee on õige. Auhinnaks meistritiitel, mis tituleeriti antijalgpalli võidukäiguks. Ei olnud Kreeka võit toona sümpaatne mullegi.

Nüüd on olukord aga hoopis teine. Kreeka mängust kumab läbi suur veendumus valitud tee õigsusesse. Tulemused on väga head - kui enne 2004. aasta EMi oli Kreeka mänginud vaid kahel finaalturniiril (EM 1980 ja MM 1994), siis EM-tiitli järel on kõrvale jäädud vaid ühest (MM 2006).

Keerulistes olukordades ei lööda käega, vaid rügatakse veel rohkem. Nii ka reefel. Sokrates Papastathopoulose eemaldamise - hispaanlasest kohtunik Carlos Velasco Carballo otsus oli halb, sest esimene kollane kaart oli 100% vale ja teine pigem samuti - järel haaras Kreeka hoolimata vähemusest mänguohjad enda kätte ja viigistas teenitult.

Kahjuks ei suutnud muidu suurepärase teise poolaja mänginud Giorgios Karagounis (pildil) realiseerida penaltit, aga pigem oli eilne viik Kreeka jaoks kombineerituna Tšehhi kaotusega siiski julgustav märk. Kreeka on Fernando Santose käe all peetud 22 mängust kaotanud vaid ühe. See on EM-finaalturniiril päris kõva relv!

Erinevalt Kreeka riigist ja rahvast tekitab nende jalgpallimeeskond sümpaatseid emotsioone. Võtaks ainult tavaline Kreeka inimene oma jalgpalluritest eeskuju ja hakkaks ka hea eesmärgi nimel tööd rügama...

Põnevat statistikat: Giorgios Karagounis reedene kollane kaart oli tema seitsmes hoiatus kaheksas EM-finaalturniiril peetud kohtumises. Vaid üks meeskond on EM-finaalturniiride ajaloos suutnud vähemusse jäämise järel kaotusseisust välja tulla - Jugoslaavia 2000. aastal Sloveenia vastu.

Reedel kaks mängijat eemaldanud Carlos Velasco Carballo on punase kaardiga suur sõber - lõppenud hooajal vilistas ta 19 Hispaania kõrgliiga mängu ja näitas neis punast kaarti 16 korda. Kreeka on EM-finaalturniiridel peetud 10 alagrupikohtumisest võitnud vaid ühe.

Jalgpalli EMi avapäeva ülivõimas peategija Venemaa ei esitanud küll päris täiuslikku partiid, küll aga paljastas kohe vaieldamatult suurimad trumbid: üksteisemõistmise ja kokkumängu.

Hispaania ja Saksamaa on viimastel aastatel Euroopa jalgpalli valitsedes vajutanud samale nupule. Sel EMil jätkatakse endises vaimus: Saksamaa eeldatavas algkoosseisust koguni pool tuleb Müncheni Bayernist, Hispaania tuumiku moodustavad sisuliselt vaid Barcelona ja Real Madridi pallurid.

Nelja aasta eest võimsa mänguga poolfinaali rühkinud Venemaa tõestas eile õhtul 4:1 Tšehhit nüpeldades, et kõik eeldused edu kordamiseks on olemas. Tõsi, kummagi poolaja alguses näidati nõrkusehetki, lisaks polnud õllemaa auklik kaitse just kõige parem tipptaseme mõõdupuu.

Pole juhus, et Dick Advocaat on meeskonna tuumiku moodustanud vaid kahe klubi, Peterburi Zenidi ja Moskva CSKA baasil.

Eilses algkoosseisus oli seitse Zenidi (Malafejev, Anjukov, Denissov, Zõrjanov, Širokov, Aršavin, Keržakov) ning kolm CSKA (Berezutski, Ignaševitš, Dzagoev), lisaks aastatel 2004-09 CSKA-s pallinud Juri Žirkov (praegu Mahhatškala Anži).

Kokkumängu seisukohalt on tähtsaimad liinid keskkaitse, mille mehitab CSKA duo Berezutski ja Ignaševitš ning enamgi veel keskpoolkaitse, kus Zenidi trio Denissov - Zõrjanov - Širokov (pildil esiplaanil) tunnetaks teineteise liikumisi ka silmad kinni mängides.

Võib olla üsna kindel, et ka ründajavalikul etendas Advocaadi jaoks suurimat rolli samuti teadmine: Keržakov teab täpselt, kuhu vabaneda ning poolkaitsjad teavad täpselt, kus ta palli küsib. Keržakovi liikumine oligi esmaklassiline, ainult väravalöömiskunst vedas teda tšehhide vastu alt. Nüüd on huvitav jälgida, kas Advocaat jätkab temaga või premeerib hiilgavalt sekkunud Roman Pavljutšenkot algrivistuse kohaga.

Täna algav jalgpalli EM-finaalturniir peetakse viimast korda 16 meeskonna osavõtul. Nelja aasta pärast näeme Prantsusmaal Henri Delaunay karikale mängimas juba 24 rahvuskoondist.

Edasiminek on lämmatavam kui itaallaste catenaccio või hispaanlaste tika-taka oma absoluutses tipus, sest Taani triumfi ga päädinud 1992. aasta EMil - ainult 20 aasta eest! - osales vaid kaheksa meeskonda...

Miks Euroopa Jalgpalliliit (UEFA) meeldivalt tummisesse suppi pangetäie vett sisse uhab? Vaevalt, et 24 koondisega finaalturniiril satuvad alagruppi kokku Holland, Saksamaa, Portugal ja Taani. Aga just sellised alagrupid muudavad EMi kõige põnevamaks suurturniiriks! Erinevalt MMist on kõik kohe algusest peale väga võrdne.

2016. aasta EMile mõeldes on tunne nagu keskkooli lõpupeol - naudeldes ja tantsu vihtudes kummitab kuklas teadmine, et lõbu on nüüd läbi ja ees ootab täiskasvanu elu. 16 on ebameeldivalt kaugel ja 24 hirmutavalt lähedal.

Tegelikult muidugi depressiooniks põhjust pole. Nagu Aivar Pohlak käesolevas lehes tabavalt ütleb, on Euroopa tippjalgpalli tase aina enam ühtlustumas. Piiripostide ja eesriiete langemisega on vabanenud ka jalgpall ning ühel koondisel on üha keerulisem vajutada ajalukku pitser, mida võiks võrrelda 20ndate Uruguai, 30ndate Itaalia, Pele-aegse Brasiilia või 70-80ndate Saksamaaga.

Lisaks: 1992. aasta EMile pürgis 34, homme algavale juba 53 riiki. Finaalturniiri laienemine on paratamatu (Eesti-suguse väikeriigi jaoks ka tervitatav!), sest jalgpall ja EM-finaalturniir peavadki ajaga kaasas käima. Kuniks ei reformita suluseisureeglit ja ei hakata Eurovisioni eeskujul suurriikidele finaalturniirile priipääsmeid jagama, on kõik korras ja vutipidu võib alata.

Hallil nõukogude ajal olid Vene riigi hädade põhjustajad täpselt teada. Probleeme tekitasid neli aastaaega ja rahvusvaheline kapitalism. Nüüd on samad vaenlased tekkinud ka Eesti kergejõustikul, lisandunud on halastamatu vigastusetont.

Nali naljaks, kuid kolmest kehvast suusakuust esimene on kõike muud kui kergejõustikusõbralik. Treenimine ja võistlemine ei paku praegu ühelegi sportlasele tavapärast rõõmu. Nii mõnigi on sunnitud osaliselt sisehallis harjutama.

Aga Euroopa meistrivõistlused ja olümpia lähenevad kosmilise kiirusega. EMi avapauguni on tänasest jäänud vähem kui kolm nädalat, Londoni mängude tuli süüdatakse täpselt 50 päeva pärast.

Omaette teema on võistlused, mida leiab kodusest kergejõustikukalendrist nii vähe nagu rukist vaese mehe põllult. Kõige kaalukam jõuproov enne 27. juunil Helsingis algavat EMi oli 29. mail Tartus toimunud Kuldliiga etapp.

Jah, kalendrist leiab heitjate seeriavõistluse etappe, homme-ülehomme on Lätis Balti matš, kuid sellega loetelu suuresti lõpebki. Pole siis ime, kui sportlased otsivad võimalusi noortevõistlustelt ja kohalike tähtsusega mõõduvõtmistelt.

Ent olgem ausad, see pole päris normaalne olukord.

Mänedžer Aivar Karotamm leiab kõigile vähegi kaela kandvatele sportlastele maailmast võistlusi. Paraku on keeruline tipptasemel õhtumiitingutele teed sillutada. Korraldajad tahavad näha vägevat CV-d, mida peale olümpiavõitja Gerd Kanteri on vähestel lauale lüüa.

Nii peab isegi Eesti parim naisveerandmailer Maris Mägi tänasel Teemantliiga etapil Oslos leppima rahvusliku grupi jooksuga.

Taevataadiga on ilmaküsimuses sama keeruline kaubelda nagu Eesti poliitikutega inimväärse elu pärast. Kuid hõre kodune kergejõustikukalender peaks tooma häbipuna alaliidu juhtide palgele.

Mõistan, et kogu Euroopat ja laiemalt vaadates maailma kägistav majandussurutis on eelarvet halastamatult õhemaks hööveldanud. Ent alaliidu kohustus on pakkuda sportlastele võistlemisvõimalusi.

Samas ei tahaks piitsaga üksnes ametnike turja tümitada. Eks teatav osa süükoormast ole ka sportlastel ja nende treeneritel. Tuleb ise aktiivsust üles näidata ja rääkida, millal kõige rohkem võistlusi vaja on.

Suhtlemine ja koostöö on nende probleemide lahendamisel hädavajalik tegevus.

Inglastel on ütlus: "On olemas valed, suured valed ja pärast neid tuleb statistika!" Inglased teavad, mida räägivad, sest statistika kohaselt on EM-finaalturniiri 16 peatreenerist edukaim just nende juhendaja Roy Hodgson!

Viimased maavõistlused enne jalgpalli EM-finaalturniiri algust toimusid teisipäeval. Võidud said kirja Prantsusmaa (4:0 Eesti üle) ja Rootsi (2:1 Serbia üle) ning kaotuse Ukraina (0:2 Türgile). Õhtuleht pani seejärel ritta kõigi 16 osaleja peatreenerite saldod [mängud (võidud-viigid-kaotused)] ning saime teada, et võiduprotsendi alusel reastuvad 16 meest nii:

Et Euroopa meistriks võib tulla ka ühtegi mängu võitmata - teoreetiliselt on võimalik alagrupist edasi pääseda kahe viigi ja ühe kaotusega ning siis play-off'is kolm korda viiki mängida ja kõik mängud penaltitega võita! - siis on oluline vaadata ka peatreenerite kaotuseprotsenti, sest mida raskem on tema võistkonda alistada, seda suuremad on šansid eduks. Too tabel näeb välja selline:

Et pole selgunud lõplik tõde, kas parim kaitse on rünnak või parim rünnak on kaitse, panime kaks tabelit kokku. Treenerid said vastavalt oma kohale mõlemas tabelis miinuspunkte ning üldine pingerivi näeb välja selline:

NB! Kõik protsendid on vastavalt reeglitele täiskohani ümardatud, aga pingereas on arvesse võetud ka komakohad.

NBB! Võrdsete miinuspunktide puhul on tabelis kõrgemal emmas-kummas arvestuses paremal kohal asetsenud treener; tollegi parameetri võrdsuse puhul on eelis antud suurema võiduprotsendiga treenerile.

NBBB! Fernando Santose ja Dick Advocaati võiduprotsent oli täpselt sama, seetõttu jagavad nad võidutabelis 10.-11. kohta ja saavad mõlemad 10,5 miinuspunkti.

NBBBB! Oleg Blohhin on Ukraina peatreener teist ametiaega. Arvesse on võetud kõik kohtumised, mis Ukraina tema käe all pidanud.

NBBBBB! Jumal kaitse Inglismaad, kui nad neid tabeleid absoluutse tõe pähe võtavad!

Eesti jalgpalli rahvusmeeskond jõudis eile ajaloolise tähiseni, olles nüüd ainsana mänginud kõigi Euroopa riikidega. Tegemist on tõesti huvitava saavutusega, kuid kõige tähtsam peab alati olema MÄNG ise. Ja vastaste nimekus ei tohiks tuhmistada ajakirjanike objektiivsust.
"Oleme nüüd kõigi Euroopa riikidega mänginud. Kas ja mis see meile annab? Mina küll ei oska öelda," tunnistas eilset Prantsusmaaga mängu kommenteerinud endine koondislane Indrek Zelinski. Tõepoolest. Uhke värk, aga...
ETV põhikommentaator Kristjan Kalkun tõdes enne eilse mängu algust, et on elevil ja minu arust oli ta seda mängu lõpuni. Tore. Aga kui Frank Ribery esimest korda Eesti väravavõrku sahistas, polnud Kalkuni hääles pettumuse kübetki. Pigem oli ta erutatud: VÄRAV! Häälestus tundus olevat selline: vahet pole, kui palju meile lüüakse, me mängime PRANTSUSMAAGA.
Lisaks selgitas ta pidevalt, kuidas Eesti ühel või teisel ajahetkel tegutses väga hästi.
Mängis või? Televiisori ees oli sellest raske aru saada. Küsimus pole tegelikult personaalselt Kalkunis, vaid kogu Eesti jalgpalliajakirjanikes, kes on üritanud viletsat kevadist seeriat üht- ja teistpidi välja vabandada ja pehmendada.
No kuulge! 0:4 on saun, mida ei vabanda miski. Ja pole üldse tähtis, kes on vastane. Kui tunamullu kaotasime spordiajakirjanike satsiga saalivutis suurelt jalgpalliliidule (vist 2:7), siis oli tunne väga s*tt. Ei morjendanud ka sugugi teadmine, et vastaste eest mängisid Martin Reim ja Zelinski. Kui suuri nimesid kummardada, siis jäädki neilt kolki saama.
Tahan öelda, et vutikultus kipub objektiivsust kammitsema. See pole etteheide mängijatele, vaid pigem eelkõige jalgpalliajakirjanikele. Kuigi isegi koondise loots Tarmo Rüütli jättis kummalise mulje, kui teatas, et 1:3 kaotus Horvaatiale ja 0:4 Ukrainale polnud vastaste jaoks mingi jalutuskäik. Tegelikult ei olnudki. Pigem oli see piknik pargimurul ja seejärel väike lõunauinak. Vähemalt Ukrainale. Olgem ausad.
Ühtlasi tahaks kahtluse alla seada korduvalt kaitseargumendina kasutatud väidet, et „Ukraina, Horvaatia ja Prantsusmaa mängivad EMil ja on seetõttu tippvormis, Eestil pole praegu tiitlivõistlusi tulemas ega saagi olla tippvormi". Palun selgitage mulle, miks siis teised EMile mitte pääsenud riigid meie äsjaste vastastega sõprusmängudes korralikult on hakkama saanud? Eesti vastu hiilanud Ukraina sai hiljuti Türgilt tappa 0:2 (Türgi võitis ka Portugali 3:1) ja Austrialt 2:3. Horvaatia ei suutnud Norra vastu enamat 1:1 viigist. Eestiga samasse MM-valikgruppi kuuluv Ungari, kel samuti ei tohiks vormi olla, alistas Tšehhi 2:1 ja viigistas Iirimaaga 0:0. Anomaalia?
Eesti on kohtunud 53 UEFA (Euroopa jalgpalliliit - M. R.). Kaotusekibedust ei ole tuntud vaid Taani (üks viik), Serbia (võit ja viik) ning nelja väikeriigi vastu: Andorra (üheksa võitu), San Marino (üks võit), Liechtenstein (kolm võitu, üks viik), Luksemburg (kaks võitu, üks viik). Seega pealkirjas püstitatud küsimus pole sugugi minu vutivaenulik fantaasiavili, vaid reaalne väljavaade.
***
Viis mängu, neli kaotust. Kolm pakki. See pole küll otseselt katastroof, aga kindlasti mitte eelmise aasta Eesti koondise vääriline sooritus. Aga jääme siiski optimistideks (realistideks nagunii): ka eelmine kevad oli õnnetu, kuid kaotustest õpiti. Lihtsalt latti ei tohi alla lasta!

Eesti jalgpallikoondis kaotas eile õhtul 0:4 Prantsusmaale. On's see asjade loomulik kulg või kohe teps mitte?

Lepime esmalt kokku: ehkki Eesti pääses viimatises valiktsüklis play-off'i, ei tee meist veel suurt ega isegi mittegi poolsuurt jalgpallimaad. Kui ükspuha milline Eesti vuti tuleviku eest vastutav kodanik hakkab nii mõtlema, teeb suurima vea.

Aga...

Üliedukas valiktsükkel pidanuks andma kamalugu enesekindlust ja -usku. Kõigile. Treeneritele, mängijatele, pöidlahoidjatele. Ent ma kahtlen, kas nii on reaalselt läinud.

„Vastane pani paremuse kindlalt maksma. Ei saa öelda, et me päris võitluseta lahkume ja neil niisama jalutada lasime. Algul oli mängu ja võimalusi omajagu."

Selline oli kokkuvõtlikult peatreener Tarmo Rüütli sõnum. Ta kurjustas kolmanda värava üle, aga lisas kiiresti, et „muus osas pole poistele midagi ette heita". Valdav hoiak oli pigem positiivne.

Taolist leppimist ei saa heaks kiita. See annab kõigile väga vale signaali. Kaotati ju siiski 0:4. Tulles tagasi alguse juurde ja rõhutades, et me ei saa end suure(ma)ks mõelda, tuleb samas rõhutada: nii väikesed me ka enam ei ole, et leppida 20 hea minutiga.

Põhjendus, et prantslased on tippvormis, meie mitte, peidab kah vaid pooltõde. Olgem siiski ausad: ka meie olime kohal sisuliselt parimas rivistuses ja häälestusega. Sama lugu väsimusefaktoriga. Ka prantslased on viimasel ajal väga palju mänginud. Tõsi, nemad on teinud seda kodus, Eesti pidanud rohkem reisima.

Ent siiski. Mu meelest oli märksa tabavam kapten Ragnar Klavani tõdemus:
„Selliste vastaste vastu pead olema ideaalses seisus, aga meil puudus täna säde ja särts." Koos selgitusega, et oldi väsinud, mõjub jutt märksa särtsakamalt...

* * *

Aga nüüd Le Mansi ja vutikoondise päeviku lainelt tagasi Pariisi ja Kanepi päeviku lainele. Kindlasti koos kõigi teiega.
Pöidlad pihku!

"See mees on geenius!" ohkas üks ajakirjanik pärast Roger Federeri eilset mängu, võitu ja pressikonverentsi. Ei saa jätta tunnistamata: kolleegil oli õigus. Roger Federer on midagi märksa enamat kui suur tennisist.

Iseenesest ei juhtunud midagi liiga erilist: Roger Federer, 16-kordne Suure slämmi tšaempion alistas 5:7, 7:5, 6:2, 6:4 David Goffini, 21aastase belglase, maailma 109. numbri.

Aga eriline oli see, kuivõrd kvalifikatsiooni läbinud noormees neljandas ringis (näed siis, Jürgen Zopp!) Federerile vastu hakkas. Lugu muutis kaunimaks teadmine, et päev varem oli Goffin rääkinud, kui suur iidol Federer on kogu aeg tema jaoks olnud.

Pärast rasket võitu andis korraldati otse areenil kogu publikule vestlus õpetaja ja õpilase vahel. Selle lõppedes emmati üksteist. (Federer: "Kallistasime. Nagu mehed.")

Ning siis tuli Federer pressikonverentsile ning tõestas veelkord oma suurust.

Esmalt kiitis ta muidugi noort vastast. Kui ikka ja jälle tema tulevikuvõimaluste kohta küsiti, muigas Šveitsi suurmeister: "Kuulsite juba palju komplimente ta aadressil. Aga ma võin jätkata, mul ei ole kahju. Ehkki ma ei tea, kas olen ka pärast tänast veel ta iidol."

Siis uuriti, kas too mäng oli võrreldav 2001. aasta kohtumisega Pete Samprasega Wimbledonis, kus Federer ise uue tulijana ässale hambaid näitas. Ning Federer rääkis pikalt hoopis 1999. aasta duellist siinsamas Pat Rafteriga, kui ta "vabapääsme saanud poisikesena samuti esimese seti 7:5 võitis ja nüüd seda mängu meenutas: okei, pole probleemi, võidan neljas setis."

Siis rääkis ta ilmamuutusest, enda mängust ja võimalustest ja nii edasi ja nii edasi. Vastas pikalt ja põhjalikult igale küsimusele. (Välja arvatud, kui taheti teada, kas ta eelistab kohtuda Del Potro või Berdychiga).

Kuni saabus statistikatunni aeg.

"Oleme kõik natuke väsinud, sest Federer purustab iga päev uusi rekordeid," alustas härrasmees.

"Mis siis nüüd?" naeris Federer.

"36 veerandfinaali 52 slämmiturniiril, aga see on esimene kord, kui keegi jõuab 32 korda järjest slämmil veerandfinaali. Kokku olete mänginud 256 turniiril 163 veerandfinaali. Ka see on päris hea."

Federer: "Tänan." Ja saal naerab.

"Palju õnne. Teie kommentaar neile numbritele?"

"Võtan heameelega vastu kõik, mis annab mulle enesekindlust. Kõik."

"Selle 32 veerandfinaaliga jagate kokkuvõttes Agassiga kolmandat kohta."

"Aina paremaks läheb! Täna teid kogu selle info eest. Aga peate andma mulle neist numbritest nimekirja, sest mul ei jää nad tõesti meelde."

Loo kokkuvõte on lihtne. Suhtlemiskunst on kunst, mida paljud ei oska või ei taha osata. Aga ta käib lahutamatult suure spordi juurde. Roger Federer on niikuinii aegade suurim tennisist, aga kogu tema olek, väärikus, keelteoskus ja intelligentsus reedavad, miks teda kõikjal armastatakse ja oodatakse.

„Kui mängin hästi, tuleb raske ja huvitav mäng," ütles Kanepi enne lahingut Wozniackiga.

Justkui juhindudes tollest lausest andis ta eriti teises, aga ka kolmandas setis mullusele tennisemaailma valitsejannale aina uusi-uusi pääsemisvõimalusi. Kanepi mängis ju hästi, silmapaistvalt rahulikult ja plaani järgides, ent i-le punkti ei suutnud panna. Nagu mitmel puhul varem, millest mälestusväärseim tunamullune Wimbledoni veerandfinaalikaotus Petra Kvitovale.

Aga eile said kaasaelajad ja sai Kanepi ise loole õnneliku ehk muinasjutulõpu.

„Mõnikord minuga lihtsalt juhtub nii. Miks, täpselt ei teagi, ei ole head seletust. Ju ma ei ole veel valmis."

Too viimane lause on tähendusrikas. Suuri mänge ja turniire tuleb harjuda võitma. Seega pole üldse niisama juhus, et ta toona Kvitova vastu kaotas ja nüüd Wozniackit lõpuks ikka võitis.

Kindlasti mahub ta karjääri veel ja veel samasuguseid valusaid kaotusi ja magusaid võite. Aga üks on kindel: mida rohkem ja sagedamini ta suurturniiridel taolisi mänge peab, seda rohkem karastub.

Ja et ta lõpuks - hoolimata vahepealsetest koperdamistest - ikkagi võidu välja tiris, näitab juba tugevamaks muutumist.

* * *

Mängu kolmanda seti ajal istus pressisektoris Postimehe esindaja Maarja Värvi ja siinkirjutaja juurde Eurospordi kommentaator Guy McCrea.

„Mul on teile üks küsimus: kas oskate selgitada, miks Kaia ei suuda kuidagi neid mängulõppe vormistada? Ta mängib ju nii hästi, kindel TOP 10 tase," küsis ja ütles McCrea.

Ega me osanud väga hästi küll. Aga hiljem küsisime Kaia enda käest. Osa tema vastusest on kirjas siinsamas mõni lõik kõrgemal, osa järgneb homses lehenumbris.

* * *

Sõidust Ameerika mägedel rääkisid-kirjutasid teisedki tennisespetsid. Ent Kaia tõusis õhtuks ja ööks ka WTA kodulehe esiuudise kangelannaks (pildil).

Matt Cronin: „Imeline mäng tohutute psühholoogiliste pööretega. Caro võitles, ent naasis pärast come-back'i konservatiivsele rajale ja see maksis talle kätte."

Chris Goldsmith pärast Dominika Cibulkova äsjast võitu maailma esireketi Viktoria Azarenka üle: „Loodame, et Kanepi ja Cibulkova kunagi koos paari ei mängi. Nad ei suudaks iial mänge lõpetada."

* * *

Oli mis ja kuidas oli, nüüd: pilk ainult edasi!

Homme - kui vihma kallama ei hakka - kohtub Kanepi Arantxa Rusiga (pildil). Jah, tegemist on madalaima rankinguga (88.) mängijaga, kes 16 parema sekka jõudis, aga kerget jalutuskäiku ei maksa oodata.

Mullu alistas hollandlanna siinsamas Kim Clijstersi, tänavu lõi maha Serena Williamsi välja lülitanud Virginie Razzano ja viimati maailma 25. numbri (Kanepi 23.) Julia Görgesi.

Kui aga vaadata tabelipooli, ei saa üle ega ümber: alumine ehk Kanepi pool on selgelt tugevam

Või mida arvate teie, kui tõenäolised veerandfinaalpaarid on hetkeseisuga Stosur - Cibulkova ja Errani - Kerber ülemises ning Na Li - Kvitova ja Šarapova - Kanepi alumises pooles?

Kas Kaia Kanepi suudab murda teist korda sinna, kus algab see päris õige French Open - teisele nädalale? Kui uskuda piiritaguseid eksperte, siis: võimalik, aga keeruline.

Täna õhtul - praeguseks veel täiesti teadmata kellaajal - seisab Kaia Kanepi vastamisi senise suurima ja parima testiga siin Pariisis. Mullune maailma esinumber Caroline Wozniacki on kindlasti võidetav vastane, aga võidetav ainult väga hea mänguga.

Mida arvavad erinevad arvajad tollest duellist?

* * *

Tunnustatud lehekülg tennis.com valis mängu päeva kolme huvitavama sekka ning põhjendas:

„Teil võib olla piisavalt põhjust, et pakkuda Kanepit võitjaks. Eestlannal on rohkem jõudu ning ta juba alistas Wozniacki, kui too oli maailma esinumber. Olgugi et Wozniacki on võitnud kolm ülejäänud kohtumist, on nad olnud pingelised. Kanepi on viimasest 12 liivaväljakumängust kaotanud vaid kaks, see-eest mõõnaval Wozniackil pole turniirivõitu alates augustikuust.

Rasked tingimused võivad Kanepit ja tema stiili soosida. Kui Wozniackil lasuv surve muudab ta servi ettevaatlikuks või jätab eeskäelöögid lühikeseks, on ta suurtes raskustes. Kanepi saab sel juhul paugutada - kui paugud lähevad sisse, võib sündida üllatus. Wozniacki vajab kõrget esimese pallingu õnnestumisprotsenti, pikki lööke ja temale omast kindlat kaitsemängu. Kui ta seda suudab, peaks ühtlasem mäng ja võime väljakut paremini katta ta järgmisse ringi aitama.

Ennustus: Wozniacki kolmes setis."

* * *

„Veerandfinalist Pariisis aastal 2008, on Kanepi tee seejärel kulgenud üles-alla. Ent viimasel 12 kuul on ta taas muutunud stabiilsemaks ja ohtlikumaks, võites turniire ja tõustes uuesti TOP 20 piirimaile," kirjutas aga tennisconnected.com. „Wozniacki suutis eelmises ringis nullida Jarmila Gajdosova jõumängu ning peab rakendama sama taktikat Kanepi vastu, kes on samuti tugev tagajoonel."

Ning ennustus: „Kanepi võib saada ohtlikuks, ent üheksandal asetusel on otsustavas setis tema jaoks liiga palju klassi ja loovust. Wozniacki võidab kolmes setis."

* * *

Tennisearth.com arvab nii: „Wozniacki peab jätkuvalt kriitikutele tõestama, et suudab võita ka Suure slämmi turniire. Tänavused erinevad mured ainult suurendavad pingekoormat. Ta mäng on muutunud äraarvatavaks - vastased teavad, et tema vastu tuleb lüüa tugevamini ja saada ta liikuma.

Teiselpool väljakut on Kaia Kanepi võitnud tänavu juba kaks turniiri, samuti on muljetavaldav võitude-kaotuste suhe 16-6. Praegu maailma number 23, püüab ta suurtele kaladele aina rohkem kanna peale astuda. Ta võimsad löögid võivad kujutada ohtu igaühele.

Väga huvitav, kas peale jääb Kanepi jõumäng või Wozniacki kaitsekunst."

Ka kihlveokontorite koefitsiendid soosivad taanlannat. Aga mitte ülikindlalt: Wozniacki võidu eest saab raha tagasi umbes 1,6 ja Kanepi triumfi korral 2,5-kordselt.

Seekord tuleb juttu heast endest, mis viitab ka Kaia Kanepi homsele võidule, omapärasest prantsuse vanapapist ning Maria Šarapova lööktööst.

"Ma ju tegelikult oskan paari mängida!" kuulutas Kaia Kanepi koos hiinlanna Shuai Zhangiga saadud avaringivõitu maailma esiduo üle. Täna tõestati üheskoos, et üleeilne polnud pelk pime sähvatus.

Setti pole loovutatud, Kaia on kummaski mängus kinkinud vastastele vaid ühe oma pallingugeimi, väljakul klapitakse igas mõttes - mängitakse hästi ja tuntakse end silmanähtavalt mõnusalt.

Sõnaga: kõik on hästi. Nüüd tuleb maha murda 14. asetusega Austraalia duo Gajdosova - Rodionova. Aga ei pea murdma, sest paarismäng on Kanepile tõesti vaid üks tore vaheldus.

Või nagu ta ise naerusuiselt ütles: "Kui peaksin hakkama väsima, palun partneril rohkem joosta."

Igatahes on Kanepi seni tunnistanud Pariisis vankumatut rütmi: teisipäev - kahes setis võit üksikmängus, kolmapäev -kahes setis võit paarismängus, neljapäev - kahes setis võit paarismängus, reede - kahes setis võit paarismängus. Seega: laupäev ja Caroline Wozniacki, kas on üldse mingit kahtlust?

* * *

Tänase paarismängu ajal oli kolmanda väljaku peategelane kohalik vanapapi - no pakume umbropsu, et aastates umbes 65+.

Iga puhkepausi ajal lasi ta Kanepi ja Zhangi vastaste eesnimede auks valla ergutuslaulu: "Kristina! Stephanie!" Pidevalt, kui mängijad hinge tõmbasid.

Ühest küljest tore ja lõbus ju, aga teisalt ... eks ta tüütas nii mõndagi. Kuni siis paar hiinlannat hakkasid mängu lõpus midagi vastu skandeerima - mida, ei õnnestunud tõesti pihta saada.

* * *

Maria Šarapova harrastab Pariisis kähkukaid. Avaringis alistas ta Alexandra Cadantu 6:0, 6:0, täna Ayumi Morita 6:1, 6:1. Kaks mängu kokku on kestnud tund ja 48 minutit ehk oluliselt vähem kui eileõhtuse Paul-Henri Mathieu - John Isneri draamaetenduse ainuüksi viies sett (2.28).

Eesti võõrustab üheksa-aastase pausi järel jalgpalli Balti turniiri, mille sinisärgid võitsid viimati 1938. aastal. Tartus toimuva võistluse pulsil hoiab kätt vutikoondise päevik.

Suure isuga Rumeenia spioon

Täna kell kaks istus Tartu raekojaplatsi tänavakohvikus Suudlevad Tudengid Rumeenia jalgpalliliidu dressis vanahärra, kes käitus nagu normaalne rumeenlane ikka - tegi suitsu, rüüpas õlut ja sõi röövlipraadi.

Mis toob Rumeenia jalgpalliliidu Tartusse? Eks ikka soov korrata 2014. aasta MMil Brasiilias 1994. aasta suursaavutust, kui Karpaatide Maradona ehk Gheorghe Hagi juhtimisel jõuti MM-finaalturniiril veerandfinaali (seal kaotati penaltitega Rootsile, kelle väravas hiilgas Thomas Ravelli).

Rumeenia tee Brasiiliasse algab 7. septembril A. le Coq Arenal, kui esimeses MM-valikmängus kohtutakse sinisärkidega. „Eestil on hea meeskond," lausus spioon, kelle pilotaaž väga kõrge - röövlipraadi nosis kahe suupoolega ja Eesti fänni Zurawskiga (pildil vasakul) oli varmalt nõus poseerima Rumeenia koondise abitreener Florin Marin.

Tartu ja jalgpall

Tartu on jalgpallilembene linn. Kui tudengilinna spordikuvandis annavad jõulisemalt tooni korvpall ja kergejõustik, siis tegelikkuses õitseb ka jalgpall. Jalgpalliliit tõi koondisemängude eel välja statistika, et Tartus on üle 2000 jalgpalluri ja Eesti meistrivõistlustel osaleb ligi 80 Tartu võistkonda.

Tartu jalgpalli vaieldamatuks valukohaks on lisaks staadionitenappusele - aga see probleem on üleriigiline - tippjalgpall. Kahe Eesti koondise mängu vahel sõidab Tartu JK Tammeka meeskond laupäeval Narva, et kohtuda meistriliiga raames sealse Transiga.

Tammeka on meistriliiga tabelis viimane ning loogiliselt võttes saavad nad Narvas kirja oma selle hooaja üheksanda kaotuse 13 mängust. Aeg näitab, kas Eesti koondise mängud Tartus utsitavad tartlasi oma tippjalgpalli õrrele aitama? Kindel võib olla, et tugev Tartu jalgpall on terve Eesti vuti huvides ning Tallinna suurklubid vajavad rivaale ka muudest Eesti piirkondadest peale Ida-Virumaa.