Maarjamaa jalgpallifännid on kummalised. Nad ei usu oma lemmikutesse, peavad Eesti koondise pääsu EMi valikturniiri play-offi suurimaks imeks pärast Kristuse ülestõusmist ning kriipsutavad meeskonna tulevikule rasvase risti peale.

Piisas Gerd Kanteril tõdeda, et ei maksa jalgpallikoondise edust maailmasündmust teha, sest meeskonna tase lubaks mõelda finaalturniirile pääsust - kusjuures ta arvas, et lähimate tsüklite jooksul nii juhtubki, sest vutimehed on kõvasti tööd rüganud - kui kommentaariruumis algas kettaheitja tampimine.

Et Kanter pangu suu kinni ja ärgu ajagu lolli juttu, kui ei tea jalgpallis midagi, ning muud säärast.

Mida Kanter valesti ütles? Kas jalgpallikoondis pole kõvasti tööd rüganud? Kas meeskond ei võidelnud hea mänguga play-offi kohta välja, vaid sai abi kõrgemalt väelt? Kas tõesti pole vähimatki lootust, et Eesti lähiajal EM-finaalturniirile pääseb?
Põhjus, miks Eesti play-offi kohast maailmasündmust ei maksa teha, on tõsiasi, et lätlased on EMil mänginud. Ning ega Läti ole ju Eestist peajagu parem, tõdes Kanter. Kas ta eksis? Kas tõesti on Läti jalgpall jumal ja meie vaesed patused, kes peavad olema madalamad kui muru?

Muide, kui Läti 2002. aastal edukat valiktsüklit alustas, oldi FIFA edetabelis 97. ja Euroopa riikidest 40. kohal, ent ometi pressiti end finaalturniirile. Kui Eesti suudaks järgmise EMi valikturniiri alguseks praeguse asendi säilitada - maailmas 57., Euroopas 31. - oleks stardipositsioon märksa parem kui lätlastel. Ning ei tasu ära unustada, et 2016. aasta EMil pääseb 24 satsi.

Arvaku fännid, mida tahavad, kuid jalgpallurid ise, nagu tõelistele spordimeestele kohane, seavad ilmselgelt endale kõrgemad eesmärgid kui play-offi pääsemine.

Samas... Äkki polnudki jalgpallifännid need, kes Kanterit tampima hakkasid? Äkki oli tegu korvpalli või võrkpallifännidega, kes vutihullude nimel sõna võtsid, et nood totrad välja paistaks?

Eesti jalgpalliperel on põhjust suureks rõõmustamiseks. Jalgpallikoondise nimetamine Eesti aasta võistkonnaks ja Tarmo Rüütli pärjamine aasta treeneriks on suurimad tunnustused, mis vutile Maarjamaal osaks võivad saada.

Ent tuleb rõhutada, et just Eestis. Need nimetused omavad ja jäävad tähendust omama vaid Eestis. Piiri taga need ei maksa.

Jalgpalli jaoks on 2011 olnud läbimurdeaasta, sest meeste koondise EMi play-off'i jõudmise toel tõusis jalgpall Eestis tähtsamasse rolli kui kunagi varem pärast iseseisvuse taastamist, ning seetõttu läks kõigile vutipere liikmetele vägagi korda, kuidas nende esindajatel spordiaasta parimate valimisel läheb.

Võidud aasta võistkonna ja aasta treeneri kategoorias on oodatud ja väljateenitud tunnustus. Suur aitäh kõigile, kes edus osalised. Alustades peatreener Tarmo Rüütlist ja lõpetades vanatädidega, kes ei julge jalgpallikoondise mänge telerist vaadata, sest närvipinge peksab vererõhu eluohtlikesse kõrgustesse!

Kindlasti ei tasu olla tige või kanda vimma aasta meessportlase hääletustulemuse osas. Konstantin Vassiljev võitis kolmanda koha, mitte ei jäänud kolmandaks! Lisaks tasub rõhutada, et rahvahääletuse Kostja võitis, mis on kindel tunnistus, et jalgpall on eestimaalastes sisse võtnud erilise koha.

Jalgpall rõõmustab, aga ei unusta, et Eesti spordiaasta auhinnad, mis sageli paistavad olevat peaaegu et elu ja surma küsimus, võrduvad siiski Suure Munamäe vallutamisega. Ülim eesmärk Mount Everest ei pruugi jalgpallile küll kunagi alistuda, kuid püsib vaateväljas ja motiveerib aina uuesti ja uuesti pingutama.

Kui õnnestub veel kord Suure Munamäe otsa ronida (loe: pälvida aasta võistkonna või aasta treeneri auhind), on see kahtlemata väga tore, kuid edaspidi pole need sihid Eesti jalgpalli jaoks nii olulised kui tänavu.

Jalgpalli eesmärk pole olla parim kodumaal, vaid nähtaval kohal maailmas, misläbi suureneb terve Eesti uhkus ja usk enesesse.

Soomlased lugesid aasta lõpus kokku kõik tiitlivõistluste medalid, nagu Eestilgi kombeks, ning said muljetavaldava arvu. Ainuüksi MMidelt on teenitud 118 autasu, EMidelt 134 lisaks.

Mõistagi on arvestatud kõiki maailmas viljeletavaid alasid. Põhjanaabrid on näiteks tulnud maailmameistriks näiteks saapaviskes ja koerarakendite võiduajamises siberi huskyde neljakoerarakendi klassis. Sport on sport ja medal on medal.
Eestis seevastu on millegipärast teatud alad põlu all. Saapaviskajad võitsid MMil võistkondliku hõbeda, kuid EOK leheküljel sporditulemuste all antud saavutust ei leia. Miks? Miks diskrimineeritakse saapaheitjaid? On ju olemas rahvusvaheline alaliit ja täisväärtuslik MM, mis, muide, toimus Viljandis.

Soomlastel pole probleemi võrdsustada jäähoki MM-kuld saapaheite kullaga. Ning isegi dopingukontrollid käivad saapaheitjatel külas. Aga meil?

Siin peaks võrdse kohtlemise volinik, kes, nagu selgub, niikuinii tühjagi ei tee, lõpuks jalad kõhu alt välja võtma ning EOK-s korra majja lööma. Aitab saapaheitjate diskrimineerimisest. Ka nemad tuleks medalipeole kutsuda, lill pihku suruda ja nende tulemused üles riputada. Sest sport on sport ja medal on medal.

Hollandi karikasarjas kohtus AZ (Klavan pingil) täna võõrsil Ajaxiga. Mäng katkestati 37. minutil, kui AZ keeldus edasi mängimast seoses kohtunik Bas Nijhuisi idiootse otsusega.

Ajax juhtis 1:0, kui 36. minutil jooksis väljakule pealtvaataja, kes ründas AZi väravavahti Estebani. Too suutis esmase rünnaku tõrjuda ja lõi siis maha kukkunud huligaani vastu. Kaks korda. Täiest jõust. Jalaga. Kahjuks kehasse ja mitte näkku või kubemesse.

Siis jõudsid kohale turvatöötajad ja kriisisituatsioon lahenes. Kuniks Nijhuis näitas Estebanile punast kaarti, millele järgnes emotsioonide torm, mis päädis sellega, et AZi peatreener Gertjan Verbeek kamandas oma meeskonna väljakult ära. Kas keegi suudab seda talle siiralt ette heita?

Kohtunik järgis reegleid, sest jalgpalluril on keelatud väljakul rünnata ükskõik keda. Isegi sinna jooksnud pealtvaatajaid. Ent see, et kohtunik järgis reegleid, ei tähenda, et Nijhuisi näol ei oleks tegu idioodiga, kes lahendas olukorra nii valesti kui vähegi võimalik.

Professionaalse jalgpalluri tähtsaim vara on tervis, millest sõltuvad nii ambitsioonide saavutamine kui ka sissetulek. Estebani üdini alatult (sisuliselt selja tagant!) rünnanud fänn ohustas seda väga olulisel määral.

AZi väravavahi reaktsioon oli loomulik, mõistetav ja õiglane - kui sind rünnatakse, annad vastu nii kaua, kui oht on elimineeritud. Estebani inimlikkuse karistamine punase või kollase kaardiga on sigadus ja õiglusele näkkusülitamine. Öelgu reeglid mida tahes. Mõtlemisvõimega kohtunik seda lihtsalt ei tee.

Ennetades tavapärast kriitikat, teatan, et kõigil jalgpallikohtunikel tuleb loobuda süü enda pealt veeretamisest jutuga "reeglid käsivad meil sellise asja eest punast kaarti näidata".

Väljakul tegutseb ja kaarte näitab kohtunik mitte FIFA reeglite komitee. Küll aga ütleb reegel, et kohtuniku otsus on lõplik. Seega on tema otsus, mille eest kaarti näidata, mille eest mitte.

Estebanile kaarti mitte näidates riskinuks Nijhuis sanktsioonidega enda suhtes. AZi väravavahi eemaldamisega seadis kohtunik aga oma karjääri ülimuslikumaks jalgpalluri omast. See on väga vale.

Kui mõni oma võistlusgraafikut uuriv (mees)pallimängija - kama kaks kas võrk-, korv, jalg- või käsipallur -  jälle ahastab, et nädalas tuleb pidada kaks või koguni kolm mängu, siis lohutagu end teadmisega: võrgunaiste Balti liiga kõrval on selline tempo naljategu!

Isegi kossumeeste EM-valikturniiri graafik (10 mängu 28 päeva jooksul) on selles võrdluses köki-möki. Naiste Balti liigas kasutatakse tänavu turniiride süsteemi, kus Eesti klubid võõrustavad ühel turniiril nelja Läti klubi, järgmisel nelja Leedu klubi, siis sõidavad ise mõlemale külla. Lisaks võetakse arvesse omavahelisi mänge Eesti meistrivõistlustel. Kokku osaleb iga klubi neljal turniiril, kuus või kaheksa esimest pääseb ka finaalturniirile.

Praktikas näeb asi välja nii, et reedest pühapäevani tuleb pidada neli mängu. Võtame ette näiteks nädalavahetusel Pärnus peetud turniiri ajakava, kui Eesti klubid mängisid lätlannadega. TÜ/Eeden pidas ühe mängu reedel algusega 19.00, kaks laupäeval (10.00 ja 17.00) ja ühe päevapäeval (10.00). Muide, mõlemad laupäevased mängud venisid viiegeimiliseks, kuid vaprad tartlannad teenisid siiski neli võitu.

See jutt on mõeldud sportlastele (teadmiseks, et ka nii tehakse ja saadakse hakkama), mitte aga võistluste korraldajatele malli võtmiseks. Sest ega selline olukord normaalne ole.

Tartu naistega peaaegu sama kadalipu läbi teinud ja samuti neli võitu teeninud Pärnu naiskonna juhendaja Andrei Ojamets nimetab süsteemi "ekstreemspordiks". "Sedasi suureneb oluliselt traumaoht," toob ta välja peaprobleemi. Mure number kaks on mängu kvaliteet, mis väsimuse kuhjudes kipub kordades langema. Ekstreemspordi taga on leedulaste-lätlaste raha kokkuhoidmise soov. "Jah, võibolla oleks muidu natuke kallimaks läinud, kuid mängud oleksid huvitavamad ja tase oluliselt parem," kommenteeris Ojamets, kes soovitab šnitti võtta meestelt - Schenkeri liiga meenutab ikkagi kõigist nurkadest piiludes profisporti, mitte kurnatud galeeriorjade maavõistlusi.

Euroopa Jalgpalliliit UEFA avalikustas täna 12 väljakukohtunikku, kes mõistavad õigust järgmise suve EM-finaalturniiril Poolas ja Ukrainas. Peamine kandidaat finaalmängu vilistama on ungarlane Viktor Kassai (pildil).

MM- või EM-finaalturniiri kogemusega kohtunikke kuulub 12 sekka vaid neli. Lisaks 2010. aasta MMil Hispaania - Saksamaa poolfinaali ja 2011. aasta Meistrite liiga finaali vilistanud Kassaile veel inglane Howard Webb (EM 2008, MM 2010 finaalmatš), sakslane Wolfgang Stark (MM 2010) ja prantslane Stephane Lannoy (MM 2010).

Pärjatud kohtunike sekka saab liigitada ka Nicola Rizzoli (Itaalia) ja Carlos Velasco Carballo (Hispaania), kes vilistasid vastavalt Euroopa liiga 2010. ja 2011. aasta finaale.

Loogika ütleb, et finaalmängu kohtunik tuleb just nende kuue seast, sest raske uskuda, et UEFA usaldab oma nelja aasta tähtsaima mängu kohtunikule, kel absoluutsest tipptasemest varasem kogemus puudub. Seega kriipsutame potentsiaalsete finaalikohtunike nimekirjast maha Cüneyt Cakıri (Türgi), Jonas Erikssoni (Rootsi), Björn Kuipersi (Holland), Pedro Proenca (Portugal), Damir Skomina (Sloveenia) ja Craig Thompsoni (Šotimaa).

Ülejäänud kuue puhul tuleb arvestada esmalt seda, et kui tema kodumaa jõuab nelja parema sekka, siis finaalilootust ei ole. Sellised on UEFA reeglid. Siinkirjutaja tagasihoidliku arvamuse kohaselt tähendab see, et kõrvale jäävad Stark (Saksamaa) ja Carballo (Hispaania).

Ning et Itaalia, Prantsusmaa ja Inglismaa kuuluvad alagruppidesse C ja D, kes omavahel veerandfinaalides kohtuvad, siis võib finaalist elimineerida ka ühe mehe kolmikust Rizzoli-Lannoy-Webb.

Kõigist piirangutest jääb puutumata vaid Kassai, kelle kasuks räägivad absoluutne erapooletus (Ungari finaalturniiril ei osale) ja kõva kogemus. Muidugi mõjutavad lõplikke määramisi kohtunike sooritused EM-finaalturniiri käigus ja koondiste käekäik, ent hetkel ütleb tõenäosusteooria, et 1. juulil 2012 vilistab EMi finaalmängu lahti Eesti publikule tuttav Viktor Kassai.

Aasta parimate sportlaste ja treenerite valimine jõuab lõpusirgele, rahvas saab hääletada veel homme õhtuni. Kõik küsivad, kas Kanter, Taaramäe või Vassiljev, kas Kanepi või Aljand, kas Rüütli, Hafsteinsson või Keel, või kas ajakirjanikud on noore sportlase valimise või salajase hääletamise jätkamisega lolliks läinud. Üritaks hoopis mõelda veidi sügavamalt, mitte peavoolu pidi.

Mida õigupoolest tähendab väljend "parim treener"? Minu nägemuses peab see olema treener, kes on suutnud midagi uut leida, kelle hoolealune(sed) ületab(vad) end, pakub(vad) heas mõttes positiivse üllatuse.

Loomulikult on Vesteinn Hafsteinsson tubli, et suutis Gerd Kanteri viia vormi aasta kõige tähtsamaks võistluseks. Loomulikult on Tarmo Rüütli koos Eesti jalgpallikoondisega end ületanud - Serbia ja Sloveenia edestamist EM-valiktsüklis ei saa kuidagi teisiti nimetada. Loomulikult on Avo Keele ja võrkpallikoondise kõigi aegade esimene suurvõistluste finaalturniiril saavutatud võit hinnatav.

Aga: kas keegi on mõelnud, milline on Martin Kutmani osa kõrgushüppaja Anna Iljuštšenko (pildil) edus? Rohkem kui 80-aastane vanahärra on pannud noore piiga endast 27 cm kõrgemale hüppama! See on väga-väga hinnatav tulemus. Ja teame, kui vajalikuks peab Iljuštšenko treeneri kohalolekut võistlustel.

Võtame näite korvpallist. Mis oli U20 koondise EM-i B-divisjoni finaali jõudmise ja A-divisjoni tõusmise taustaks? Põhitöö tegid ära "päkapikud", alla 2 meetri pikad noormehed, kõik põhikohaga tagamängijad! Lühikeste meestega sai Kalev hakkama 1960-ndatel aastatel Tõnno Lepmetsa aegadel, aga poole sajandiga on mäng kõvasti edasi läinud. Ometi suutis Andres Sõber võistkonna vastasele nii ebamugavalt mängima panna, et vajalikud võidud tulid.

Ilmselt teab ainult sõudetreener Matti Killing ise (tema hoolealused muidugi ka), millist psühholoogi ta pidi sel aastal mängima. Meenutagem, et ta võttis enda tiiva alla hooaja keskel ametist loobunud Tatjana Jaansoni õpilased Tõnu Endreksoni ja Andrei Jämsä. Nood olid niigi pillikeeltena pingule tõmmatud. Esmalt tuli kaks tippmeest istutada nende jaoks lahjasse neljapaati. Lõpuks, septembrikuisel EM-il moodustati tugevaim võimalik neljane (Endrekson, Jämsä, Raja, Taimsoo) ja Killing tüüris selle nädalase koosharjutamisega hõbemedalile.

Need kolm ja veel paljud treenerid väärivad esile tõstmist, kes kõik on omas taustsüsteemis saanud hakkama millegi vägevaga.

Vastus pealkirjas esitatud küsimusele on lihtne: nad ei kao musta auku, kuid kergejõustiku jaoks küll, sest hakkavad mängima ameerika jalgpalli. Nagu Robert Griffin, kes võitis tänavu USA ülikoolide parima mängija auhinna ehk Heisman Trophy, kuid võinuks hoopis tõkkejooksjana kulda ja karda koguda.

Griffinit peeti supertalendiks. 17aastaselt oli ta 110 m tõkkejooksus maailma juunioride edetabelis viies vaid seetõttu, et saavutas parima aja, 13,30, kooli meistrivõistlustel ning sestap polnud see edetabelikõlbulik. Kirja jäi 13,46 ehk 0,1 sekundit kehvem aeg, kui edetabeli liidril, kes oli kaks aastat Griffinist vanem.

18aastaselt, Baylori ülikooli „rebasena" jooksis ta 400 tõkkeid 49,22 ning kadus siis pildilt. Jalgpalli mängima, võttes sisse mängujuhi ehk quarterbacki koha.

Äri on äri. Maailma parima tõkkejooksjana võiks Griffin teenida miljon dollarit aastas ja pisut peale, kuid jalgpallis on see kommiraha.

Mullune Heisman Trophy võitja Cam Newton, samuti quarterback, sõlmis Carolina Panthersiga näiteks nelja-aastase lepingu summas 22 miljonit dollarit - 5,25 miljonit per aasta. Ja seda kollanokana.

No tõesti, milleks joosta pennide eest tõkkeid?

Griffini stiilinäiteid võib näha siit!

Triin ja Martti Aljand on kolmas seltskond ehk duo, kes saabunud pärast taasiseseisvumist tiitlivõistlustelt (arvesse ei lähe mitteolümpiaalad ega olümpiamängud) kolme või enama medaliga.

Kahe medaliga saabujaid MMilt või EMilt on olnud hulgi.

Omal ajal hullasid järjepidevalt judokad, ent kolme autasu neil võita ei õnnestunud. Enamasti said medalid kaela Aleksei Budõlin ja Indrek Pertelson, ent kui üks neist põrus, oli korra asendajaks Dmitri Budõlin, korra Martin Padar.

Kahe medaliga on saabunud vehklejad ja sõudjad ja kergejõustiklased, aga mitte kolme või enamaga. Säärase saavutusega on hakkama saanud vaid kahel puhul suusatajad ja ühel ujujad.

Suusatamise MM 1999: Šmigun ja Veerpalu

Esmalt võitis Kristina Šmigun 15 km vabatehnikas hõbeda, seejärel 30 km klassikas pronksi. Punkti pani Andrus Veerpalu 50 km klassikadistantsi hõbedaga.

Suusatamise MM 2003: Šmigun ja Mae

Eesti edukaim tiitlivõistlus läbi aegade, mis võinuks kujuneda veelgi edukamaks, kui Veerpalu oleks kaks talle planeeritud klassikamedalit ära võtnud.
Kristina neljale medalile (kuld, kaks hõbedat ja pronks) lisas Jaak Mae omalt poolt hõbeda. Kas keegi kunagi suudab saavutust korrata ehk viit medalit ühest võistluspaigast koju tuua?

Ujumise lühiraja EM 2011: Aljandid

Õde Triin võitis hõbeda ja pronksi, vend Martti pronksi. Vägev perekondlik saavutus.

Lühiraja EM, lühiraja EM - kes seal ka ujub? Too küsimus kerkib päevakorda absoluutselt alati, kui veerandsaja meetrises basseinis medaleid jagama asutakse. Vaatame siis, kes ujub, kes ei uju ja mida nood saavutused väärt on.

Teatavasti joovastas Triin Aljand spordipublikut reedel EM-hõbeda ja Martti Aljand neljanda kohaga. Medalihulluses valijad teatasid kohe: nüüd on vähemalt aasta naissportlane selgunud. See võibki nii olla, aga enne oleks targem selgeks teha, millist väärtust medal omab.

Et ala nüanssidest kaugele jääva võhiku hindamisvõimet pisutki harida, võtame aluseks viimatise hooaja pika raja Euroopa edetabeli samal alal ehk 50 m liblikas.

Seda silmitsedes saame teada, et:

- puudusid ala säravamad ässad Rootsist (Therese Alshammar ja Sarah Sjöström) ja Hollandist (Inge Dekker, Ranomi Kromowidjojo, Marleen Veldhuis ja Hinkelien Schreuder), kes kõik pikas basseinis Aljandist kiiremad olnud.

- kõik läks täpselt nii nagu pidigi minema: Jeanette Ottesen (tabeli neljas) sai kulla ja Triin Aljand (kümnes) hõbeda.

- esimesest kümnest oli kohal kaks (ehk Ottesen ja Aljand), kahekümnest kuus, kolmekümnest üksteist, neljakümnest neliteist ja viiekümnest samuti neliteist ujujat.

Mõistagi pole Triin Aljand süüdi, et kõvemad käed jätsid Poola tulemata. Tema tegi täpselt oma ära ja võib medalist kahtlemata täit rõõmu tunda. Ometi on õiglane kõiki saavutusi - eriti võistlustel, kus konkurents hõre ja aladel, kus tulemus üheselt mõõdetav - vaadata koefitsiendiga.

Tõsiasi, et kõnealune lühike delfiin olümpiaprogrammi ei kuulu ja poole pikemal maal Triin esikümnesse murda ei suutnud, sunnib küsima: kuivõrd reaalselt tasub meil aasta naissportlasele (?) loota Londoni olümpial. Reaalselt.

* * *

Seevastu Martti Aljandi neljas koht oli tegelikult märksa kõvem saavutus.

Taolise tavapublikule ilmselt veidra väite põhjendused on siin:

- 100 m rinnuliujumises oli kohal täiesti arvestatav seltskond: edetabeli esikuuest koguni neli meest (esikahekümnest seitse, kolmekümnest üksteist, neljakümnest üheksateist ja viieskümnest kakskümmend üks).

- Veelgi kõnekam fakt: kulla kaela saanud norralane Alexander Dale Oen võitis sama ala ka mullusel pika raja MMil (mitte EMil!), Aljandi nina eest pronksi napsanud itaallane Fabio Scozzoli on aga tollesama pika raja MMi hõbedamees!

- Aljand sai hakkama totaalse eneseületamisega: ta hüppas vette kohalolnutest 21. näiduga (kui jällegi aluseks võtta toosama Euroopa 50 m basseini pingerivi).

Eesti korvpalli meistriliigas on Rapla Piimameister Otto käitunud kahe eliitklubi - Kalev/Cramo ja Tartu Ülikooliga - nagu raisakotkas, kes haistab õigel ajal oma söögikorda.

Meenutagem, et Rapla meeskond alistas novembri lõpus valitseva Eesti meistri Kalev/Cramo ja hiljuti oli väga lähedal ka Tartu Ülikooli võitmisele.

Jah, kalevlastel oli just seljataha jäänud tugev treeningutsükkel ja pingil istus kergelt vigastatud Pavel Uljanko. Ka tartlastel on mitu meestest juba pikemat aega vigastuste küüsis vaevelnud.

Aga mida Rapla korvpallurid sellises olukorras tegema pidanuks? Haletsema kuulsat vastast ja kinkima võidud eeldatavatele soosikutele? Tegelikult valiti ainuõige tee ja pingutati maksimaalselt!

Kiiduväärset tööd on teinud Rapla peatreener Indrek Ruut (pildil), kes oskab hoolealustesse ka sportlikku viha süstida. Osavalt kasutas ta ära Kalev/Cramo peatreeneri Aivar Kuusmaa repliigi intervjuus Vikerraadiole, kui ametivend võrdles Ühisliigat ja koduseid sarju ning leidis, et vahe on üüratu.

"Võime siin kas või nii võrrelda, et kui Kalev mängib siin Žalgirise ja Himki vastu, siis see tähendab täpselt sama nagu Rapla ja Pärnu mängib Rocki või Kalevi vastu," rääkis Kuusmaa toonases intervjuus.

Rapla treenerid trükkisid selle mõttekäigu paberile ja kleepisid riietusruumis iga korvpalluri kapile.

Eile sai esimest korda Balti liiga teises divisjonis osalev Rapla Piimameister Otto selles sarjas kirja esimese võidu, alistades Valmiera 62:54. Uuteks vallutusretkedeks oli see kindlasti vajalik.

Kui Rapla meeskond suudab edaspidigi raisakotkana agoonias lõvide kohal tiirutada ja oma võimalusi kasutada, kuuleme tulevikus klubi käekäigust üha paremaid uudiseid. Jätkake samas vaimus!

Kas see, kes tegutseb vea piiril, kasutab edu saavutamiseks kõikvõimalikke füüsilisi ja psüühilisi nõkse, kuid mõistetakse kohtunike poolt õigeks on mängumees või sigatseja?

Mängumees, muide, on kindel mõiste, tulnud Mihkel Tiksi sulest ja tähendab sportlast, kes on halastamatu nii omade kui vastastega ning valmis võidu nimel minema läbi halli kivi.

Kaks juhtumit. Esmalt värskem.

Jarkko Ruutu, jäähoki paha poiss, otsustas esmalt Soome meistriliiga mängus jõuvõtet vältida ja kükkis hetk enne, kui vastane, Ilari Melart teda rammis. Rammija käis käkkiskaelu üle Ruutu. Kuna intsident toimus pool meetrit poordist ja oli seetõttu kukkuja tervisele ohtlik, sai Ruutu karistuse 2+10 minutit. Sellega on kõik selge.

Muidugimõista otsustas Ruutu, kes end kannatajana tundis, vastasele tagasi teha. Ta läks teda nügima ja meelitas kaklusele. Videost on näha, kuidas Ruutu haugub Melarti pihta ja on valmis kindad käest heitma - need ripuvad juba pooles vinnas - et lööminguga pihta hakata. Vahelepõikeks: kinnaste jääleheitmine tähendab automaatselt 10-minutilist karistust.

Vastase närv ei pidanud vastu, ta kiskus rusikad paljaks, mispeale Ruutu - kindad kenasti käes - näo irvele tõmbas ning iga keharakuga näitas, et tal pole mingit soovi kakelda. Kohtunikud rahustasid mängijad maha ja saatsid Melarti jäält minema.

Kas Ruutu sigatses? Või oli vastane ise loll, et provokatsioonile allus?

Teine näide. Tartu Ülikooli ja Rapla korvpallikohtumise viimased 0,6 sekundit. Veideman pani Indrek Kajupangale katte, et Bill Amis läbi pääseks ja võidukorvi viskaks. Kate oli jõuline, videost on näha, kuidas Veideman käega Kajupanka ümbert kinni hoiab ja seejärel pisut selga tõukab. No ei ole kõige puhtam mäng. Aga viga ei vilistatud, Amis pääses kenasti läbi ja viskas võidukorvi.

Selge, et Veideman tegutseb vea piiril, ent mängumehed nii teevadki. Kõik võidu nimel.

Olgu siia otsa lisatud lõik filmist Slap Shot, kuidas kogenud mängumees värava organiseerib. Neile, kes filmi pole näinud (antud video on paraku prantsusekeelne), selgituseks: veteranmängija (Paul Newman) lubab väravavahi enda peale võtta, teiste asi on litter õigel hetkel võrku visata. Kuna kollkipperi naine on lesbi, aitab talle paarist hõikest a la: Suzanne sucks pussy!

Videot vaata siit!

Ka Eestimaal aina elujõudu koguv oletuslik väide, et Inglismaa jalgpalli kõrgliiga on kõige-kõige-kõige, on vähemalt selle hooaja hakul saanud tõsiseid tagasilööke.

Parim. Võitluslikem. Haaravaim. Tasavägiseim. Puhtaim ja õiglaseim.

Kõik need ja veel ehk mõned iseloomustused on kõlanud ka nende suust, kes siinkandis Premier League' i jäägitut ülimuslikkust on kuulutanud.

Paremusega on täpselt nii nagu parasjagu juhtub - siin on kindlasti õiglaseim mõõdupuu edu eurosarjades. Ehk seega: kord nii, kord naa. Ehk viimasel ajal: kord Inglismaa, kord Hispaania.

Võitluslikkuse ja haaravusega täiel määral nõus: Briti mängude intensiivsusele ja tempole teised naljalt vastu ei saa. Siin on ohtlikem rivaal vaat et hoopis Bundesliga, aga vahe klassis on siiski märgatav.

Aga nüüd suurim vale, millega Inglise-usu kummardajad end ehivad: tasavägisus. Purustame veenvalt müüdi, et Premier League'is on igaüks suuteline lööma igaüht.

Liider Manchester City on 14 vooruga teinud vaid kaks viiki, kaotatud pole kordagi.

Lähim jälitaja Manchester United on kaotanud vaid Manchester Cityle.

Järgnev Tottenham on kaotanud vaid Manchester Cityle ja Manchester Unitedile.

Alles siis tulevad kerged kõrvalekalded: Chelsea on muuhulgas alla jäänud uustulnuk QPR'ile (lisaks ManU-le, Arsenalile ja Liverpoolile) ning Arsenal Blackburnile (veel ManU-le, Tottenhamile ja Liverpoolile). Ent samas: Arsenaliga viiendat kohta jagav hooajaalguse üllataja Newcastle on tunnistanud vaid Manchester City ja Chelsea paremust.

Kui välja arvata Hispaania, kus Barcelona ja Reali ülemvõimu ei näi ohustavat keegi ega miski, on teistes suurliigades olukord põnevam.

Igas mõttes aina arenevas Bundesligas on esimene ring lõppemas ning esikolmik üheainsa punkti sees. Seejuures langes mullu imekombel väljakukkumisest pääsenud Mönchengladbachi Borussia liidrikohalt alles eilse viigiga.

Itaalias piinleb kuulus Milano Inter 15. kohal, väljakukkumisjoonest lahutamas vaid neli punkti.

Prantsusmaal on juba viiepunktise vahe sisse käristanud ... ei, mitte Marseille, pururikkas Paris St. Germain, tiitlikaitsja Lille ega 2000ndate valitseja Lyon. Hoopis pisike Montpellier.

Inglased aga peavad leppima järeldusega: igasuguste ultrarikkurite ohjeldamatu juurdevool kihistab hoopis liigat, muudab suured veel suuremaks ja sportliku võitluse ebahuvitavamaks.

Viktoriiniküsimus: milline on ülekaalukamalt populaarseim spordiala Eestis harrastajate arvult?

Jalgpall? Vale! Fitness? Vale! Korvpall? Vale! Need kõik on marginaalsed alad. Jalgpalli harrastab kõigest 13 000, fitnessi 11 000 ja korvpalli 9000 eestimaalast. Aga esikohal olevat ala 50 000!

Õige vastus on: pokker! Spordialade tegelik kuningas!

Tegu pole mingi naljaga, just säärane võrdlustabel avaldati oktoobri lõpus Pärnu Postimehes.

Loomulikult peaks Eesti olümpiakomitee kiiremas korras soositumat ala jõuliselt toetama hakkama. Kui kergejõustikuliit sai toetust 1,3 miljonit eurot, ent kergejõustiklasi on vaid 6300, peaks Eesti Turniiripokkeri Föderatsioonile eraldama 10 miljonit. Muidu on tegu diskrimineerimisega.

Oleks, kuhu raha panna. Saaks avada noortegrupid, kes esialgu mängivad tikkude ja pudelikorkide peale, aga juuniorina saavad põletada juba vanematelt lunitud taskuraha. Saaks korraldada treeninglaagreid Las Vegases. Saaks tellida võistlustele dopingukontrollid - kõigile alkoholitarvitajatele määratakse kaheaastane võistluskeeld.

Ah et milleks ilkuda? Esiteks: ei mingit ilkumist, sest kas on sporti ilma noortetöö, koondiste ja dopingukontrollita? Teiseks: kumb alustas? 50 000 harrastajat...

Antud tulpgraafikus on märge, et pokkeri harrastajate arv põhineb alaliidu hinnangul. Miks hinnangul? Kui on olemas alaliit, siis peaks olema ka registreeritud sportlaste arv. Kui ujumisliit paneks kirja kõik inimesed, kes ujuvad või jalgpalliliit kõik, kes jalgpalli mängivad, oleks numbrid nende hoopis teised.

Ehk võiks pokkerirahvas veidi tagasihoidlikum olla ja mitte väita, et antud ala on suurem kui jalgpall, korvpall, võrkpall, suusatamine ja kergejõustik kokku.