Jalgpalli Eesti meistriliigas kohtuvad laupäevases peegelvoorus täpselt samad meeskonnad, kes nädala eest. Kas kõik viis kohtumist annavad ka samasuguse tulemuse?

Metsa all ja kraavipervel õitsevad ülased ja sinililled annavad märku kevade jõulisusest ning viiest meistriliiga kohtumisest kaks peetakse juba looduslikul murul. Paides, Viljandis ja Kalevi staadionil otsustati kunstmuru kasuks, sest tark ei torma - kui praegu vägisi õrnale murukamarale mängima trügida, kulub sel kolm-neli nädalat taastumisele.

Narva JK Trans - Tallinna FC Flora 0:1

Kardetavasti vajutab kohtumisele jõulise pitseri Kreenholmi staadioni olukord. Muru pole seal paremate killast ka suvisel ajal ning teisipäevane karikakohtumine Trans - Tammeka tõestas, et praegu võib mäng seal väga juhuslikuks ja võitluslikuks kiskuda.

Järelikult üritavad mõlemad meeskonnad mängida võimalikult riskivabalt. Mängu võib otsustada üks eksimus või standardolukord. Et Flora on meeskonnana segaduses siplevast Transist selgelt tugevam, tuleb eelis anda neile.

Tallinna JK Kalev - FC Kuressaare 2:2

Viik oli loogiline pakkumine nädala eest ning tänu Pelle Pohlaku 85. ja 90. minuti väravatele mäng nii (3:3) ka lõppes. Viik on loogiline pakkumine ka nüüd ning et kaitsega on asjalood mõlemal pigem kehvad, ennustame kõrgeskoorilist viiki.

Paide Linnameeskond - Tallinna FC Levadia 0:2

Üllatustelembese inimesena, kes naudib jalgpalli garantiidevaba iseloomu, tahaks muidugi uskuda, et Paide suudab seni kaotuseta püsivat Levadiat kuidagipidi üllatada, aga et antud rubriigi eesmärk on anda kaine ja kalkuleeritud hinnang, mitte mõnuleda vutiidüllis, tuleb ennustada Levadia võitu.

Nõmme JK Kalju - Tartu JK Tammeka 3:0

Kalju kindlus on muljetavaldav - minna Tartusse, äranärutatud Annemõisa kunstmurule ja võtta 4:0 võit on kvaliteedimärk. Täna mängib Kalju esimest korda Kadriorus ehk oma tänavusel kodustaadionil. Kerge kohmetus võib meeskonda segada, ent võitu see seni meistriliigas vaid kaks väravat löönud Tammeka vastu ei väära.

FC Viljandi - Sillamäe JK Kalev 0:2

Meenub meistriliiga kolmas voor, kui telemänguks oli Sillamäe Kalev - Tallinna Levadia. Jõudsin Sillamäele paar tundi enne kohtumise algust, et kõik ülekandega seonduv aegsasti paika panna. Kalevi peatreeneri Valeri Bondarenkoga mängu-eelset intervjuud kokku leppides uuris ta, et mida ma küsin.

Vastasin, et mitte kõige õnnestunuma hooaja alguse kohta (Sillamäe oli Tartus teinud viigi Tammekaga), mille peale Bondarenko torisema hakkas, sest ei olnud minu määratlusega nõus. Tagantjärele vaadates tuleb Bondarenko pahameel õigustatuks lugeda, sest Sillamäe saab avaringiga kindlasti rahule jääda - järjestikused võidud Transi ja Viljandi on selge õnnestumine.

Ning viimase paari nädalaga tekkinud kerge võidurutiini ning väga heas hoos oleva Vladislav Ivanovi pärast Sillamäele võitu ennustangi.

Kui kevade esimene grill ei sega, siis ennusta kah!

Eilne ülihuvitav võrkpallilahing tõi kaasa mitmeid muutusid finaalseeria üldise mängijate statistika osas ja muutusid ka Õhtulehe ennustuses osalejate võidušansid. Juhtpositsioonile tõusis mullu Eesti parimaks võrkpalluriks nimetatud Oliver Venno!

Seeria üldarvestuses kaotusseisu 1:2-le vähendanud tiitlikaitsja Tallinna Selveri poolt paistsid eile silma temporündaja Andri Aganits (17 punkti; +11; 6 blokki), nurgaründaja Martti Rosenblatt (16 punkti; ründeprotsent 58), libero Asko Esna (servi vastuvõtt 64 protsenti) ja äsja põetud haigusest hoolimata platsile jooksnud sidemängija Martti Keel. Pere Leiva parimad olid Martti Juhkami (24 punkti; ründeprotsent 47) ja nurgaründaja Lauris Iecelnieks (18 punkti; +15).

Kuidas on aga statistikanumbrid kolme mängu kokkuvõttes?

1. Punktid

Diagonaalründajate duellis möödus Juhkami Meresaarest, hiilgav partii tõstis Iecelnieksi kolmandaks.

1. Juhkami 56, 2. Meresaar 48, 3. Iecelnieks 37, 4. Ennemuist 31, 5.-6. Rosenblatt, Aganits 30.

2. Ründeprotsent

Esikohale kerkis eile 8st tõstest 6 punktiks löönud Meelis Kivisild. Protsent on head, kuid tööd on vähe saanud...

1. Kivisild (21/12) 57,1, 2. Ennemuist (29/16) 55,2, 3. Ruul (13/7) 53,8, 4. Rosenblatt (56/27) 48,2, 5. Luik (27/13) 48,1, 6. Õuekallas (38/18) 47,4.

3. Blokipunktid

Liidrina jätkab Ennemuist, kuid Aganits tõusis löögikaugusele. Üllatuslikult on kuuendal kohal Selveri sidemängija Keiro Vantsi, kes eile sai väga vähe mänguaega.

1. Ennemuist 15, 2. Aganits 12, 3.-4. Ruul, Caics 9, 5. Kivisild 7, 6. Vantsi 6.

4. Serviässad

1. Meresaar 4, 2. Juhkami 3, 3.-5. Keel, Aganits, Baburovs 2.

5. Servi vastuvõtt (%)

Maarjamaa rattaspordis on mõndagi anomaalset. Ajal, mil meie maanteesõitjad maailmas suuremal või väiksemal määral tegusid teevad, eelistavad harrastajad seni veel millegipärast metsavahelist maastikusõitu.

Maastikusarjas - endine Elion, nüüdne Samsung Cup - osalejate arv ületab kahekordselt Filter maanteesarjas kaasalööjate arvu.

Miks eelistab rahvasportlane metsavahet?

Maanteesarja vedaja Mihkel Reile on rahulik: „Maastikusarja on peetud tosin aastat, maanteel algab neljas hooaeg. Ja nende nelja aastaga on populaarsus kasvanud kuus korda. Kui alustasime, saime napilt sada startijat per võistlus, tänavu tahame alistada 600 piiri ja kolme-nelja aasta pärast maastikusõidust ette minna."

Rattaspordi tulevikku arvestades oleks elutähtis maanteesõit popiks muuta. Mida laiem püramiidi põhi, seda laiem ka tipp. Maastikusõit on iseenesest tore, kuid maailmas meite mehed millegipärast läbi ei löö.

„Kiirust meil on, kuid tehniline baas jääb soovida," tõdes Reile ja meenutas, kuidas pärast maastikusõidus Eesti meistriks tulekut Euroopasse läks. „Rajad on seal hoopis rängemad, nõuavad tehnikat, mida meil omandada ei saa. Jõudsime sõidus laskumiseni - kõik panid muretult järsust mäest alla, mina mitte. Ei osanud ega julenud, sest polnud iial midagi säärast näinud ega kogenud."

Reile sõnul pole maanteed mõtet peljata. Kukutakse nii asfaldil kui metsas. Grupisõidu põhitõed ja on võimalik üsna ruttu omandada ning siis on siledal maal märksa ohutum kui juurikate vahel.

Tõsi, maastikuratas on odavam kui maanteeratas, aga hooldamine seevastu kallim. Reile sõnul on poed viimasel ajal maanteerattaid rõõmustavalt palju müünud, niisiis liiguvad asjad õiges suunas.

Kolmandal veerandajal, just Rakvere meeskonna võimsa tõusu ja pealinlaste ootamatu laialivajumise ajal, teenis Tarva tagamees Timo Oja vastaselt vea. Ei midagi erilist, ent telekommentaator Heino Enden teatas seepeale sõna-sõnalt nii:

„Hästi Oja simuleeris vea välja. Tähtis on lõpptulemus."

Ning reporter Tarmo Tiisler lisas kohe: „Just."

Vähemalt minus kihvatas seepeale küll otsemaid küsimus: mida paganat, kuidas saab SIMULEERIMIST takka kiita?

Kohe meenus, kuidas Inglismaal reageeriti hiljuti Manchester Unitedi jalgpalluri Ashley Youngi sukeldumisele. Taunisid enam-vähem kõik, isegi ManU treener Alex Ferguson ei hakanud hoolealuse tegu mingil moel kaitsma ega õigustama.

Seega, siit küsimus suuremale ringile: kas mängu ja võidu huvides on tõesti lubatud kõik võtted? Põhiline, et kohtunik ei näe. Või...?

Minu isiklik seisukoht: kui sportlast taolises olukorras veel kuidagi mõistan - mängukeerises on eetikale jms-le tõesti keeruline mõelda -, siis erapooletud kõrvalt hindajad võiks/peaks küll oskama lähtuda esimeses järjekorras ausa mängu seisukohast.

Hea kolleeg tõi äärmiselt pasliku näite võrkpallist. Näete ju isegi telekast: pärast punkti näidatakse emotsioonidest tulvil žestidega pidevalt - „riivas blokki!" või midagi muud. Kui aga kohtunik jääb otsuse juurde, tõstetakse tema suunas sageli pöial, andmaks signaal: „Hea töö!"

Ehk et: sisuliselt üritatakse petta, aga kui ollakse veendunud, et pettus läbi ei lähe, kehastutakse kibekähku paipoisiks. Sisuliselt sama seis jalgpalli ja audinõudmistega.

On's kõik see mõistetav või lahterdub topeltmoraalide kategooriasse?

Võrkpalli finaalseeria eel tegi Õhtuleht ala asjatundjate hulgas küsitluse. Teeme nüüd kahe mängu järel väikese kokkuvõtte statistikast ja ennustuste paikapidavusest.

Tahtsime teada, kes Tartu Pere Leiva ja Tallinna Selveri mängijatest kerkivad individuaalselt esile.

1. Punktid

1. Meresaar 34, 2. Juhkami 32, 3.-4. Ennemuist, Iecelnieks 19, 5. Kollo 17, 6. Rosenblatt 14.

2. Ründeprotsent

1. Ruul (11/6) 54,6, 2. Ennemuist (15/8) 53,3, 3. Iecelnieks (32/15) 46,9, 4.-5. Õuekallas (26/12), Kivisild (13/6) 46,2, 6. Priit Luik (11/5) 45,5.

3. Blokid

1. Ennemuist 11, 2. Caics 7, 3.-5. Vantsi, Aganits, Kivisild 6, 6.-7. Kollo, Ruul 5.

4. Ässad

1. Meresaar 4, 2. Juhkami 3.

5. Servi vastuvõtt (%)

1. Esna (38/22) 57,9, 2. Rikberg (47/25) 53,2, 3.-4. Kollo (38/19), Rosenblatt (38/19) 50, 5. Iecelnieks (21/10) 47,6, 6. Baburovs (61/21) 34,4.

6. Servi- ja ründevead*

1. Juhkami 18, 2. Meresaar 13, 3.-5. Kollo, Kivisild, Rosenblatt 12, 6.-7. Õuekallas, Baburovs 11.

Kui nüüd visata pilk Õhtulehe ennustusest osalejate pakkumistele, on näha, et võidule on kõige lähemal endine Eesti koondise sidemängija Veiko Lember. Ennustusvõistluse vahefiniš ehk punktid praeguse seisuga:

1. Veiko Lember 5, 2.-5. Sten Esna, Oliver Venno, Mati Merirand, Mart Tiisaar 3, 6.-8. Andrei Ojamets, Rando Soome, Kadri Puri 2, 9. Mari-Liis Graumann 0.

Aga seeria pole ju veel läbi! Järgmine kohtumine toimub neljapäeval kell 19.45 Selveri koduhallis Audentese spordikeskuses.

* Jooksvas arvestuses on siia tehnilistel põhjustel loetud ka blokki löödud pallid, lõpparvestuses lahutame need maha nagu sai osalejatega kokku lepitud.

Jalgpalli Eesti meistriliigas tabel on edasilükatud kohtumiste tõttu ülevaatlikkusest sama kaugel kui jalgpallikohtunik rahva lemmiku staatusest. Leidub ka tugipunkte, näiteks Nõmme Kalju liidristaatus. Aga kas see peab vastu ka Tartu-reisile?

Laupäeval mängitakse meistriliigas 9. voor, millega peaks lõpule jõudma esimene ring, kuid tegelikkus on sellest rohkete edasilükatud kohtumiste tõttu kaugel. Näiteks Narva Trans ja Kuressaare peavad homme alles oma viienda kohtumise.

Tallinna FC Flora - Narva JK Trans 2:0

Flora on kaheksa mänguga kogunud sama palju kaotusi (kaks) kui mullu terve hooajaga. Arvestades, et Kaljut edestati mullu lõpuks 7 punktiga, on tiitlikaitsja eksimispuhver muutunud üpris väikeseks.

Ent Flora olukord on ehe lust ja lillepidu, kui võrrelda seda Narvas valitseva bardakiga - peatreener Sergei Prihhodko ei ole meeskonda mängima saanud, aga arvestades palgatud leegionäride kahvatust pole see ka mingi ime.

Olukord on nukker ning tõik, et Transi legend Maksim Gruznov tähistab homme 38. sünnipäeva, ei muuda päeva sugugi rõõmsamaks, sest sünnipäevatorti ulatades tuleb meenutada, et väärilist mantlipärijat pole Gruznovile Narvast sirgunud...

Sillamäe JK Kalev - FC Viljandi 3:0

Vastupidiselt Prihhodkole Transis on Sillamäe Kalevi peatreeneril Valeri Bondarenkol olnud võimalik komplekteerida meeskond oma soovi kohaselt ning sellega ka korralikult tööd teha. Nädala eest mängitigi Trans 2:0 üle ja jagu saadakse ka Viljandist. Vladislav Ivanov on kohmetusest üle saanud ning potentsiaali poolest on tegu meistriliiga ühe ohtlikuma ründajaga.

Tartu JK Tammeka - Nõmme JK Kalju 0:2

Siinkirjutaja teab omast käest, et reisid Tartusse kujunevad alati väsitavaks. Endisi ülikooli sõpru nähes muutub vaim paugust 10 aastat nooremaks ja tembud samavõrra hoogsamaks. Tulemus: Tallinna naastes tuleb paar päeva tervist parandada...

Kas sama saatus ohustab ka kuus järjestikust võitu - viimati 2:0 Flora vastu - noppinud Kaljut? Ohustab muidugi, sest Tartu on vintske kants. Aga usun, et Igor Prins tüürib Kalju karidest kindlalt läbi.

Tallinna FC Levadia - Paide Linnameeskond 3:1

Sarnaselt Kaljule püsib kaotuseta ka Levadia, ent viike on neil tabelis kahe jagu enam ning libastumine oli lähedal juba eelmisel laupäeval, kui Tallinna Kalevi vastu saadi võit vaid tänu kahele kohtumise lõpus löödud väravale. Paide soovib täna 35. sünnipäeva tähistavale peatreenerile Meelis Roobale ilusat kingitust teha, ent Levadia ei luba - eelmise nädala hoiatus kihutab nad võidule.

FC Kuressaare - Tallinna JK Kalev 1:1

Rõõmupäev on käes - kodune jalgpall jõuab murule! Kuressaare õnnistab sisse ka viikingikiivri, mida kandes kapten Sander Viira platsile sammub. Kalevi juhendaja Sergei Ratnikov on oma karjääri jooksul kohanud kõikvõimalikke sarvilisi ja üks viiking teda verest välja ei löö, aga võitu Kalev Saaremaalt ei saa. Viik on loogiline tulemus.

Ennusta ise kah!

Jalgpalli Meistrite Liiga poolfinaalide eel püstitati küsimus: kas Barcelona JA Reali finaal meeldiks teile või ei? Nüüd on õhus sootuks uus küsimus: kas kumbki neist üldse karikamängule pääseb?

Ilmselt ei nõustu vaid Reali ja Barca paadunud fännid: poolfinaalide avamängude tulemused (Bayern - Real 2:1 ja Chelsea - Barcelona 1:0) on intriigi huvides ideaalsed. Üllatused on mõlemas paaris meeldivalt õhus, samas on kõik endiselt kodupubliku ette tulevate Hispaania gigantide kätes.

Kui aga pealtvaataja emotsionaalne pool välja jätta, olgu toodud mõned märksõnad, mida sisuliselt küljest mõlemad mängud näitasid:

- Bayern ei murdnudki Reali äärtelt

Ei leidu vutispetsi, kes jätaks Müncheni Bayerni tugevusi lahates rõhutamata: mäng on rajatud superäärtele Franck Riberyle ja Arjen Robbenile. Kuid teisipäeva õhtul ilmnes mõneti paradoksina, et Saksamaa uhkus ületas Reali nimelt keskmurul, mitte äärtel. (Jah, tean, et Ribery lõi avavärava, aga tüüpilise ääreläbimurdega polnud sel mingit pistmist.)

Ilmnes veel üks paradoks: väravalööja pole alati kunn. See käib Mesut Özili kohta. Tõsi, tema viigitabamust ei saa alahinnata, aga tema tahtmatus või suutmatus rabada kaitsefaasis meeskonna huvides oli üks peamisi põhjusi, miks Bayern sai kohati üllatavalt palju keskväljal palli vallata.

Kuna Özil ei vaevunud suurt tagasi töötama, tekkis keskväljal klassikaline 3 vs 2 (Luiz Gustavo, Schweinsteiger, Kroos vs Alonso, Khedira) olukord, mille Bayern kenasti ja teenitult lõpuks ära kasutas. Seejuures omas suurt tähtsust Özili kolleegi ehk Bayerni number kümne Toni Kroosi tohutu tööraadius.

- Hea kaitse on terve võit!

Ega's Andres Sõber päris ilmaasjata öelnud: "Kaitses kõva!" Korv- ja jalgpallil on küll kaunis vähe ühist, ent see on raudselt üks nende mängude liitepunkte.

Chelsea tõestas eile suurepäraselt senjoor Sõbra üteluse paikapidavust. Ei saa salata, et kohe ilus oli vaadata - isegi jättes kõrvale ju nii inimliku soovi, et nõrgem kuidagigi tugevamale vastu saaks.

Jah, Chelseal oli õnne, ometi ei saa väita, et võit võeti ainult tänu õnnele. Sugugi mitte. Isegi tõsiasi, et Barca lükkas kohale 754 söötu Chelsea 158 vastu, ei peegelda mängu olemust päris täpselt. Chelsea hoidis kaitset korras üsna niipalju, kui see on Barca-suguse jõu vastu reaalne. Põhiline, et Lionel Messilt võeti talle harjumuspärane tegutsemisruum ja -vabadus (mida ta aina madalamale palli küsima tulles pidevalt otsis).

Sõnaga: Chelsea võitis poolaja tänu kaitsele, korrale ja tarkusele. Ning pisukesele õnnele.

- Elagu töölisvõim!

Eks Andre Villas-Boasi ametiajast jäi Chelsea riietusruumi telgitagustesse palju olulisi detaile, ent üks näib olevat kindel: meeskonna huvisid staaride tujudest kõrgemaks pidanud noor treener ei saanud enda kehtestamisega hakkama. Liidriseisusega harjunud juhtmängijad sõid ta lihtsalt välja.

Julgen pakkuda, et varasemates nigelates tulemustes omasid süüd nii treener kui mängijad, kuid omanikul puudub ju sisuline võimalus saata erru suurt osa meeskonnast. Sestap võidab taolistes olukordades alati staarmängija ja kaotab treener. Mis on iseenesest ju mõneti niruvõitu paratamatus.

Aga Roberto Di Matteo (pildil koos Barca bossi Josep Guardiolaga) väärib sellegipoolest imetlust. Üheksa võitu 13 mängust, sekka päris väärilisi skalpe - neist hinnalisim muidugi Barca enda oma. Chelsea suhtes ei pea olema eelarvamust, et hinnata: mängiv meeskond on ju alati toredam platsil olesklevast muumiast.

Nädalapäevad tagasi asus jurist Lauri Vitsut Eesti sportlaste kaitsele, kirjutades Delfis: „Sportlaste seas ei vaibu pahameel SA Eesti Antidoping nõukogu liikme Kristjan Porti avalduste üle, milles ta kritiseeris Andrus Veerpalu ja Argo Aderi käitumist väidetavate dopinguvastaste reeglite rikkumise osas. Veerpalu ei tohtivat suusavõistlustel viibida ja Ader saalitreenerina töötada."

Nimelt, selgitab Vitsut, on Eesti Vabariigi põhiseaduse § 19 kohaselt on igaühel õigus vabale eneseteostusele. Selle põhiseadusnormi abstraktseks sisuks on õiguslik vabadus, mis seisneb loas teha ja tegemata jätta seda, mida isik soovib.
Õige, härra Vitsut! Õige! Kaua meie sportlased lasevad end diskrimineerida!

Tegelikult on Veerpalu ja Aderi juhtumid pisiasjad palju suurema ahistamise kõrval.

Põhiseaduse § 26 ütleb: Igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele.

Ja nüüd, kujutage ette, tuleb hommikuvalguses või õhtupimeduses teie ukse taha keegi võõras ja nõuab, et te pissiksite plastmasspurki, kusjuures too häbematu tüüp tahab kogu intiimset protsessi pealt vaadata. Rahulikum inimene kutsuks antud politsei, närvilisem sõidaks nime küsimata pasunasse.

Aga mida teevad meie sportlased? Nad alluvad ahistaja palvele, kuigi toimub ilmselge põhiseaduse riive.

Põhiseaduse § 12 ütleb: Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.

Aga sportlasi diskrimineeritakse! Nad ei tohi tarvitada nohurohtugi, milles leidub teatud aineid, rääkimata hulgast ravimitest, mis on tavainimesele lubatud ja mida saab apteegist osta retseptita, sest vastasel korral võetakse neilt teatud ajaks õigus võistelda. Kui see pole diskrimineerimine, siis mis see on?

Tõsi, Eestis on vastu võetud spordiseadus, kus on kirjas: Sportlane ja treener on kohustatud tundma ja järgima dopinguvastaseid reegleid, mis on sätestatud maailma dopinguvastases koodeksis ja mis on vastu võetud vastavalt koodeksile.

Vastavalt WADA koodeksile on sportlane kohustatud andma reeglitele vastava menetluse kohaselt dopinguproovi, ei tohi viia organismi teatud aineid ja, vastavalt punktile 11.10.2: Ükski sportlane või muu isik, kellele on määratud võistluskeeld, ei tohi võistluskeelu kestel mingil viisil osaleda ROK või rahvusliku spordialaliidu võistkonnas, võistlusel või tegevuses. Ning selgitustes on öeldud, et: Näiteks ei või võistluskeeldu kandev sportlane osaleda tema rahvusliku spordialaliidu või selle liikmeks oleva klubi poolt korraldatavates treeninglaagrites, demonstratsioonesinemistel või treeningutes.

Eks jurist tea paremini, milline seadus on ülim. Ehk siis: kui võistluskeelu all olevad sportlased ei pea täitma WADA koodeksit, vaid juhinduma Eesti Vabariigi põhiseadusest, siis miks peaksid seda tegema tegevsportlased?

Lõpetagem see sportlaste diskrimineerimine ja ahistamine! Miks nad peavad võõra pilgu all purki pissima!?

On meeldiv teada, et Eestis leidub sportlasi-treenereid, kes tahavad mõelda ja mõtlevad suurelt ehk kaugemale oma tänasest ninaotsast.

Rapla korvpallimeeskonna peatreener Indrek Ruut (pildil) tuli pärast neljandat veerandfinaalmängu TTÜ-ga välja veidi üllatava avaldusega, et satsile kulunuks viies mäng ka ära. Ei mingil muul põhjusel, kui et see olnuks noorte meeste närvidele parim karastus. Juba nood neli mängu tähendasid head karastust, aga viies olnuks veel superluks!

Ruut loodab, et mõnedki tema tänased hoolealused jõuavad korvpallurikarjääris Raplast palju kaugemale, mängivad edaspidi kõrgemal tasemel sarnase pingega mänge, ja seetõttu kulukski neile karastus ära. Ruut teab, et viies mäng võinuks vabalt tähendada ka poolfinaalist välja jäämist. Ja loomulikult ei hakanud ta neljandat mängu meelega kaotama.

Aga mehe põhimõte - et tänase tulemuse asemel on tähtsam mängija areng - on kiiduväärt. Raplas mängib noori mehi, kel on loodetavasti edaspidi Eesti korvpallile palju anda. Nood võiksid ja peaksid mingil hetkel siirduma välisklubisse. Sest ka Rapla abitreeneri Toomas Annuki põhimõte on, et õiged mängumehed Eesti klubides ei mängi. Ning ta drillib hommikuti mehi, et need areneksid ja saaksid kiiremini võimaluse laia maailma lennata.

Rapla treeneritega sarnast mõtteviisi võiks Eesti spordis kõigil aladel palju rohkem olla. Kodused murumängud on toredad, aga kokkuvõttes maksab siiski see, mida suudame rahvusvahelisel areenil.

Kevade oodatuim kodumaine vutilahing on kätte jõudnud - mullu kibeda tiitliheitluse maha pidanud Tallinna Flora ja Nõmme Kalju ristavad tänavu esimest korda jalad, pead ja muud vajalikud kehaosad laupäeval kell 14 Lillekülas.

Nõmme JK Kalju - Tallinna FC Flora 1:1

Eile õhtul vestlesin telefonis Rakvere Tarvase korvpallimeeskonna peatreeneri Andres Sõbraga, teemaks kossuliiga veerandfinaalseeria kolmas matš. Kui tööjutud aetud, võttis Sõber üles jalkateema ning meenutas Flora 0:1 kaotust Kuressaarele:

"Need Poom ja Reim on ju minu endised poisid (Sõber oli 49. keskkoolis Lõvide kehalise kasvatuse õpetaja - toim). Mõtlesin, et peaks neile väikese koolituse tegema ja asjad jonksu ajama. Kaua sa ikka seda vestiga poissi kuulad."

Sõber maandab pingeid mõnusa joviaalsusega. Aga ma ei usu, et Flora leeris ülearu pingeid on. Kaotus Kuressaarele võis neid tekitada, ent raske 1:0 võit Paide üle taastas meeskonna eneseusu. Kohtumise näol on tegemist kahe liidri ja tasemel võrdse meeskonna kohtumisega. Seega on viik kõige loogilisem pakkumine.

Tallinna JK Kalev - Tallinna FC Levadia 0:2

Kalevi hooaja alguse bravuur ja hea hoog on vaibunud, ent see ei ole ime. Esiliigast tõusnud meeskonnalt ei saa oodata stabiilsust. Levadialt saab ja peab. Sellepärast nad võidavadki.

Paide Linnameeskond - Tartu JK Tammeka 1:1

Väga oluline kohtumine mõlema meeskonna jaoks. Paide start pole olnud kõige õnnestunum ning seni kohustuslikust suurema punktisaagi noppinud Tammeka haistab verd. Jällegi kõlab viik loogilise pakkumisena. Kumbki selle üle ülearu ei kurvastaks.

Narva JK Trans - Sillamäe JK Kalev 0:1

Trans on enamasti ikka olnud omadega segamini nagu pudru ja kapsad. Praegusesse tohuvabohusse on lisatud ka kamaluga lõngajuppe, käbisid ja muud häirivat kraami, sest mõtestatud mängust on Sergei Prihodko meeskond sama kaugel kui Suur Munamägi Mount Everestist.

Sillamäelgi ei suju asjad kõige paremini, sest napib tapjainstinkti. Ent Trans on nagu kaitsetu lambatall, kelle murdmiseks erilist instinkti vaja ei ole. Piisab lõuad lahti teha ja lollike jookseb ise kõhtu.

FC Viljandi - FC Kuressaare 1:1

Senise põhjal pakun, et just need kaks meeskonda hõivavad hooaja lõpus tabeli kaks alumist rida, mis annab isegi hooaja alguses peetavalt omavahelisele kohtumisele väga olulise tähenduse. Aga jällegi - kõige loogilisem pakkumine tundub olevat viik.

***

Ühes Eesti seaduste järgi legaalses kihlveoportaalis on Järvela ennustuste 1X2 formaadis viiest mängust koosneva kombo koefitsendiks 96,97. Täpsete skooride kombo aga 7605,59 (panust ei saa teha, sest maksimaalne lubatud koefitsient on 3001).

Järelikult on ennustuste täitumine ebatõenäoline.

Statistika vastu ei saa. Kui vaadata lõppenud talve noorte suusasarja tulemusi, torkab silma pealinlaste, õigemini kahe klubi - Nõmme ja CFC ehk Jaak Mae suusakooli - ülemvõim.

Tallinlased võitsid suusasarjas kolmandiku esi ja poodiumikohtadest ning veerandi esikümnekohtadest.
Kui sarja kokkuvõttes iga vanuseklassi kümnele paremale jagada punkte skaalas 19-9-8...1, näeb klubide paremusjärjestus välja nõnda:

1. Nõmme SPKL       172

2. Karupesa Team    99

3. Tartu SUKL           91

4. CFC                     89

5. Jõulu SUKL          78

6. Võru SUKL          52

Nagu nähtub, andis suurima panuse pealinna edusse Nõmme Spordiklubi, mis on ülekaalukalt Eesti edukaim noorte suusatajate kasvataja. Kui nõmmekad ka täiskasvanute seas sama võimsad oleks...

Ent kui Nõmmel on aastatepikkused traditsioonid, siis võimsaima esilekerkija tiitli saab CFC Jaak Mae suusakool, mis loodi alles 2006. aastal ning on kuue talvega rohkem, kui jalad alla saanud.

Mae tõi edu põhjuseks laste tahtmise sporti teha ning kolme noore, ambitsioonikat ja väga tublit treeneri soovi lapsi juhendada, samas ka õppida ja ennast pidevalt täiendada. „Meil on tegusad lapsevanemad ja aktiiv. Toetajad, kes aitavad majanduslikult. Regulaarsed laagrid, ka koostöös teiste klubide ning suusariikide - Venemaa, Rootsi ja Norraga."
Jutul, et ega linnalapsed spordis maalaste vastu saa, pole Mae sõnul mingit alust:

„Linnaski leidub lapsi, kelle silm treeningul särab ja kes on valmis tegema rasket tööd, ja seda suuresti tänu lapsevanemate ja treenerite mõjule. Seega kaader, nagu klassikud on öelnud, otsustab kõik. Klubi omakorda kindlustab treeneritele normaalse sissetuleku, mis võimaldab neil keskenduda oma tööle."

Nii lihtne see ongi!

Nädalavahetus Inglismaa jalgpalliliigas pakkus nii mõnegi paeluva heitluse, sisuliselt selgus ka meistritiitli saaja, ent tähelepanu keskmesse tõusid kui pimedusega löödud kohtunikud.

Läinud kesknädalal sai siinsamas mõtiskletud teemal "särgist sikutamised". Kui siis polnud õigusemõistjat (ehk Björn Kuipersi) põhjust milleski süüdistada ja nooled tuli suunata mujale, siis Inglismaal oli lugu teine.

Esmalt äpardus laupäeval Mike Jones kohtumises Chelsea - Wigan. Kui mõni väitis koguni, et Abramovitši alamad lõid mõlemad väravad suluseisust, siis üleminuti võidutabamuse määrustevastasuses ma nii kindel ei oleks. Ent Branislav Ivanovici koll tuli suluseisust mis suluseisust.

Aga pühapäev kujunes iseäranis mustaks.

Varalõunal eksis Lee Mason masendavalt Manchester Unitedi kasuks. Masendavalt seepärast, et väike vastane QPR kannatas tema eksliku vile läbi mitmekordselt: Shaun Derry eemaldati ning Wayne Rooney realiseeris penalti. Karm värk, kui arvestada, et tegelikult oli Ashley Young terve meetrijagu suluseisus.

Paar tundi hiljem oli kui pimedusega löödud mister Martin Atkinson. Kurikuulus Mario Balotelli sai hakkama järjekordse seatembuga, kui sõitis jõhkralt Alex Songi jalga ning Arsenali kamerunlane võis õnne tänada, et igasuguse vigastuseta pääses.

Mängu lõpus teenis Balotelli küll õiglase palga (ehk punase kaardi), ent Atkinsoni uinumist too tõsiasi ometi ei põhjenda ega õigusta.

Eks üht-teist reeda ka Manchester City treeneri Roberto Mancini seisukohavõtt: "Temaga on kõik. Meil on kuus mängu jäänud, tema neis kuues mängus ei osale. /.../ Ilmselt müüme ta suvel."

Tuleb need kõik lahtertada kategooriasse "inimlikud eksitused" ja leppida, et nii oli, on ja jääb?

Või peitub pisuke tõetera ka QPRi direktori Ruben Emir Gnanalingami tiraadis: "Young oli suluseisus ja lisaks ta sukeldus. Alex Fergusoni õnn kohtunike otsustega jätkub. Ainuke mõte, et oleks meil ometi videotehnoloogia!" Ning treener Mark Hughesi tõdemuses: "Olen kohtunikesse ammu usu kaotanud, ja ma tean, et ma ei ole ses liigas ainuke."

Me siin räägime, et pagana Kaia Kanepi, vaat ei suuda ühtki Grand slam turniiri võita. Paraku on suurtel spordialadel tipp nii ahtake, aga tunglejaid sinna kümneid.

Mis siin Kanepist... Rootsi on maailma üks võimsamaid golfiriike. Kõige rohkem golfimängijaid per elanikkond on Kanadas, Austraalias ja Rootsis. Kõige rohkem golfiväljakuid per elanikkond on Šotimaal, Uus-Meremaal, Austraalias, Iirimaal, Põhja-Iirimaal, Kanadas, Walesis, USAs, Rootsis ja Inglismaal.

Ent kõigil teistel riikidel on meeste golfi suurturniiri võitja, Rootsil mitte. Kusjuures Rootsis on golfi arendamiseks riiklikud programmid ja akadeemiad ja oma profituur ja mida kõike veel. Aga võitjat ei ole.

Rootslased on võitnud kümneid tavaturniire, on alustanud suurturniiridel viimast mängupäeva liidrina ja on suurturniire kaotanud ühe löögiga. Aga pole kordagi võitnud.

Ei saa olla nii, et Prantsusmaal, Lõuna-Koreal, Zimbabwel ja Fijil on võitja, kuid Rootsil mitte, aga on.

Sa näed seal kõrgel, aga ei mürista!

Äkki nüüd? Täna hilisõhtul läheb rootslane Peter Hanson (pildil) liidrina Mastersi turniiri viimasele päevale, edestades järgmisi ühe löögiga. Tagalat on jagatud kuuendal kohal kindlustamas tema kaasmaalane Henrik Stenson.

Äkki on SEE päev kätte jõudnud?

Suures vähemuses on analüüsid, kuidas karikakaitsja tegutses koduväljakul taktikaliselt märksa paremini kui avakohtumises (tõmmates mängu ja Milani kaitse rohkem laiali). Pühendutakse hoopis Kuipersi vastuolulisele penaltiotsusele (vaata siit!)

Igasuguse kahtluseta oli hollandlase otsus ülisuure tähtsusega: sündis ju just siit duelli võidutabamus.

„Barca on maailma parim meeskond ega vaja neid abistavaid otsuseid. Nüüd saan järjest paremini aru, mida Jose Mourinho mõtleb, kui räägib Barcaga Nou Campil mängimisest," teatas Milani ründetäht Zlatan Ibrahimovic ja kuulutas kõnealuse penaltiotsuse skandaalselt halvaks.

Mõistagi meenutati otsekohe, kuidas õigusemõistjad eksisid Barca kasuks Meistrite Liiga hooajal 2009/10 mängus Chelseaga ja kuidas mullu karistati Arsenali Robin van Persiet punase kaardiga olukorras, kus seda teeb üks kohtunik tuhandest.

Mida arvata Kuipersi otsusest?

Iseenesest talitas ta ainuõigesti. Järgis reegleid. Kui on ette nähtud, et särgist rebimine on viga, siis milleks üleüldse kogu vaidlus. Kas keegi väidab, et särgist rebimist ei olnud?

Aga mingil juhul ei saa ka väita, et probleemi pole. Kui sündmuste keskmesse tõuseb mees vilega, mitte mehed palliga, on tavaliselt jama majas.

Minu seisukoht: Kuipers ei teinud midagi valesti, aga UEFA - ja kitsamalt tema kohtunikekogu kõrged pead - peavad küll kiiresti ja tõsiselt mõtlema, kuidas tolle „särgireegliga" edasi minna.

Mängijad peavad platsile minnes teadma, mis on lubatud ja mis mitte. Nemad ei pea tegelema äraarvamismänguga ja lugema kohtuniku silmadest, kas too lubab maikast sikutada või ei. Kohtunikud peavad järgima raudselt ühtset joont, ja siin pole küsimus olukorra subjektiivses tõlgendamises.

Kui lipsuhärrad ei suuda seda tagada, peavad arvestama, et kannatajaks on jalgpall ise. Sel juhul räägitaksegi „skandaalsest Kuipersist", mitte „suurklubide põnevast duellist".