Eesti sport on olnud läbi aegade maskuliinne. Olümpiavõitjate suhe on 18:3 meeste kasuks. Ühe naisolümplase kohta tuleb keskmisest kolm meesolümplast. Vaid iluvõimlemises domineerib siinmail (veel?) õrnem sugu.

Ent viimasel ajal on just neiud need, kes tegusid teevad ja kellest tulevikus medalivõitjaid võib oodata.

Grete Gaim (pildil) krooniti laskesuusatamises noorte maailmameistriks.

Iluuisutaja Gerli Liinamäe tuli mullu täiskasvanute EMil 13. kohale.

Anett Kontaveit rühib tasapisi tennise tipu suunas.

Epeeneidudel on kael noorte tiitlimedalitest lookas ning Erika Kirpu, Julia Beljajeva ja Julia Zuikova teevad juba läbikööki ka naiste seas.

Epp Mäe, mitme juunioride tiitlimedali ja täiskasvanute MMi kaheksanda koha omanikul on suur võimalus jõuda Londoni olümpiale.

Kes on kolme viimase aasta jooksul võitnud kergejõustikus juunioride või U23 medaleid? Ainult õrnem sugu: Liane Pintsaar, Grit Šadeiko ja Liina Laasma.

Äkki hakkavadki kaalud võrdsustuma, sest kolme viimase aasta olümpiaalade tiitlimedalite seis on kõigest 12:6 meeste kasuks.

See, kas kaugushüppes Eesti meistriks kroonitud Rasmus Mägi jättis rekordhüppel plastiliiniribale jälje või mitte, on küll huvitav küsimus, kuid kaugeltki mitte kõige tähtsam. Palju olulisem on, et Eesti spordis välditaks edaspidi selliseid huvidekonflikte iga kord kui vähegi võimalik.

Tihti minnakse lihtsamat teed ja nenditakse: Eesti ongi nii väike, et kõik tunnevad kõiki, on omavahel suguluses ja polegi võimalik midagi teha. Et ongi täiesti normaalne, kui ema Anne Mägi on kohtunikuks poja kaugushüppevõistlusel ja Selveri võrkpalliklubi treeneri Avo Keel mänge vilistab ta õigusemõistjast vend.

Tegelikult tahtis Anne Mägi ju end kaugushüppe pakukohtuniku ametist taandada. Miskipärast ei peetud seda vajalikuks/võimalikuks. Mind hämmastas kergejõustikuliidu presidendi Erich Teigamägi retoorika, et ta ei näe probleemi. Miks piirduti lahendusega, et ala peakohtunik Jaan Vadi kontrollis Anne Mägi liputõstmist? Miks ei oleks nad võinud oma rolle ära vahetada ja kogu lugu? Kui valge lipu oleks tõstnud Vadi, oleks paksu verd olnud automaatselt poole vähem.

Tuleks teha vahet olukordadel, kus tõesti peab sugulusele läbi sõrmede vaatama, ja neil, kus kõigi jaoks ebamugavat situatsiooni saab vältida. Kui korvpallikoondise treener Tiit Sokk kutsub rahvusmeeskonda oma pojad Taneli ja Steni, siis polegi eriti midagi teha - kõik kolm Sokku väärivad oma kohta, neid on üliraske asendada. Kui võrkpallikoondise loots Avo Keel võttis EM-koondisse poja Martti, võis seda valikut kahtluse alla seada, kuid tagantjärgi ei saa öelda, et see oleks vale olnud, pigem vastupidi.

Aga kui nädalavahetusel toimuvas võrkpalli Balti liiga finaalis vilistab tiitlikaitsja Selveri mänge Avo Keele vend Are, siis see enam okei pole. See lihtsalt pole hea toon, kuigi Are võib iseenesest vilistada pigem suurest objektiivsuspüüdest Selveri vastu (mis oleks ju ka halb!), kindlasti pole see aga hädavajalik. Nii väike Eesti ka ei ole, on ka teisi vilemehi. Are Keel võiks väga hästi vilistada näiteks poolfinaali, kus kohtuvad Pärnu ja Tartu.

Ka kaugushüppe intriigi saanuks hõlpsalt vältida, kui seda oleks vajalikuks peetud. Aga ei peetud. Miks? Me ei kujutaks ju ette, et riigikohtus otsustaks kohtunik oma lähisugulase saatuse üle? Me taunime vihaselt sugulust igasuguse rahajagamise juures. Miks teeme erandi siis, kui spordis jagatakse au ja kuulsust?

Muide, ka ajakirjanduses peetakse halvaks tooniks kui reporter kirjutab oma lähedastest. Raske on olla objektiivne ja veel enam - artikkel võib lugeja silmis kaotada tõsiseltvõetavust.

Lõpetuseks lubage üks meelevaldne konstruktsioon. Kõik me mäletame kümnevõistleja Erki Noole dramaatilist kettaheidet Sydney olümpial. Kui tõsiselt me suudaksime võtta Noole võitu millimeetrimängus ja olümpiakulda, kui valge lipu oleks tõstnud näiteks ta abikaasa?

Esiteks: Napoli särab vaid euroväljakul, koduliigas on tiitlivõimalus ebastabiilsuse tõttu sisuliselt minetatud.

Teiseks: Napoli on peaaegu tegija olnud ka eelmistel hooaegadel, lihtsalt tänavu laksab Walter Mazzarri löögirusikas eriti valusalt (Euroopas!)

Tiitel „Euroopa klubivuti üllataja" läheb seepärast hoopis mujale. Kahasse läheb.

Palju õnne, Mönchengladbachi Borussia ja Montpellier!

Mõlemad on endiselt väga tugevalt tiitlikonkurentsis - täpsemalt vastavalt Saksamaa ja Prantsusmaa liigas teisel kohal. Borussia edestab seejuures Müncheni Bayernit ennast; Montpellier duelleerib Paris St. Germainiga, teised enam kullavõitlusse ei sekku.

Kumbki alustas hooaega (ennustusi ja varasemaid kohti vaadates) pigem nõrga keskmikuna ning mõlema nimetet meeskonna edulugu on parajalt haarav. Kusjuures, sic! - kumbki pole tõusnud naftašeikide metseenluse toel. Vastupidi. Ja nimelt see minus austust ja imetlust tekitabki.

Borussia oli mullu Bundesligast sisuliselt juba välja kukkunud. 17 mänguga 10 punkti - keegi Bundesliga ajaloos polnud säärasest seisust pääsenud. Kui šveitslane Lucien Favre meeskonna veebruaris üle võttis, oldi endiselt lootusetult viimasel kohal. Uus treener tegi aga imet ning lõpuks säilitati play-offis koht eliitseltskonnas.

Tänavu teeb Favre&Co veel suuremat imet. Kaitse ja üliandekas väravavaht Marc-Andre ter Stegen ei väärata ning väljaku teises otsas möllavad Marco Reus, Mike Hanke, Patrick Herrmann ja Juan Arango. Pääs Meistrite liigasse on käeulatuses, tiitel endiselt võimalik.

Rene Girard on Montpellieri saanud kujundada Favrest kauem. Puhuti on Prantsuse liigatippu ohustatud varemgi, aga pigem on need on seni olnud eksirännakud.

Tänavu ei sära Montpellier juhuslikult ega heitlikult. Kõik algab kaitsest: näiteks viimases kaheksas kohtumises on lastud endale lüüa vaid kaks väravat. Kui pall jõuab edurivvi, võib olla üsna kindel, et mitmekülgne Olivier Giroud (pildil koos Girardiga) toimetab selle sinna, kuhu vaja - ta on 16 tabamusega ülekaalukalt liiga suurim täpsuskütt.

Mosaiik on koos ja võidud tulevad. Kas sellest piisab ka pururikka PSG seljatamiseks, näitavad lähikuud.

Ning ega Girardist räägita juhuslikult kui Prantsusmaa koondise järgmisest peatreenerist.

Vähetähtis pole ka fakt: kumbki ei mängi vähemseksikat jalgpalli kui Napoli.... Kes on näinud, see teab. Kes pole näinud, vaadaku.

Täna pärastlõunal esitasin Jalgpallipunkris lihtsa küsimuse: kes on parem jalgpallur - Lionel Messi või Cristino Ronaldo? Miks selline küsimus? Sest, mis seal salata, midagi targemat ei torganud tol hetkel lihtsalt pähe. Vastajate tulv (paari tunniga ligi 300) osutab, et 1) küsimus on aktuaalne, 2) maitse-küsimust võetakse põhimõttelise vaidlusena.

Esmalt lähteandmed. Lionel Messi (pildil vasakul) on hooajal 2011/12 löönud FC Barcelona kasuks 42 väravat (27 Hispaania kõrgliigas, 2 Hispaania karikasarjas, 3 Hispaania superkarikafinaalides, 7 Meistrite liigas, 1 Euroopa superkarikafinaalis, 2 klubide MMil).

Madridi Reali ründaja Cristiano Ronaldo (pildil paremal) tänavune väravasaldo on hetkel 35 (Hispaania kõrgliigas 28, Hispaania karikasarjas 3, Hispaania superkarikafinaalis 1, Meistrite liigas 3).

Samas edestab Real liigatabelis Barcelonat 10 punktiga ning kahtlemata tuleb kahe sedavõrd suurepärase mängija võrdlemisel arvestada ka seda, kui palju nad on suutnud oma briljantsusega meeskonda võitudele aidata.

Ent väikese järelemõtlemise järel tuleb ju ometigi nõustuda, et tegemist on ainult ja ainult maitse-küsimusega. Jah, Messi ja Ronaldo vahel saab valiku teha mängu või suurturniiri lõikes, ent mitte üldisemas plaanis.

Sama hästi võime maailmakaardilt valida kõige ilusama kujuga riiki - puudub universaalne ja kõiki rahuldav mõõdupuu. Jalgpall pole kaugushüpe või 50 meetrit krooli, kus tulemus on mõõdetav.

Ometigi on vaidlus Messi vs Ronaldo - laiendame selle automaatselt dispuudiks Barcelona vs Real - jalgpallimaailmas hetkel konkurentsitult köitvaim. Kahe suure vastasseis on saanud narkootikumiks.

Olen ka ise selle kütkeis ning siunan siiralt 10punktilist vahet, mis meeskondi Hispaania liigas lahutab ja mis muudab nende omavahelise mängu 22. aprillil usutavasti mõttetuks. Väga ebatõenäoline, et isegi kaotus Barcelonale suudaks Reali meistritiitlit väärata.

Sellest johtuvalt loodan kogu hingest, et maailma hetke kaks parimat jalgpallimeeskonda kohtuvad omavahel Meistrite liigas. Kaif oleks tagatud ja jalgpallinirvaana saabunud.

Erinevaid ajastuid ja nende ajastuste spordistaare on ääretult raske võrrelda. Aga tahaks. Fännid - eriti vanem põlvkond, kes elanud kaasa kõigi kolme suure ratturi tegudele - on ikka vaielnud, kes on kõvem Aavo Pikkuus, Jaan Kirsipuu või Rein Taaramäe?

Kuidas saanuks Kirsipuu hakkama Rahutuuril ja Pikkuus Tour de France'il? Kas Taaramäe on kolmikust kõvem temposõitja?

Niisiis...

Pikkuus, kes võitnud Rahutuuri ning olümpia ja MM-kulla meeskondlikus temposõidus, oli amatöör. Õigemini professionaalne amatöör, nagu teisedki sotsialismimaade sportlased, kes tööl ei käinud, tegid vaid trenni.
Ka Pikkuusi treening ja võistlusmahud olid amatöörlikud, sest tuurid ja distantsid olid lühikesed. Elulooraamatus „Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas" teatab peategelane, et läbis rekordaastal 26 080 km.

Ainuüksi meie noorratturid Taaramäe ja Tanel Kangert, enne kui profileeri jõudsid, lõid Pikkuusi kilometraaži üle. Rääkimata Kirsipuust, kel istus sadulas keskmiselt 35 000, karmimal aastal 38 000 kilomeetrit. Toonane esiproff belglane Eddy Merckx, keda Pikkuus mitmel puhul mainib, sõitis aga väidetavalt mõnel hooajal suisa 40 000 km ja nõks pealegi.

Rahutuurist. 1977. aastal, mil Pikkuus võitis, oli kogudistants 1648 km. Aastal 1999 püsis Tour de France'i liidrisärk Kirsipuu seljas, kui sõidetud oli 1410 km. Pärast eraldistarti, esimesel kõrgmäestiku etapil ehk kilomeetrite järgi üsna täpset sealmaal, kus Rahutuur lõppes, ronis Kirsipuu sadulast.

Rahutuur sõideti tasamaal, paaril üksikul etapil olid nii-öelda mäed ehk paari-kolme kilomeetrised künkad, mille ületamine ei valmistanud Kirsipuule mingeid probleeme. Preemiasekundeid koguti sprinterlikult vahe- ja lõppfinišites, mis olnuks Kirsipuule just jala järgi.

Ent vastupidi, kas Pikkuus olnuks Touril tegija? Toonaste mahtudega treenides mitte, arvavad asjatundjad. Olevat öö ja päev, kas sõita kaks nädalat, 150 km tasamaad päevas või kolm nädalat ja 200 km päevas ning turnida veerand sest ajast (kõrg)mägedes.

Samavõrd erinev on võistlemine MMil. Seal, kus amatööride sõit (180 km) lõpeb, proffidel (260 km) alles algab. Grupisõidus sai Pikkuus parimal tiitlivõistlusel 23. koha. Eestlastest on paremat suutnud Lauri Aus (5.), Kirsipuu (7.), Raido Kodanipork ja Jaanus Kuum (9.) ning Janek Tombak (10.).

Pikkuus peab üheks tähttulemuseks 1977. aastal koos proffidega sõidetud Sarthe velotuuri esikoha, mille ta kindlustas temposõiduga.

Aastal 1998 võitis Kirsipuu samal tuuril kaks etappi ja oli kokkuvõttes kolmas, kaotades esikoha 12 sekundiga. Pole kah paha.  

Taaramäest. Rahutuuril poleks ta midagi ära teinud ent suure tõenäosusega kuulunuks ta meeskonnasõidus NSVLi koondisse. Kui võtta arvesse Venemaa ja endised liiduvabariigid, siis kes on praegu antud seltskonna parim temposõitja? Vaadates eraldistardiga sõite Pekingi olümpiast alates, siis sulaselgelt Taaramäe. Ja kindel teine number venelane Vladimir Karpets.

Mida antud looga sai tõestatud? Ainult seda, et iga neist kolmest on oma ajastus kõva tegija.

Unetud jalgpallisõbrad said eile öösel kaasa elada Aafrika meistrivõistluste finaalile, kus madistasid suurfavoriit Elevandiluurannik ja üllatuslikult nii kaugele edenenud Sambia. Kohtumise normaal- ja lisaajal väravaid ei löödud ning võitja saatus otsustati erakordselt pingelise penaltiseeriaga, kus Sambia võttis 8:7 võidu ja jättis Elevandiluuranniku superstaarid taas pika ninaga.

Ent mis siis Sambiale selle turniirivõidu tõi? Oli see karismaatilise peatreeneri Herve Renardi „maagiline valge särk", suurepärane meeskonnavaim või mängijate individuaalsed oskused?

Ilmselt oli selles nii üht kui teist, kuid üldises plaanis vaadatuna polegi Sambia võidus ehk midagi üllatavat, kuna nende edu taga võis suures osas olla hoopis see, mis aitas viimased kolm turniiri triumfile Egiptuse ja veel enne seda Tuneesia.

Ehk siis - suures enamuses moodustasid meeskonna koosseisu Mustal Mandril klubijalgpalli mängivad pallurid. Täpsemalt - 23 Sambia koondislasest 19 mängivad klubivutti Aafrikas, vaid 2 Euroopas ja 2 Aasias (Hiinas).

Vaatame ajalukku: kui Egiptus võitis 2010. aastal, oli neil vastav suhe täpselt sama: 19 Aafrikas, 2 Euroopas, 2 Aasias; 2008.a võidukas Egiptuse koondises mängis 17 pallurit Aafrikas, 4 Euroopas ja 2 Aasias ja 2006.a võitnud egiptlastest mängis kodumandril koguni 20 pallurit, Euroopas 3.

Veel 2 aastat enne seda, 2004, triumfeeris Tuneesia, ja siingi oli Aafrikas klubivutti mängivate pallurite osakaal suurem: 12 Aafrikas, 10 Euroopas (siis kuulus meeskonda 22 mängijat).

„Eurooplased" tegid viimati puhta töö nii ammu kui kümme aastat tagasi ehk aastal 2002, kui võidukas Kameruni koondises mängis lausa 21 meest klubivutti Euroopas ja 1 Aasias.

Tuleme korraks tagasi eilse finaali juurde: Sambia koondise algkoosseisus jooksis väljakule järgmine seltskond: 4 mängijat Lõuna-Aafrika Vabariigi liigast, 3 Kongo DV liigast, 2 Euroopast (Šveitsi meistriliiga ja Venemaa esiliiga), 1 pallur Hiina ja 1 kodusest Sambia liigast.

Elevandiluurannik pani seevastu välja 6 mängijat Inglise Premier League´ist, 2 Türgi kõrgliigast, ühe mängija Prantsuse ja Belgia meistriliigadest ja ühe Inglise esiliigast. Kui jalgpalli mängitaks paberi peal, siis poleks pidanud Sambial erilisi võidušansse olema.

Aga jalgpalli mängitakse ikkagi rohelisel murul, 11 11 vastu, ning kui penaltiseeria 17. lööja, Londoni Arsenalis klubijalgpalli mängiv Gervinho oli palli üle värava saatnud, seadis järgmisena nahkkera paika Sambia koondise keskkaitsja Stoppila Sunzu, kes teenib igapäevaleiba Kongo DV klubis TP Mazembe. Sunzu erinevalt Gervinhost ei eksinud ja kindlustas Sambiale ajaloolise võidu.

Mis siis ikkagi võiks olla selle kodumandril klubijalgpalli mängivatest palluritest koostatud koondiste edu taga? See nõuaks ilmselt paari teaduslikku uurimustööd, kuid äkki on põhjus lihtsalt selles, et nad suudavad - erinevalt Euroopa tippliigades raha kokku kühveldavatest kaasmandrilastest - paremini tajuda Aafrika Vaimu, tähendagu see siis mida iganes...

Autospordiliidu endine president Toomas Sildmäe kirjutas tänases Postimehes tähelepanuvääriva arvamusartikli murest ala juhtimise homse päeva suhtes. Paraku murrab ta sisse lahtisest uksest.

"12-liikmelisest juhatusest koguni üheksa on aga ainult rallispordiga seotud ja vaid kahte võib seostada teiste aladega. Ühe autospordiala liialt suur esindatus juhatuses ning isiklikest (perekondlikest) ambitsioonidest johtuv juhtimine pole tavaliselt erapooletu, eriti kui tekkimas on huvide konflikte oma igapäevase tegevusega, ning see tekitab muret Eesti autospordi tuleviku ja jätkusuutlikkuse pärast. Loodan, et Markko Märtinil, kes on võtnud poliitilise vastutuse osaleda Eesti autospordi juhtimises, jätkub erapooletut riigimehelikku – ja mitte kruusaloopivat – oskust suunata Eesti autosporti helgemas suunas," kirjutab Sildmäe kommentaaris, mil pealkiri "Autosport libedal teel".

Samas rõhutab Eesti ärimaastiku üks nimekamaid mehi, et ei pea taolises olukorras alaliidu juhatuses jätkamist võimalikuks.

Ma ei võta siinkohal arutleda, kuivõrd peaks uue presidendita autospordiliit protsentuaalselt arendama autorallit, ringrada, ralli- ja veoautokrossi, offroadi ja drifti. Jättes siinkohal nimetamata kardisõidu, mis on komisjonina eraldunud iseseisvaks alaliiduks.

Juhiks hoopis tähelepanu, et tahtmatult jääb mulje, et Sildmäe võitleb tuuleveskitega.

Näiteid võib leida erinevaid, aga usutavasti piisab ühest. Kes veel pole seda teinud, kuulaku kasvõi Markko Märtini intervjuud pühapäevases ETV spordiuudistes. Ta mainib seal küll poliitiliselt korrektselt lausejupiga, et "kõik, kes sõidavad nelja ratta peal, on sama asja eest väljas", aga ilmselt reedab märksa enamat ütlus: "Kindlasti rallitipp on täna Eestis Ott Tänaku näol tugevam kui ringrada."

Inimlikult: kuidas saakski rallikorüfee Märtin võtta südameasjaks midagi muud kui nimelt autorallit? Üsna võimatu. Ja seepärast murrabki Sildmäe sisse lahtisest uksest.

* * *

Ääremärkusena tollest artiklist veel: natuke veider on lugeda, kuidas eksminister, kel registris naise- ja tütrepeks ning purjuspäi autosõit ja sündmuskohalt põgenemine (tõeline rallimees!) annab nuuti värskele juhatuse liikmele Aivo Pärnale, kes "on avalikkuse tähelepanu pälvinud just mitte kõige seadusekuulekamate tegudega." Pada sõimab katelt või nii...

Aafrika meistrivõistlused on märkamatult jõudnud veerandfinaalideni. Just nimelt märkamatult. Vähemalt sügava futboliidi-diagnoosiga siinkirjutaja jaoks. Jah, tulemusi tean, värvikaid galeriisid olen klõpsanud, aga see erutav sisemine põlemine on täiesti puudu.

Olen juurelnud, miks pole mängud mulle huvi pakkunud - spetsiaalselt mingit mängu jälgida pole minus selle võistluse jooksul veel tekkinud; juhuslikult olen üht-teist vaadanud - ja üsna kiiresti jõudnud järelduseni, et põhjus on isiklike seoste puudumine osalejatega.

Milliste Aafrika koondistega on mul tekkinud isiklik suhe? Kes tekitavad mingisuguse võnke (vahet pole, kas negatiivse või positiivse)? Kamerun, Nigeeria, Egiptus, Ghana, Cote d'Ivoire, LAV, Togo, Tuneesia, Maroko, Senegal, Libeeria.

Kiired selgitused. Kamerun - lemmiksats 1990. aasta MMil. Nigeeria - olin kurb, kui nad 1994 MMil 1/8-finaalis lisaajal Itaaliale kaotasid. Egiptus - ebasümpaatne, võidavad liiga palju. Ghana - noorte MMidel üliedukas riik, 2006 ja 2010 MMil ainus Aafrika õnnestuja, Cote d'Ivoire - Drogba, Toure'd, Kalou, Tiote jne.

LAV - väga huvitava (spordi)ajalooga riik, Togo - jonnimine 2006 MMil, Adebayor, tulistamine 2010, Tuneesia - Paul Scholes lõi neile 1998 megailusa värava, Maroko - Mustapha Hadji ja see lugu, Senegal - panid 2002 Prantsusmaa kenasti paika, Libeeria - George Weah.

Neist 11st meeskonnast kvalifitseerus finaalturniirile vaid viis, mis tähendab, et mänge, kus mind kõigutaks mõlema vastase saatus, on väga vähe. Seni vaid üks - C-grupi mäng Maroko - Tuneesia (1:2). Ülejäänud 23 alagrupiturniiri mängus põletav intriig puudus. No mul ei ole vahet, kuidas lõppevad mängud Sudaan -  Burkina Faso, Gabon - Niger või Guinea - Botswana (pildil)!

Õnneks pole lootus täitsa kadunud hoolimata tõigast, et 11 loetletud meeskonnast pääses kaheksa sekka edasi kolm, kellest Tuneesia ja Ghana kohtuvad veerandfinaalis. Cote d'Ivoire on õnneks teises tabelipooles, mis tähendab, et lootus väga huvitavaks finaaliks on säilinud.

Ghana - Cote d'Ivoire'i jätaks alles võimaluse, et lisaks Egiptuse Port Saidi katastroofile mäletatakse tänavusest aastast ka Aafrika meistrivõistlusi.

NB! Kliki kindlasti ka teksti sees olevatel linkidel, sest ilma nendeta saad blogi lugemisest maksimaalsest 64% väiksema naudingu.