Möödunud nädalavahetusel Tallinnas toimunud klassikalise kulturismi MMi ning kulturismi ja fitnessi MK-etapi raames leidis aset ka üks eriline sündmus, mis paraku tekitas vastakaid tundeid.

Nimelt said Eesti kolm edukat atleeti - Taavi Koovit, Ott Kiivikas ja Imre Vähi - kätte tiitlivõistluste medalid, mis kuuluvad neile pärast konkurentide kõrbemist dopingukontrollis.

Niisiis, Koovitile riputati Nokia kontserdimaja laval kaela 2010. aasta Euroopa klassikalise kulturismi meistrivõistluste kuldmedal, Vähile EMi ja maailmakarika pronks ning Kiivikasele 2009. aasta maailmamängude hõbe kulturismis.

Fotograafid jäädvustasid ajaloolise hetke ning Eesti Kulturismi ja Fitnessi liidu president Arnold Tokko ütles siinkirjutajale: "See on kõva pilt!"

Kahtlemata on tore, et tublidele spordimeestele anti auga välja teenitud medalid pidulikult kätte. Palju hullem olnuks, kui need saabunuks väärtpanderollis peapostkontorisse.

Ühtlasi leidis taas kinnitust tõsiasi, et kulturismis ja klassikalises kulturismis on kõik tipud luubi all ning valemängijad saavad teenitud palga.

Ometi kuulsin vahetult pärast autasustamist samal teemal iroonilisi repliike. Nii sattus jälle tilk tökatit meetünni.

Läbi jalgpalli MMide ajaloo on Euroopa võitnud 10 ja Lõuna-Ameerika 9 tiitlit, kuid 2014. aastal seis viigistub, sest Euroopa koondistel tuleb järgmisel MMil leppida autsaiderirolliga.

Fakt: MM-tiitlite üldarvestuses on liidrikoht Euroopa käes alles kolmandat korda ning eelmised kaks jäävad enam kui poole sajandi taha - 1938. aastal asus Euroopa Itaalia võidu najal 2:1 ja 1954. aastal Lääne-Saksamaa esikoha abil 3:2 juhtima.

Siis rühkis Lõuna-Ameerika aga Euroopast Brasiilia kahe esimese MM-tiitli toel mööda ja edaspidi on MM-tiitleid võidetud ikka kordamööda - Euroopa viigistab, ent Lõuna-Ameerika rebib taas ette. Rütm katkes mullu LAVis, kui Hispaaniast sai esimene Euroopa koondis, kes suutnud ilmameistriks tõusta väljaspool kodumandrit toimunud MM-finaalturniiril.

2014. aastal Brasiilias toimuval MMil vihuvad võidutantsu - olgu selleks siis konga, samba, rumba või mambo - aga taas ladina-ameeriklased. 2010 jäi neil sellest puudu väga vähe, sest veerandfinaali jõudis neli Lõuna-Ameerika koondist kolme Euroopa esindaja vastu.

Hispaania, Saksamaa ja Holland suutsid toona Lõuna-Ameerika festivali nurjata, ent 2014 Euroopal selleks enam võimu ei ole. Põhjuseks Lõuna-Ameerika valiksüsteem, mille toel on sealsete koondiste mängutase alates 1996. aastast järjekindlalt tõusnud.

Loobuti kahest alagrupist ning kõik 10 CONMEBOLi liiget moodustasid ühe valikgrupi, mis peab isekeskis kaheringilise turniiri. Seeläbi on igale koondisele garanteeritud 18 tippmängu (2014. aasta MMi eel seoses korraldaja Brasiilia puudumisega 16) ja vutiliidule korralik teletulu, mille saab suunata ala arendamisse.

Isegi vähem kui 10 aasta eest selge peksupoiss olnud Venetsueela on suutnud end üles töötada. 2009. aasta U20 MMil jõuti 1/8-finaali, tänavusel Copa America'l võideti 4. koht, septembris alistati valikmängus 1:0 Argentiina ning hetkel jagatakse koos Uruguai ja Argentiinaga valiksarja esikohta.

Uueks tinglikuks kehvikuks on kujunenud Boliivia. Miks tinglikuks? Sest Boliivia peab oma kodumänge 3600 meetri kõrgusel La Paz'is, kus 2010. aasta MMi valiksarjas alistati Argentiina 6:1...

Kokkuvõte: Lõuna-Ameerika valiksarjast end MMile murdnud koondised on läbi käinud tulest ja veest. Valikmänge on peetud vastastega, kelle seas puuduvad Liechtensteini või San Marino-sarnased naljasatsid, kellega Euroopa tippudel tuleb oma aega raisata.

Lõuna-Ameerika jalgpall on tõusuteel. 2014. aasta MMil on neil kõigi eelduste kohaselt ka kuus esindajat tavapärase viie asemel - korraldaja Brasiilia saab otsepääsme ning puudub põhjus arvata, et Lõuna-Ameerika valiksarja viies meeskond kaotab play-off'i Aasia viienda koha omanikule - mis suurendab triumfišansse veelgi.

Seega ütleb lihtne loogika, et 13. juulil 2014 kordub Rio de Janeiros, Maracana staadionil 1950. aasta, kui samal areenil olid MMi sisulises finaalis vastamisi Brasiilia ja Uruguai :)

* autorile meeldib Uruguai jalgpallikoondis...

Kuna telekast suusatamist enam ei näidata, siis teadmatutele teadmiseks: MK-talv on alanud. Vastupidist muljet ei jäta ka Eesti koondise peatreeneri kohusetäitja Raul Olle jutt.

Eesti suusatajate MK-sari algas Norras paljulubavalt. Vähemalt kui lugeda Olle juttu ja teda pimesi uskuda.

"Aivar tegi väga korraliku hooaja alguse. Punktikoht jäi vaid seitsme sekundi kaugusele. Ka Kareli sõiduga võiks täiesti rahule jääda. 51. kohta ei saa üldse pahaks pidada," ütles Olle Postimehele Aivar Rehemaa 35. ja Karel Tammjärve 51. koha kommentaariks.

Ning lisas, et Eeri Vahtralt (73.) ja Raido Ränkelilt (81.) oodanuks pisut paremat esitust.

Uskuge, mind ei piina kannatamatusest tulenev salapärane tõbi. Olen täiesti valmis kuni märtsikuuni ootama ja plaksutama, kui Rehemaa&Co talve jooksul korraliku tulemuse ära toob. Selles pole absoluutselt küsimus.

Küll aga mõjub üliängistavalt tolle punktijutu kuulamine. Justkui oleks ka teistel treeneritel ja muudel asjapulkadel Mati Alaveri ütlustest kopeeritud kauamängiv, mida igal võimalikul ja võimatul juhul tuleb leierdada.

Olgem ausad: mis eriline mõõdupuu on juunioride maailmameistri ja MMi esikümnemehe Rehemaa jaoks MK-punktikoht? Oleks Rehemaal sportliku nahaalsust, peaks ta end peatreeneri kt. jutust solvatuna tundma. Aga paraku on taoline punktimõtlemine Eesti suusatamises saanud niivõrd harjumuspäraseks, et taolisest suhtumisest võib vist ainult unistada.

Allpool korrastatud ja läbikirjutatud memo siinkirjutaja hommikusest ülesastumisest R2 saates Silmad Lahti, mis on Eesti raadiomaastiku parim hommikuprogramm!

Rääkides Eesti reedesest 0:4 kaotusest Iirimaale, siis sellest on lihtsalt pagana kahju, aga pole midagi parata. Lisaks, et Iirimaa oli parem, oli neil ka õnne ja nii see tulemus vormuski.

Kas Põhja-Iirimaa vääris septembri alguses Tallinnas 1:4 kaotust? Kindlasti mitte! Nagu ka Eesti ei väärinud reedel 0:4 kaotust, aga jalgpallis vahel nii juhtub. See ongi sport.

Eesti tegelik tase pärast reedest 0:4 kaotust on väga konkreetselt määratletav. See on Euroopas kohtade 17.-20. jagamine eeldusel, et Dublinis ei juhtu väga suurt imet ja Eesti ei jõua ikkagi mingil moel EM-finaalturniirile.

Jalgpall on Euroopas ja maailmas enimharrastatud ja konkurentsitihedaim spordiala. Kui hakata võrdlema, kui palju on Euroopas profijalgpallureid ja kõikide teiste pallimängualade proffe kokku, jääb jalgpall minu arvates endiselt mitmekordselt peale. Vastavat statistikat pole tehtud, aga olen väite õigsuses veendunud.

Jalgpallis edu saavutamine on seega kordades keerulisem kui ühelgi teisel pallimängualal. Selles konkurentsis on Eesti välja võidelnud valikgrupi teise koha ja pääsu Euroopa 20 sekka. Samas on meie rahvaarv Euroopa Jalgpalliliidu 53 liikmesriigi seas 44. kohal.

Miks on rahvaarv sedavõrd oluline? Seesama ääretult tiheda konkurentsi tõttu annab suurem valik suurema võimaluse eduks. Tõsi, on erandid, kes on suutnud pikaajalise väga tõhusa-tarmuka töö ja hea jalgpallikultuuriga seda rahvaarvu-reeglit rikkuda. Nendeks on Taani, Horvaatia ja viimasel ajal ka Sloveenia (keda Eesti selles valiksarjas vahetus konkurentsis edestas!).

Eesti soov on sinna seltskonda pürgida. Esimene sammuke teel sinna seltskonda on astutud play-off'i pääsemisega. Nüüd tuleb üritada mängutaset kinnistada, mis ei tähenda, et peame järgmises valiksarjas samuti grupis teine koha saavutame. Kui korraliku mänguga saame 2014. aasta MMi valikgrupis neljanda koha, on kõik okei, sest me liigume õigel teel.

Et õnnestuks uuesti play-off'i jõuda, on vaja röögatult õnne, juhuste kokkulangemist, väga head mängu ja vastaste kerget ebaõnnestumist. Praegustes tingimustes on säärane kokteil ainus võimalus suurturniirile jõuda.

2016. aasta EMist asi veidi muutub, sest Prantsusmaal toimuvale suurturniirile pääseb senise 16 koondise asemel 24 meeskonda ehk sõel, milles läbi tuleb murda, õgvendub märgatavalt. MM-finaalturniirile jõudmine muutub aga kõigile Euroopa koondistele kardetavasti veelgi keerulisemaks, sest Euroopa kvooti kindlasti ei suurendata, vaid pigem vähendatakse.

1 Eesti uinuvad kaunitarid

Eesti - Iirimaa kohtumise ajal ja järel materdasid telekommentaatorid ja fännid ungarlasest kohtunikku Viktor Kassaid, kuis jõudsid. Ka jalgpallurid valasid pärast mängu õli tulle. Konstantin Vassiljev tõdes, et iirlasi oli väljakul kaksteist ja Raio Piiroja lisas: "Raske on niimoodi, et sa ei mängi ainult vastasvõistkonna vastu, vaid neid aidatakse kõrgemalt poolt ka."

Äkki oleks tark hoopis peeglisse vaadata? Kui mehed on kindlalt veendunud, et süüdi on kohtunik, pole ju põhjust enese muutmiseks.

Kui vaadata tähelepanelikult Iirimaa kolme esimest väravat, tegutsesid meite omad kui uinuvad kaunitarid. Kusjuures teise ja kolmanda värava puhul polnud oluline, et Eesti mängijaid oli platsil üks vähem - mehi oli iirlase takistamiseks piisavalt.

Huvitav, milles peitus nende väravate puhul Kassai süü? Kas ta oleks pidanud minema ja iirlasi pealelöögil takistama?

1:0 Keith Andrews on juba poole meetri jagu üles hüpanud, kui Eesti pallurid alles tema ümber kogunevad. Kusjuures Andrewsil oli söödu hetkel kõige pikem maa palli alla tulla. Kui keegi sind ei takista, pole vähimatki muret peaga pall värava alanurka suunata. (ETV kaader)

2:0 Aleksandr Dmitrijev ja Dmitri Kruglov vaatavad suure huviga pealt, kuidas Jon Walters jalgpalli mängib. Nii mugava pealtvaataja koha eest võiks meestelt ju piletiraha küsida. (ETV kaader)

3:0 Kõik startisid ühel hetkel, karistuslöögist. Ühtäkki on kaks iirlast värava ees ning Robbie Keane lööb väravavahist väljakule põrkunud palli võrku. Mida paganat teevad neli Eesti meest, kes on viis meetrit või rohkemgi tagapool? (ETV kaader)

2 Ka kogenematud võivad võita

Jalgpalliliidu president Aivar Pohlak arvas, et Eesti koondis põles Iirimaa vastu selgelt läbi. Ent see olevat normaalne, kui stressiga väljakul ja väljaku kõrval ei suudeta toime tulla, kui ollakse esimest korda säärases ülipingelises olukorras.

Jah, enamasti uustulnukad põruvad, kuid mitte alati. On neidki, kes suudavad stressiga kenasti toime tulla.

Läti pääses 2003. aastal, nagu Eesti nüüd, EMi valikturniiri play-offi. Kusjuures vastaseks polnud neil mingi naljavõistkond, vaid aasta varem MMil poolfinaali jõudnud Türgi. Kogenematud lätlased võitsid kodus 1:0, mängisid võõrsil 2:2 ning jõudsid finaalturniirile.

Enne 2004. aasta EMi oli Kreeka mänginud vaid kahel finaalturniiril. Alagrupis kummalgi korral edasi ei jõutud: kaotati viis ja viigistati üks mäng. 4 EMil jõuti esmakordselt veerandfinaali ja võideti, esimest korda jõuti poolfinaali ja võideti. Ning kõige tipuks võideti ka esimene finaal.

Sloveenia, vaid õige pisut suurem kui Eesti, mängis esimest korda play-off'i, pääsemaks 2000 aasta EMile. Kõigi üllatuseks sai Ukraina kahe mängu kokkuvõttes tappa 2:3. Täpselt sama seisuga sai kaks aastat hiljem küüti Rumeenia ning Sloveenia jõudis juba MMile. Ning seejärel tuuseldati 2010. aasta MMi play-off'is ka Venemaad.

Saun Iirimaalt käes ja jõudnud juba otsaga siia kaunile saarele, ei anna üks nüanss reedeõhtust rahu: kas mängul oli 9692 või 10 811 pealtvaatajat?

Mis vahet seal on, küsite. Vastan: ei midagi riigikorda muutvat, vaid puhtalt ajaloolis-statistiline vahe. Pole ju päris ükspuha, milline on Eesti enimvaadatud kodumängu publikunumber. Pluss veel ka tagasihoidlik lisadetail: kellele valetati?

"Eesti - Iirimaa kohtumisele elas staadionil kaasa rekordilised 10 811 inimest," seisis Eesti Jalgpalli Liidu eilses teates.

UEFA leheküljel seisab publikunumber 9692, mis on ka tavaline täismaja mahutavus. Mõistagi ei leiuta UEFA toda numbrilt kuskilt laest, vaid saab selle mängu korraldajalt ehk EJL-lt.

Kes reede õhtul Lillekülas viibis, on seal ka varem viibinud ja silmad lahti hoidis, märkas: üle staadioniingi oli paigaldatud täiendavalt üks rida istmeid.

Raske täpselt silmaga eraldada, aga pigem arvaks, et neid lisakohti ei olnud üle 1100, mis on kahe numbri vahe, vaid umbes 600-700.

Aga see selleks, hoopis olulisem küsimus: kus on tõde? Kas ajaloolises kohtumises tehti rekord või ei tehtud?

Kas rahva meeletu piletijanu sundis jalgpalliliitu välja müüma ja andma pääsmeid ning paigaldama kohti, mida UEFA-le lihtsalt ei tohtinud näidata? Või?

Virumaa esilauliku Bonzo esitatud "Munamäele" on ütlemata harras pala. Ta paneb alati mõtlema ning viib tõdemuseni, et siin on tõesti ilus elada. Ilu pole aga teatavasti universaalne, vaid igaühel isesugune.

Paadunud jalgpalliinimeste jaoks on ilu just täpselt see, mis Eestis praegu toimub. Terevisiooni stuudiot ehib terve nädala vutikoondise sümboolika, Vabariigi kodanikud räägib (hoolimata väikepartei kibestunud klaköörina käitunud Rein Kilgi püüdlustest) jalgpallist, vutti on täis kõigi telekanalite uudiste- ja publitsistikasaated.

Pilt tänastesse päevalehtedesse räägib vaid ühte keelt - Eesti Päevalehes jalgpalli 2 lk, Postimehes 4 lk, Õhtulehes 7 lk (erilehe reklaamid on siit juba maha arvestatud). Olgu öeldud, et seda statistikat ei too välja uhkustamise pärast, vaid siirast rõõmust.

Veidi enam kui aasta tagasi alistas Eesti esmalt vaenulikul, kuid sinisärkide ülimehise esituse järel meie vastu vägagi soojaks muutunud Patrizani staadionil tugeva Serbia 3:1 ning alustas suurt seiklust. Pealkirjastasin mängujärgse loo: "Palju õnne! Eesti sai jalgpalliriigiks!"

Kolleegid ei tahtnud nõustuda, ent - nüüd uhkustan küll! - edasine on tõestanud väite õigsust, sest jalgpallikoondise iga tulemus tekitab ühiskonnas aina suuremat resonantsi. Olgu selleks lumine viik Serbiaga, tappasaamine Itaaliale, kaotus Fääri saartele, ammugi võidud Sloveenia ja Põhja-Iirimaa üle.

Ja kirsina tordil veel Sloveenia - Serbia kohtumine, kus meie mees Samir Handanovic pärast Tarmo Tiisleri ürgset karjet: "Miks see jalgpall peab nii valus vaadata olema?!" oma penaltitõrjega terve Eesti rõkkama pani.

Siin jalgpalliriigis on ilus elada!

Täienduseks fakt spordiajakirjanduse köögipoolelt. Eile andsin neli intervjuud: R2 hommikuprogramm Silmad Lahti (stuudios), Norra päevaleht Verdens Gang (telefonitsi), Iiri rahvusringhäälingu raadio (mikrofoni ees), Inglismaa (veebi)telesaade Spors Tonight Live (telefonitsi, kõne tuli õhtul kell pool kaksteist, kui jalutasin läbi Politseipargi). Ja samas rütmis kulgevaid jalgpalliajakirjanikke on Eestis veel.

Mis seal salata: Eesti tippjalgpallurid on keskmise kodueestlase jaoks üsna tundmatud suurused. Põhjused on lihtsad: nad satuvad siiakanti mängima harva ning poodides-pubides ei hängi.

Sõudeguru Rein Kilk tegi eilses jalgpallist arutlenud "Vabariigi kodanikes" lemmikalale (ja sumole) ohtralt reklaami. Ärimiis mis ärimiis.

Kui aga vasakul käel istunud raadiohääl - või oi, vabandust, telehabe - Tarmo Tiisler talle teravalt silma vaatas ja teraselt küsis: "Aga Rein, mis sa arvad, mitu eestlast tänaval Kaspar Taimsoo ära tunneks?", sattus Kilk jänni. Ning valis kõige väärama, savisaareliku tee: vastuseks kõlas jutt hoopis muul teemal.

Vähimagi kahtluseta tunti meie vutitippe Taimsoost paremini enne ja nüüd tuntakse veel paremini, aga ometi: neid ei tunta kindlasti nii hästi kui siinseid kossustaare. Millele on ka täiesti objektiivsed põhj(end)used.

Pisut piinlik küll, aga paar tundi tagasi sattusin ühe spordihalli kohvikus pealt kuulma kahe eakamat sorti korvpalliinimese juttu. Aga et toitumine oli parasjagu pooleli, ei hakanud põgenema; ja et käes olid nuga-kahvel, ei leidnud võimalust ka kõrvade kinnikatmiseks.

Vahendan dialoogi.

Meesterahvas: "Tead, käisin eile Kalevi hallis Kalevi mängu vaatamas. Arvasin, et miskid korvipoisid vaheajal viskasid, aga siis kuulsin, et hoopis kuulsad jalgpallurid Klavan ja Kink. Tegelikult see vutt mind ei huvita, aga Klavan pani ikka päris hästi."

Naisterahvas: "Einoh, tegelikult mängivad nad ikka ka jalgpalli korralikult. Olen vaadanud küll."

Mees: "Jajaa, ega ma midagi halvasti ei tahtnudki öelda. Aga huvitav ikka, kust see Klavan nii hea viskekäe võttis?"

Kõik. Siis siirduti uuele teemale.

Vähe sellest, et Klavan käis korvpallipühamus kossurahvale nende mängu õpetamas, sai vähemalt üks eestlane meie kahe vutimehega tuttavaks. Nii see pisik vaikselt, aga kindlalt levib.

Tänasest Eesti jalgpallikoondise pressikonverentsist loodeti üritust, kus saab ligi aastase pausi järel rääkida näost näkku Joel Lindperega ning vahendada Eesti jalgpallipublikule tema mõtteid.

2010. aasta talvel New York Red Bullsi siirdunud ja viimati Eesti ajakirjanikega lõppenud hooaja eel suhelnud Lindpere aga pressikonverentsil ei osalenud (peatreeneri otsusel) ning ausalt öelda kahtlen, kas ta enne kodumängu üldse avalikkusega räägib.

Mõneti üllatuslikult jõuame aga järelduseni, et vast see olekski kõige parem lahendus, sest kui Lindpere ise sõna ei võta ning peatreener Rüütli piirdub formaalsete vastustega a la "eks näis, mis tema roll täpselt on", siis peagi taandub Lindpere mängib/ei mängi/kui palju mängib värske info igasugusel puudumisel praegusest tunduvalt allvoolulisemaks teemaks. Koondisele tuleks see ju pigem kasuks?

Selgituseks olgu öeldud, et taandumise all pidasin silmas siiret tavapäraseks koosseisuliseks küsimuseks nagu seda on: Kink vs Saag või Stepanov vs Rähn.

Täna räägime Lindperest ja homses lehes kirjutame Lindperest. Aga kui värkse infona tuleb peale kõike muud peale Lindpere (saabub Iirimaa meeskond ja nende fännid vallutavad vanalinna, Eesti fännid teevad oma vingeid aktsioone ja muu), siis jutt Lindperest lihtsalt mandub.

Et tervesse Lindpere-teemasse on paratamatult sisse programmeeritud ports trotsi ja solvumist, millele lisanduvad veel kõikvõimalikud emotsioonid - kahtlemata ka positiivsed - ongi parem, et see sasipundar Eesti jalgpalliajaloo tähtsaimate mängude eel jalus ei tolkne.

Miks sedavõrd sisutühi pealkiri? Sest umbes sama lakooniline on ka jalgpalli Eesti meistriliiga viimane 36. voor. Absoluutselt kõik on selge. Iga meeskond teab oma kohta ja mängitakse vaid au nimel. Ning just igasuguste kammitsate puudumine lubab loota ilusat, ründavat jalgpalli, mida tasub kindlasti oma silmaga vaadata.

FC Viljandi - Tallinna FC Flora 1:4

Flora näitas juba teisipäeval, et Viljandi võib küll teatud osa mängust survele vastu pidada - korra peeti tänavu välja lõpuni, kui tehti 0:0 viik - ent tasemevahe ilmnedes võib vahe suureks käriseda. Flora tahab arvukatele Viljandisse sõitvatele fännidele ilusa kingituse teha ja saab sellega ka hakkama.

Nõmme JK Kalju - Paide Linnameeskond 2:1

Pidu Pidu tänavas. Vähemalt klubi ajaloo esimest meistrivõistluste medalit tähistava Nõmme Kalju jalgpallimeeskonna plaanide kohaselt. Võidu Kalju lõpuks võtab, kuid kõva pusimise järel, sest vastaseks on aasta eneseületaja Paide.

Tartu JK Tammeka - Lasnamäe FC Ajax 8:0

Tammeka lõi teisipäeval karikamängus Kuressaarele seitse väravat, aga Ajax on liigatabeli järgi ikka kehvem meeskond kui Kuressaare. Seega lööb Tammeka seekord rohkem väravaid. Kaheksa on päris kena number. Jagub nii kahe kui ka neljaga. Lisaks veel ka iseendaga. Toetame kaheksat!

Tallinna FC Levadia - FC Kuressaare 2:0

Levadia tahab tänavuse hooaja unustada nii kiiresti kui vähegi võimalik. Kuressaare keskendub eesootavatele üleminekumängudele. See kohtumine ei huvita kumbagi meeskonda, aga tugevam paneb paremuse maksma.

Narva JK Trans - Sillamäe JK Kalev 2:0

 Viimasel ajal igalt poolt piki tatti saanud Sillamäe - kaotus Tammekale, kaotuse Levadiale, kaotus karikasarjas Paidele - jätkab samas vaimus. Pronksiomanik Trans lõpetab meistrivõistlused võiduga, Aleksandrs Cekulajevs lööb värava.

Kasuta võimalust ning ennusta samuti Eesti meistriliiga tulemusi. 2011. aastal sul selleks enam võimalust ei avane!

Eesti sportlaste ja spordialade võrdlemiseks on mitu varianti. Näiteks: kes ja millises koguses pääseb suurte fotoagentuuride (Reuters, AFP ja AP) pildipanka. Praegusel hetkel ilmselge liider Kaia Kanepi, kes kroonitakse kõigi eestlaste ees aasta fototšempioniks, kui Toomas Hendrik Ilves ägedat lõpuspurti ette ei võta. Üleüldse oli Eesti sportlasi või tiime, kellest ilmus üle kümne pildi, vaid kaheksa. Eesti peaminister Andrus Ansip ja eurolaulja Getter Jaani poodiumile ei pääse.

1. Kaia Kanepi 142
2. Toomas Hendrik Ilves 100
3. Jalgpallikoondis 75
4. Andrus Ansip 74
5. Getter Jaani 40
6. Rein Taaramäe 30
7. Võrkpallikoondis 25
8. Gerd Kanter 20
9. Andres Raja 17
10. Grit Šadeiko 15
10. Mikk Pahapill 15

2 Kes tõuseb Eesti esisuusatajaks?

Nüüd, kus suusatajad on end esitlenud ja suuremad skandaalid seljataga, võiks kiigata ka sportlikku poolt. Millegipärast olid kõik asjatundjad veendunud, et koondise liider on Peeter Kümmel ning just tema tuleks alistada, kui soovitaks parima Eesti suusataja tiitlit.

Tegelikult polnud Kümmel mulluses MK-sarjas meite omadest sugugi parim. Ta kogus 69 punkti Timo Simonlatseri 81 vastu. Mis tähendab, et Kümmel peab esinumbri koha esmalt välja võitlema.

Tegelikult on imelik, et enim punkte kogunu on sprinter, kel etappe vähem ja võimalust Tour de Skil suuri punkte võtta samuti puudub. Ehk siis piisab, kui mõni distantsisõitja viimaks jalad kõhu alt välja võtab, löömaks Simonlatserit, Kümmelit või teisi sprintereid.

Seega: tegelikult on Eesti esisuusataja tiitlile pretendente piisavalt.

3 Kas Kümmel on kõva?

Suusatajad trummeldavad rindu, et Peeter Kümmeli kuues koht Oslo MMil on kõva sõna. Skeptikud ilguvad, et mis see kuues koht ikka ära ole. Kummal on õigus? Eks igaüks saa ise otsustada. Igatahes on Kümmeli tulemus tänavu, kui kõik MMid peetud, paremuselt kõigi olümpiaalade peale viies. Üleüldse on selle aasta MMidel esikümnesse tulnud üheksa sportlast või tiimi.

Siinkohal edetabel: koht MMil, sportlane ja ala.
2. Gerd Kanter, kettaheide
4. Märt Israel, kettaheide
5. Nikolai Novosjolov, epeevehklemine
5. Eesti epeenaiskond
6. Peeter Kümmel, suusasprint
7. Allar Raja ja Kaspar Taimsoo, sõudmine
8. Epp Mäe, maadlus
9. Künter Rothberg, judo
9. Mikk Pahapill, kümnevõistlus
10. Murdmaa teatemeeskond, suusatamine

4 Meistrite liiga ja riigid

Jalgpalli Meistrite liiga alagrupiturniiril osalevate klubide koosseisu ei kuulu üheksa Euroopa nii-öelda jalgpalliriigi mängijat: Albaania, Andorra, Aserbaidžaan, Eesti, Luksemburg, Malta, Moldova, San Marino, Fääri saared.

Läti, Leedu ja Soome on esindatud ühe mängijaga. Moskva CSKA ridadesse kuuluvad lätlane Aleksandrs Cauna ja leedulane Deividas Šemberas, Londoni Arsenalis aga poolsoomlane Carl Jenkinson.