Kui katsume korraks unustada, et olime tänase Kalevi ja VEFi korvpallimängu eel, ajal ja eriti lõpus ühe meeskonna poolt, saab teha selge järelduse: sellisel moel osutab videokordus üksnes karuteene.

Ajal, mil jalgpallirahvas on pikalt ja seni tulemusetult jagelenud teemal "videokorduste poolt ja vastu", on kehtiva korra vastased alati ühe argumendina raiunud: aga vaadake, teistel aladel ollakse nõus ekraani äärde minema!

Napi paari tunni eest olime taolise olukorra tunnistajaks meid nii puudutanud mängus. Kalev/Cramo oli mängu ja Balti liiga veeradfinaalseeria Riia VEF-ile sisuliselt juba kaotanud ning vaenlased lõid Saku suurhallis võidutantsu, kuni...

Kuni avastati, et kuna mängust tehti teleülekanne, on olemas võimalus minna kordust vaatama. Miks mitte võimalust kasutada, ütleb esmaloogika.

Vaadati siit ja vaadati sealt ning tõdeti: ükski nurk ega kaader ei andnud ammendavat vastust, kas Curtis Millage'i jalg oli kolmepunktijoonel või mitte. Kes väidab "oh, oli ju selgelt näha - muidugi kahene!", proovigu pigem kätt saates "Selgeltnägija tuleproov", sest antud juhul oli ühest tõde VÕIMATU tuvastada.

Mingil põhjusel otsustasid kohtunikud lõpuks Kalevile halastada. Miks, ei saagi üheselt aru. Sisuliselt oli ju tegu esmase otsuse muutmisega, sest viske ajal oli õigusemõistjal püsti kolm näppu - ja sellest ka riialaste võidutants.

Seega kalevlastel vedas. Ja sportlikult mõistagi väga hea, et vedas. Aga kui mistahes alal rajaneb videokorduste põhjal otsuste langetamine nii ebaselgetele kaadritele-kordustele, siis... No mina küll ei arva, et see asja kuigivõrd parandaks, pigem vastupidi.

Vaat jäähoki suurturniiride puhul saan ma asjast aru -  suurenduste kvaliteet on nii hea, et enam-vähem alati on arusaadav, kas litter oli siin- või sealpool joont. Kui taoline tehnoloogiline tase on tagatud, siis: muidugi, antagu minna! Aga juhtudel nagu täna korvpallisaalis, tehakse küll ala tõsiseltvõetavusele pigem karuteene.

Varakevadel on tavaline, et soliidsete lumehangede kõrval tärkavad krookused. Eesti jalgpalli meistriliiga on sama ebaühtlane kui kevadine maastik, sest osadel meeskondadel on peetud kolm, teistel alles üks mäng.

Pilt saab kraadi jagu selgemaks laupäeval, kui kolmes Eesti linnas peetakse neli meistriliiga mängu. Mis neis juhtub? Muidugi lüüakse väravaid, sest just see on jalgpallimängu kvintessents ja kärjemesi!

Paide Linnameeskond - FC Viljandi 1:0

Paide on küll tabelis neljas, ent hooaja algust ei saa järvakad õnnestunuks lugeda seoses nädala eest Tallinna Kalevi käest saadud kaotusega. Paide soov on kaitsta mullust kuuendat kohta ja kui Ida-Virumaa klubide kipakus lubab, seda veidi parandada.

Eesmärgi täitmise vältimatuks osiseks on minimaalsed punktikaotused teistele amatöörmeeskondadele. Ka pärast seda mängu ainult kaotustega jätkava Viljandi alistamine pole Paide jaoks kerge, aga töö tehakse ära, sest legendaarsel Viktor Metsal on ju sünnipäev!

Sillamäe JK Kalev - Tallinna FC Levadia 0:2

Esmalt tuleb väga siiralt loota ilmataadi armulikkusele, et ta laseks Sillamäe kunstmurule nii täna kui ka laupäeva hommikul kõvasti päikest paista, sest just sel juhul on lootust näha jalgpalli ja mitte jäähokit nagu juhtus kaks nädalat tagasi, kui Kalevi külaliseks oli Tallinna Flora.

Resultaat Sillamäed aga ei rõõmusta. Kui nädala eest ei suudetud lahti muukida Tartu Tammeka kaitset, puudub põhjus arvata, et sellega saadakse hakkama seni sümpaatselt südikat mängu näidanud Tallinna Levadia vastu.

Nõmme JK Kalju - Tallinna JK Kalev 3:0

Kui ma sooviksin julguse ja originaalsusega võita odavat populaarsust, siis ennustaksin siit Kalevile viiki, aga et eesmärk on olla tuimalt täpne, siis midagi sellist ei juhtu. Kalju kvaliteet on Kalevi omast selgelt üle ja Nõmme meeskond võtab kindla võidu. Kalevi 0:0 viik Narva Transiga oli tubli tulemus, aga Transi ja Kaljut lahutab hetkel kuristik, kust isegi Chuck Norrisel oleks väljaronimisega tükk tegemist.

Tallinna FC Flora - Tartu JK Tammeka 2:0

Sarnaselt Kalju mängule ei oska pakkuda midagi muud peale kodumeeskonna kindla võidu. Eriti arvestades, et Tammekal puudub Sportland Arena uuel kunstmurukattel mängimise kogemus ning nagu tõestas 1. vooru kohtumine Kalju ja Levadia vahel, pole väga hea platsiga kohanemine sugugi lihtne.

Nüüd tulista kommentaaride-sektsiooni oma ennustused ja laupäeva õhtul vaatame, kes targem!

Austraalias ei piisa olümpiale pääsuks normide täitmisest, tuleb ka eeskujulikult käituda. Pekingi OMil kuuenda koha saanud odaviskaja Jarrod Bannister ei pruugi Londonis startida, sest juhtis autot purjuspäi ning lubadeta.

No mis puutub üks liiklushuligaansus sporditegemisse?

Austraalias paraku puutub, sest Briti Rahvaste Ühenduse mängude tšempion Bannister on rikkunud sportlase eetikakoodeksit ning alaliidu ja olümpiakomiteega sõlmitud lepingut. Austraalia olümpiakomitee andis teada, et uurib juhtunut ja teeb peagi koos alaliiduga otsuse, kas eemaldada Bannister Londoni olümpiadelegatsiooni liikmete nimekirjast või mitte.

Olümpiakomitee sõnul ei tohi sportlane vastavalt lepingule määrida spordi mainet, rikkuda seadusi ega olla seotud alkoholi kuritarvitamisega.

Bannisteri kasuks räägib tõik, et ta informeeris juhtunust koheselt olümpiakomiteed ning kahetseb südamest oma tegu, selgitas AOK meediajuht Mike Tancred Austraalia ajakirjandusele.

Sealmail on juhtunud varemgi. Pekingi olümpialt jäeti kõrvale kaks atleeti: ujuja Nick D'Arcy, kes ründas koondisekaaslast ning rattur Chris Jongewaard, kes tegi purjuspäi avarii.

* * *

Nüüd Eestist.

Austraalia olümpiakomitee ei oodanud, kuni ajakirjanikud helistavad ja neilt seisukohta uurivad, vaid andsid oma arvamuse kohe teada: Bannister võib kaotada olümpiakoha, sest säärane käitumine taunitav ja meie jaoks vastuvõtmatu.

Kahjuks ei mäleta, et EOK oleks ükskõik millal, ükskõik millise juhtumi puhul võtnud iseseisvalt ametliku seisukoha. Teinekord on ajakirjanduse nõudmisel läbi hammaste poetatud midagi ebamäärast. Ometi peaks EOK olema Eesti spordi kõneisik ja suunama ühiskonna suhtumist. Ning seda nii atleetide patutegude puhul kui sõnalahingutes, mis teinekord piinlikuks kipuvad.

Aga ei. EOK leiab, et on normaalne, kui tippsportlased, Eesti noorte eeskujud, avalikult klaasi tõstavad ja purjuspäi ringi kakerdavad, järjepidevalt liikluseeskirju rikuvad või mõttetuid sõnasõdu peavad ehk siis spordi mainet kahjustavad. EOK pole iial iseseisvalt hukka mõistnud isegi dopingutarvitamist.

Vale oleks arvata, et alaliidud - tõsi, mõne erandiga, kui näiteks jalgpalliliidule viidata - teistviisi käituvad. Sportlast, tehku ta millist pattu tahes, kaitstakse rinnaga. Meenub, kui meie kuulus atleet kiiruse ületamise eest trahvi sai... Päev hiljem kurjustas alaliidu rahvas meediaga, et sääraseid pisiasju lehte pistetakse, kõik ju kihutavad.

Ehk siis Eesti spordi ja sportlaste maine mustamises on süüdi ajakirjandus, mitte aga patustaja.

Esmaspäevases Õhtulehes avaldasime ennustuse: "12% on tõenäosus, et nädala lõpus juhib Eesti jalgpalli meistriliigat Paide Linnameeskond. Selleks peab juhtuma kaks asja - Paide ise peab võõrsil jagu saama Tallinna Kalevist ning Tallinna Flora ei tohi võõrsil FC Viljandit alistada."

Nädala jagu plaanitust pikemaks veninud talvepuhkuselt naasnud Õhtulehe spordiblogi püsirubriik "Järvela ennustab" kaeb nüüd täpsemalt, millised on Paide võimalused vähemalt ajutiselt Eesti jalgpalli esiklubiks tõusta.

Tallinna FC Levadia - Narva JK Trans 2:1

Vooru telemäng, mis siinkirjutaja jaoks tähendab vajadust kõige paksem kampsun mantli alla panna, sest kui Maarjamäel juhtub mere pealt tuul puhuma, on seal võikalt külm. Lisaks suudab külm tuul ka Maarjamäe väljaku jäiseks muuta, mistõttu loodame kõik, et paistab päike, mis tagab palju mõnusama jalgpallielamuse nii pealtvaatajatele, televaatajatele kui ka jalgpalluritele.

Levadia ründemäng jättis nädala eest Kalju vastu soovida, ent suurtest koosseisumuudatustest esialgu sasipuntras rabelev Trans sedavõrd kõva vastane ei ole. Kindlasti on narvakad paremas seisus kui superkarikafinaalis Flora vastu, ent usun Levadia võitu. Väga huvitav, kas Kalju vastu väga sümpaatse mulje jätnud keskpoolkaitsja Ilja Antonov (pildil) suudab seda uuesti.

FC Viljandi - Tallinna FC Flora 0:2

Nagu öeldud, vajab Paide (ja ka nende vastane Tallinna Kalev) liidrikohale tõusmiseks, et Viljandi suudaks Floralt punkte võtta. Paraku ei paista see olevat kuigi tõenäoline. Flora on alustanud võimsalt - superkarikafinaalis purustati Trans ning Sillamäest saadi jagu hoolimata uisuplatsi meenutanud väljakust. Viljandi nii tugev vastane pole ja võit kuulub Florale.

Tallinna JK Kalev - Paide Linnameeskond 1:1

Amatööride gigalahinguna välja reklaamitud kohtumine kujuneb kahtlemata põnevaks, sest amatööride peamiseks relvaks on teatavasti kirg jalgpalli vastu ning mida rohkem seda kirga väljakul põkkub, seda vingem andmine peaks välja kukkuma. Viik kõlab kõige loogilisema tulemusena.

Tartu JK Tammeka - Sillamäe JK Kalev 0:1

Kuigi mängueelne moraalne võit kuulub tänu Tammeka fännide poolt valmis meisterdatud ülimalt tabavale koomiksile tartlastele, pakun võitu Sillamäele. Tammeka jaoks on tegu hooaja esimese mänguga ning Sillamäe koosseis on objektiivselt võttes tugevam.

***

Laupäeval mängitakse meistriliiga teise vooru neli kohtumist. Kuressaare ja Kalju vastasseis on edasi lükatud oktoobrisse seoses tõigaga, et Kuressaarel puudub kunstmuruväljak. Vutiliidu uus poliitika - meeskonnad ei kaota sobiva platsi puudumise tõttu kodumänge - minule isiklikult meeldib.

Oma ennustused võid postitada kommentaaridesse. Meil ruumi jagub!

Kas jutt Inglismaa jalgpalliliiga headusest on müüt? Kas võib liigitada pelgalt tööõnnetuseks, et tänavu on Euroopas haledalt põrutud?

Väidan teise küsimuse vastuseks kindlalt: ei ole. Ja lisan, nii irooniline kui see ka ei tundu: inglased maksavad koduliiga ülima vaatemängulise eest euroväljakutel lõivu.

Eranditult viimne kui Inglismaa tippklubi harrastab ründavat jalgpalli. Mitte ükski neist ei löö risti ette ka siis, kui on vaja minna mängima võõrsil Manchester Unitedi, City või kellega tahes. Ikka jäädakse truuks vaatemängulisusele ja kõrgele tempole.

Siit ka ahhetamapanevad skoorid Premier League'i tipptiimide omavahelistest heitlustest hooajal 2011/12: 8:2, 5:3, 5:2, 6:1, 5:1, 3:3...

Statistika reedab: esiviisiku duellides on löödud keskmiselt 4,9 väravat. Kõrgtase? Võib ilmselt võtta ka nii, aga mina nimetaksin seda nähtust selgrootuks naivismiks.

Muidugi rahvale meeldib, kui talle pakutakse haaravat etendust; aga kui vastu tuleb targalt tegutsev Itaalia klubi ja lööb tormava inglase maa sisse, siis on toosama fänn hirmus pettunud. Ta ei adu, et mõtlemisvõime ja oskus vastase tugevusi nullida - ehk kokkuvõttes taktika - omab tänapäeva tippjalgpallis ülitähtsat kaalu.

Viimatine hea näide oli Euroopa Liiga kohtumine Manchester United - Bilbao Athletic. Võib valehäbita ja üheselt järeldada: tark treener Marcelo Bielsa (pildil) mängis legendaarse treeneri Alex Fergusoni lihtsalt ja puhtalt üle.

Inglise vuti paadunud austajad rehmavad nüüd ilmselt käega ja teatavad võidukalt: tänavune ebaedu on juhus; vaata, mida inglased tegid Euroopas hooaegadel 2004-05 ja 2008-09.

Jutt jumala õige. Aga...

Aga lähem vaatlus reedab, et noil aastatel oli Premier League'i keskmine alla 2,5 värava mängus ja sealtpeale on too number vaikselt, aga kindlalt tõusnud. Ning raudselt pole tegemist juhuse, vaid trendiga.

Inglased on tõepoolest erand. Hispaanias ei ürita keegi Barcelona või Reali vastu pimesi palli vallata, isegi Real mängib Barcaga sootuks teisiti kui tavaliselt. Itaaliast, taktikajalgpalli kantsist, rääkimata.

Rahvusvaheline kergejõustikuliit IAAF avas Kuulsuste halli ja nimetas sinna tosin esimest liiget. Paraku pole ühelgi eestlasel võimalustki suurimate staaride sekka murda, kettaheitjal Gerd Kanteril jääb puudu 71 sentimeetrit.

Kergejõustiku Kuulsuste halli pääsemiseks tuleb täita kolm tingimust:

* Peab olema võidetud vähemalt kaks kulda, kas siis olümpial või MMil (võib olla üks kuld siit, teine sealt).

* Sportlane peab olema püstitanud vähemalt ühe maailmarekordi.

* Karjääri lõpust peab olema möödas vähemalt 10 aastat.

Eesti kergejõustiklased on püstitanud kaks maailmarekordit - Aleksander Klumberg-Kolmpere kümnevõistluses ja Jüri Tamm vasaraheites - ent esimene neist võitis ühe, teine kaks olümpiapronksi ehk siis kumbki ei kvalifitseeru.

Medalite põhjal võiks Kuulsuste halli liikmeks saada olümpiavõitja ja maailmameister Kanter, kuid tema pole heitnud maailmarekordit: Jürgen Schulti tipptulemusest jäi tal parimal juhul puudu 70 sentimeetrit (74.08 ja 73.38).

Kui Kanter ka maailmarekordi püstitaks, pole kindel, kas ta Kuulsuste halli pääseks. Vastavalt reglemendile valitakse tänavu liikmeiks 24 kergejõustiklast ja seejärel lisatakse igal aastal veel neli.

Neljakordne olümpiavõitja ja kolm maailmarekordit püstitanud Al Oerter mahtus esimese tosina valitu hulgas. Lisaks temale on veel üks kettaheitja, kes täitnud kõik tingimused: ameeriklane Bud Houser, kes tuli olümpiavõitjaks 1924. ja 1928. aastal ning heitis maailmarekordiks 48.20.

Iseenesest võidakse Kanter, kui ta maailmarekordi enda nimele võtab, siiski valida Kuulsuste halli, sest teisi eestlasi kandideerimas pole. Ning rahvusküsimusele pöörab IAAF tähelepanu: esimeste hulgas valiti ka näiteks Hiina pikamaajooksja Wang Junxia, kellest väärikamaid kandidaate olnuks võtta küll ja veel.

Niisiis, 71+ sentimeetrit senisele margile otsa ning tee Kuulsuste halli on avatud.

Siinkohal esimesed 12 väljavalitut:

Jesse Owens (USA, sprint ja kaugus), Abebe Bikila (Etioopia, maraton), Paavo Nurmi (Soome, pikamaajooks), Carl Lewis (USA, sprint ja kaugus), Emil Zatopek (Tšehhi, pikamaajooks), Al Oerter (USA, kettaheide), Adhemar da Silva (Brasiilia, kolmikhüpe), Ed Moses (USA, 400 m/tj), Fanny Blankers-Koen (Holland, sprint, kaugus, kõrgus ja mitmevõistlus), Betty Cuthbert (Austraalia, sprint) Jackie Joyner-Kersee (USA, kaugus ja mitmevõistlus), Wang Junxia (Hiina, pikamaajooks).

Eesti jalgpalliajakirjanik on nagu karu - talvel ta magab, sest võistluseid, mida kohapeal sisse hingata ja vahendada, lihtsalt ei ole. Telekast näeb kõike ja intriige-skandaale leiab alati, aga see pole päris see, kui su oma nina all pallilahing käib.

Vähemalt siinkirjutaja on veendunud koduse vuti patrioot ning teisipäevane superkarikafinaal (Flora - Trans 4:0) lõpetas talveune, mis võimaldas kohtumise jooksul teha järgmised muhedad tähelepanekud:

1. Õhtu humoorikaim hetk. Jalgpalliliidu tehniline direktor Arno Pijpers (juhendas FC Florat 2000-2003) saabub külalisteruumi, vaatab protokolli, ajab silmad punni ja prahvatab välja küsimuse: „Mis, Gruznov ikka mängib!? Ja Kitto kah!? Ja Borissov samuti!?"

Kahe esimese osas oli Pijpersil muidugi õigus, sest pole veel leitud väge, mis Gruznovi ja Kitto Transist minema viiks. Borissovi all pidas Pijpers silmas veterani Andrei Borissovit, aga Transi eest tegi täna kaasa hoopis Läti kodakondne Dmitri Borissov, kes oli aga nii kehv, et Andreist olnuks Transile rohkem kasu.

2. Eelmise punkti jätkuks. Flora vahetas 71. minutil Meelis Peitre asemel väljakule suvisel kodusel EM-finaalturniiril esineva U19 koondise kapteni Karl-Eerik Luigendi, kelle särginumbriks 73.

Kui neljas kohtunik Ülo Kikas küljejoone taga valgustabloo numbriga 73 üles tõstis, välgatas peast  läbi, et vahetust on tegemas hoopis Trans ja kas Gruznovile või Kittole antakse nende sünniaasta kuvamisega märku, et aeg on vahetusse tulla. Kontroll kinnitas, et teooria oli läbinisti vildakas, sest Kitto sünniaasta on 1972 ja Gruznovil 1974.

3. Ülipikk saluut. Kui Flora superkarika pea kohale tõstis, vallandus Sportland Arena tagusel tühermaal saluut, mis kestis. Ja kestis. Ja kestis. Ja kestis.

Põhjaliku ilutulestiku põhjuseid tasub otsida eelmisest hooajast - vutiliidu president Aivar Pohlak oli oma töötajate peale tige nagu vaablane, et nood olid jätnud hooaja viimases voorus Viljandis FC Florale meistritiitli üleandmise korraldamata.

Teisipäevane saluut tegi novembris Viljandis ära jäänu tasa ning igaks juhuks veel kuhjagi peale.

Eelmisel nädalal sai läbi uute mängijate registreerimise tähtaeg koduses korvpalliliigas ning kahe meeskonna ja kahe koolipoisi ümber podises katel päris kõvasti. Tagantjärele võib hinnata, et vahtu tuli rohkem, kui vaja oli.

Jutt käib 17-18-aastaste Martin Jurtomi (ülemisel pildil) ja Rauno Nurgeri (alumisel pildil) üleminekust Tallinna Kalevist Rapla Piimameister Ottosse. Tallinna Kalevi juhtidel oli teatud põhjust tusatsemiseks, aga kui mängureeglid on kokku lepitud, tuleb neid järgida. Reeglite kohaselt polnud Kalevil mingit õigust ega võimalust ülemineku takistamiseks.

Ma ei hakka kohtumõistjaks, kes millalgi kellele helistas ja kuidas info Rapla soovi kohta poisid endale saada liikus. Ilmselt kõige ladusamalt ei liikunud, mis on kõigile kossutiigi ääres mängijatele õppetund tulevikuks. Teiseks on selge, et klubi peab noormängijaga sõlmima lepingu, kui soovib välistada tollest ootamatult ilma jäämise.

Mis mängulisse poolde puutub, siis vähemalt esimese emotsiooni põhjal: Kalevi boss Kalle Klandorf, las poisid olla Raplas! Kui Rapla suudab neid väheste ühistreeningute pealt rohkem mängitada, siis on see nende arengule kasulikum. Kas nad saavad ka edaspidi sama palju mänguaega, kui oma esimestes Rapla-mängudes, näeme hooaja lõpus. Nad harjutavad põhiliselt Audenteses. Kuid fakt, et Kalevis jäid nad pingile.

Nurger viskas läinud reedel TTÜ vastu rohkem punkte (8), kui terve senise hooajaga kokku! Kahe Rapla-mänguga teenis ta kokku 32 mänguminutit, Kalevis oktoobrist veebruarini kokku 41. Ta oli Kalevi selle perioodi 23 mängust üles antud 11-s ja pääses väljakule 6 kohtumises (vahepeal oli küll vigastatud), jaanuari keskpaigast alates oli ta mänginud ainult 5 minutit.

Seda on 207 cm pikkuse liikuva 18-aastase noormehe kohta - kui palju meil sääraseid on?! - vähe. Ja kohtumises TTÜ-ga näitas ta, et võib meistriliigas mütata küll. Samuti Jurtom, kes sai oma Rapla karjääri kahes esimeses mängus kokku platsile 26 minutiks. Seejuures polnud nad teinud tiimiga ühtegi ühistreeningut!

Tallinna Kalevis hooaja jooksul kõige rohkem mänguaega (keskmiselt üle 20 minuti) saanud mehed on kolm välismaalast ning 27-aastane Raido Roos ja 24-ne Mihkel Kurg. Ma ei taha öelda, et noored ei tohiks Kalevisse minna. Vastupidi, nad kuluvad igale tiimile ära. Aga noorte värbamisel tuleks edasised sammud hoolikalt läbi kaaluda.

Rapla põhitegijate sekka kuuluvad 18-aastane koolipoiss Rait-Riivo Laane ning 20-21-aastased Sven Kaldre ja Janar Soo. Rootsist nopiti veel 17-aastane Sebastian Schüszler. Seal on noorust küll ja küll, samas vajalike kogenud meeste ja sparringupartneritena Andre Pärn ja Raido Ringmets. Hommikuti tehakse individuaaltrenne.

Kel tahtmist jagub, sel on Raplas head arenguvõimalused. Arengule viitavad ka meeskonna tulemused.

Märtsikuu ja koondise jalgpalliaasta vahvalt alanud, on viimane aeg teha esimesi kiireid kokkuvõtteid, mis Los Angelese Coliseumi hiigelsuurel staadionil Eesti koondisele edu tõi.

Kirjutasin mängu ajal märkmikusse neli märksõna.

Ikka need vahetused...

Kahtlemata on ühes sõprusmängus, kus vahetuste hulk alati vähemalt topeltsuurem kui valikkohtumises, lihtsam vahetusega naelapea pihta tabada. Ent jättes tolle tõdemuse kõrvale, siis - no ei saa kuidagi TAAS mainimata jätta: Tarmo Rüütli on David Copperfield, maailma parima vaistuga rebane või mõlemat.

Kas oli juhus, et VAHETULT pärast seda, kui väljakule oli vahetatud Siim Luts, teenis ta karistuslöögi, millele järgnes avavärav? Kas oli juhus, et uued näod Luts, Gert Kams ja Raio Piiroja (kõik kolm valgesärki korraga pildil) etendasid mängu otsustamises määravat rolli? Võtku igaüks kuidas tahab, aga arvestades, et vahetused tegi võlur Rüütli, siis minus on võtnud maad pime usk ja ma keeldun seda juhuseks pidama.

Ragnar Klavan

Tuleb tagantjärele tarkust tunnistada: ülistasin juba enne toda mängu sõpradele-kolleegidele Klavanit. Ei, ma ei teadnud, et ta võiduvärava lööb, aga ainuüksi tõsiasi, et mees ei allunud klubihärrade survele ja tahtis niiväga tulla koondisse, väärib kaabukergitamist.

Täna nägi igaüks, kes tahtis näha, miks ta tahtis tulla. Värav väravaks, värav oli preemia jubeda tahtmise eest. Klavan võitles maas ja õhus ning tegi seda, mida Hollandi vutikultuuris õppinud: tõi palli üles, mida teised meie keskkaitsjad lihtsalt (korralikult) teha ei oska. Ta tõi sellega mängu täiesti uue dimensiooni.

Ta maine avalikkuse silmis pole võrreldav Piiroja, Vassiljevi, Pareiko või isegi Kingi omaga, ehkki ta mängib eestlastest tugevaimas klubis. Tegelikkuses on Raku meeskonnas vähemalt sama tähtis lüli. Võib isegi väita: tõeline kapten.

Pressing ja pressingu vastu tegutsemine

Avapoolajal olid mõlemad meeskonnad võtnud nõuks anda palliga mehele kohe tugevat survet. Samas ei kerkinud kummagi kaitseliin riskantselt kõrgele. Mis omakorda tähendas, et väljaku kesktsooni jäi väga palju tühja ruumi. Paraku ei osanud Eesti sellest tulu lõigata, vaid tegi (eelkõige Siim Tenno ja Martin Vungi isikuis) seal hoopis palju lihtsaid ja ohtlikke pallikaotusi.

Siin avaldus selge kvaliteedi ja mängujuhi puudus. Polnud õiget loojat ega lõhkujat. Võib mürki võtta, et tugevam vastane oleks vähemalt ühe noist lapsustest ära karistanud. Ja siis nutaks me taas taga Dmitrijevi ja Vassiljevi. Nüüd tulemuse järgi ei nuta, aga mängupildi järgi nutame - hea, et niipidi...

Uue(ma)d näod

Joonas Tamm tegi tulevikuks tõsise avalduse. Ta on justkui väike Jarmo Ahjupera - õhus mitte just nii võimas, aga ometi palli omaksvõtul hea; ent palju-palju kiirem. Treeneritele ründeliini kaart lisaks.

Lutsust ja Kamsist oli juba juttu - floralastelt väga sisukas sekkumine, eriti arvestades, et nende hooaeg pole veel alanud. Miks ei võiks Kams olla lähitulevikus paremal äärel isegi esimene valik?

Teniste kinnistas kohta valikus. Peab ta siis tegutsema vasak- või paremkaitses või vajadusel isegi kummaski ääres poolkaitses - mitmekülgsus on tema trump nagu Klavanilgi.