Eesti võõrustab üheksa-aastase pausi järel jalgpalli Balti turniiri, mille sinisärgid võitsid viimati 1938. aastal. Tartus toimuva võistluse pulsil hoiab kätt vutikoondise päevik.

Eesti penaltites nõrk

Balti turniiri reglement näeb ette, et viigilise tulemuse korral otsustab võitja penaltiseeria, kusjuures lisaaega ei mängita (pildil Konstantin Vassiljev oktoobris peetud mängus Ukrainaga penaltit löömas - väravavaht tõrjus). Arvestades koondiste (eriti Eesti) väga tihedat mängugraafikut on tegu loogilise ja õige otsusega.

Vahemärkus: isiklikult leian, et kõikides finaalmängudes (aga ainult finaalmängudes) võiks penaltiseeriad ära kaotada ja asendada formaadiga, kus mängitakse 2x15 minutit lisaaegasid seni kuni võitja selgub. Tiitlivõitja selguks vast veidi sportlikumal moel. Aga penaltid ei ole halb variant, täitsa hea tegelikult. Vaatemänguline pealekauba.

Arvestades penaltiseeria võimalikkust tuleb heita pilt ajalukku, mis ei ole roosiline. Eesti koondise on kaotanud oma mõlemad penaltiseeriad.

1993. aasta 20. veebruaril mängiti võõrsil Soomega 0:0 viiki, järgnenud penaltiseeria võitsid põhjanaabrid 4:3. Mart Poom tõrjus ühe penalti, aga Aleksandr Puštov tabas latti ja Andrei Borissovi löögi tõrjus Soome väravavaht.

2004. aasta 30. novembril mängiti võõrsil 0:0 viiki Taiga. Et taas oli tegu miniturniiri poolfinaaliga, asuti lööma penalteid (lisaaega ei mängitud). Eesti väravas seisnud Martin Kaalma tõrjeid ei teinud, aga Tai lõi ühe penalti mööda. Eesti poolelt eksisid Enver Jääger (latti) ja Martin Reim (Tai väravavaht tõrjus) ning Tai võitis 4:3.

Huvitaval kombel eksis Eesti eest mõlemal puhul viies lööja - vastavalt Borissov ja Reim. Järelikult on kindlam Balti turniiril asi juba esimese nelja penaltiga selgeks teha!

Me vutilaev teab teed!

Tartu Ülikooli legendaarsemaid ühikaid asus Pepleri tänaval. Nüüd on Pepleri tänaval ka ühikas, aga sellest legendaarsest üle tee. Too legendaarne on nüüd korterelamu. Aga 10 aastat tagasi veel ei olnud. Siis elas maja oma viimaseid aastaid ühiselamuna ning peaukse kohal oli aerosoolvärviga kiri "Me tähelaev teab teed!".

Tervele inimesele peab säärane elujaatav, nooruslik, seikluslik ja kergelt mässumeelne loosung meeldima. Alternatiiviks on stagnatsioon ja koogutamine, mille ohtlikkus peaks olema ilmselge, kui vaadata viimastel nädalatel Eesti päevapoliitikas toimuvat.

Tähelaeva jalgpall vaimupealinna Tartusse ei too. Küll aga vutilaeva, sest pühapäeval kell 11 stardib Atlantise kailt lõbusõidule mootorlaev Pegasus (pildil), pardal Eesti jalgpallifännid.

Üritus kujuneb kahtlemata ütlemata meeleolukaks (mõningates Tartu ringkondades kasutatakse antud äge-ürituste kirjeldamiseks ka sõna "siilikamakas") ja kui pea iga eestlane on Tartus olles Emajõge silmitsenud, siis Pegasuse pealt avaneb suurepärane võimalus vaadata Emajõelt Tartut. Avanev vaatepilt on põnev.

Andy Murray ei saanud mängu alguses Jarkko Nieminenile kuidagi vastu, viskas siis kolm korda doktori ette kõhuli ja sõitis soomlasest kui teerulliga üle. Naljakas, kas pole?

Kahtlemata ei tehtud French Openi peaväljaku tänases esimeses kohtumises tenniseajalugu. Säärast trikitamist on ette tulnud varemgi ja tuleb ka edaspidi - iseasi muidugi, kuivõrd on tegu oletuse või kindla tõe kuulutamisega.

Igatahes viitas täna küll kõik sellele, et Murray tegi tsirkust. Vähemalt natuke.

Kõnekaim on kindlasti teadmine, et maailma neljas number ei liikunud kööbakalt, teinud grimasse ega servinud kui kange vanaätt kohe mängu alguses, vaid pärast Niemineni hiilgavalt algust.

Ka polnud märgata, et ta selja mingil hetkel ära tõmmanuks. Küll tuleb lisada, et hiljuti loobus ta Tokyo turniirist, ent ei soostunud toona kõrvalejäämise põhjuseid täpsemalt tutvustama. Ehk et: võib oletada, et...

Nii või naa, jõudnud kaotusseisuni 1:6, 2:4, kasutas Murray koguni kolm korda arstiabi. Tohter laotas rätikud liivale laiali, šotlane viskas sinna algul selili ning edaspidi kõhuli.

Ju oli tegu imeravitsejaga: pärastpoole soosik enam teda näha ei tahtnud. Ning mis veel kummastavam: alates nimetatud seisust võitis Nieminen üldse ainult kaks geimi. Ning Murray liikumishäda oli kui peoga pühitud. Tabelisse kirjutati Murray pealtnäha kiretu, aga tegelikult rikka süžeega 1:6, 6:4, 6:1, 6:2 võit.

„Ma tõesti täpselt ei tea, kuidas võita suutsin," kõlas Murray enda kommentaar.

Ent ka Inglise meedia ei hoidnud tema tänast päevatööd iseloomustades värvi tagasi, nimetades Murrayt muuhulgas „ehtsaks šotlaseks".

French Openi tenniseturniiri senine ainuke, see-eest päris pirakas, üllatuspomm lõhkes eile õhtul, kui Serena Williams kaotas ajalukku läinud mängus Virginie Razzanole.

Kahtlemata jättis mäng annaalidesse võimsama jälje, kuna peeti peaväljakul ja üheks osapooleks oli võõrustajate prantslaste esindaja.

Aga vähemalt sama olulist rolli etendas stsenaarium, mis vaatajate ette lahti rulliti.

Williams võitis stoilise rahuga avaseti.

Teine läks küll kiiresse lõppmängu, aga seal näis kõik minevat omasoodu: Williams juhtis juba 5:1. Ent imeläbi juhtus nii, et staar oskas järgmised kuus punkti ja koos sellega kogu seti kaotada.

Williams kaotas seepeale täielikult kõik, mida üldse kaotada oli võimalik. Jäi kolmandas 0:5 taha...

Nüüd tabas Razzanot võiduhirm, tõsi, ka planeedi suurimaks võitlejaks peetav Williams pani viimses hädas vähemalt osa oskustest mängu. 3:5.

Ning siis müstiline lõpugeim. Razzano seitse kasutamata matšpalli. Kohtuniku otsus võtta talt valukarjatuse eest punkt (miks muidu tohib karjuda, aga valu pärast mitte?) ning sellele järgnenud publiku raev, mis pani kogu areeni sõna otseses mõttes vappuma - nii tugevalt kolistati käte-jalgadega vastu laudu ja toole.

Platsil oli kui kaks Williamsit: üks, kes päästis matšpallid suurepärases stiilis, ja teine, kes mängis kohe järgmise punkti kui Eesti teise liiga mängija (vabandagu kõik Eesti teise liiga mängijad!).

Lõpp oli peoperemeestele õnnelik. Kaheksanda võimaluse kasutas Razzano, maailma 111. number, ära ja rahvas möirgas taas, nüüd mõistagi joovastusest.

"Tennisele ainult hea, et taolisi üllatusi sünnib. Siis näevad kõik, et mängivad oskavad ka need, kes parasjagu isegi esisajasse ei kuulu," kõlas hotellitoa telerist eepilist lõppu vaadanud Kaia Kanepi kommentaar nähtule.

* * *

Ent rääkides Kanepi enda tegemistest, siis: poole tunni eest jõudis ta hotellist autoga Roland Garros' tennisekeskusesse, kus alustab just nüüd kerget treeningut.

Järgneb paarismängu ootus ning seejärel tagasisõit majutuspaika.

Kas ja mis turniiride ajal veel Kanepi päevakavva ja tegemistesse mahub, saate aga juba põhjalikumalt lugeda homsest Õhtulehe paberlehest.

Eesti jalgpallikoondis naasis kuuepäevaselt võistlusreisilt, kus kaotati 1:3 Horvaatiale ja 0:4 Ukrainale. Minoorsetest tulemustest tuleneva trotsi tõrjumiseks jutustab vutikoondise päevik paar mažoorsemat lugu.

Eesti meeskonna võistlusreis Horvaatiasse ja Austriasse oli üpris kurnav ning selged kaotused ei muutnud olukorda paremaks. Meeldib ju ikka see, kui omad võidavad.

Seega suur aitäh Eesti fännile, kes enam kui pool tundi pärast Ukraina - Eesti 4:0 mängu lõppu, kui Kufsteini staadioni prožektorid olid juba välja lülitatud, seisis ihuüksinda tribüünil ja laulis võimsalt häälel: „On ainult üks Marko Kriiis-taaaaal! Üks Marko Kriiis-taaaaal, on ainult üks Marko Kriiis-taaaaal!"

Tuju läks kohe palju paremaks.

***

Reedel Horvaatia vastu debüteerinud Kaarel Kiidronist (pildil) sai esimene jalgpallikoondises mänginud põlvalane. Kuidas sihvakas põlisest käsipallikantsist pärit poiss ikkagi jalgpalluriks sirgus?

„Eks noorte esimene valik oli toona ikka käsipall. Kalmer Musting (8kordse Eesti meistri Põlva Serviti peatreener - toim) oli ju koolis kehalise kasvatuse õpetaja ja tunnis mängiti ikka käsipalli. Ta kutsus mind ka mitu korda.

Et hea pikk poiss ja sobiva sünni-aastaga kah (käsipalli noorte tiitlivõistluste tsükkel soosib paarisaastal sündinuid nagu 1990. aasta väljalase Kiidron - toim). Paar korda käisin proovimas, aga jalgpall meeldis ikka rohkem."

Põlva FC Lootosest gümnaasiumi eel Tartu JK Tammekasse siirdunud Kiidron mängis kevadhooaja laenulepingu alusel Tšehhi kõrgliigaklubis Viktoria Žižkov. Kus karjäär jätkub, on esialgu lahtine.

Itaallane Potito Starace French Openi avaringis kolmes setis veenvalt löödud, asus maailma esinumber Djokovic all staadionikatlas intervjuud andma.

Kohalik üheksakümnendate suurus Cedric Pioline alustas ingliskeelse küsimusega. Millele serblane Djokovic vastas rahulikult prantsuse keeles. Publik aplodeeris vaimustunult.

Vaimustus mõistagi ainult kasvas, kui Djokovic pani usutluse lõpuni välja prantsust - seega polnud tegemist miski ühelauselise pähetuubitud viisakusžesti, vaid ikka reaalse keeleoskusega. (Tõsi, sekka tuli vaid üks vääratus, mis väljendus ingliskeelses abipalves: „Kuidas öeldakse „mitte iial"?")

Ja prantslaste, kes teadupärast maailmas ühtki teist kõneviisi peale enda oma (peaaegu) ei tunnista, südamed olidki võidetud. Igati teenitult. Tõesti soojad ja liigutavad hetked olid.

Elagu polüglott Djokovic!

* * *

Kui eile sai kurdetud, et korraldajad piinavad eestlasi, siis täna tuleb plaat kauamängivaks kuulutada.

Pika ootuse lõpuks selgus, et ülitõenäoliselt toimuvad Kaia Kanepi ja Jürgen Zopi mängud homme täpselt samal ajal. Tuleb teha raske valik, milles ilmselt jääb napilt peale duell Richard Gasquet - Jürgen Zopp Philippe Chatrier' nimelisel peaväljakul. Teie näete ju telekast Kanepi mängu niiehknaa...

Eesti jalgpallikoondis viibib kuuepäevasel võistlusreisil, mille jooksul viibitakse Saksamaal, Itaalias, Sloveenias, Horvaatias ja Austrias ning peetakse maavõistlused Horvaatia ja Ukrainaga. Ott Järvela päevik otse Alpide sülelusest raporteerib, mis toimub.

Kes Ukraina vastu mängivad?

Peatreener Tarmo Rüütli andis meeskonnale täna Ukraina vastu mängiva koosseisu teada eilsel treeningul, ent avalikkusega ta seda jagada ei soovinud. Väga hea! Sest nüüd saab fakti edastamise asemel tegeleda spekuleerimisega!

Eesti väravas alustab Õhtulehe andmetel Mihkel Aksalu (pildil), kes viimati kaitses koondise värava 2010. aasta 7. septembris Tallinnas toimunud maavõistluse Eesti - Usbekistan teisel poolajal. Tol päeval löödi Aksalule värav otse nurgalöögist (autoriks Aleksander Geinrihh), ent viimase aja kindlad esitused Flora eest annavad Rüütlile põhjust Aksalut koondises mängitada. Sergei Pareiko ja Pavel Londak positsioon esimese ja teise numbrina ei tohiks kahtluse all olla, aga edasine pingerida on segasem.

Ennustusega jätkates, siis äärekaitses alustavad samad mehed, kes Horvaatia vastu ehk Tihhon Šišov ja Dmitri Kruglov, keskkaitses Ragnar Klavan ja Andrei Stepanov, kusjuures vahetusest sekkub ja saab mänguaega Horvaatia vastu pingile jäänud Karl Palatu.

Paremal äärel alustab Gert Kams, mis jätab Rüütlile võimaluse vahetuseks - kui asendada Šišov millalgi teisel poolajal Oliver Konsaga, saab Kamsi paremkaitsjaks nihutada ning mänguaeg paremal äärel jaotub meeste vahel ühtlasemalt.

Keskpoolkaitse. Ei tasu unustada, et Eestit ootab järgmine mäng juba reedel, kui Balti turniiri poolfinaalis kohtutakse Soomega. Mehi on vaja säästa ka selle matši tarbeks. Seetõttu ennustan, et keskväljaduo Konstantin Vassiljev - Aleksandr Dmitrijev alustab täna vahetuspingilt ning keskvälja mehitavad Martin Vunk ja Joel Lindpere (mängib täna 90 minutit). See jätaks vasaku ääre Tarmo Kingi (pildil) hooleks.

On ka variant, et vasakul äärel mängib Lindpere - aga nagu USA meistriliiga hooaja algus näitas, on ta palju kasulikum ja ohtlikum keskel mängides - mis tähendaks, et Vungi kõrval alustaks keskpoolkaitses kas Dmitrijev või Vassiljev.

Pigem Dmitrijev, sest Vassiljevit on 90 minutit vaja nii Soome kui ka Prantsusmaa vastu. Samas võib ta sekkuda vahetusest nagu 2010 kodus Usbekistani vastu (lõi kaks väravat), 2011 kodus Uruguai vastu (värav + sööt) või 2011 võõrsil Põhja-Iirimaa vastu (kaks väravat). Pole paha vahetusmees!

Ründeliinis on selge, et neljapäevases trennis kerge trauma saanud Sergei Zenjov ei mängi. See jätab alles neli ründajat - Andres Oper, Kaimar Saag, Henrik Ojamaa, Joonas Tamm. Usun, et Rüütli soovib näha, kuidas toimib ründeduo Tamm - Ojamaa, aga kas kohe algkoosseisus või vahetus(t)e järel... keeruline öelda.

Järvela ennustus Eesti algkoosseisu osas: Aksalu, Šišov, Stepanov, Klavan, Kruglov, Kams, Vunk, Lindpere, Kink, Saag, Oper.

Prantsusmaa lahtised tennisemeistrivõistlused on hoo sisse saanud, aga eestlasi soovivad korraldajad miskipärast siinses palavuses praadida.

Kui Jürgen Zopp reedel teist Suure slämmi turniiri järjest kvalifikatsioonist põhitabelisse murdis ja teada sai, et vastu tuleb võõrustajate äss Richard Gasquet (pildil treeningule saabumas), avaldas ta lootust, et ei pea lahingut liiga kaua ootama.

Nüüd on aga läinud nii, et ei tänases ega ka homses kavas tema ja Kaia Kanepi mänge pole. Järelikult tuleb oodata nii neil kui ka meil.

Kanepi sihid on lugejale aastatepikku selgeks saanud, Zopp sõuab tema kiiluvees üha kindlamalt üha kõrgemale. Ülitõenäoline, et French Openi lõppedes on ta esmakordselt maailma esisajas - hoolimata sellest, kuidas siin läheb.

Igatahes on teisipäevane lahing Gasquet´ga talle midagi täiesti-täiesti uut: seni on edetabeli järgi ta kõvim vastane mulluse duelli ajal 44. kohal asunud Bernard Tomic, aga Gasquet on 20.; lisaks saab mäng eeldatavalt toimuma Roland Garros' ühel suurematest väljakutest.

* * *

Palav on siin kõigil, nii pealtvaatajail kui mängijail. Termomeeter näitab 25 kraadi ringis, tuuleke on peaaegu sama harv külaline kui eestlase mäng.

Kõik määrivad erinevatesse kehaosadesse erinevaid (päikese)kreeme. Vett kulub meeletult, jäätist ilmselt kah. Mõni tarbib ka kohvi - ega's vist ilmaasjate öelda, et kuuma vastu aitab kõige paremini kuum jook.

Kogu too lõbu ei hakka igaühe rahakotile: odavaim tuvastatud jäätis maksab neli, kohvi kindlasti üle kahe euro.

Aga muide: nii homseks, kolmapäevaks kui neljapäevaks ennustavad ilmatargad vihma. Nii et: eestlastest ootajad...

* * *

Aga hoolimata hindadest ja kraadidest, üks on ja ilmselt jääb: Suure slämmi turniiri eriline õhustik. Siin on kõik nii suur, iga mäng oluline, gladiaatorid pidevalt huvi keskpunktis.

Ka publik oskab vaatemängu hinnata. Sest tennisekultuur on sügaval au sees. Piisab seltskonnal pealtvaatajail Philippe Chatrier' nimelisel peaväljakul punkti mängimise ajal jalutama minna, kui nad kuulevad silmapilkselt ülejäänute halastamatut vilet.

Eesti jalgpallikoondis viibib kuuepäevasel võistlusreisil, mille jooksul viibitakse Saksamaal, Itaalias, Sloveenias, Horvaatias ja Austrias ning peetakse maavõistlused Horvaatia ja Ukrainaga. Telgitaguseid tutvustab Ott Järvela päevik.

Pula ootus Tartu omast aasta jagu lühem

Horvaatia - Eesti maavõistlust võõrustanud Pula linna jaoks oli tegu tähtsa sündmusega. Igatahes linnapea Boris Miletic oma aega ei säästnud - ta külastas mängueelse õhtu ametlikku õhtusööki, võttis järgmisel hommikul raekojas vastu Eesti suursaadiku Priit Pallumi ning oli muidugi kohal ka mängul.

Koondise võõrustamine on 65 000 elanikuga Pula jaoks kauaoodatud sündmus (pildil nähtavaid plakateid leidus kesklinnas rohkesti), sest enne matši Eestiga oli Vatreni (Horvaatia koondise hüüdnimi, tõlkes Leegitsevad Tormajad - toim) Pulas mänginud vaid korra, kui 1998. aastal kaotati 1:2 Slovakkiale.

Valikmänge peab Horvaatia reeglina pealinnas Zagrebis, legendaarsel Maksimiri staadionil. Maavõistlusi lisaks Splitis, Osijekis, Rijekas ja Varazdinis. Pula pidi Horvaatia rahvusmeeskonda ootama 14 aastat, mis on aasta jagu vähem kui Tartu Eestit.

Balti turniiri kohtumised on esimesed Taaralinnas peetavad mängud pärast 1997. aastat, kui 0:2 kaotati Fääri saartele. Sarnaselt Mileticile väärtustab sündmust ka Tartu linnapea Urmas Kruuse, kes 31. mail jalgpallikoondist raekojaplatsil tervitab.

Lindpere väntsutused

Maavõistlustele Horvaatia ja Ukraina reisinud Eesti jalgpallikoondis kogunes Tallinna lennujaamas neljapäeva hommikul kell viis. Tund ja 15 minutit varem lõpetas USAs tööpäeva Joel Lindpere, kes aitas koduklubi New York Red Bulli 1:1 viigini Los Angeles Chivasi vastu.

Arvestades Lindperet oodanud pikka lennureisi ja ajavahet, polnud peatreener Tarmo Rüütlil niikuinii plaanis teda Horvaatia vastu kasutada, aga tühistatud ja hilinenud lendude kaskaadi ohvriks langenud Lindpere hilinemise tõttu ära jäi ka teoreetiline võimalus.

Eesti meeskond oli reede õhtul pärast 1:3 kaotust jõudnud hotelli, söönud õhtust ja tubades und ootamas, kui öösel kell 1.32 astus Park Plaza Histria hotelli uksest sisse Lindpere. Muidugi oli tema pagas teadmata kohas ning väntsutatud jalgpalluril polnud ühes midagi peale üleriiete ja arvutikoti. Hambaharja tuli küsida administraatorilt.

Mis oleks kui...

Ostsin Müncheni lennujaamas Bildi ja Kickeri EMi eriväljaanded. Neid lehitsedes tuli meelde sügis ja play-off Iirimaaga. Kui läinuks teisiti, olnuks ajakirjades kuus Eesti koondisele pühendatud lehekülge ning terve Saksamaa saanuks teada, et Tarmo Kink lööb vasakuga ja kasutab paremat jalga eelkõige käimiseks.

Päev pärast mängu Ukrainaga pidanuks Tarmo Rüütli teatama, millised 23 mängijat EM-finaalturniirile sõidavad. Pakun, et valikusse kuuluksid (eeldusel, et keegi pole vigastatud):

Väravavahid: Sergei Pareiko, Pavel Londak, Marko Meerits. Kaitsjad: Enar Jääger, Tihhon Šišov, Ragnar Klavan, Taavi Rähn, Raio Piiroja, Andrei Stepanov, Taijo Teniste, Dmitri Kruglov. Poolkaitsjad: Konstantin Vassiljev, Aleksandr Dmitrijev, Martin Vunk, Joel Lindpere, Tarmo Kink, Sander Puri, Ats Purje. Ründajad: Sergei Zenjov, Jarmo Ahjupera, Andres Oper, Kaimar Saag, Henrik Ojamaa.

Ott Leplandi kuues koht poplaulmise EMil on tänavusi sporditulemusi arvesse võttes tragi saavutus.

Kuna tegu on Eurovisioni lauluVÕISTLUSEGA, siis ei päde jutt, et piisab osalemisest. Tähtis on tulemus. Ja tulemus - kuues koht - on täiesti OK. Nii et seekord pole virisemiseks mingit põhjust.

Muide, vaid kolm olümpiaalade atleeti on suutnud tänavu saavutada enamat kui või samaväärset, kui Lepland.

Triin Aljand: ujumise EMi hõbe.

Erik Aps: maadluse EMi 5. koht.

Deniss Karpak: purjetamise EMi 6. koht.

Tuleb tunnistada, et Lepland pani taktikaga kümnesse, sest tema hundiulg (vaata SIIT!) eristus märgatavalt serbohorvaadi oksemuusikast (Juure ja Kivirähu sajaprotsendiliselt õige määratlus).

Kaia Kanepi tänane võitlus ja kaotus Agnieszka Radwanskale näitasid parimal võimalikul viisil, mis meie lootust maailma tipust lahutab.

Jätame siinkohal tähelepanuta treeneri puudumise ja hiljutise kannavalu - me ei saa iial teadma, kas ja kuivõrd need mõjurid kohtumise kulgu suunasid või seda ei teinud.

Räägime sellest, mis Brüsseli liivaväljakul toimus. Jättes ka arvestamata, et Kanepi oli varasemad kolm mängu Radwanskale settigi võitmata kaotanud.

Paraku läks täna samamoodi (6:7, 3:6), ent vaid pime nimetab seda kindlaks allajäämiseks. Vastupidi: Kanepil oli nii rohkelt võimalusi, et...

Esimeses setis juhtis ta 5:1 ning pärast mõõna veel kiires lõppmängus 6:5 ja 8:7.

Taas suutis Kanepi end võitlema sundida, oli teises setis ees 2:0 ning sai geimpallid ka 3:0-ks. Ka seisul 3:3 avanesid tal hüvad võimalused, ometi läks kumbki sett taas poolatarile.

No kuidas ei saanud seda üht geimi kätte, ahastas publik ilmselt teleri ääres avaseti järel pettunult. Kõik õige, aga kas keegi ka märkas, et kui kohtumise alguses Radwanska sisuliselt ei mänginud - vähemalt mitte maailma kolmandale numbrile kohaselt -, siis seljaga vastu seina surutuna hakkas mängima.

Sama lugu murdepallidega, mida Kanepi kuidagi kätte ei saanud. Radwanska näitas end just tähtsatel hetkedel äärmiselt kindlana, Kanepi jällegi vastupidi.

Üks on harjunud nädalast nädalasse taolisi heitlusi pidama, teine mitte. Ühe mäng on mitmekülgsem. Ta on enesekindlam. Neid tegureid ilmnes täna väga mitmelgi puhul - ja eelkõige just võtmepunktide aegu, mis ju pingelised matšid otsustavadki.

Ometi näitas Kanepi, et ta suudab absoluutse tipuga rinda pista. Vähemalt kannale astuda. Too teadmine tuleb Pariisi kaasa võtta ja siis ehk on heal päeval võidetavad ka Wozniacki, Serena Williams ja Šarapova, kes kõik Kanepiga samas tabeliveerandis.

Eesti jalgpallikoondis viibib kuuepäevasel võistlusreisil, mille jooksul viibitakse Saksamaal, Itaalias, Sloveenias, Horvaatias ja Austrias ning peetakse maavõistlused Horvaatia ja Ukrainaga. Telgitaguseid tutvustab Ott Järvela päevik.

Rahvusvaheline haare

Eesti jalgpallikoondise ajalugu on näiteks 1872. aastal alguse saanud Inglismaa kõrval poisike, aga üht-teist meenutada leidub ka meie varasalvest.

Horvaatiasse, Pulasse saabuti kahetunnise bussisõiduga pärast lennureisi Tallinn-München-Trieste. Itaaliasse jõudnuna sai väravavahtide treener Mart Poom (pildil) meenutada, et just Triestes kaotas Eesti 19 aastat tagasi 0:2 Itaaliale, kusjuures tol hetkel kolmekordne maailmameister lõi teise palli Poomi võrku alles 87. minutil (vaata videot!).

Toona oli see Eesti jaoks päris suur saavutus. Meenutuseks, Eesti algkoosseisu kuulusid teiste seas praegused meistriliiga peatreenerid Igor Prins, Marko Kristal, Martin Reim, Sergei Ratnikov.

Lisaks: lennul München - Trieste luges Sergei Pareiko Itaalia spordipäevalehte Gazzetto dello Sport, sest 1998-99 amatöörklubis Casale Calcio mängides õppis ta ära Itaalia keele. Bussisõidul Triestest Pulasse läbiti aga Sloveenia sadamalinn Koper, mis oli veel aasta eest Konstantin Vassiljevi töökohaks.

Trummitüdrukute asemel sireenivaba politseiauto

Kui Eesti jalgpallikoondis viimati 2007. aastal Horvaatiat külastas - peatreener oli Viggo Jensen ja kapten Andres Oper - tervitas meeskonda riiki saabudes jalgpalliliidu trummitüdrukute ansambel (pildil).

Neljapäeval tuli leppida Horvaatia piiril Eesti meeskonna bussi oodanud politseiautoga, kes ei suvatsenud isegi sireenil huilata lasta. Ainult vilkurid töötasid. Miks siis toona nii ja nüüd naa?

Eks ikka ole vahe sees, kas tegu EM-valikmängu või maavõistlusega. Samuti mängiti toona pealinnas Zagrebis, nüüd aga kuurortlinnas Pulas, mis pealinnast 200 km eemal.

Samas ei aidanud 2007. aastal isegi vastase tervitamine trummitüdrukutega Horvaatia jalgpalliliidul Maksimiri staadionile täismaja tuua. Pulas seda muret ei ole - mäng on välja müüdud.

Ei mingit Tangot

Vaevalt leidub jalgpallisõpra, kes ei mäletaks vihakisa, mida tekitas 2010. aasta MMi ametlik pall Jabulani. Tolle ettearvamatu lend pani jalgpallurid - eriti väravavahid - ahastama.

Tootjafirma Adidas (ametlikult kolme triibuga, Kadaka turu versioonis neli või viis triipu) võttis õnneks õppust ja tänavuseks EM-finaalturniiriks valmistatud pall Tango on seni kriitikast pääsenud.

Veidi ootamatult jääb Tango aga Eesti meeskonnal täna proovimata. Oleks ju loogiline, et EM-finaalturniiri eel soovib Horvaatia meeskond mänguvahendiga kohaneda, aga võta näpust - eilseks treeninguks anti Eesti meeskonna käsutusse Nike'i pallid, mis tähendab, et ka tänane mäng peetakse nendega.

Usutavasti on põhjuseks Horvaatia varustusesponsori Nike'i nõue, et ainsas EMi eel kodumaal peetavas maavõistluses kasutaks Horvaatia ikkagi nende palle.

Maikuu alguses ütles kahekordne olümpiavõitja Virgilijus Alekna intervjuus Õhtulehele, et tänavune kettaheitehooaeg tuleb varasematest tunduvalt põnevam. Vanameister ei eksinud!

Viimati ületas rahvusvahelise meedia uudiskünnise tõsiasi, et kahekordne maailmameister Robert Harting alistas kodumaal Halles esimest korda elus 70 meetri joone tavapärasest kergema varustusega ehk aluspüksteta.

Siinkirjutajale tundub, et Harting ja tema (koju jäänud) aluspüksid hirmutavad poolt kettaheitemaailma, rääkimata Eesti tugitoolisportlastest, kes teavad ju täpselt, kuidas sündmused meie trumpalal edasi arenevad.

Erinevalt kõikidest kiibitsejatest pole mul kordagi tekkinud kartust, et praegu maailma edetabelis 11. kohta hoidev olümpiavõitja Gerd Kanter on juba suurest mängust väljas. Sest pöördumatult on möödas ajad, kui ta paugutab kevadest sügiseni 70 meetrit.

Kanter kuulub kogenud kettaheitjate väärikasse klubisse. Tema eesmärk on vormi timmida nii osavalt, et ketas lendaks kõige kaugemale just Londoni olümpial. Küllap teeb vana karu, kui Kanterit nii nimetada tohib, hooaja olulisemal võistlusel fännidele meelepäraseid trikke.

Jagan sajaprotsendiliselt Alekna arvamust: Londoni olümpiamängudel astub suursoosikuna areenile Harting. Kuid ühestki kantslist pole maha öeldud tema võit. Kullajahtijate kitsasse ringi kuuluvad vaid mehed, kes on viimase nelja-viie aasta vältel tiitlivõistlusel pjedestaalile pääsenud.

Ja Kanter püsib kindlalt nende hulgas!

Täna kell 15 koguneb A. le Coq Arenal Eesti jalgpallikoondis, et alustada valmistumist tosina päeva jooksul peetavaks viieks maavõistluseks. Meistriliiga teeb aga enne seda ühe kähkuka - täna mängitakse 14. voor.

Tallinna FC Levadia - Tartu JK Tammeka 3:0

Laupäeval oli Levadial koduväljakul Viljandiga parasjagu pusimist - 2:0 võidumängus löödi väravad kohtumise viimase kolmandiku jooksul. Olles laupäeval ise Tammekat näinud, ei näe varianti, et nad suudaksid Levadia rünnakulaviini tagasi lüüa.

Paide Linnameeskond - Narva JK Trans 0:2

Paide tegi laupäeval 1:1 viigi Sillamäe Kaleviga, kusjuures vastased jõudsid väravani alles 85. minutil. Et Trans on tänavu olnud Sillamäest kahvatum ja ka turniiritabelis tagapool ning Paide peaks laupäeval saadud punkti tõttu eriti tahtmist täis olema, võiks ju eeldada, et mäng lõpeb viigiga.

Reaalsus on paraku teine. Paide on amatöör- ja Trans profisats. See tõik kombineerituna vaid kahe taastumispäevaga tähendab, et võidab külalismeeskond.

FC Viljandi - Nõmme JK Kalju 0:2

Pärast Kalju rasket 2:1 võidu võõrsil Transi üle küsisin Tarmo Neemelolt, kas eeldab, et sõit Viljandisse kujuneb võrreldavaks? "Narvas on alati keeruline. Viljandi sama klassiga meeskond ei ole. Pole põhjust üleliia muretseda," kõlas vastus.

Viljandi peatreener Zaur Tšilingarašvili tunnistas eelmisel nädalal avameelselt, et konkurentsi pakkumiseks vajab meeskond täienduseks ühte meistriliiga tasemel kaitsjat ja ühte ründajat. Need ei saabu aga enne suve ning meistriliiga vingeima kahurväe (loe: Nõmme Kalju) peatamine on seega üpris lootusetu ülesanne.

JK Tallinna Kalev - JK Sillamäe Kalev 0:0

Kui Tallinna Kalev laupäeval poolajaks Flora vastu 0:3 kaotusseisu jäädi, vahetati paar põhimeest välja, sest oli selge, et päästa pole enam midagi ning valmistuda tuleb uueks heitluseks.

Lahinguväljaks on sedapuhku mättaline Kalevi keskstaadioni muruväljak. Tallinna Kalevi lahinguplaaniks vastase heidutamine. Vahepeal kenasti võidusoonele sattunud Sillamäe on hoo minetanud ja koperdab taas.

FC Kuressaare - Tallinna FC Flora 0:2

Kuressaare amatööridele on nädala sees peetav kodumäng alati keeruline, sest mitmed mehed ei pruugi töölt ära saada. Korra nad tänavu Florat juba üllatasid, kui 31. märtsil Sportland Arenal 1:0 võideti. Limiit on tänavuseks hooajaks täis. Flora võidab suuremate probleemideta.

Liitu kähkukaga ning teeme sellest grupika*!

* silmas on otse loomulikult peetud grupiennustust :)

Ükski triumviraat pole igavene, ent nii mõnigi neist väga võimas. Just nagu Pompeiuse, Crassuse ja Caesari liit suutis endale allutada Rooma riigi, kulgeb tänavune jalgpalli Eesti meistriliiga Nõmme Kalju, Tallinna Flora ja Tallinna Levadia taktikepi all.

Kolmel juhtmeeskonnal on koos 28 punkti ning 13punktine edu lähimate jälitajate ees, mis tähendab sisuliselt, et tänavune medalikolmik on otsustatud juba enne kui kolmandik hooajast möödas. Mis ootab kolme pealinna kanget ees sel laupäeval?

Tartu JK Tammeka - FC Kuressaare 2:1

Vooru telemängus lähevad vastamisi vaimulinn Tartu ning viikingikants Kuressaare. Mõlema seis on kehv - tabelis hõivatakse kaks viimast kohta. Isegi tänavu igast võimalikust ja võimatust jalgpalliõnnetusest tabatud Narva Trans on neist eespool...

Aga tabeli viimaste mäng on nagu tabeli esimeste mäng - võitja saab kolm punkti, aga lahing on väärt kuus punkti, sest lisaks kolme punkti võitjale on olemas ka kolme punkti kaotaja. Üpris ennustamatu mäng, aga miski hääl mu sees sosistab: Tammeka!

Tallinna FC Levadia - FC Viljandi 3:0

Meistriliigas ainsana kaotuseta püsiv Levadia võib seda tiitlit veel mõnda aega enda omaks pidada, sest oht kaotustelahtrisse esimene ristike kirja saada ähvardab neid alles 9. juunil, kui kohtutakse Tallinna Floraga. Viljandist saab Levadia jagu, Rimo Hunt lööb värava.

Narva JK Trans - Nõmme JK Kalju 1:2

Kalju on viimasest kaheksast meistriliigas Transi vastu peetud kohtumisest võitnud vaid kaks ning viimased neli võistlusreisi Narva on tulemuseks andnud ühe võidu, ühe viigi ja kaks kaotust. Järeldus: Trans on Kalju jaoks ebamugav vastane ning Narva ebameeldiv mängupaik.

Kombineerime selle Narva Kreenholmi staadioni mättalise murukatte ning Transi meeskonna tõusva vormikõveraga - viimased kaks mängu on võidetud - ning eeldused üllatustulemuseks on olemas. Aga Kaljul on piisavalt kvaliteeti, et asjad endale soodsalt kulgema panna ja võetakse keeruline võit.

Sillamäe JK Kalev - Paide Linnameeskond 2:0

7. aprillil mängisid meeskonnad 1:1 viiki ning see on seni ainuke punkt, mille Paide suutnud tänavu profiklubidelt võtta. Viimases kahes mängus nulli peale jäänud ning kaotuse saanud (esmalt 0:1 Transilt, siis 0:5 Kaljult) Sillamäe on tänavu mänginud heitlikult, ent üle kahe halva mängu pole järjest tehtud.

Tallinna FC Flora - JK Tallinna Kalev 3:0

Eesti meister paneb Eesti parimal muruväljakul oma ülekaalu veenvalt maksma. Küsimus on ainult selles, mitu lüüakse.

Ole vunts ja ennusta ise kah!

Kui viimased kaks nädalat Helsingis ja Stockholmis toimunud jäähoki MM oleks luuraja, tuleks teda suurepärase töö eest kiita - järjekindlalt oma asja ajades märkamatuks jäämine on iga spiooni ideaal.

Paraku on MMi roll luuraja omale sootuks vastupidine - tegemist on Rahvusvahelise Jäähokiliidu (IIHF) põhilise sissetulekuallikaga, mis vajab maksimaalset tähelepanu. Uus formaat seda paraku ei tõmba, vaid tõrjub.

Meeldetuletuseks jäähoki MM senine formaat: 16 meeskonda neljas alagrupis, kolme paremat koos omavaheliste tulemustega kuueliikmelisesse vahegruppi, mille neli paremat veerandfinaali, kus kohtutakse teise vahegrupi liikmetega. Alagruppide viimased miniturniirile, mille kaks viimast langevad kõrgseltskonnast välja.

Uus formaat: 16 meeskonda kahes alagrupis, mille neli paremat veerandfinaali, kus kohtutakse sama alagrupi liikmetega. Alagruppide viimased langevad kõrgseltskonnast välja.

Mida järeldame? Põnevad arengud on turniiri dünaamikast välja roogitud ja asendatud tuima kulgemisega. Seitsmest ringist koosnev alagrupiturniir venib nagu kaameli ila ning on eemaletõukavalt nüri, sest üllatuskaotuste tähtsus on võrreldes varasemaga vähenenud. Pikem turniir annab võimaluse vigade paranduseks.

Veerandfinaalide alagrupisiseselt mängimise ajuvabadus on sama ilmne nagu ka selle nõmeda käigu põhjus - MMi toimumine paralleelselt Stockholmis ja Helsingis tähendab logistilist peavalu, mida meeskondade üle Botnia lahe ja tagasi lennutamine vaid suurendaks.

Aga ikkagi. Täna mängitakse MMi veerandfinaalid ning tegu on esimeste kohtumistega, mida tahan vaadata. Võrdlen harjumusi varasematest MMidest ning olukord oli sootuks teine - kui alagrupiturniiril võis veel mõni matš ükskõikseks jätta, siis vahegruppides käis juba kõva andmine.

***

Teine põhjus, miks jäähoki MM tavapärasest jahedamaid emotsioone tekitab, on lõuna-eestlaste jaoks arusaamatu, aga oi-oi-oi kui siiras - mina tahan jäähokit vaadata Soome televisioonist koos sealsete stuudioekspertide, suurepärase toimetajatöö (kõikvõimalikud Top5 edetabelid, vinged stuudiokülalised (näiteks IIHFi president Rene Fasel), põnevad kohapealt toodetud uudised ja lood) ja Antero Mertarantaga.

Kahjuks pole see praegu võimalik, sest jäähoki MM liikus YLE kanalitelt tasulise Canal+ juurde.

Aga inimene harjuvat kõigega ning usutavasti kehtib see ka jäähoki MMi uue ja nüri formaadi kohta.

Teist niisugust korvpallitreenerit nagu Andres Sõber Eestimaa pealt ei leia. Pärast klubihooaja lõppu möllab ta juba uue aastakäigu U20 koondisega, aga on eelmise aasta sama koondise tegijatest jätkuvalt suurepärasel arvamusel.

Rääkisime temaga täna põhiliselt finaalseeriast, aga juttu jätkus ka paljuks muuks. Loomulikult jõudsime välja ka Pireuse Olympiakose kolme päeva taguse Euroliiga triumfini. Ja siinkohal tegi Sõber ootamatu avalduse.

"Olympiakosega Euroliiga meistriks tulnud kolm kutti (Sõber mõtles Papanikolaud, Mantzarist ja Sloukast - V.A.) on sama vanad kui meil Martin Dorbekud, Sood ja Veidemanid. Kreeklased pole nendest mitte sentigi paremad! Ent neil lihtsalt on taskus Kreeka ja meie poistel Eesti pass, seepärast nad mängivad Olympiakoses," põrutas Sõber.

"Nad teevad trenni Spanoulisega ja Ivkovic nõuab neilt. Kui Veidemanil-Sool oleks passis kirjas "Kreeka" ja neil meestel "Eesti", mängiksid hoopis Veideman ja Soo Olympiakoses ning nemad oleksid Euroliiga võitjad!"

Rain Veideman ja Janar Soo olid mullu suvel Sõbra juhendatud Eesti U20 koondise liidrid, koondis tõusis teatavasti EM-i B-divisjonist kõrgemasse seltskonda. Juuresolev pilt on tehtud pärast U20 koondise Eestisse naasmist.

Mida aga arvab Andres Sõber meistriliiga finaalseerias toimuvast, loe juba homsest Õhtulehest!

Pühapäeva õhtu andis mulle viimase kümne aasta ühe vägevama sportliku elamuse. Jutt käib korvpalli Euroliiga finaalist, kus Pireuse Olympiakos eesotsas peatreener Dušan Ivkoviciga tegi imet.

Asi pole ainult selles, et Olympiakos tuli viimase 12 minutiga välja 19-punktilisest kaotusseisust.

Eelmise hooaja järel müüs Olympiakos maha kõik tähed peale Vassilis Spanoulise. Ülejäänud koosseis tuli komplekteerida nii nagu Kreeka majandusele vastav eelarve võimaldas. Olympiakose tänavune eelarve, muide, on Andres Sõbra termini kohaselt "üks Kirilenko" või "üks Teodosic" (Sõber nimetas mõni aasta tagasi Tarva eelarveks "üks Tanoka").

Olude sunnil tuli hooaja alguses toetuda noortele kreeklastele, hiljem on mõni ameeriklane juurde ostetud. Euroliiga alates tahtis Venemaa ajaleht Sport-Ekspress pakkuda Olympiakose võiduvõimalusteks esiti 0 (loe: null) protsenti. Ent tõstis tänu Ivkovici persoonile protsendi lõpuks 2-le.

Enne veerandfinaali Siena Montepaschiga hinnati soosikuks Itaalia meister. Enne Final Fouri ei peetud Olympiakose võimalusi CSKA, Barcelona ja Panathinaikose kõrval enam millekski. Enne finaali teatas toosama Sport-Ekspress, et CSKA lihtsalt on tugevam ja võidab. Ning kui Olympiakos viskas esimesel veerandil 7 ja poolajaga kokku 20 punkti, jäi teisel poolajal ka 19-ga taha...

Korvpallimaailm teab palju vingeid lõpuspurte. Ent ei mäleta, et seda teinuks nii selge autsaider nii selge favoriidi vastu. Olympiakose spurt ja võit on seetõttu täiesti erilised.

Juba poolfinaalivõit Barcelona üle näitas, mida tähendavad tark kodutöö, aga ka usk. Finaali järel saab taevasse tõsta eelkõige usu. Ennastsalgava võitluse ka, aga seda pole mõtet mainida, sest kõik profid võitlevad.

Ivkovic on geenius, kui oskab ja suudab nii võimsa usu viia mängijateni. Ta lausus pressikonverentsil: "Mäletan, et sel hetkel ütlesin: "Läki poisid, te võite neid võita. See on meie mäng!"" Jutt käis just hetkest, kui oldi 19 punktiga "lootusetult" taga.

See on näide, millest tasub õppida kõigil. Kas Gert Kullamäe suudab Tartu Ülikoolile sama öelda: see on meie seeria! Kas tema hoolealused suudavad neid treeneri sõnu uskuda?

Kui veel ettepoole minna: augustis-septembris peetakse EM-valikturniir, kust edasi saab kaks paremat, heal juhul ka kolmas meeskond. Ent rahvusvahelises pildis ei arvesta Eestiga keegi, jutt käib ainult meie vastastest Serbiast, Montenegrost ja Iisraelist.

Eesti alustab võistlust samasuguse autsaiderina nagu Olympiakos Euroliigat. Finaali tegid ära noored, üks parimas ja üks kuldses eas kreeklane (ka üks maedoonlane), Olympiakose ameeriklased olid nagu hädapätakad.

Kas Kristjan Kangur kehastub Spanouliseks, Janar Talts Printeziseks, Gregor Arbet Papanikolauks, Rain Veideman ja vennad Sokud Mantzariseks ja Sloukaseks? Aga miks mitte! Kas Tiit Sokk ja tema jüngrid usuvad, et suudavad jõuda EM-finaalturniirile? Kas Sokk ütleb meestele: "See on meie turniir!"?

Tuleb õppida uskuma ja teha kõik selleks, et unistus täide viia. Olympiakos näitas, et siis on kõik võimalik.

Käsipall hetkel Eesti pallimängude hierarhias poodiumile ei mahu - jalgpall lööb massi ja tulemustega, korvpall massi, võrkpall tulemustega. Nende varjus tegutsedes on vähemalt kohalikku tasandit ehk käsipalli Eesti meistriliigat ähvardamas ääremaastumine.

Pühapäeval võinuks Põlvas kohaliku Serviti ja HC Kehra mängus selguda Eesti meister käsipallis. Meediatribüüni haja-asustus sellele aga ei viidanud. Kohal olid ÉTV, Eesti Raadio ja Õhtuleht. Delfi ja Eesti Päevaleht puudusid, Postimees oli esindatud fotograafi, aga mitte ajakirjanikuga.

Siin ja praegu pole antud võrdluse eesmärk konkurente halvustada ja ennast upitada, vaid läheneme teemale peategelaste ehk sportlaste - antud juhul Eesti meistriliiga käsipallurid - pilgu läbi. Pilt on nukker, kui käsipallurite hooaja kulminatsioon Eesti suurima päevalehe (Postimees) ja suurima netiportaali (Delfi) jaoks korda ei lähe.

Vabandus, et meister ju ei selgunud, siinkohal ei toimi, sest tegu polnud kordusega korvpalli poolfinaalist Tartu - Rapla, kus võitja enne lahingut selge.

Miks käsipall ääremaastub? Põhjused jagunevad alasisesteks ja alavälisteks.

Viimastest alustades, siis online-meedia esiletõus tähendab paberlehtede kängumist. Esmaspäeval, 14. mail pühendasid kolm päevalehte spordile kokku 8 lehekülge ruumi (ÕL ja PM 3, EPL 2 külge); veel mõne aasta eest ilmutas ÕL esmaspäeviti 12leheküljelist Sport Ekstrat...

Vanu aega taga nutta pole mõtet, sest tagasi need ei tule. Paberlehed õhenevad ning mida väiksem ala, seda keerulisem on kvalifikatsiooninormi täitmine.

Käsipallisisestest põhjustest rääkides, siis ei saa üle ega ümber Tallinnast. Jalgpallis kemplevad medalite nimel kolm Tallinna kanget. Korvpallis ja võrkpallis hoiab intriigi üleval Tallinn-Tartu konflikt, mida vürtsitavad vastavalt Rakvere ja Pärnu. Käsipalli meistriliigas ühtegi meeskond Eesti viiest suuremast linnast ei osale. Kehra ja Põlva duell sütitab käsipalli-inimesi, aga tallinlast või pärnakat suurt ei kõiguta.

Lahendus? Finaalmängude ülekandmine internetis oleks hea algus. Võimalus väljakul vallanduvat testeosterooni oma silmaga näha tekitab huvi ka selle mehise ja kirgliku mängu tagamaades. Ja nii võib käsipallivankril avaneda võimalus ääremaalt minema veereda.

Iial ei saa teada, mis juhtunuks siis, kui Tartu Ülikool poleks Eesti kossuliiga põhihooaja viimases mängus alistanud dramaatilisel moel (ehk Aivar Kuusmaa arvates tänu kohtunike abile) Kalev/Cramo ning saanud vastaseks mitte Rakvere Tarva vaid Rapla. Finaalkohtumisi vaadates tundub aga vägisi, et Tartu saanuks Rakvere käest korralikult sugeda.

Klassivahe, nii võiks iseloomustada finaalseeriat. Teles esinenud kommentaatorid ja eksperdid üritasid teise mängu esimesel poolajal küll entusiastlikult Tartut pilvedesse upitada - et oh kui võimsalt mängivad - kuid tegelikult pidasid tartlased valu ja vaevaga mõnda aega sammu. Ja kui Kalev läks, siis tagasi ei vaadatud.

Tartu on kahe mängu peale kokku juhtinud vaid kahel korral - teise mängu avaveerandil 15:14 ja 17:15. No mis tasavägisest heitlusest me räägime?

Ent meenutage Kalevi - Tarva poolfinaalseeriat. Esimeses kahes kohtumises oli Tarvas see, keda Kalev neljandal veerandajal meeleheitlikult taga ajas ning suutis võita vaid õnne (Armands Škele imevise) ning vastaste totruse (Rinalds Sirsninši tehniline) kaasabil.

On, nende spekulatsioonidega, kuidas on, ent kui Tartu järgmistes finaalmängudes midagi imelist korda ei saada, peaksid nad hõbemedalitega väga ja väga rahul olema.

Eks ole ju tavaline, kui me rahvustelevisiooni pragame. Aga vähemalt eilse (korvpalli)õhtu eest väärib ETV sügavat kummardust ja kiitust.

Tea, kas põhjuseks võib olla hoki MMi ja Soome TV vapustavate stuudioanalüüside puudumisest nõretav meel, aga igatahes nautisin ETV2 neljapäevaõhtust kossuülekannet Tartust peaaegu täiega.

Pisivigu juhtub kõigil ja alati, nendeta poleks meedia see päris õige meedia. Saati siis veel otseülekanne. Ent eile oli tähtsaim hoopis muu - see, et ETV võttis julgelt ette ja tegi julgelt ette võetu ära hindele "viis".

Et saali paigaldati stuudio, ei raba tänapäeval enam kedagi. Ilma selleta oleks Kalevi ja Rocki kossufinaal õigupoolest mõeldamatu. Aga kui tavaliselt kujunevad nood stuudiojutud pikkadeks ning sestap sageli igavateks, siis seekord oli suudetud teha eeltööd ja asi toimis hoopis põnevamalt.

Üsna ennekuulmatu, et veerandaegade vahel käivad kommentaare jagamas meeskondade abitreenerid (ehk siis Martin Müürsepp ja Toomas Kandimaa) ning suurel vaheajal kuuleb peatreenerite Aivar Kuusmaa ja Gert Kullamäe kiirarvamust. Kahtlemata ei tasu neist juttudest otsida maailma uueks pööravaid avastusi - mõni kiire ja konkreetne lause annab rohkem kui kõrvaltvaataja tuhat sõna. See meenutas kohati vaat et juba NBA-d!

Kõnejärg kommentaatorite Kristjan Kalkuni ja Üllar Kerde ning stuudios istunud Tarmo Tiisleri ja Heino Endeni vahel liikus meeldivalt tihedalt. Mis tagas tempo püsimise. Kui lisada stuudios pidevalt vaheldunud reporter Tiisleri külalised, siis ka siin polnud igavust karta.

Seega: viis punkti, ETV! Aga nüüd paluks taset veel tõsta, sest teatavasti saab alat paremini.

Jalgpalli Eesti meistriliiga tabel näeb välja väga ahvatlev, sest kõigil pealinna trio liikmetel (Kalju, Flora, Levadia) on võrdselt 25 punkti. Kes neist sel laupäeval kõige tõenäolisemalt vääratab? Kuidas lõpeb vooru telemäng?

Tallinna JK Kalev - Tartu JK Tammeka 2:1

"Suurem kui A. le Coq Arena? Kuidas on see võimalik?" tegi TV6 Eesti meistriliiga teleülekannete lätlasest režissöör Olafs suureds silmads, kui talle kahe nädala eest ütlesin, et 12. mail, kui telemängus kohtuvad Tallinna Kalev ja Tartu Tammeka, kohtume temaga Eesti kõige suuremal staadionil.

Kunagi rääkis vanaonu mulle, kuidas Kalevi (toonase nimega Komsomoli) staadionil oli rootslaste vastu peetud jalgpallimatšil olnud täismaja publikut. Praegu täidab tribüünid triiki tantsupidu, mitte jalgpall. Samas tuleb Kalevi vutiklubi kiita - oma asja aetakse isukalt ja see ei jäta ükskõikseks.

Tammeka ainuke võit on saadud just Kalevi vastu. Teisipäeval teeniti viigipunkt võõrsil Kuressaare vastu ja punktilisa oleks tartlastele hädasti vaja, aga Kalev võtab võidu ära.

Paide Linnameeskond - Tallinna FC Flora 0:2

"Väravalöömine on tänavu olnud meie suur probleem," möönis Flora peatreener Martin Reim pärast karikasarja poolfinaalis Levadia käest saadud kaotust, kus mänguline ülekaal ja paremad väravavõimalused olid küll Flora päralt, ent pall väravasse teed ei leidnud.

Erinevalt mullusest pole Paide tänavu suutnud suuri härgasid murda - ainuke profimeeskondade käest napsatud punkt on 1:1 viik Sillamäe Kaleviga. Flora võtab võidu, Albert Prosa lööb värava.

Nõmme JK Kalju - JK Sillamäe Kalev 2:1

Nõmme Kalju jalgpallifestival Kadriorus. Midagi selles lauses ei klapi. Jah, Kalju kodu on siinkirjutaja jaoks ikkagi Hiiu staadion ja Kadriorg mõjub (kahjuks) ebaloomulikuna. Eks näis, kas ja kuidas aeg haavad parandab.

Mõtiskluste juurest olevikku naastes, siis Sillamäe eesotsas Vladislav Ivanoviga on Kalju jaoks paras pähkel. Korraldaja saab jalgpallifestivali õnnestunuks lugeda kahtlemata vaid juhul, kui oma meeskond võidupunktid võtab. Ju võtab. Aga napilt võtab.

FC Kuressaare - Tallinna FC Levadia 0:2

Ei näe põhjust, miks ainsa Eesti kõrgliiga jalgpallimeeskonnana tänavu mitte ühtegi kohtumist kaotanud Levadia ei peaks saarlasi võitma. Järelikult võidabki.

FC Viljandi - Narva JK Trans 0:2

Vot see on põnev paar! Kõikvõimalikest hädadest - peatreeneri puudumine, presidendi Nikolai Burdakovi (pildil) "mina-olen-ainuke-lilleke-selles-p**ameres" suhtumine, suvalised võõrleegionärid - rapitud Trans on senisest seitsmest peetud mängust kuues kohtunud profimeeskondadega.

Ainuke kord kui mängiti tabeli eeldatava tagumise viisikuga, tehti märtsi keskel Tallinna Kaleviga 0:0 viik. Järgmised punktid saadi tabelisse alles nädala eest, kui 1:0 alistati Sillamäe Kalev. Loogika ütleb, et Viljandis võiduseeria jätkub.

Palun ennusta samuti. Pärast võrdleme, kes on targem.

"Nadi-nunnadi-nii, nadi-nunnadi-naa!" ümiseks Karupoeg Puhh, kui ta armastaks jalgpalli Eesti meistriliigat sama palavalt kui mett ja kondenspiima, sest laupäev pole kaugel ning Tallinna Flora - Nõmme Kalju duell suisa väga lähedal!

"Järvela ennustab" üritab anda oma parima (mis kahjuks üpris sageli pole kuigi hea), et mängudest veidi sotti saada.

Tallinna FC Flora - Nõmme JK Kalju 1:1

Võrreldes kolme nädala taguse 0:2 kaotusega on Flora kogunud kindlust kahe Narva Transi vastu saadud võiduga. Mis see Trans ära ei ole, küsite. Tabeli viimased nad tõesti on, aga mitte hooaja lõpus. Medalit Narva ei võida, aga paras puremine on ta ka kõige teravamate hammastega kutsule.

Kalju on vahepeal saanud kaks võitu Tammeka üle, üks lihtsam, teine keerulisem. Damiano Quinteri ja Jüri Jevdokimov trauma tõttu kaasa ei mängi, kuid erinevalt mullusest on peatreener Igor Prinis käsutuses roteeritav koosseis ning kaks-kolm vigastust Kalju rütmi segada ei tohiks.

Ennustus on viik, nagu liidrite mängus ikka.

Narva JK Trans - JK Sillamäe Kalev 1:2

Väga tähtis kohtumine, sest mõlema meeskonna jaoks on tegu paraja tuleprooviga. Transil vaja saada punkte ning tõestada endale, et kaks 1:2 kaotust Florale olid tegelikult samm õiges suunas.

Sillamäel on aga vaja kolme punkti, et hoida Tallinna kolmikul sabast kinni. Kui vahe sisse käriseb, on raske näha, kuidas Valeri Bondarenko meeskond veel medalitele tõuseb. Aga Sillamäe on praegu kenas rütmis ja usun, et nad võidavad.

Tartu JK Tammeka - Paide Linnameeskond 1:1

Kummagi meeskonna hooaja algus pole olnud edukas - Tammeka on kaotanud palju, Paide veidi vähem, aga lootusi arvestades samuti palju. Kolme nädala eest võitis omavahelise mängu Paide 2:0, aga usun, et koduväljaku toel saab Tammeka punkti kätte.

Tallinna FC Levadia - JK Tallinna Kalev 3:0

Meeskondade esimeses omavahelises mängus võitis Levadia vaid tänu viimaste minutite penaltile ja Kalevi omaväravale, aga ei usu, et Levadia uuesti sama reha otsa komistab. Kvaliteedivahe peaks asja ära otsustama.

FC Kuressaare - FC Viljandi 1:1

Kui kapten Sander Viira kahe nädala eest esimest korda viikingikiiver peas Kuressaare eesotsas areenile sammus, tegi talisman oma töö eeskujulikult ja innustas meeskonna Tallinna Kalevi 1:3 kaotusseisust 3:3 viigini. Järvela usub päkapikke ja viikingeid, järelikult usub ka Kuressaare suutlikkusse Viljandi vastu viigistada!

Millesse ja kellesse usud sina? Ennusta kah!

Arvestades, et sisuliselt terve Inglismaa lällas mitu kuud, kuidas Harry Redknapp jalgpalli sünnimaa koondise etteotsa vannutatakse, oli Roy Hodgsoni eelistamine üllatav. Aga tark üllatus.

John Terrylt kaptenipaela võtmisest puhkenud skandaal, mis tipnes Fabio Capello tüüri juurest lahkumisega, on Inglismaal kõneainet pakkunud neli kuud. Vaata kuidas tahes, kiirlahendusena näis vaat et ainuvõimalik Tottenhamiga head tööd teinud Harry Redknappi usaldamine.

Aga seda meeldivad, et inglased ei läinud loomulikku teed, vaid lähtusid põhimõttest: enne mõtle ja siis ütle! Järgnev on üks täiesti subjektiivne, aga ehk ka võimalik versioon, miks võidi Hodgsonit Redknappile eelistada.

Erinevamaid treeneritüüpe kui Hodgson ja Redknapp (pildil vastavalt paremal ja vasakul) annab leida. Siin ei käi jutt mängijatele meeldimisest või kogemustest klubitasandil, vaid käekirjast, stiilist ja filosoofiast.

Redknapp on esmajoones suurepärane motivaator ja mängijatega suhtleja. Inglismaal on palju kõneldud tema taktikalisest naiivsusest, isegi küündimatusest tipptasemel. Tema mängujooniste iseloomustamiseks on kasutatud sõna "anarhia". Samuti olevat ta treeningutel pigem vaatleja rollis - reaalse töö viib läbi abilistearmee.

"Meie riietusruumis on küll tahvel ja vildikas, aga Harry ei kasuta neid. Ka ei mingeid pikki ja igavaid kõnesid taktikast," on Rafael van der Vaart Redknappi kohta lausunud.

Nagu öeldud: Hodgson on Redknappi täielik vastand. Juhendab ta Milano Interit, Soome koondist või West Bromwichi, kõik algab alati sõnadest "süsteem" ja "kord". Samuti on just tema see, kes iga päev mängijaid treeningutel samade harjutustega drillib - ikka et kõik kinnistuks.

"Jah, tõesti: iga päev rääkisime meeskonnast ja distsipliinist ja taktikast. Iga päev sisuliselt samad harjutused. Ta andis kõik korraldused ise. Töö oli ülipõhjalik," kirjeldas Simon Davies Fulhamis Hodgsoni käe all kogetut The Independentile.

Kui Redknappi formatsioonid suuremat ei huvita, siis Hodgson on UEFA kõrge tehnilise uurimisgrupi kauaaegne liige. Ta võib 4-4-2 skeemist ja selle variatsioonidest rääkida lõpmatuseni.

Kõik see on ju tore, aga miks arvan, et Hodgson on Inglismaale targem (ja seega parem) valik, küsite nüüd ehk.

Näib, et otsustajahärrad andsid endale selgelt aru, kus koondis hetkel asub. Sügaval segaduses. Treeneril on aega vaid kuu. Staarmängijat Wayne Rooney't esimese kahes mängus pole. Vaid pime kaasab Inglismaa taolises seisus EM-finaalturniiri soosikuteringi.

Ja nüüd: mõelgem, kes ja kuidas on sepistanud suurturniiride viimaste aegade suurimad üllatused! Uruguai ja Gaana viimasel MMil. Samuti Uruguai Copa Americal 2011. Ka Sambia Aafrika meistrivõistlustel. Rääkimata Kreekast 2004.

Neid kõiki liitsid sõnad tarkus, kord ja kaitse. Ehk täpselt Hodgsoni käekiri.

Lisades, et ka algava EMi kolm suurimat soosikut Hispaania, Holland ja Saksamaa ei viljele kaugeltki enda ajaloo vaatemängulisimat stiili - pigem vastupidi -, saabki teha järelduse: kaitse ja mõtlemisvõime toob edu. Mida saab mõistagi ainult heaks kiita.

Loomulikult pole Hodgson võlur ja tema pea kohale jääb terve rida küsimärke (napp aeg, koosseis, staaride tahe tema rangele süsteemile alluda...). Aga kui Redknappi valimine võrdunuks üksnes pimedale õnnele lootmisega, siis Hodgsoni usaldamine suurendab REAALSEID eduvõimalusi oluliselt - aga seda muidugi juhul, kui kõik klapib.